apomiktiline bloog

hea raamat, aga halb vorst

2011-08-25T08:42:00.000-07:00

Sain hiljuti vinge lugemiselamuse - David Mitchell "Pilveatlas". Ilukirjandus artiklite vahel võib olla uskumatult kosutav. Originaalkeeles pole lugenud, aga tõlkijale teeks kraapsu küll - väga hää on välja tulnud. No kui originaalis lugenud oleks, siis vbl ühmaks, et seda ei annaks ****-ks tõlkida, aga praegu olen küll imetlust tulvil. Tegemist siis romaaniga, mis koosneb omavahel mingi knihvi kaudu seotud novellidest. Tegevuspaigad on alates tulevikusööklast ja tuumajaamast kuni 1930ndate aastate Belgia ning 19. sajandi Honoluluni. Tegelased on erinevad nii oma soolt kui käitumismaneerilt: vaga notar, küüniline muusikamees, tõsimeelne biooniline naine jt. Soovitan kui head ilukirjandust.

Aga eile sain tõeliselt kehva ahjuvorsti. Tavaliselt ma toitu ei laida, aga see vorst oli küll alla arvestust. Tõsi, toode oli suht odava hinnaga, mis oleks vbl pidanud ettevaatlikuks tegema. Vorst ajas ahjus välja tohutul hulgas rasva, ligi 1/3 ahjupanni kõrgusest; sööma hakates leidsin, et lisaks sisaldas see ohtralt vintskeid valgeid osiseid (kõõlused??). Saagu ka toote nimi üles pandud: Lihameistrite. Ei soovita inimestele, kes ootavad ahjuvorstist head ja mälutavat suutäit.

Ha' det bra, Svalbard!

2011-08-09T03:52:00.001-07:00

Vasakult ülalt: Pernille (juhendaja), Juho, Christian, Oliver, Elina, Camille, Martin, Koen, Ari, Uliana; Ljuba, Agusta, Lily (ehk mina), Erica; Marie (Dansk), Synnöve, Froukje ja Marie (Norsk).

Nüüd on see siis läbi. 28 päeva intensiivset tööd ilma puhkepäevadeta; 12 - 17+ tunnised tööpäevad; palju nalja; parim võimalik seltskond igas vanuses 22 - 32 ning alustavatest magistrantidest lõpetava doktorandi ehk minuni; polaarpäev!!!; UNIS ja arvutiklass; Finnish library; Friday gathering; Barracks; Svalbar ja irmkallid burksid; Svalbardsbuttiken!; Stalbas; emotsioonide keerised; magamine iga suvalise horisontaalse pinna peal; banana dance!!!; R!!!; jääkaru; Ruger M77; nuturühmad; "I saw a polar bear...I'm quite sure!"; Hodkinson et al. 2003; Svartdalen ja Midtre Lovenbreen!!!; "Random icelandic horse flue"; "Chop-chop"; "Do not spoon with a sick man!"; Camille, pannkoogid ja prantsuse räpp; ühika köök; igapäevane rännak ühikast UNISesse; hirmuhigiga rusukalletel ronimine; merehaigusevabadus tormituultes... Igati unustamatu kogemus kõigile meile.

Kruiis

2011-08-07T16:32:00.000-07:00

Ülevaade ka asukohtadest. Blogi pildid pärinevad minult, Synnövelt, Froukjelt ja Ericalt.

Kruiisipäevik, vol 7

2011-08-07T15:56:00.000-07:00

Grupivarjupilt (Synnövelt)

Viimasel päeval, kui pidime külastame Colesbuktat ehk terve Svalbardi kõige soojemat paika, tabas meid ebaõnn rüsijää näol, mis oli Isfjordeni sissepääsu ummistanud. Seilasime tasa-tasa, viimaks saime kohale. Väga mõnus koht, liigirikas ja parajalt koduse, märgala välimusega. Tõmbasime projektidel viimased otsad kokku. Edasi hakkas laev nobedalt meid Longyearbyeni suunas sõidutama, kuid paraku oli rüsijää selleks ajaks tuulega just sadamasse liikunud. Laev liikus siirupisse kinni jäänud teo kiirusel suurte jäälahmakate vahel ning suure kriginaga ka läbi. Viimaks saime siiski kaldale, ehkki kaks tundi hiljem, kui esialgu plaanitud. Rüsijääga olevat ka päev varem üks õnnetu mõmmik linna lähistele triivinud, aga meie saabumiseks oli ta juba läinud. Küllap sysselman võttis ta endale kaisukaruks. Alustasime ka laeval oma andmete ülevaatamist…

Haruldane nähtus - puhkehetk ehk Camille kukkus ära

Kruiisipäevik, vol 6

2011-08-07T15:52:00.000-07:00

Engelskbukta (25.07) – vana inglise vaalaküttide sadamakoht. Ilm oli suurepärane, maastik suhteliselt lauge ja maaliline; mõõtsin ohtralt Bistortasid. Tööd tegime poole päevast, siis läksime laevale tagasi, istusime tekil ja vahtisime päikest, sõime võikusid. Pealelõunal läksime matkama järgmisele linnukaljule – Fuglehukta, mis asub Prins Karls Forland saarel. Linnud olid hoolega tööd teinud ja taimestik vohas ägedalt, tundus nagu üsna normaalse kohana, eelmistega võrreldes. Selgus, et nii Oxyria kui Cochealaria kõlbavad süüa! “Coci” olevat lausa kaluritel kasutusel olnud skorbuudivastase taimena. Alumisel pildid näha, kuidas linnukaki mõjub - vasakul olev kribu on normaalsuuruses "Coci", umbes pöidlaküüne suurune; paremal on Fuglehukat "Coci". Õhtul oli laeval tunda lained ja duši allal minek oli ühteaegu nii jõu- kui ilunumber.

Kruiisipäevik, vol 5

2011-08-07T15:48:00.000-07:00

Svartdalen ehk Must org (24.07). Väidetavalt Devoni liivakivid, mis pidid ka väidetavalt punased olema, aga olid pigem tumepruunid või tumehallid - ehk tegu oli tõesti musta oruga. Püüdsime jõuda jääjätumaani, aga pagana pirakad otsamoreenid olid ees. Ronisime piki rusukallet küll visalt edasi, kuid viimaks kõige suurema, eeldatavasti 1880 a . moreeni ees andsime alla ja panime punktid püsti. Eks näis, mis tulemuseks saame. Samblikumõõtmine andis ka üsna suured tulemused…Teine pool päevast sadas nõmedat külma vihma, tööd teha enam ei viitsinud ja võtsin ennast jälle karuvahti. Kuna mul olid roosad jääkarudega sokid jalas, siis karu sel päeval ei tulnud :)

Kruiisipäevik, vol 4.

2011-08-07T15:42:00.000-07:00

Florabukta (23.07) – artkiline kõrb Nordaustlandetil, mille keskel kõrgub birdcliff ehk siis linnurikas kalju, mille jalamit katab … guaano. Kohe paksus ja rammusas kihis, vahepeal on moodustunud lausa pruunid jõesängid. Kontrast taimede suuruse vahel polar desert area ja birdcliffi vahel on rabav – kui all on Cochealaria lehekodar umbes pöidlaküüne suurune, siis kaljul on see suurem kui terve peopesa. Linnukalju ümbruses kandsime kiivreid, et natuke temperamentsemad linnud päris lagipead ei nokiks ega kakiks. Oleme ausad, tegemist on külma kohaga. Mul oli seljas 1. Võrkpesu 2. Meriinovillane pesu 3. Fliis 4. Villane kampsun 5. Windstopper jope ja 6. Avaram võrkvoodriga jope. Ja ei olnud üldse liiga palav. Ja tegemist oli ilmselt aasta kõige soojema perioodiga! Tegelesime lisaks taimedele ka hoolega mägironimisega ehk lasime piki rusukallet üles. Võttis hinge paelaga kaela küll. Allatulemine on ka paras tegemine. Üleval võtsime pinnaseproove, millest eraldatakse genoom ja võrreldakse seda Antarktikast võetud sarnaste proovidega, et leida, kas pinnasebakteritel on sarnaseid lookusi, mis võiksid iseloomustada külmakindlust. Öösel koikus püsida oli raske, tahtis üle ääre alla visata, aga õnneks siiski jäin sängi pidama.

Kruiisipäevik, vol 3.

2011-08-07T15:33:00.000-07:00

Pilguheit otseteele Põhjanabale

Kolmas päev oli üldse üks imelik päev. Asi algas tormiga ning tõdemusega, et merehaiguseni on umbes üks kriips (etteruttavalt – kriipsu ei ületatud). Ehkki ropsini asi ei läinud, veidi pööritas küll ning ka hommikusöök ei tahtnud sisse minna. Aga asi oli ka täiesti arusaadav – põhimõtteliselt otse käia oli üldse võimatu ning aegajalt raputas ikka tugevasti. Ööselgi tundsin, et pean ette vaatama, et alla ei kukuks – magan nari teisel korrusel. Tasahilju pea kõik kruiisikaaslased tunnistasid, et hommikul oli kehv olla. Toanaaber Elina oli täiesti valge ja üsna lääbakil. Asi läks aina lahedamaks, sest pidime ju ikkagi kaldale saama. Seilasime siis oma kummipaadiga pumps ja pumps üle laineharjade, pritsmepilves. Lained olid kohe üsna korraliku kõrgusega ja meel oli hea, et lifesuit selga sai. Jõudsime Lingbuktasse. Jalutasime piki kaldariba samblase pinna suunas, kuna selle päeva sihtprojektideks oli sammalde mõõtmine ja rohusööjate tegevuse uurimine. Rand oli tihedalt ajupuid täis – väidetavalt tulnud Venemaa jõgedelt ning siis jääga Lingbuktasse kandunud.

Mõne aja pärast kutsusin ühe õpetaja kõrvale ja küsisin, et mida ta ühest liival olevast jäljest arvab. Ta arvas, et üsna nooruke ja väike isend on liikvel. Mõne aja pärast nägime veel jäljeridu, mis viitasid vähemalt kolme erineva looma liikumisele. Lisaks laskus ka veel üsna tihe udu ja õppejõud muutusid kollektiivselt närvilisemaks. Vahtisime oma plotte, kuid minu jaoks polnudki eriline üllatus, kui mõne tunni pärast vahimees hüüdis “Polaaaar Beaaar” ehk täpne tsitaat “I saw a polar bear…I’m quite sure!” – sellest sai kursuse hittlause, mida kohandati iga olukorraga :)

Kogunesime ahvikiirusel gruppi (minul õnnestus veel oma asjad ka kaasa krabada, sest ma olin kõige kaugemal plotil) ning hakkasime seirama. Mõmmi oli ca 200 m kaugusel ja ujus laisalt lahes krooli. Edasi ja tagasi, aga pea oli koguaeg meie poole pööratud ja chekkimine oli lausa füüsiliselt tajutav. Vahtisin teda ka Marie binokliga ja isegi nii kaugelt ja binokliga vaadatuna – on ikka lahmakas loom küll! Külalise auks lasti õhku rakett, mispeale mõmmik hakkas sulinal teises suunas ujuma ning meie kibekiirelt asju kokku pakkima, et alalt lahkuda (kohalik karupoliitika nõuab nii). Paraku aga ei lainud asjad lihtsamaks, sest karu otsustas hakata ujuma piki randa ehk piki meie tagasiteed paatideni. Niisiis kiirmarsil astusime maabumiskoha suunas, vahepeal karu seirates. Ajasime kähku lifesuitid selga, aga mina esimese paadiga ei läinud, vaid teise paatkonnaga sõitsin minema. Kolmandal paatkonnal läks asi aga täbaraks – peale seda, kui meie, teine paatkond oli minekut teinud, otsustas jääkaru kaldale ujuda ja tulla lähemat tutvust tegema. Lonkis siis seitsmiku poole ja siis pandi teele uus rakett, mille tagajärjel mõmmi ilmselt taipas, et ta siiski pole oodatud ja jooksis minema.

Õhtul laevas mõõtsin hoolega Sax.hype ja Sag.nivi jne. Varsti jooksime kõik välja vahtima – möödusime saarest, kus lesis üle mitmekümne kotiku! Ja tõsiselt, nägidki välja nagu suvalised randa maha visatud suured pruunid kotid. Mõni üritas end lohistada mingi suunas, aga see nägi üsna armetu välja. Osad nägid ka vaalasid. Mina nägin vaala õhtusöögil – taldrikus. Nüüd ma siis tean, et vaalaliha on pruun ja maitseb nagu maks.

Kruiisipäevik, vol 2

2011-08-07T15:28:00.000-07:00

Pinpointing

Lihhenomeetria

Teisel päeval olime – juhhuu – jääjätumaal Midre Lovenbreenil. Olin terve päeva tõsiselt rakkes, kuna suurema osa päevast tegelesime “oma” projektiga ning hiljem aitasime kõiki teisi ka. Kui data töödeldud saab, peaks meile ilmuma pilt vegetational successionist tühjast moreenist, ütleme, esimese või teise successional stageni. Osad tegid lihhenomeetriat ning mina lisaks taimedele vaatasin ka moreeni terasuurusi, lihtsalt niisama. Õhtupoole mõõtsin hoolega Bistorta viviparat ning Sax.oppi.

Kruiisipäevik, vol 1

2011-08-07T15:03:00.000-07:00

Seilame laeval Stålbas, kolmapäeva hommikul kümne paiku sõitsime välja. Esialgu oli küll hirm merehaiguse ees, sest osad juba võtsid heaga tablette kaasa ning ka tuuleks lubas 24 – 25 m/s. Ega kõigutas küll korralikult juba esimesel päeval: käid rahulikult mööda laeva koridori ja korraga kõmaki, lendad vastu seina. Minul õnneks vaevusi ei esinenud ning ka toit püsis kenasti sees.

Elu laevas on täitsa äge, oleme kahekaupa kajutites. Süüa saab ägisemiseni ja head kraami. Linad, rätid, värgid – kõik on laeva poolt. Nagu ujuv hotell! Esialgu ma natuke pelgasin, et kuidas me laevalt zodiacidesse saame – et kas nagu filmis vistatakse köisredel alla ja peab ronima hakkama. Kuna meie oleme kohustuslikult ka veel lifesuitidesse pakitud ning umbes sama osavad ja liikuvad nagu tuukrid, siis oleks see paras kunsttükk. Õnneks laaditakse meid ühte päästepaati ning lastakse see vintsiga alla merele ning siis teiselt poolt laevalt allalastud mootoriga kaater viib meid edasi kaldale. Koguhulga transpordiks kulub muidugi aega, kuna 7 inimest korraga liigub.

Esimene pealelõuna Petuniabuktal möödus suuremas osas karuvahis. Vahtisin binokliga ümbrust ja marssisin, karutapja õlal, eralduvate gruppidega kaasa. Karu polnud, aga kuna maabusime poolakate uurimisjaama lähedal, olid mõned poolakad, kelle vaatlemisega ma oma igavaid karutühje tunde täitsin. Loodan siiralt, et nad saavad oma maja katuse kenasti parandatud!

asi tõsine

2011-08-05T16:26:00.000-07:00

Nägin juba hommikul kooli lipates, et lipp on millegipärast pooles mastis. Nojah, mõtlesin - küllap nad Utöya ohvreid leinavad veel. Aga arvutiklassis Marie küsis, et kas me karuohvritest teame. Niisiis selgus, et eile varahommikul oli karu rünnanud briti noorte teaduskooli õpilasi ehk teismelisi noori ja nende õpetajaid. Üks õnnetu sai surma, neli viidi helikopteritega Tromsö haiglasse. Karu leidis otsa. Kogu sündmustiks arenes siis mitte kaugel Longyearbyenist, von Posti liustiku kandis. Nagu artiklist nähtub (ja linna peal kuulda on), siis karu ründas varahommikul laagrit ning võttis telgist saaki. Asja kajastati ka Postimehes . Igaks juhuks teatasin ka emale ning Facebooki, et tegemist on brittidega ning meie oleme linnas ning elus-terved. Meenutasime täna grupis ka 1995. aasta lugu, kui kaks õnnetut tüdrukut läksid kiriku-tagusele mäele ronima. Polnud neil kaasas ühtegi relva, ju nad siis ei oodanud, et karu nii linna lähistele tuleb. Karu olevat olnud tõeliselt nälginud isend ka, selgus pärast. Igaljuhul nägid tüdrukud midagi mäel ning läksid lähemale, et uurida, millega on tegu. Ja siis karu võttis ühe õnneks, teine aga püüdis abi järgi joosta ning hüppas mäest alla, murdes jalad. Kui siiski viimaks abi saabus, oli pilt võigas - karu parasjagu täitis kõhtu. Mäe peal olla vist neile mälestusmärk ka, aga mina seda vaatama pole roninud.

viimaseid päevi LYRis

2011-08-04T11:33:00.000-07:00

Kesköine panoraam

Kesköine panoraam.

See ongi liustik: Longyearbreen. Käisime seal jääjätumaal mõõtmas kivirikke ja tatraid, aga liustikku ma ronima ei lähe - praegusel aastaajal võib seal lõhesid olla. Ja no kui lõhe juba on, siis pole vaja küsidagi, kes sinna sisse kukub...

Pilte linnast

2011-07-30T13:50:00.001-07:00

Parkla

Majadel on siin sageli väikesed aknad, ca 2/3 meie mõistes akendest. Lisaks on tihti mõned neistki fooliumiga kaetud.
Lubatud pilt vundamendist - umbes selline see majade all välja näeb. Osad on plangu ümber klopsinud ja ära värvinud, et viisakam välja näeks. Muide, ka vee- ja muud torud jooksevad siin pigem maapinnal või mõnevõrra kõrgemal.
Kohalik päälik elab siin :) ehk Mees, kelle südames on koht igale jäämõmmikule ja Ruudolfile.

muidu elu-olu...ja tuletõrje

2011-07-29T12:14:00.000-07:00

laevareisi päevik viibib veidi, kuna loodan kursakaaslaste käest ka fotosid saada. Aga mis muidu vahepeal - töö ja töö, mis muud. Eile sain vaheldust ka: hakkasin õhtusööki valmistama ja panin paneeritud kala ahju. Hakkasin siis 15 minuti pärast vaatama, et kas on valmis (paki peal oli kirjas, et 18 - 20 minutit, aga nälg oli) ja elu hull suits lõi ahjust vastu! Ilmselt oli keegi varem midagi pritsivat ahjus küpsetanud ja nüüd pritsmed hakkasid kärssama. Siis hakkas laes ja kogu majas sireen huilgama. Rebisime aknad kiirelt lahti ja Synnove jooksis telefoni järele, et tuletõrjele teada anda, et valehäire. Aga kus sa enam...koridori aknast nägin juba meeleheites, kuidas tuletõrje saabub. Super kiirelt - raudselt alla kahe minuti olid kohal operatsioonijuht maasturiga + kaks tuletõrjeautot. Lendasin kiirelt alla operatsioonijuhi auto poole. Mees ronis autost välja, vaatas mind ja ohkas "Was it food?" "Food it was..." Õnneks ta kurjaks ei saanud, vaatas korra köögi üle ja sõitsivad minema. Mina hakkasin kala sööma. Oli veel täitsa soe ning õnneks polnud ka tooreks jäänud - ehkki oli ahjus vähem aega, kui ette nähtud.

Muul ajal, kui nõmedusi ei korralda, tegelen statistikaga ja püüan ka hakata kursusetööd kirjutama. Tempo on meeletu. Täna võtsin õhtul paar tundi vabaks ja läksime hängisime Svalbaris ning ma pistsin kinni Rocki burgeri (maksis 119 raha). Jubedad hinnad, ma ütlen. Kes kujutaks Eestis ette 15 eurost burgerit...

homsest nädalasele laevareisile

2011-07-19T10:17:00.000-07:00

Adventalen

2011-07-17T13:53:00.000-07:00

Pühapäeval ka hingamist ei anta...ikka loengud ja välikäigud. Täna siis piki Adventfjordeni kallast kaugemale, Adventalenisse. Seal on läbi viidud - või viimisel igasugu eksperimendid. Ausalt, kuula ja imesta, millega inimesed oma aega veedavad! Näiteks ehitavad lumetõkkeaedu ja siis uurivad, kas paksem lumikate ka taimi mõjutas. Või toovad kanderaamil kohale haned, kes siis torgatakse eelnevalt läbiuuritud 2X2 m lappidele sööma, et siis vaadata, mis hanede näritud lappidest edasi saab. Pildil OTC ehk Open Top Chamber, mida olevat maakeral lausa üle neljakümne tüki. Vihm sajab sisse, aga plastikkate hoiab tuule eemal ning peab sooja sees - seega tulemused peaksid näitama, mis juhtub kliima soojenedes.

Põhjapõdrad.

Teel möödusime ka kelgukoerte kasvatusest. Ulgusid rämedalt, poole km peale oli kuulda.

Endalen

2011-07-15T12:35:00.001-07:00

Svalbard poppy ehk Papaver dahlianum õites

Endalen, Longyearbyeni kõrvalorg

Svalbardi metsas. Erinevalt Islandist ei aita siin metsa eksamise puhul isegi püsti tõusmine - nimelt on mets roomavas olekus (pildistamise hetkeks tõstsin oksa püsti).

Mets esiplaanil

Kõrg-Arktika värvid

Jäänukid vanadest söekaevanduse transpordiliinidest. Teadupärast on kõik Svalbardi inimtegevuse nähtused (kuni 1945. aastani loodud) kultuurilise kaitse all, mistõttu ka nimetatud puidust tornid kõrguvad keset tühjust vapralt edasi. Liinide alt leiab vahvaid kivisöetükke.

järjekordne foto Kõige Tähtsamast Taimest

2011-07-14T11:12:00.000-07:00

...

Muide, Longyearbyenist veidi lennujaama poole sõites näeb mäekülje küljes/sees imelikku moodustist. Selgus, et tegemist on Seemnepunkriga. Tublid!

ohutus eelkõige ;)

2011-07-12T11:24:00.000-07:00

Teiseks päevaks oli varutud ohutustehnika kursus, mis koosnes kahest osast: uppumisest ja mõmmikutulistamisest :) ehk tegelikult siis lifesuitide kasutamise õpetus ja tiirus väike püssilaskmine. Lifesuit on siis selline tore oranž ülikond, mis tuleb endale selga ajada, peale seda sõidetakse linnast välja jahisadamasse ja kõik-see-mees-ja-naine hüppavad kai peale suure tümakaga vette. Vees tuleb otsida välja rihmad, üksteise külge haakuda karabiiniga ning summas kalda poole ujuda. Tegemist on ülikondade näol päris toredate leiutistega, mis põhimõtteliselt hõljuvadki vee peale, peab lihtsalt vagusi selili lamama. Kasutama hakkame seda siis, kui kummi-mootor-paatidega laevalt kaldale liigume. Kes on mu möödundkevadiste seiklustega kursis, võib õrnalt ette kujutada, mis tundega ma kogu seda eksperimenti läbi tegin. Aga olen igati rahul endaga! Kõige raskem on ilmselt kai-hüppe hetk, aga "sitta kah...mull-mull-mull". Võin kinnitada, et fjordivesi on siin üsna korralikult soolane :)
Teine osa oli vastuoksa minu jaoks puhas nauding ja lõõgastus - karabiiniga tiirus, kolm laskeasendit, 2X4 lasku igast. Relvaks oli siis Ruger M77. Igati sümpaatne gun, kerge (palju kergem kui automaadid), tagasilöök on väga nõrk ning täpsus on muljetavaldav (olgugi, et ilmselt oli neid kõvast kasutatud, oli sihik üllatavalt okei).

Ülikool - UNIS.

Kunstiminutid südalinnas: Kaevur.

Järgmised kunstiminutid südalinnas. Jälle Kaevur!

Käisin jälle poes ka täna :( Võtsin kodust kaasa kolm mütsi, aga mitte ükski ei sobi antud oludega. Niisiis võtsin vastu otsuse osta uus. Poodides siis hinnad kõikusid 129 NOK (imelik mudel, väike) kuni 400+ NOK-ini (normaalsed alates 270 NOK). Viimaks ostsin toidupoest viimase mütsikese, mis tundub tegelikult laste oma olevat...aga pähe mahub vähemalt. Väljanägemine on selline, et lahkudes ma ilmselt annetan selle secondhand poele - põhimõtteliselt on ses mütsis kõike, mida ma kodus pähe ei paneks - roosa muster, tutt, heegeldatud lilleke ja lõngast punupatsid. Aga voodriga ning hind - 59 NOK!!

esimene päev, esimene poeskäik

2011-07-11T13:49:00.000-07:00

Pilt, mis avaneb nii ühikas kui ülikoolis - välisjalanõude kohustuslik vahetus sisetuhvlite vastu.
Ühika ja ülikooli vahelisel kolmel kilomeetril näeb igasugu asju: vana kaevandus mäenõlval.

Vaade linnast oru lõpu poole.

Longyearbyen.

Äritänav (ilma naljata!)

Longyearbyen.

Longyearbyeni kool.

Tegelikult on siin külm. Siinne +6 on midagi muud kui +6 kodus. Ilmselt lähen ja ostan lähipäevil uue mütsi :( (kaasavõetud kolmest ühikust ükski ei sobi oludega)

Käisin ka esimest korda Longyearbyeni ainsas poes ehk Svalbardbuttikenis. Ainus variant närve säilitada on MITTE hindu ümber arvutada. Ostsin kotitäie poekukleid, 8 tk, täistera (mitte pagaritoode, vaid poekukkel), hinnaga 33.50 NOK ning nelipaki jogurtitopse, sellised Danone Smile suurused, 29.90 NOK (ostlemise hind siis 63.50 NOK ehk 8.19 EUR. Kaheksa kukli ja nelja pisikese jogurtitopsi eest). Pagarikukkel maksis 13 NOK üks tükk. Käisime väljas pizzal ka grupiga, õnneks õppejõud maksis ja ise hindu ei tihanud vaadata. Aga suur silt seinal päevapakkumisega teatas prae hinnaks 229 NOK. Olgu tänatud kolleeg, kes hoiatas ja tänu kellele toppisin hoolega seljakotti juustu- ja singipakke ning šokolaadi.

TLL-OSL-TOS-LYR ehk tagasi talve

2011-07-11T04:05:00.000-07:00

ehk eilse päeva jooksul sai kõvasti lennatud. Alustasin 30+ kraadises Tallinnas ja lõpetasin +6 kraadises Longyearbyenis. Isegi pagas jõudis kohale, ehkki Oslos seda väntsutati edasi-tagasi. Esimene pilk Tervamägedele lennukist - eh, kas ma tõesti vabatahtlikult tulin siia... Merest kerkivad silmapiirini teravad mustad mäed, millelt keerduvad alla liustikuribad. Kell on küll 0020 maandumisel, aga päike särab taevas. Meie jaaniöö on sellega võrreldes... Eks ta polaarpäeva rõõmud ole - magama minnes on päike ilusasti kõrgel ja ärgates on päike üsna samal kohal, kuhu ma ta magama minnes jätsin :) Sõitsime ülikooli bussiga läbi öiselt valge linna, mis koosneb esmapilgul üksteise peale asetatud soojakutest, kahekorruselistest rootsipunastest puumajadest ja mõnest modernse arhitektuuri röögatustest, sh UNIS ise ja Kulturhuset nt. Meie elame vanades, kuid renoveeritud kaevurite barakkidest, mina siis nt Barrack No 3-s. Kõik facilitied on olemas, toa aknast avaneb siuke vaade:

Toa suurim pluss on spets pimendavad kahekordsed kardinad, tõmbad päikesepaistele ette ja ei näe sõrmega suhu panna toas :)

Looduslikud viimistlusmaterjalid meie korteris

2011-06-14T10:44:00.000-07:00

Juba remondi alguses otsustasin, et soovin korteri remondil kasutada maksimaalselt looduslikke siseviimistlusvahendeid. Raha oli napilt, seega kahjuks üks oluline osa - normaalsest materjalist põrand jäi tulevikku ootama ja maha laoti laminaat. Küll aga seinad on meil kaetud savikrohvi, savivärvi, savi-kaseiinvärvi, lubivärvi ja kohupiimavärviga. Järgnevalt ülevaade nende valmistamisest/kasutamisest ning ka pildimaterjali.

SAVIKROHV

Selle imeviguri asjus läbisin lausa SRIK (www.renoveeri.net) koolituse! Väga sümpaatne üritus, möödunud aasta juulikuus Tipu külamajas. Õppisime krohvi valmistama ja seina kandma. Olin palunud M-il mulle ka kellu kaasa osta. Ta tõigi kaks asja, millest kohapeal selgus, et üks oli jah kellu, aga teine oli pahtlilabidas... Igaljuhul praeguseks on minu tõõriistapargis nii müüri-kui veneetsiakellu ning lisaks ka sisenurgakellu.

Kodus, algatuseks ostsin ühe 25 kg koti Majatohtri punast savikrohvisega ning panin seina. Aga oleme ausad, see on üsna kallis. Niisiis hakkasin ise valmistama. Selleks läheb vaja:

- punast jahvatatud savi (müüakse ehituspoes)

- ehitusliiva (mina kasutan peenemaid fraktsioone, aga soovitatakse panna alumisse kihti jämedamat ja pealmistesse peenemat)

- kiudu (mina kasutan hundinuiavilla - korjasin Laagri aiandi kõrvalt kraavist)

- vett

(- lisaarmeeringuks džuuti, oksi, pilliroomatti vms)

ning kogu komplutt tuleb seguvispliga või käsitsi kokku lasta. Komponentide vahekord on tunnetuselik, minul kujunes välja 2,5 osa liiva + 1 osa savi + mõni peotäis hundinuiaebemeid. Ja siis tunde järgi vett!

Aluspind ei tohi olla sile, vaid võiks olla ebatasane. Vajadusel panna alla pilliroomatt või siluda aluskihti džuuti.

Pealekandmisel on mul ka omad liigutused - sile pind lasta veneetsia kelluga, aga keerulisemad kohad "visata" täis. Liiva terasuurusest sõltub pinna hilisem siledus. Samuti saab ülisileda, savikama pinna, kui pinnakihti korduvalt niisutada ja üle siluda. Apsusid saab parandada lihtsalt - teeb apsu märjaks ja lased kummihõõrutiga siledaks. Paraku tõstab see seinast esile jämedamad liivaterad.

Tähelepanu pööra aluspinnale - näiteks minult veneaegse õlivärviga värvitud õnarust ei õnnestunudki normaalselt krohvida - olenemata kihi paksusest ning lisatud džuudist koorub krohv maha. Savikrohv ei kannata üldse vett - meil ülemine naaber uputas esiku ja vannitoa ära ning terve seina ulatuses jooksis savikrohv põrandale hunnikusse. Vaatepilt oli kole. Positiivne oli see, et enamuses sai krohvi põrandalt uuesti kokku korjata ja seinale tagasi kanda :) Liigniisketes tingimustes on krohvi kuivamine raskendatud - ämma juures kütteta vahekojas on krohv kuivanud laiguliseks.

SAVIVÄRV

Müüakse pulbrina, mida tuleb kodus veega segada ning lasta paisuda. Põhiline probleem on segamisel, kuna värv kipub klompi jääma. Üldiselt üsna tihke ning kenasti peale kantav.Savivärvi puhul on mõttekas kõrva taha panna tõetera, et märja pinna põhjal ei tasu midagi otsustada - kui oled just pinna värvinud, siis näeb savivärv välja peaaegu läbipaistev. Samas kuivanuna on väga hästi kattev. Pind on matt, võib jätta ebaühtlase mulje. Mõnus, muretu ja haisuvaba lahendus, mis kahjuks seinas enam vett ei armasta.

SAVI-KASEIINVÄRV "Võõp"

Majatohtris müüdav toode, mis võitis minu südame! Müüakse pulbri kujul, peab lisama vett ja mõnuga segama. Esindab savi- ja kaseiinvärvide parimaid omadusi: katab hästi juba esimese korraga, samas ei jää tükki ning on hästi pinnale kantav; loomulikult haisuvaba ning ka täiesti ohutu. Proovitud looduslike värvide hulgast minu kindel lemmik. Ainus probleem on toonimine: ka kõige valgem valge (lumivalge) on tegelikult kergelt kollakas. Absoluutselt ei kannata kokkupuudet veega.

LUBIVÄRV

Kreidezeit struktuurne lubi-marmorvärv oli kasutusel olnud värvidest konkurentsitult kõige kallim. Tegemist siis Saksa tootega, kuhu sisse segatud ka marmorsõelmeid, et värv seinas ka teatud nurga alt ehk vastu sillerdaks. Kasutuskoht: vannituba. Põhimõtteliselt üks väheseid loodusvärve, mis kannatab niiskeid ruume ning omab hallitusvastast toimet. Vanasti võõbati sellega keldreid.

Oma kogemus: üsna hea peale kanda, aga kulu on suur. Aluspinna võib pahteldada, aga tegelikult käib ilma ka. Kui on vaja tõesti katvat pinda, võiks kahekordselt värvida. Pind jääb krobeline ja kare. Tähelepanu: lubipastad ja lubivärvid on söövitava toimega! Kanda kindaid ja prille.

KOHUPIIMAVÄRV

Kasutasin Majatohtri Kohupiimavärvi kuivsega, pigmenti ja Farmi lahjat kohupiima. Kohustuslik on suur segamisnõu ja korralik seguvispel trellpuuriga, muidu jääb segu lootusetult klompi. KUI õnnestub klompide teket vältida, on pealekandmine lihtne, kas rulli või pintsliga. Värv ise on oluliselt vedelam, kui eelnevalt kirjeldatud. Pind jääb matt, kaugelt vaadates sile, kuid lähemal vaatlusel kergelt krobeline (klombid...). Tähelepanu: koostises on ka booraks, mis on tegelikult mürgine ühend (närvisüsteemi häired jms). Nägin natuke vaeva ja arvutasin booraksi sisalduse lõpptootes ning leidsin oma südame rahustuseks, et niivõrd lahjendatuna ta tervisele ohtu ei kujuta. Värvile võib juurde lisada linaõlivärnitsat (kuni 20%), et tõsta pinna pesu- ja kulumiskindlust. Puhas kohupiimavärv ei kannata kokkupuudet veega ning seda ei saa praktiliselt puhastada. Mina lahendasin küsimuse mitte-ökoloogiliselt ehk lakkisin umbes kuni 60 cm kõrguseni põrandast kõik seinad veekindla lakiga üle. Paraku on seda ka teatud valgusse nurga alt näha...

PILDID TULEVAD SIIS, KUI HÄRRA VIITSIB PILDISTADA.

poliitiline vaatenurk muutus :(

2011-01-20T03:38:00.000-08:00

Olen olnud kogu oma täisealise-aja olnud - ütleme ausalt välja - järjepidev IRL (omal ajal siis ka Isamaaliit) valija (mitmetel põhjustel, mida siinkohal lähemalt ei puuduta). Aga 6. märtsil meie teed lahkenevad. See partei, kes räägib tasuta kõrgharidusest, emade väärtustamisest jms, misasi see siis nüüd toimus?!

http://www.postimees.ee/?id=375173

http://www.riigikogu.ee/?page=haaletus&hid=1283134&op=ems&content_type=text/html&new=1

Andsin petitsioonile ka loomulikult oma allkirja, ehkki ise Riigikokku kohale ei läinud. Ja nagu näha, hea ka, et ei läinud - oleks mõnitatud veel pealekauba oma kodanikualgatuse ja meelsuse avaldamise eest.

Mina ise olen võtnud õppelaenu oma bakalaureuseõppe ajal ehk head mitmed aastad tagasi.

Üks laenudest läks silmaoperatsiooniks, tänu millele ma näen oma tööd, millest suur osa on silmadega täppistöö mikroskoobiga, praegu teha. Teine kulus õpinguteks välisriigis - nimelt sain vahetusüliõpilaseks ühte Euroopa väga heasse ülikooli, kuid riigi antav stipendium kattis 2/3 toa üürist - aga lisaks oli vaja ise finantseerida ülejäänud üür, toit, transport, lisaks nõuti, et üliõpilased peavad ise ostma välja õpikud, osad laboritarbed ja maksma õppe-ekspeditsiooni kulud.

Niisiis ei saa kuidagi väita, et raha oleks kulunud pidutsemise või tühja-tähja peale.

Olen alates doktorantuurist, kui meie riik maksab mulle 50% riigi elaniku keskmisest palgast õppetoetuseks ja äraelamiseks, oma laenu ka tagasi maksnud. Mis siin ikka kurta, ise võtsin, ise maksan ka! Mis aga tõsiselt vihale ajab, on väikeste laste vanematelt soodustuse ära võtmine. See on ikka täiesti inimvihkajalik tegu. Olen ühes varasemas postituses tõdenud ka, et doktorantuurist (st noored naisteadlased vanuses 24 +) vanemahüvitisele minejad saavad miinimumhüvitist, kuna õppetoetus ei kvalifitseeru sissetulekuks. Nüüd peavad nad lisaks sellele tõdemusele, et hoolimata oma üle viie aasta kestnud väga edukast õppetööst ja pühendumisest mingi kitsama eriala teaduslikule edendamisele peab riik neid miinimumhüvitise vääriliseks, maksma sellest summast ka täiskoguses õppelaenu + intresse (maksepuhkus on üldse suht mõttetu vidin ja lihtsalt pikendab agooniat). Sellest hoolimata, et õppelaenu võtmise ajal oli riigi poolt garanteeritud (ehk siis praeguseks "garanteeritud"), et väikelaste vanemad saavad maksmisel riigilt abi. Ma saan aru, et masu ajal selline funktsioon peatati. Aga armsad inimesed mäe peal, kas mitte ei käi ringi jutud, et riigi majandus on ägedasti kosumas ja kasvuteel? Kas ei peaks siis ka oma lubadused, mis raskel ajal katkesid, uuesti üles võtma?

hambad selle looga

2010-12-16T06:27:00.000-08:00

No küll on lood need tänased uudised rahvavaenlasest, mõjuagendist ja muust säärasest :O Kuulasime hommikul raadiost ka vaese Pihlikese sõnavõttu, küll ta oli omadega vahepeal hädas ja pabinas, et mida kosta ja kuhu pista :)

Kusjuures, alles eile mõtlesin meie armsa linnaviletsuse peale, kelle vapiloomaks Etkar ju on - et lõpuks ometi on neil mõistus *** pähe tulnud. Viimaste nädalate jooksul on tervelt kaks uudist tulnud, mis mind on pannud positiivselt kulmu kergitama: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=350374 ja http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tallinn-maksab-tootute-hambaravi-kinni.d?id=35952447

Mõlemad teemad lähevad mulle eriti hinge: olen elus ühe korra trahvi saanud. Tulin just silmaopi-eelselt konsultatsioonilt ja olin laienenud pupillidega omadega üldse kuskil teises dimensioonis, mitte trammis, kui astus ligi kontrolör ja tegi 500 EEK. Mis sel õnnetul ajahetkel oli minu terve kuu Narva 89 ühika toa üüriraha. Ja see, et tegemist oli üldse esimese korraga, kui ma "jänest" sõitsin, hui teda huvitas :( Õnneks võõrasisa andis laenu ja sain üüri makstud.

Teine teema on muidugi hetkel väga aktuaalne. Käisin eelmise aasta lõpul (18. detsember, kui täpne olla) oma viimases korralises hambakontrollis. Olen üldiselt suht maniakk selles asjas ja aegajalt, vähemalt 1 x aastas vupsan ikka hambaarstilt läbi - aastaid selleks, et kuulda, kui terved ja lahedad hambad mul on ja aegajalt muidugi ka mõni väike auguke. Nonii, käisin siis eelmine aasta ka ja öeldi tavapäraselt, et ilusad jne.jne. isegi ühtegi auku polnud. Juunis käisin uuesti, sest ühe hamba üks nurk oleks nagu valu teinud (ja nagu ma mainisin, olen suht maniakk ja üldisel arvamusel, et reageerima peab KOHE, mitte ootama hambavalu teket). Läksin arstile, kes rebis mu suu pärani, kuid esialgu ei leidnud midagi. Ma seletasin, et midagi nagu vist kunagi oli tundlik. Tehti siis, üle mitme aasta panoraam. Siis võttis panoraami kõrvale, rebis suu uuesti lahti ja teatas: noooo...selle võibolla plommime, see välja, see ka välja... Mida-mida? Aga lähemat selgitamist ei toimunud, üks hammas tehti korda ja mina kadusin rahakoti haavu lakkuma. Läksin detsembris uuele katsele, palusin registratuuris seekord mitte proteesimisosakonda saata :) ja sattusin kena noore tohtri juurde. Ja ongi nii, et väidetavalt 1 (ühe) aastaga (no sisuliselt ju kuue kuuga, kui juuniga arvestada) on hambad nii käest ära läinud, et mul enamvähem armulikult ise lasti valida, et milliseid ma tahan lasta välja tõmmata. Niiet hambaarstide jutud profülaktilisest kontrollist ja 1-kord-aastas käimisest on hui. Aga minu otsus on ka see, et midagi välja tõmmata ma küll ei lase - c'mon, kui ma hakkan alla-kolmekümneselt tõmbama, mis ma siis veel kuue- või kaheksakümneselt teen? Mu emal, kes on juba üle kuuekümne mõned aastad, tal on elus välja tõmmatud 2 hammast - tarkused, teadagi - ja 0 proteesi, kõik omad kollased :) Aga tagasi hambaarstikabinetti - anti teada, et KUI ma soovin hambaid säilitada, tuleb mul välja käia tagasihoidlik 12000 EEK. Jah, just, 200% doktoranditoetusest.

paigallend

2010-12-13T06:26:00.001-08:00

Tegelikult, onju, ei tohi tööajast veebipäevikut pidada, aga üks mõte tuli äkki ja tugevalt läbi tööasjade kihist. Käisin neljapäeval Väikeses Puumajadega Linnas seminaril ja sõidul sinna rääkisime igasugustest asjadest...ja muuhulgas ka kirjandusest. Kuidagi läks jutt ka Krossi loomingu ja elu peale ja S. ütles, et tema arusaamist Krossist muutis põhjalikult raamat "Kallid kaasteelised". Vana mees, aastat 80, pole enam midagi häbeneda ja räägib nii, nagu asjad olid. Et oligi iga riigikorra ajal võimalikult konformistlik ja ujus sinna, kus inimesel parem ja kalal sügavam. Võttis naise, külmalt maalt naastes jättis selle ja leidis endale uue, karjääri suhtes oluliselt perspektiivikama naise - kui tuua vaid üks näide. Ise ma seda raamatut lugenud pole, kuid huvi äratas küll, eks peab raamatukokku minema ja üles otsima. Küll aga, inspireerituna mõttevahetusest, võtsin koju jõudes riiulist "Paigallennu" ning lugesin paari päevaga Ullo Paeranna loo läbi. See oli hää lugemine, kus sai tuntud ka äratundmisrõõmu, kui räägiti minu apelsinikarva kleidis vanatädist (või tegelikult on meie sugulussuhe küll mõnevõrra mitmetasandilisem) kui ka Seltsi vilistlastest, kelle lugusid ja mälestusi olin noore kaasvõitlejana ikka siin-seal kuulnud. Täna, uudiseid lugedes, tuli see raamat mulle justkui ise silmade ette. Lugu sellest, kuidas need asjalikematest kodanikest, kes suutsid, põgenesid, kes ei suutnud, said prii rongipileti või kolmas seltskond siis läks konformismile, varjumisele vms. Aga äkki ongi nii, et need, kes praegu meie riigis elavad ja igapäevauudisteks materjali annavad, on tolleaegsete küündimatute, saamatute või orjalike esivanemate järeltulijad? Selline nagu...ärapidipöördunud tõuaretus? No ja mille pagana üle me siis siin praeguses riigis imestame...

mõtted pärast filmi

2010-10-31T06:38:00.001-07:00

üle pika aja pani mind kirjutama "Klassi" film. Vaatasin seda eile õhtul telekast, varem pole eriti huvi ega soovi olnud. Mis ma oskan öelda - ehk "good ol' times" (M. ajas see film koledasti närvi, eks tal olid samad mõtted, tema on lihtsalt ebameeldivate mõtete enese eest peitmises olulidelt tugevam, kui mina)? Eriti tekitas äratundmise rõõmu (või tegelikult valu) Joosepi mõte, et elan kooliaja üle ja siis ei pea neid värdjaid enam kunagi nägema. Minu enda sõnastuses on see juba kümmekond aastat kõlanud: ma tänan igal hetkel oma heldet saatust, et ma ei pea enam koolis käima ega neid VÄRDJAID enam kunagi nägema. Kaksteist aastat pealinna eliitkoolis oli KARM aeg... aga üle elasin. Õnneks nii rõvedaks, kui filmis, kordagi ei läinud, aga piisav foon oli koguaeg olemas.

Mul on tõsiselt kahju nendest noortest inimestest, kes praegu seda kõike läbi elavad, päris siiralt kohe. Tahaks neid kuidagi aidata, kinnitada, et see jubedus saab läbi ja ees ootab elu - enda valitud elu koos enda valitud sõprade, kaaslaste ja kolleegidega. Et ärge, jumala pärast, tehke midagi nõmedat, näiteks kooli pooleli jätmine, vaimne allaandmine või muud, mis võiks tulevikku ohustada. Jah, mälestused jäävad, armid jäävad, aga tegelikult võib selles nägema ka head poolt. Näiteks ma ei allu KUNAGI karjamentaliteedile ja kõik otsused kaalun ise läbi - ehk nii-öelda mõtlen alati oma peaga, mis loob sageli eelise massi ees. Lisaks ei allu mitte ühelegi dressuurile ega vägivallailmingule. Mul on TÄIESTI ükskõik, kes peab ennast "karja juhiks" - ma ei karda kunagi vastu hakata, kui mul on oma otsus või põhimõte, mille ma olen oma peaga läbi mõelnud ja mille eest ma seisan. Sest ma olin nii pikki aastaid end ümbritsevast seltkonnast väljaheidetu, et ma ei karda seda - erinevalt enamusest inimestest, kelle jaoks see oleks kõige hullem saatus. Samuti ei saa mind kunagi kimbutada suhtesõltuvus, sest minu jaoks primaarne olek ongi üksindus.

Kas ilma koolivägivallata oleksin ma samasugune inimene, kui ma praegu olen? Tõenäoliselt mitte... aga milline, seda teab vaid paralleeluniversum :) Olen siin viimasel ajal ka mõelnud, et mis võiks koolivägivalla vastu aidata? Tegelikult mul on tunne, et see on midagi, mida pole võimalik ära kaotada. See on osa inimloomusest. Kas vastuhakkamine tegelikult muudaks olukorda paremaks - seda on eriti raske ennustada ja sõltub peamiselt kiusajast. Võib-olla oleks tõesti mõtet vähemalt püüda n-ö ninamehele vähemalt mõned hoobid kehtima panna? Aga samas võib see tuua ka üsna ebasoovitavaid tagajärgi. Kõige suuremateks süüdlasteks kogu protsessis on minu meelest just mass ehk pealtvaatajad-lõbutsejad-pugejad-nahahoidjad. Kui neid poleks, vaibuks kiusaja tegevus ka üsna kärmelt.

Kui aga rääkida võtmes: elu võimalikkusest pärast kooli, siis minu meelest kõige paremaks lahenduseks oleks valida eluala, kus saab teisi inimesi aidata. Just nimelt! Teiste aitamine paneb enda haletsusväärsust vähem valuliselt märkama ning aitab haavadel kiiremini armistuda. Arstid, päästjad, sotisaaltöötajad, ehk ka õpetajad - kõik, kelle võimuses on päästa ja abistada.

Poster for Chara-meeting

2010-09-02T04:48:00.000-07:00

pildil on oma sõnum küllap kõigile :)

2010-07-20T11:37:00.000-07:00

http://www.threadless.com/product/1000/Runnin_Rhino#zoom

Selleks korraks on jalgpallihaigus jälle läbi :D

2010-07-12T13:22:00.000-07:00

sai vaadatud, kaasa elatud ja salamisi rahuldust tuntud, et vähemalt esikolmiku moodustasid eurooplased, kelle jalgpall pidi ju surnud olema. Ja see on ka hea, et esimene mitte-euromansa olid just urukad. Siiski kõige sümpaatsem L-Am meeskond, hoolimata nende käsipallurlusest. Hollandi (Madalmaade) fännina aastast 1998. pean ma aga kahjuks ohkama. Mitte isegi igavese hõbedakoha pärast. Ei, hispaania kutid mängisid seekord paremini - ja olid suutnud kuidagi kohtuniku ka enda poolele sebida. Küll aga paneb ohkama, kui meenutada paari mm-i taguseid kauneid mänge. Kluivert, Bergkamp, van der Sar, Cocu, vennad de Boerid ja kõik need teised... siiamaani on kahjumeel, et jäi omal ajal rahapuudusel ostama oranž särgike kirjaga F. DE BOER :(

Aga selle mängu eest, mis eile toimus, oleks küll pidanud kogu koondise häbiposti panema, kollektiivselt. OK, ma saan aru, et tüüpe oli enne hoolega üles köetud ja innustatud ning ka hispaanlased on osavad näitemängumehed, aga nii valimatult siiski peksta ei tasuks. Tegemist peaks siiski olema jalgpalli, mitte kickboxi, wrestlingu või tont ise teab, millega. Mina kohtuniku asemel oleks de Jongi jalamaid välja saatnud, aga sellest päriselt tulnud punasest ma küll sotti ei saanud. Nagu ka lõpplahendusest - kuhu jäi siis nurgalöök?... See selleks. Ehk järgmine kord, nelja aasta pärast, suudavad mehed end veidi paremini - ja ehk siis veidi vähem? - kokku võtta ning koondise igavese teise staatuse murda. Mina olen kümme aastat seda juba oodanud...

mängud toiduga

2010-06-01T13:01:00.001-07:00

Käisime M. reedel "romantilisel õhtusöögil" vanalinna Vene restoranis - sain soodsalt kupongi. Võin öelda, et boršon seal jalustrabavalt hea, muud toidud söödavad. Igaljuhul, romantika asemel olen ma viimased päevad veetnud köögis, uusi maitseid otsides ja proovides. Paremad leiud on isetehtud jäätis, tegin kohe kaks varianti, Domino küpsistega ja konjakiga (ästi-ästi piisake ;)). Täna sain valmis esimese laari isetehtud pelmeene. Miks osta poest soja- ja kondijahuga täidetud pelmeenikesi ning toetada Vene Pakast? Tegu oli küll üsna aeganõudev, kuid kaugeltki mitte nii hull, kui ma eelnevalt arvasin. Ütleme siis nii, et märksõnaks on - hoia külm :) külm peab olema nii tainasse segatav vesi, tainas ise ja ka valmisvormitud pelmeenid. Muidu... on väga kleepuv lugu. Ja kui keegi teab, kust saada pelmeenivormi, andku lahkesti teada! Tasu võib saada toodangus ;)

oleme...kus?

2010-05-28T07:57:00.000-07:00

Aga nii ongi, et viimasel ajal kostuvad minuni signaalid kaasvõitlejatelt doktorantidelt, m.h. ka täna. Valitseb väsimus. Kõik on mõttetu. Projektid ei edene. Elu on raske. Hakkasin ise edasi mõtlema, m.h. ka eilse VK võluva ettekande taustal, kus ta näitas hulgaliselt jooniseid, tabeleid, graafikuid ja veel jooniseid Eesti teaduse hetkeolukorrast, bibliomeetrilises võtmes. Ehk siis ISI, Scopus ja sõbrad.

Ma ei tea, aga ma ARVAN, et vähemalt mingi osa doktorantuuri astuvate isikute hinges - tõenäoliselt sügaval ja varjul - on mingi idee ja soov teha Midagi Suurt, lüüa läbi, saavutada edu jne. Tõele au andes, eks ma isegi Kuhni paradigmade-raamatut lugedes fantaseerisin sellest, kuidas kord kõik pirrud kahest otsast lõkendama löövad ehk tulen Mina ja toon Eesti, ei, krt, Maailma Teadusesse uue arusaamise, pööran teaduse ajaloos uue lehekülje jne. Ma arvan, et see on normaalne ja tegelikult ka igati tervitatav. Mis muu oleks saanud mind üldse teaduse külge köitagi kui see illusioon?!

Doktorantuuri neljandal (ametlikult teisel) aastal on reaalsus muidugi saabunud. Nagu ma täna nooremale kolleegile seletasin:

ja mõtlen
et milles see point ikka on
point?
see on meie töö
osad kaaluvad vorsti
osad ehitavad mööblit
meie töötame ülikoolis
on palju halvemaid variante tööks...
ja meie passime arvutit ja kirjutame arikleid, mida loevad teised meiesuguseid
ja kedagi muud ei koti need
nii on
ja ma ei näe põhjust masenduseks

ja ma võin vaid korrata: ja nii on. Kas ma olen küüniline?

VK ütles oma eilse ettekande kestel, et needki vähesed artiklid H-faktoriga vist üle 20 (?) on enamikus need, kus eestlased on kaasautoriteks. Sageli lihtsalt n-ö teaduslikud alltöövõtjad. Mu enda juhendajagi on seda tõdenud. Nähtavasti võib siis olla rahul, et keegi meie produtseeritavat data't üldse vajab. Et oleks keegi, kes suudab seda oma autoriteedi baasil teadusvälisilmale kommunikeerida ja kasvõi osa feimist meile edasi anda. Mis võiksid olla peamised nõrkused, miks Eesti teadlaskond ei suuda pidevalt ning võrdväärselt produtseerida tippteadust?

VK eile põgusalt näitas kuulsat Nature joonist, mis kujutab Eesti teadusrahastust, võrreldes teiste postsoviet riikidega. Kui varem võiski olla küsimus aegunud aparatuuris või piiratud tehnilistes võimalustes, siis praeguseks on need küsimused rohkemal või vähemal määral lahenenud. Minu enda jaoks on peamised pidurdajad:

1. Eesti väike rahvaarv. Me hoiame ülal ja toimetame selle käputäiega üsna korralikku riiki, kas pole? Aga kahjuks on intelligentsi kontsentratsioon võrdeline üldarvuga ehk võimalus väikeses riigis harida, saada tööle ning produtseerima terveid teaduslikke meeskondi (tänapäeval on soleeriva teadlasena...raske?... midagi märkimisväärset saavutada) on märgatavalt väiksem, kui suuremates riikides. Ja olles ausad, kuna me peame siiski oma ülikoole ja teadusasutusi ülal pidama, võivad vähese konkurentsi tõttu sattuda sinna tööle hoopis inimesi, kel suurema rahvaarvu ja konkurentsitiheduse tõttu teps mitte asja ei oleks.

2. Minu meelest mõneti Eesti kõrgharidus - mis ON hea - ei soodusta orienteeritust probleemide lahendamisele ning edule. Tegelikult ma olen selle üle rõõmus! Mõneski mõttes on ameerikalik, juba klišeeks muutunud edukultus just teaduse kui fundamentaalse, mitte äriettevõtte surm. Aga olles ausad, ilma edukultuse "sissepeksuta" ei teki ka piisavalt saavutustahet.

3. on minu enda paranoia või nii ma seda nimetan. Kas tõesti on olemas Ida-Euroopa mentaliteet? Kas tundub see ainult mulle, et aegajalt kumab läbi suhtumine: east-europe, polish and other paki's? Aga küllap ma olen lihtsalt kibestunud mats, kelle parim artikkel hetkel on sügavalt ida-euroopa ajakirjas, mille IF on 0.9! Ja kes teab, et vähemate tööpingutustega, kuid osavama sõnaseadmisega võib teisest riigist pärit olles vääääga palju paremaid tulemusi saavutada üldsuse silmis.

Niisiis, meie, teaduse järeltulev põlvkond. Meie erialal silmapaistvalt kaduvväikeses hulgas. Sitasti töötav. Sitasti publitseeriv. Pea iga minu tuttav antud valdkonnas on avaldanud soovi elukutset muuta. Ilmselt keegi meist maailmarevolutsiooni ei korralda. Kuhn võib oma paradigmasid lõputult venitada, kui soovi on. Ära teadusest!!! Kas nende soovil on tõesti jumet?...

Meditsiinikompanii, UUUHHHHH!

2010-05-14T08:43:00.000-07:00

Kontor kirjutab ehk minu peamine funktsioon: tunda tähti ja karjuda välitelefoni.

Triaaž. Õnnelik, kes transpordi üle elas, saab kohe kaela uued katsumused.

Sellise masinaga maastikul sõita on...tagumisele kehapoolele valus.

Meie sõbralik linnak.

Kaks nädalat värskes õhus ja huvitavate inimestega :D

* "sidurid, erutus!!"

* "pataljon...ei, kompanii...ei, brigaad..ei, krt - poisid, kust te tulete?!"

* kuivtoidupaki sisu on väga mitmekesine...

* soojendusega hügieeninurk :D

* huvitav, palju vaimujõudu staap kulutas oivaliste tunnussõnade väljamõtlemiseks?

* hommikune "eriti eriüksus" ringkaitsepositisioonidel :P :P

* motivatsiooninurga motivatsioonililleke

* ja väike katkend Dagö laulust:

/Joonistatud mees, elu veel on ees
mis tasakaalu ainult täis
sest treeningutel ta ju käis
kui's peita ogarused hoolega/

/Seal ta läeb, tal on kuldsed käed

ja ta peas õilsad ainult aated

kõike teeb

kas või üle vee

võib tuua kingiks miljon õit

ja iial tänavale põit

ei tee, vaid see, mis teeb, on hea

te temas kahtlema ei pea

eal võõraid naisi ta ei näe

eal üle piiri ta ei läe

sööb ainult noa ja kahvliga

ei kraanikaussi oksenda

sest ta on joonistatud mees/

(Nais)teadlased ongi sotsiaalsed kaotajad

2010-04-28T01:57:00.000-07:00

Kui tavaliselt kirjutab kriitilise blogiposte M., siis seekord sunnivad tähelepanekud ka mind virtuaalset sulge haarama, et tõestada pealkirjas toodud väidet.

Kõigepealt, teadlaseks saavad enamasti isikud, kel on selja taga doktorantuur ja seega on nad olnud vähemalt 4 aastat (enamasti siiski kauem) doktorandid. Nagu teada, siis viimastel aastatel on meie riik huilanud nagu sookurgede parv silmapiiril, et riigile ja rahvale on vaja rohkem tippintelligentsi, rohkem doktorikraadiga teadlasi, teaduspõhine areng jne.jne. Mingil määral on järgnenud ka teod, ehk siis doktorandid saavad riiklikku õppetoetust. Varasemal ajal oli asi veelgi nutusem, siis pidi elama juhendaja leivakoti peal ehk rahad tulid juhendaja(te) sihtidelt ja grantidelt. Ehk siis üldjoontes riigile braavo! Aga vaatame asja lähemalt.

Nimelt on doktoranditoetus praegusel ajal ligikaudu pool Eesti keskmisest brutokuupalgast (2009 a. IV kvartali seisuga). Samas töötavad doktorandid juba praktiliselt tegevteadlastena, on arvel projektides, kirjutavad artikleid, loevad loenguid ja juhendavad praktikume. Mõnikord võetakse doktorant ka osalise tööajaga tööle (tehnik, laborant, insener vms ametikoht) ja seega saab nõnda lisaraha. Võibolla humanitaarid või majandus vm doktorandid saavad oma projekti kõrvalt ka täistöökoha otsida erasektoris või väljaspool ülikooli, aga vähemalt loodusteaduslikel erialadel on see päris keeruline - teadusprojektid on aeganõudvad, on vaja välitöid, laboratoorne periood võib võtta päris palju nii ajalisi kui rahalisi ressursse jne. Niiet riigi, väidetavalt eriti prioretiseeritud reaal- ja loodusteaduste teadlasjärelkasv on pigem ülikooli külge seotud ning püüab selle poole keskmisega ära elada.

Üldiselt ma raha üle ei kurda, sest olen oma eriala-ja kutsevalikuga väga rahul. Tudengi ja magistrandina olid asjad ju rahaliselt ka hoopis hullemad - siis sai vaid tavalist õppetoetust + sõidutoetust (ja osalise laborandi palka ka). Aga ärgem unustagem, et vanuse kasvades kasvavad paratamatult ka vajadused. Magistradina olin ma õnnelik plika oma veerandiga Eesti keskmisest, käisin seltsist ja teistes org.ides, kuskilt ikka süüa sai, elasin Narva 89 antisanitaarses ühikas ja unistasin suurest teadlasekarjäärist. Praegu olen ma 28. aastat vana ja abielus. Ma ei saa enam viljeleda eelnevat elustiili. Mul on vaja luua pere, hankida kodu.

Niisiis läksin ma panka.

Kaks aastat tagasi, samas finantsseisukorras, palusin ma pangalt Samsungi pesumasina järelmaksu võimalust. Mulle öeldi ära, sest mul polevat sissetulekut. Nimelt ei arvestata doktoranditoetust sissetulekuna. Mis siis ikka, ostsin pesumasina sealsamas kohe sularahas välja. Nüüd oleme käinud paaris pangas, et küsida võimalusi kodulaenuks. Ja loomulikult on meile ust näidatud. Minu väited, et:

1. tegelikult on riigi makstav toetus eriti tänapäeval mõnevõrra kindlam, kui erasektori sissetulek ja 2. peale doktoreerumist minu sissetulek mitte ei kao, vaid suureneb märgatavalt, kuna ma olen juba praegu seotud pikaajaliste teadusprojektidega ning peale kraadi saamist lihtsalt minu ametinimetus ja sellega seotud palk suurenevad;

ei paku vähimatki huvi. Mõnes mõttes ma saan neist aru; teisalt on aga seis siis selline, et nii mina kui ka igasugune teine teadlaskarjääri alustav isik on praktiliselt kodutu ning täielikult finantsvõimetu kuni 30. eluaastani (minimaalne doktorikraadi saamise aeg on 4+2+4 = 10 aastat või tänapäeval ka 3+2+4= 9 aastat, enamasti siiski vähemalt mõned aastad kauem).

Sellega seondub veel üks huvitav tõsiasi, millega ka mina kui 28. aastane ja abielus naine plaanin kokku puutuda. Nimelt vanemahüvitis. Siinkohal kasutan lõikusid sotsiaalministeeriumi kodulehelt:

"Kui sotsiaalmaksu on inimese eest maksnud riik, siis seda ei arvestata töise tuluna." Seega siis toetus jälle arvesse ei lähe ja minu ainus arvesseminev sissetulek on taas osaline inseneri töökoht, mille tasu on alla miinimumpalga.

"Kui vanem nimetatud aastal töötas, kuid tema keskmine sissetulek jäi alla alampalga, makstakse vanemahüvitist alampalga määras. 2010. aasta alampalk on 4350 krooni. " ! Ehk kui ma peaks lapse saama, siis olen ma riigi silmis võrdsel pulgal suvalise töötu joodikuga, kes muretses lapse, et ikka lisaviinaraha saada (ma siiralt loodan, et sellised nähtused on linnalegendid, kuid väidetavalt neid siiski esineb, eriti maapiirkondades). Olen nõus, et lapse raha pärast sünnitamine - nagu peale vanemahüvitise määramist sageli naisi süüdistatakse - on vale, aga oleme ausad: kui sa tead, et lisaks kogu protsessile kaasnevate füüsiliste ebamugavustele lisandub ka finantskadu, siis paneb see kahtlema. Jälle on naisteadlased võrreldes teiste haritud naistega ebavõrdses seisukorras, sest nende puhul algab võrdsetel majanduslikel alustel sünnitusiga alates 31. eluaastast, kui on doktorikraad saadud ning 1 aasta teaduripalgaga töötatud (ideaaljuhul).

Seega ongi naisdoktorandid sotsiaalsed kaotajad, kuna:

- nende sissetulek on kuni doktoreerumiseni st keskmiselt 30. eluaastani, sageli kauem, ligikaudu Eesti keskmine, ehkki nende töö ei ole kõige lihtsamate killast :);

- nende finantsvõimekus on seetõttu 0 nt. pole võimalik osta kinnisvara;

- teiste haritud naistega võrdsetel majanduslikel alustel vanemahüvitist võib loota alates 31. eluaastast ja seetõttu on karta, et lapse saamine lükkub pigem kolmekümnendate keskele.

stegosaurus + lendsaurus + lepidodendron

2010-04-16T03:01:00.000-07:00

Klaas, 40 X 34 cm. Segatehnika (tiffany + klaasimaal).

11. aprill on nüüdsest minu uus sünnipäev

2010-04-11T23:31:00.000-07:00

Kui alustada päris algusest, siis ühel päeval tuli Rühma listi kiri, kus reklaamiti ühte parvetamise ja kanuutamisega tegelevat firmat. Olin juba üsna mitu aega kadedalt vaadanud delfis ja igalpool olevaid pilte kanuutamisest suurveel a la heinamaal ja teedel jne. Ja nüüd tuli selline pakkumine lausa oma postkasti kätte, üsna mõistliku hinnaga pealegi! Valisime siis parvetamise, mis pidi olema n-ö algajate variant, neile, kes seda pole varem teinud ehk otsetsitaat kirjast: Purtse on ideaalne jõgi neile, kes esmakordselt elamust otsivad või pisut kardavad. Elamuse saab täieliku, aga ohtlike ja ekstreemseid kohti ei ole. Niisiis, kuna pühapäevaks lubas normaalset ilma ka, mis saaks siis paremat olla, kui veidi jõe peal sõuda ja kaunist Eestimaa loodust kaeda?!

Võtsime E. ka kampa, ehkki ta esialgu kõhkles. Kohapeal jagati meile varustus: soojad kalipsod, veekindel tuulejakk, raftijalanõud, kiiver ja päästevest. Lisaks panime veel soojapidava fliisi ka jaki alla. Natuke tegi murelikuks see, et kalipsod olid kõik märjad (kuidas need küll märjaks said saada?...), aga ajasime reipalt kõik ülle ja hakkasime oma parvega alla jõele minema. Alustasime oma teekonda Purtse HEJ tagant. Paadis rivistusime kahjuks põhimõttel "ladies first" ehk mina ühe teise neiuga olime paadi ninas. Mis siis tegelikult tähendas, et kõik mõnusad keerised ja lained lõpetasid meie näos ja süles. Niisiis sain ma aru, miks olid kalipsod märjad!! Sõitsime kaks korda sama lõiku. Esimene kord oli lihtsalt põnev ja lahe, aga teisel korral...

Sõitsime siis julgesti teise korra algust, kui nägime, et meie ees sõitnud parv oli ümber läinud! Parvel sõits keskealiste naiste seltskond parvejuhiga. Meie parv lendas nagu kuul ning meie parvejuht otsustas meid kaldasse tüürida. Miks? Ega ei teagi, vbl selleks, et naisi aidata, vbl selleks, et vältida neile otsa sõitmist. Igaljuhul sõitsime kärestiku harjal tümaki! vastu puutüve ja olime muidugi silmapilkselt ise ka ümber. Edasi läks asi segaseks. Nimelt mina ei saanud jalgu kohe parvepõhjal asuvatest kinnitusaasadest lahti ja sahmerdasin kuskil vee all. M. oli parve tagaosas, mis oli kalda suunas ja praktiliselt kohe suutis ennast okstest kinni haarata, veidikenegi vaiksemasse vette vedada ning kaldale ronida. E.-ga oli lausa õnnetult läinud, tema mulistas täiesti ümberläinud parve all.

Igaljuhul sain jalad lahti, tõusin pinnale ja hakkasin ujuma. Korraga tundsin, et keegi on seljas!! Sain aru, et tegu on meie paadi teise tüdrukuga. Kuna ma teadsin, et just uppujad ronivad selga, siis ma sain aru, et tõenäoliselt ta ei suuda ujuda ja on paanikas. Minul veel jõudu oli, vedasin teda ka edasi. Mingil hetkel ta kadus ära, aga voolus ei saanud üldse aru, kes kuhu jäi. Pärast selgus, et vist tema meesterahvas oli ta (minu seljast?) kaldale tõmmanud. Igaljuhul mina nägis siis ka meie parve, muidugi tagurpidi, mööda ujumas. Selle küljes rippusid E. ja veel üks mees. Kuna selleks ajaks olid kaldaservad kole puiseks muutunud, siis otsustasin talitada meile tehtud instruktaaži järgi ehk ujuda parve juurde ja rippuda seal nööride küljes, kuni meid välja tõmmatakse. Nojah, tegelt sellises voolus ujumine muidugi pole võimalik ja mees viskas mulle aeru, mida pidi ma parve äärde ronisin. Selleks ajaks olid kaldada ka juba lootusetulut järsud ja kõrged, niiet tõenäoliselt oli see parim variant. Igaljuhul tabasid mind seal uued hädad, nimelt mina olen rahulikum siis, kui saan rinnuli ujuda, aga parv tõmbas minu jalad üles, parve alla. Nii ma siis seal võitlesin ja mässasin, aga nagu instruktorid olid ka öelnud, selle vooluga ei suuda ka tugevaim inimene püsti seista. Siis püüdsin selili voolu ja parvega edasi ulpida, aga...saime mõlemad E.ga korralikult rüüstada puude poolt. Kinni haarata ei jõudnud, aga ilged tümakad vastu kiivrit käisid ikka mõnelgi korral. E. sai isegi hullemini, tal rüüstas näo ka katki. Mina omakorda neelasin jälle üsna parajal hulgal laineid, kui püüdsin ringi vaadata ja teha kindlaks, kes, kus ja millal meid ometi päästma tuleb. Niisiis me muudkui triivisime ja triivisime ning ma rüüpasin ja rüüpasin jõevett. Aga kedagi ei tulnud! Ja kui see mulle kohale jõudis, et me oleme omapäi, siis oli kole hetk. Nagu E. pärast ütles, et oli näha, et ma vajusin vahepeal šokki, läksin näost valgeks ja tal läks meel kohe murelikuks. Siis me triivisime veel ühe suure raudsilla alt läbi, kus püüti päästenööri visata - mööda. Mina karjusin, et kutsuge meile kiirabi, sest me oleme juba alajahtunud. Kolmas mees mingi ime läbi suutis end mingisse puusse haakida. Mina vahepeal jälle aktiveerusin ja püüdsin kogu jõuga parve kaldasse suruda, aga ikka ei suutnud. Niisiis polnudki muud, kui triivisime kahekesi E.ga merele... ja siis vajus šokki E., sest siis sai tema aru, et abi ei tule. Aga minul, nii imelik, kui see pole, tuli just merre jõudes ind tagasi. Laineid ju polnud enam ja sain juba normaalselt hingata. Ja üks anestesioloog oli rääkinud, et alajahtumise korral on tegelikult ellujäämisprotsent reanimatsioonis üsna suur. Seda metoodikat ma ehk lähemalt ei kajastaks siin, sest ega see kuigi meeldiv pole, aga vähemalt tõhus. Ja siis tuli ka abi! Nimelt meie ees ümber läinud parve juht sai aru, et asi on kehv ja spurtis oma sõiduvahendiga meile järele, sai mere peal kätte ja haalas parve. Siiamaani ma aru ei saa, kuidas mind suudeti kahe istme vahele pakkida...aga olime uppumisest pääsenud! E. oli jätkuvalt kuskil teadvuse piirimail, aga mina, peale seda, kui sain kiivri koos peaga istme alt kätte, täiesti endale ootamatult aktiveerusin jälle, haarasin mõla ja hakkasin ägedasti sõudma! Paraku suurvesine jõgi mõjutas veel merd üsna kaugele ning hoolimata minu ja parvejuht Andersi pingutusest, kaldale me ei saanud. E. nõudis mootorpaati, aga seda polnud. Vahepeal ma soojendasin igal mõeldaval viisil E.-d ja endale sooja tegemiseks sõudsin kogu jõuga. Viimaks tuli veel 2 parve 4 mehega, siis sõuti meid kaldasse. Olime E.- ga olnud +3 kraadises voolavas vees minimaalselt 20 minutit ning peale seda merel parves veel määramatu aja (sry, ajataju oli 0). Mina ei tundnud jalgu, aga üllatuslikult muu keha oli täitsa olemas. Randununa anti meile kaasteeliste poolt viina, Minttu. Küll oli jäle! Ja kümne minuti pärast autos oksendasin ma selle välja ka. Aga mingi sündsustunne oli alles, siis sülitasin okse oma pihku, mitte autosse :) E. oli omadega hullemini õhtul kui mina ning käsi hakkas tundma alles mitme-mitme tunni pärast.

Siinkohal väike tänukiri:

1. Jumalale. Tubli oled, et välja aitasid! Ma viimases hädas hüüdsin Sinu poole ja ennäe, tuli justkui mingi uus energia ja soojus.

2. E.-le. Aitäh, et raskel hetkel mulle otsa vaatasid ja küsisid, et kas ma saan hakkama. Olime üksteisele niivõrd toeks, kui suutsime.

3. Parvejuht Anders. Ole meheks, et järgi tulid ja välja tõmbasid! Kui poleks tulnud ja pääste oleks saabunud kahe parve + nelja mehega, poleks me E.-ga enam elavate kirjas.

4. Minu ujumisinstruktor. Kui ma poleks sügisel ja talvel ujumistrennis käinud...

5. M. samuti toetas palvega kaldal.

Video toimunust

M. tehtud kaart juhtunust

kuna ma uuesti kirjutada ei viitsi,

2010-03-29T11:29:00.000-07:00

siis kopin siia kirja, mille saatsin ka rühma esmaabi listi, mis sisaldab väikest kokkuvõtet minu eelmise nädalavahetuse kahekümne neljast tunnist.

Hei ka minu poolt,

mina jah "kustusin ära" peale kahepäevast vahetust ja kribin siis natuke nüüd oma lugu :)

Kaks päeva järjest on füüsiliselt üsna raske vahetusi teha, aga vähemalt osakonnast sain kenasti pildi selgeks, kes, mis ja kus.

Esimesel päeval oli hommikul sebimist, sest sel ajal kui teie käisite instrueerimisel, olin mina välismaal ära. Seega tekitas kapivõtme puudumine, vormide "peidusolek", pikad ja käänulised koridorid esialgu natuke peata kana tunde. Teiseks päevaks - no probleem, saalisin rahulikult nii garderoobi, osakonna kui paar korrust (ja korpuse) eemal asuva labori vahet.

Ma ei tea, kas teile instru ajal tubade funktsioonidest ka räägiti, aga lühidalt:

Triaaž: patsientide jaotuspunkt

LV1 - kirurgia: vanad haavad, mädased haavad, kõhuvalud jms

LV2 - LOR tuba: ninaverejooksud, kõrvavalud, lõhkilöödud ninad

LV3 - teraapia: EKG, vererõhk, perearstlik värk

LV4+kipsituba - trauma: luumurrud, hammustused, kõik värsked haavad

Saal: järgmine tase, meile nüüdseks siis keelatud

Esimesel päeval pandi mind kohe LV4 tuppa ehk emo traumapunkti. Kui ma seda kuulsin, läksin vist hirmu pärast roheliseks nagu hernes! Kartsin, et panen ka pildi tasku või midagi. Etteruttavalt võin öelda, et nende kahe päeva jooksul - minu jaoks üllatuseks - ei olnud pea ainumatki momenti, kui oleks tekkinud ebameeldivat tunnet (ehkki mõnede patsientide sokiaroomid...oioi). Traumapunkt on muidugi kõige rahvarohkem koht igas mõttes - seal on lisaks arstile töös 2 õde ning patsientide arv on ka kõige suurem osakonnas. Julgelt 70% olid kinnised luumurrud, nihestused, põrutused. Mait juba rääkis ka ühest esimese päeva huvitavamast juhtumist (baarimehest). Muidu oli veel nael selga kukutud, mootorsaega ühel juhul kätte, teisel juhul labajalga sõidetud; loomade hammustused jms. Iseenesest oli hariv, aga minu jaoks oli kurb see, et tõesti-tõesti ei lubatud midagi ise teha. OK, ma saan aru, et süsti ei lasta teha - aga isegi siduda ei lastud, kuigi ma ise selleks soovi avaldasin. Niisiis koosneski minu funktsioon patsientide kärutamisest röntgenisse, nende tõstmisest edasi-tagasi, veriste linade vahetamisest jms. Muul ajal kügelesin, kummikindad käes, läbivaatuslaua najal ja vahtisin haavasid :)

Teisel päeval oli mind määratud teraapiatuppa. Seal õppisin EKG-d tegema ning mõõtsin vererõhku, spo2-te. Hakkas kole igav, suundusin edasi kirurgiatuppa. Seal sain Ele-Kajaga kahepeale jalga siduda ja ühte mädast paiset plaasterdada (jess!). Seal hakkas ka igav varsti ja siis ma suundusin edasi traumasse, kuhu ma siis ka pikemalt pidama jäin - minu jaoks kõige põnevam koht. Seal saime natuke sõrmi-varbaid teipida (jess!jess!) ning kärutada. Lisaks tegin kulleriteenust triaažitoa ja kabinettide vahet ning viisin vereproove laborisse. Teise päeva huvitavamad lood olid noor ja analüüside põhjal terve tüdruk, kelle labajalg oli mustaks tõmmanud ja üks totaalselt ületöötanud kunstiinimene. Omalaadne oli ka juhtum, kus tuli vanem patsient peahaavaga. Mina siis toimetasin temaga, tõstsin lauale ja valmistasin õmblemiseks puhastuslappe ette jms. Ja siis õmblema hakkav õde tegi patsiendile tuimestussüsti ning siis küsis, et kas ma koljut tahan näha. Noh, miks mitte... ja ta tõmbas haava laiali ja tegi pinsettidega kopp-kopp. No peale seda ma küll otsustasin igaks juhuks paariks minutiks istuda :) :)

Leedukate (kuri)kuulus Bebrukase järv,

2010-03-22T03:15:00.000-07:00

millest on kirjutatud artikleid ja raamatuid ning mille leidmine võttis Leedu geoloogide ja kohaliku looduskaitse ühendatud jõududega aega mitte rohkem kui kaks päeva!

L. muidugi paremas nurgas.

2010-03-05T13:30:00.000-08:00

suurtel kompaniidel on raha ehk riputan siia üles kaks reklaami, mis läbi aastate on mulle eriti-eriti meeldinud:

http://www.youtube.com/watch?v=qf5-9SbnKXM

ja ka midagi kodumaist

http://www.youtube.com/watch?v=lKDP9nY6E8w&feature=PlayList&p=DF4CA65BD529D419&index=21

2010-02-28T08:44:00.000-08:00

töökas pühapäev:

- ostsin uued bikiinid. Täitsa toredad said. Eesmärk: olla Egiptuses lööv. Tegelt on see muidugi nali, sest asi, mida ma maailmas kõige vähem ihkan, on ***** ****** ehk siis viisakalt öeldes, kohaliku meessoo huvi. Loodan selle peale, et hotellide juured pidada oma rannad olla, kus siis võib rannapoisile kohaliku tugriku visata ja palgata ta pööblit eemal hoidma.

- lõbustasin ema. Kõigepealt vedasin ta KUMUsse, kus on üleval näitus minu vana-vanaonust, keda on tituleeritud suisa Eesti skupltuurilegendiks. Päris vahva! Ema siis ka vaatas ja muljetas oma külaskäikudest vanaonu Antoni juurde. See esmapilgul üsna tagasihoidlik savist rohelise istuva tüdruku kujuke meie Saue vitriinkapis kingiti ka skluptuurilegendi :) poolt emale, vanaonu Antoni 65. juubelil. Ema oli sel ajal selline paras tirts veel.

Edasi vajas kõht täitmist. Otsustasin proovida taimetoidurestorani Narva mnt. Olen pikalt selle külastamist plaaninud ja täna sai suht spontaanselt teoks. Mina võtsin tortilla köögivilja-oa täidisega (maitses hää). Ema aga ei suutnud ega suutnud midagi otsustada ja viimaks võttis odra-köögivilja kotleti. Ampsates venis aga nägu pikaks-pikaks ning ei saavutanud enne normaalmõõtmeid, kui lähedalasuvast Narva kohvikust paar keelekest sai ostetud.

- mõtlesin, et mis toimub - olen üle pika aja sattunud fantastikalainele. Viimase kuuga on läbi loetud "Jää ja tule laulu" kõik eesti keelde tõlgitud osad + kaks netist kratitud inglisekeelset köidet. Sellest kirjutan vabal hetkel natuke pikemalt ka. Eile vaatasin "Avaloni udud" filmi 2001. aastast - huvitav kombinatsioon naisteks + fantastika kuningas Arturi lugude kastmes. Parajalt vägivalda, intsesti ja müstikat muidugi ka.

2010-01-21T03:42:00.000-08:00

kuna ma olen jälle kodus ja hetkel upun taskurätikute merre, on mul ajutiselt aega ka rohkem päevakajaliste artiklitega tutvuda. Ja üks tänane lugu tuletaski mulle mõneski mõttes meelde 2007. aasta kevadet ja suve... Kogu toonane sündmustik hargnes lahti ühe tollase kolleegi mahitusel, kes ikka minusse kui "ilusasse vallalisse tüdrukusse" suhtus - nii siis, kui ka 2000. aastal, kus ta lahkesti minu nime alla oma allkirja pani. Tol hetkel suhtusin ma sellesse võibolla kerge üleolekuga, aga praeguseks on kümnend mööda läinud ka minu elus ning tõesti, ma võin öelda: elu on nurkasid maha lihvinud. Igal juhul on 2007. aasta kevad mälestusväärne nii oma hirmsate kui armsate hetkedega, esimene ikkagi. Ennekõike aga tänan ma kõikvõimalikke jõudusid selle eest, et ma sain toona sügisel mugava võimaluse selleks hetkeks talumatuks muutunud suhtest viisakalt pageda. Kusjuures täna ajalehte lugedes, nagu ka tookord 2007. aasta sügisel vilksas mu peast korraks läbi küsimus - kas ka minu telefoni oli lutikas pesa teinud? Kas tema toimikus figureeris ka minu nimi? Olin tookord millegipärast üsna kindel, et me ei räägi teineteisest kellegi - mina olen seda endale antud lubadust ka pidanud ega ole kellelegi tema nime öelnud - ning olin seetõttu üsna üllatunud, kui nt minu orkuti-profiili külastas tema kurikuulus soome nimega sõber. Aga mis ma ikka siin veeretan oma mälestusi :) möödunud on mitu aastat. Me keegi ei ole enam need, kes siis. Ja, pagan küll, mul on selle üle siiras hea meel.

2010-01-19T03:54:00.000-08:00

mõtlesin pikalt ja otsustasin, et tõsistel teemadel ei kirjuta! See, et osad asjad * lähevad, on lihtsalt asjaolude kokkulangemine ja aamen-halleluuja nendega. Kirjutan parem sellest, et nagu sageli, siis eesrindlikul hetkel hakkasin tegema uusi pürgimusi tõstmaks oma kaubanduslikku välimust ja beibe-koefitsenti. Käisin maniküüris ja lasin oma küüned katta geeliga - ehk siis geelküüned! M. oli sügavalt hirmu täis, kui ma läksin, aga nüüd on juba üsna tolereeriv.

Väike vahepala ka kaaluteemadel (ükski ehe beib ei möödu kaaluteemast). Ostsin uue ja kuuli kaalu! Digitaalse. Kummaline on see, et kui ennast mitu korda kaaluda, siis näitab eri numbreid...aga mina olen pessimist ja võtan tõe pähe seda kõige suuremat ja rasvasemat numbrit. Loen huviga kaalufoorumeid (mis olid senini minu jaoks avastamata maailm) ja olen leidnud hulga erinevaid-vastakaid-muidu põnevaid tähelepanekuid. Näiteks et kaltsiumivaegus kehas pärsib kaalulangust ja on muidu ka ohtlik. Võtsin siis oma fitday päeviku lahti ja oh koledust, diagrammid näitavadki kaltsiumivaegust! Mõnikord ma mõtlen, et ehk on ameerikamaa samanimelised- ja välimuselised toidud ehk teistsuguse toitainete sisaldusega, aga kui ikka näitab kogu jälgitud perioodi (üle 3 kuu) umbes 60% 100-st, siis võiks midagi ette võtta küll. Ja mina veel mõtlesin, et olen eesrindlane oma igalõunase piimaklaasi ja koduse kohupiimakoogi/kodujuustusalatiga! Samuti on diagrammide põhjal probleemid e-vitamiiniga, a selle ma lahendasin osavalt ;)

Minu enda toitumise reeglid:

- pole olemas asja, mida süüa EI TOHI; kõik võib, aga osasid asju lihtsalt veidike vähem.

- see peale 18 ei söö, on jabur. Olge normaalsed - kui ma lähen magama 00 ajal, kas ma pean siis 6 h olema ilma söömata? Muidugi mitte! Lihtsalt ca 2-3 h enne magamaheitmist ei söö palju ja raskeid asju.

- salatid on lahedad! Kreeka salat; tuunikala salat; kanasalat; coleslaw; peedisalat; lihapallisalat; makrasalat; homme teen oasalatit taisingi ja jogurtiga.

- "salarelvaks" on minul tee (suhkruta) ja mandlid. Just nimelt mandlid! 5 - 6 mandlit ajavad näksimisisu tundide kaugusele (palju paremini kui pähklid, seemned või kuivatatud puuviljad), lisaks sisaldavad ka toredaid mikroelemente.

- trenni tahaks :( sain jälle kurguvalu

- küpsetada kodus ei tohi või kui, siis üle nädala.

- kartuli olen pea täielikult asendanud pruuni riisi, keedetud lillkapsa või ahjukaalikaga. Tegelikult ka, variante on palju ja maitsed põnevad! Ainus kahetsuskoht on see, et ema mulle nendeks jõuludeks Maire Suitsu "Kartuliraamatu" kinkis...

2010-01-11T11:58:00.000-08:00

netist leitud postkaart :)

... ja uusaasta mörin

2010-01-08T03:20:00.000-08:00

a mis aasta see selline on, kus 2. jaanuaril saab apteegist pisiku ja nüüd köhin, niiet maja väriseb?! Viisin ennast täna viimaks Lasna arsti juurest kohalikku perearstikeskuse hingekirja. Eks ta ole ju jama, et kui midagi juhtub, siis kõigepealt sõidan rongiga, siis trammiga ja siis bussiga, kokku ca 1 h 20 minutit, et arstile saada?! Igaljuhul, käesolevaga loosin blogilugejate :P vahel välja portsu ACC 200 mg köhatablette. Mõnusad, saab vees lahustada ja kihiseva joogi teha. Maitsevad nagu ... aga see polegi oluline. Ainult nüüd! Võta ühendust ja saatus toimetab need mõnusad tabletid sinuni. Sest minul pole neist halligi kasu, ainult köha läks jubedamaks :/ Öösel magama heita ei saanud, sest siis ainult paukusin köhida. Viimaks 4 ajal pugesin hädaliselt sängi. Med-õde täna soovitas mulle siirupit, nüüd siis hakkan päeva köhasiirupiga helgemaks värvima.

aastalõpuvirin

2009-12-23T01:41:00.000-08:00

No misasja. Keegi nagu ei märkakski, et ma olen kuu ajaga võtnud kaalust maha 6 kg (pigem rohkem, sest mu kaal on natuke ebastabiilne), saatsin just toimetusse oma järjekordse teadusartikli käsikirja ja teen vinget kunstkäsitööd. Sellest, et pulmad on vähem, kui kuu aja pärast ning ma sigavingelt asju korraldan, parem ei räägigi!! Eelmises postis panin üles oma vitraaži, et ehk keegigigigigi ütleb, et awww ilus, nunnu, lahe vms. Sõbranna siis vaatas hindavalt ja andis mulle tellimuse suure klaasist lohe kujutavale aknale, mis hakkaks kaunistama teha khm... sanitaarruumi. Säh sulle suurt kunsti -__-.

EDIT: treener ka kiitis mind viimases tunnis kõvasti!

2009-12-21T03:00:00.000-08:00

"Gürogoniit ja oospoor". Klaas, 29 x 21 cm.

uitmõtted...

2009-12-07T04:51:00.000-08:00

et kui VÄHE me tegelikult teame inimestest, kes on meie kõrval. Küllap on igas inimeses see varjatud nurgake, kus on tallel see, kes ta tegelikult on ja mida ta tegelikult mõtleb - ja nagu elust enesest võib näha, ei pruugi need mitte tegudega ja eriti sõnadega kokku langeda. See vallutamatu nurgake inimestes, kes lähevad korda - armastuse või vihkamise või uudishimu tõttu - nagu varjust välgatav monalisalik naeratus: mina tean, mida ma mõtlen, aga sina?... ei tea. Mõnikord teeb see tabamatus tujukaks, kuid sagedamini ärevaks.

2009-12-01T04:39:00.000-08:00

eile sai siis ka hiinlasi vaatamas käidud...:D rahvast väga palju ei olnud ja meie meelest (läksin koos arstist tuttavaga) asi päris kogu raha väärt polnud. Kaalusin ise, kas ikka tahan minna, aga hariduslikus mõttes peaks ju ikka tutvuma. Jõudsin järeldusele, et minu lemmikud on kondid ja veresoonkond :) kondid (Ok-Ok, luud) pakuvad mulle suurt huvi ja mõtteainet ning esimene seos minu jaoks on hoopis arheoloogia. Minu kolleegid, arheobotaanikud, peavad pidevalt kokku puutuma nii matusepaikade, lampkastide kui näiteks Taanis soolaipade maosisu analüüsima. Niisiis pole kontides midagi hirmutavat :) Veresoonkond oli suurepäraselt prepareeritud - minu jaoks üks tõmbenumbreid oligi kogu keha ulatuses esinev ning täielikult ilma muu materjalite veresoonestik, lisaks veel kenasti eredaks ka värvitud! Küll aga nõustun ma oma hea sõbrannaga, kes keeldus näitusele tulemast, sest tema eelistab anatoomiat õpikust vaadata - näitusel on kehad koledad, midagi ripub jne. Lihaskond pole tõesti inimkeha kauneim osa! Kuigi midagi ei rippunud... ja tegelikult minul ei tekkinud küll pea hetkeksi tunnet, et tegemist oleks päris materjaliga, mitte plastkujudega. Noh, kui mingit eset on nii palju silikooni ja plastikuga töödeldud, eks ta siis ongi rohkem plastik ja silikoon... Õhikuks lõigatud inimene ka minus erilisi emotsioone esile ei kutsunud - pigem meenus geoloogiline sette uurimismeetod, mis samuti asetab sette vaiku (keha puhul vist parafiin?...), siis saeb paraja paksusega osakesed, lihvib need masinal ja siis saab mikroskoobiga uurida, vaadata terasuurust jne. Ma täitsa usun, et protseduur oli üsna sarnane :D ise ma olen ka mikrotoomiga lõiganud, tõsi küll, puitmaterjali ja lehti :) Samuti olid eksponeeritud pahede tagajärjed :) ehk suitsetaja kopsud ja maksatsirroos. Suitsetajate juures oli isegi mingi kast, kuhu sai suitsud visata. Kahjuks küll näruselt vähe oli neid seal...

2009-11-26T06:37:00.000-08:00

vaatan, et nii ajakirjanduses kui blogosfääris tõstatab küsimusi abielu, kooselu, samasoolisuse jne küsimused. Üldiselt on mul üsna ükskõik, mida teised inimesed teevad, peaasi, et endale ja teistele liiga ei tehta. Aga selles küsimuses asun ma demokraatia positsioonile. Just nimelt. Mis on demokraatia? See on see, kes jaksab agoraal ja nõupidamise ajal valjemini karjuda. Enamuse diktatuur. Kes on vähemus, hoidku mokk maas, heaga kohe. Mis siis antud näite puhul tähendaks, et kuna me teame, et omasooliste armastajad on alati olnud ja alati ka jäävad, siis las nad olla. Aga neil ei saa olla samu õigusi, mis enamusel, milleks inimliigi puhul on vastassoo ihalejad. Sest me elame demokraatias ehk enamuse võimu lipu all. Mitte et ma seda heaks kiidaks oma südames.

pekkis :(

2009-11-26T04:33:00.000-08:00

astusin siis ükspäev kaalule... ja seda nr ei ütle, mis vastu vaatas. Igaljuhul mina ehmusin sõnatuks. Ma saan aru, et oma ülikooliaegset kaalu, 58 kg, ma enam ei saavuta, aga sellist tonni-sarnast numbrit ka ei oodanud. Tegelikult oli ohumärke varemgi...näiteks kui sünnipäeva ajal saime ülikooliaegsete sõpsidega minu juures kokku ja nemad nägid täpselt sellised välja, kui stuudiumi ajal - ehkki mõlemad juba emad ja puha... aga mina olin pekki läinud. Vot nõnda. Kui ma seda nr nägin seal kaalu peal, otsustasin, et midagi tuleb ette võtta. Sport on lahe, aga tõde on ka see, et enamus pekki tuleb ikka suu kaudu ehk on toimunud hammastega figuuri vormimine :D Niisiis oli loogiline otsus hakata pidama toidupäevikut, kuhu lähevad kirja asjad, mis hammaste vahele rändavad. Tänuväärne lk on fitday.com - leidsin vihje ühes perekooli teemas, kus neidis kurtis, et nagu ei sööks, aga kaal kasvab. Seal soovitati hakata metoodiliselt kirja panema ning jälgima söömisharjumusi. Fitday plussiks on kindlasti see, et tegemist on tasuta lehega; miinuseks aga USA (?) toitude kesksus, mistõttu tabelites puuduvad meie harjumuspärased toidud. Need tuleb kas ise sisestada või kombineerida midagi olemasolevatest kokku. Nt ühepajatoidu ma arvutasin: 1 tass keedetud kartulit, 1 tass keedetud kapsast ja 0.5 tassi keedetud sealiha kuubikuid.

Vahin ja täidan nüüd iga päev kohusetundlikult oma toidulogi - minu jaoks esialgu harjumatu tegevus, sest elus pole kehakaaluga varem probleeme ette tulnud. Ja kusjuures tõepoolest, kirja panduna tundub, et söön päevas üllatuslikult palju kraami. Olen asjaga veidi tööd teinud ja suutnud asendada "töised" kommid-küpsised kuivatatud ja värskete puuviljadega. Hommikuti ostan sööklast endale kas köögiviljasalati vms, sest tegelikult ka - kui olen hommikul midagi söönud, siis lõuna ajal aitab supist ja leivast küll. Tõeline nuhtlus ja kurja juur on õhtusöök. Kuna ma õhtuti teen kodus süüa (kaasleja on muidu nukker :P) ja reeglina ka üsna hästi, siis juhtub sageli, et söön just õhtul oma kõige karmima toiduportsu. Nädalavahetuse küpsetistest ma ei räägigi :O :O kuidas ilma enda tahet vägistamata teha normaalset süüa "südamekesele" ning samas ise piirduda vähese kalorihulgaga??

ÄRA valeta endale!

2009-11-24T04:48:00.000-08:00

nüüd on siis ka Eestis taaselustumas karskusliikumine. Peale "ülla-ülla" statistikat kallite kaasmaalaste alkolembuse kohta on üles hiivatud mingi segane reklaam. Seltskond hästiriietatud noori, edukaid inimesi naudivad peale tööpäeva klaasikest kvaliteetveini või budweiserit vms. Pilt on hubane, lõõgastunud, head road, kena piiga kõrval diivanil ja teised meeldivad situatsioonid. No kuuuuuulge, nii ei saa ju. Minul kui põlisel karsklasel tuli neid reklaame vaadates tõsine himu nii õlle kui veini järele! Mõnus, seltskondlik, soojendav, värskendav ja sotsiaalne joogipoolis. Kas ei peaks hoopis näitama hoiatavaid näited alkoholi laastavast mõjust a la viin on valge aga teeb nina punaseks ja nime mustaks? Või midagi sellist, nagu suitsuvastane film Uuspõlluga on? Kas on asja eesmärgiks piirata alkoholitarbimist või on asja kinni tagunud hundid lambanahas :)??

Nagu juuresolevalt pildilt ka näha saab, on tegemist Eestis põlise probleemiga:

pilt pärit osta.ee keskonnast (ah, mida kõike rahaks ei parseldata :P)

köögihõiked

2009-11-16T09:08:00.000-08:00

ae-ae...ehk kribin üles mõned hiljuti kasutust leidnud kokanduslikud leiud - mine sa vana pead tea, onju. Sügis tuli meie korterisse õunte ja kabatšokkide näol. Nimetan jah rullkõrvitsat kabatšokiks, vaat selline tagurlane olen!

Õunte kohta ma varem nentisin, et menukiks on tosca-kattega õunakook. Viimane ülesastumine oli LUS-i teeõhtu, kus kogu kakk kibekiirelt kõridest alla läks, sellestki hoolimata, et kate oli transpordil oma kaubanduslikus välimuses mõnevõrra kaotanud! Teine leiutis, mille kohta võib puhtast südamest öelda, et lihtne ja geniaalne, on apple crumble. No ma olen aru saanud, et nt UK-s on menuk, Eestis pole ma sellega veel lähemat tutvust teinudki. Nimigi on vaidlusalune - kas õunakrõbedik? Või hoopis uruõunad-puruõunad, retsept, mille kaudu mina maiuseni jõudsin? Nii oligi, et esimest korda hakkasin retsepti vaatama nime pärast, et mis pärgli URUõuntest jutt on?! Niisiis, loo vahemoraal, kummaline nimi võib olla heaks reklaamiks. Igaljuhul on maiustuse plussideks hea õunte realiseerimisvõimalus, mmmm kui hea maitse ning see on ka üks väheseid magustoite, mille puhul ma suudan ennast peaaegu veenda, et tegemist on tervisliku roaga! Aga mis ma ikka kiidan, parem jagan teadmust:

1. võta ahjuvorm, nii suur nagu isu ja virkust on

2. tari kööki õunakott, sorteeri ja viska porina saatel mädad minema. Enamvähem õunad nopi välja, pese, puhasta ja koori. Lõika sektoriteks.

3. pane sektorid ahjuvormi.

4. leia köögikapist suhkrut, leia/ära leia kaneeli, rosinaid, pähkleid vms (huvitav, kas jahvatatud ingver epaks ka sobima?), tee segu ning vala see õuntele. Sega õunad maitseaineseguga korralikult läbi!!

5. Puhtas ja kuivas kausis sega omavahel täisterakaerahelbed ning paar spl nisujahu. Külmikust haara poolik pakk võid. Nüüd rakenda oma leidlikkus, et külmanud võid ja kuivi helbeid omavahel harmooniasse viia! Mina tavaliselt saen ja tonksin nüri otsaga noaga kausis hulk aega ringi, kuni võikuubikud on ühtlaselt kuivaine vahel jaotunud.

6. Kallal kuiv sega õunte peale. Kindluse mõttes panen mina tavaliselt veel võilaastusid (oii neid on hea külmast võist juustunoaga lõigata) peale, sest topelt ei pidada kärisema.

7. Ahju kogu kupatus! Ja siis passid peale ca 20 minutit vist... ma ise kunagi aega ei vaata, siis on valmis, kui kate kuldne ja krõbe!

8. Ahjust välja kraam, jäätis külmikust välja ja mikud-mannid kasvavad ise laua äärde selle lõhna peale!

Teine retsept on Täitsa Minu Omalooming, aga kannatab süüa küll! Kuna sel mingit peent nime pole, siis nimetakski otsekoheselt kabatšokiks Bolognese kastmega!

1. Kõigepealt tee kaste: võta hakkliha vastavalt oma lihalembusele, mina võtan tubli 400 g. Pane pannile kõigepealt oma 1-2 suurt hakitud sibulat ning 3 - 4 küüslauguküünt. Lisa hakkliha, prae.

2. Maitsesta hakklihasegu!! See on oluline punkt. Tuula uuesti köögikapis, aga ära seekord kaneeli võta, vaid pipart, maitsetaimi jms. Pane kohe helde käesga, et segu ikka tõsiselt krehvtine ning särts saaks!

3. Lisa hakklihale tomatipasta ning natuke soola; las podiseb!

4. Seni võta ahjuvorm - kõlbab ka eelmises, õunamagustoidus kasutatu, aga vahepeal tuleb kindlasti puhtaks pesta!

5. Pese, puhasta ja kuubikusta kabatšokk, pane kuubikud ahjuvormi.

6. Kalla valminud hakklihakaste kabatšokikuubikutele ahjuvormi järele. Soovi korral võid peale panna ka juustuviile. Ja siis asi ahju!

7. Las on ahjus...vähemalt senikaua, kuni kabatšokk pehmeks on läinud. Passi peale, et juust kõrbema ei läheks!

Ja siis veel üks roog, mille autorlus kuulub minu Juhendajale ehk siis Juhendaja kabatšokiomlett.

1. Ja jälle võtad kabatšoki, pesed, puhastad, aga seekord jätad õhemapoolseteks ratasteks.

2. Rattad pannile, prae mõlemalt poolt kuldseks. Maitsetada võib ka.

3. Ja siis võid lisada meele järgi vorsti, sinki vms, aga mis peaasi - lahtilöödud munad.

4. Prae, kuni muna on söömiskõlbulik ning tarbi.

ilmakuulus näitus

2009-11-12T06:02:00.000-08:00

olla ka meie maile jõudnud, kus kehasid eksponeeritakse. Arvamusi on selle kohta vastukäivaid. On ju tõsi, et tegemist õpetliku ettevõtmisega, kus saab näha, mis inimese sees on ja kuidas see halva hooldamise korral välja näeb. Küll aga tekivad seal minu jaoks ka mõned küsitavused.

Näiteks pean ma seda igati asjalikuks ettevõtmiseks, küll aga just pigem haridusliku (meditsiinitudengid jms), mitte meelelahutusliku bisnesina. Mulle personaalselt hakkavad vastu ka nt rullnokad, kes ila tilkudes rotten.com-i vahivad ja kilkavad, et oujee, nii lahe. Kuidagi väärastunud mu meelest?...

Teiseks tekitab minus mõneti vastumeelsust päris inimkehade eksponeerimine näitusel. Maketid - OK. Aga need inimesed, kes väidetavalt annetasid oma kehad "meditsiiniteaduse hüvanguks"? Kas nad kujutasid ette, et nad epot või mida iganes täis süstitakse ja siis "laadale" rahvale vahtimiseks välja pannakse, et kasumit teenida? Vaatasin pildid, mis PM-is üleval, ka läbi. Tundub, et seal on ka õhikuid tehtud. Au ja kuulsus mikrotoomile, aga minul tekib kohe seos ühe kunagi telekast nähtud looga, kus mingis riigis (ei mäleta enam, kus) tehti samamoodi õhikuid - aga hukatud kurjategijate kehadest!

Kolmas küsimus, mis ka kommentaariumis esile kerkis, oli näitusele viidavate laste matkimisvajadus. Äkki tõepoolest keegi hakkabki huvituma, et kas tegelikkus vastab näidatule ja tõmbab naabripoisil naha üle kõrvade mitte enam metafoorses tähenduses?!

kah siis

2009-11-11T06:18:00.000-08:00

noh, ma vaatan, et poppidel blogipiigadel on viimasel ajal kombeks rääkida enda mukkimisest. Hakkasin siis ka mõtlema, et milline ma õieti välja näinud olen. Kooliaeg oli üks uskumatult kohutav aeg ja nagu ma mõnikord avameelsushetkedel nendin, siis vähemalt ühe asja üle olen ma praegu südamest õnnelik. Et ma koolis ei pea käima. Praegune tegevus, mis ju ka nimeliselt kool, või mis, on minu jaoks sisuline. Ehk siis sain juba emalt kuueaastasena kaasa teadmise, et kool on koht, kus õpitakse ja saadakse juurde teadmisi. Ohoo, seda ma ootasin! Niisiis oligi minu jaoks algkoolis üllatus ja hilisematel kooliaastatel kibe tõdemus, et paraku on see pigem koht olelusvõitluseks, mõnitamiseks, vaimseks ja füüsiliseks vägivallaks ning eelkõige pea totaalseks vaimseks üksinduseks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Vaid sellest, et tegelikult olen ma sobimatu naissoost produkt. I do not fit. Mitte kuhugi. Sest minu jaoks sisemus ja mõttemaailm alati prevaleerib välise üle. Ma söön. Ma katan oma keha. Selleks, et mu keha saaks ülal pidada mu aju.

Põhikooli välimusest meenuvad peamiselt meestekingad, sest need olid ainsad jalavarjud, mida ma nõustusin jalga panema :) paeltega meeste tänavakingad. Omapärased olid ka hügieeniharjumused: pesin hambaid enamasti neli korda päevas ja kandsin alati kaasas maniküüritarbeid ning korrastasin vähemalt korra koolipäeva jooksul wc-s küüsi. Eirasin täielikult meiki ning liibuvaid riideid. Juba sellest aitas küll, et kehalise tunnis mind eakohatult suure rinnapartii pärast mõnitati. Niisiis, lohvakad tumedad kampsunid ja järgilohisevad laiad püksid, täiesti taltsutamatud mustad lokid, prillid ja pahur ilme :) võluv komplekt, kas pole? Ainus mööndus ehetele oli praegu ehtekarbis kükitab verekiviga hõbesõrmus. Aegajalt lõi muidugi särts ka välja, näiteks erkroosade teksapükste näol, mis olid muide ka jube mugavad ning soojad - ruudulise flanellvoodriga :D

Ülikoolis otsustasin igal issanda sügisel, et aitab jamaks, hakkan beibeks ja saan palju-palju mehi. Ettruttavalt olgu öeldud, et plaan ei viinud sihtmärgini! Tõsi ta on, et värvisin juuksed kohustundlikult blondiks - olin vist alates teisest baka-aastast blond või vähemalt ohtralt triibutatud juustega. Vahelduva eduga meikisin (ema tellis postimüügist kosmetsi, sest ma ise ei viitsi eriti poes käia. Siiamaani, kusjuures.) ja muidugi käisin kosmeetiku juures. Sellega seoses võin kinnitada, et armiravi ei tööta. Sorry. Kandsin muidugi kontsakingi ja liibuvamaid särke, aga ikka ei tuhkagi! meeste mõttes siis :)

Loen aegajalt foorumist, et mida tsikid hommikuti teevad ja palju rulli välimusele kulub.

Elementaarne on juuste värvimine ja ripsmetušš, enamustel ka põsepuna. Oh häda. Juukseid enam ei värvi või kui, siis juuksuris. Ripsmetušši ei kasuta igapäevaselt, sest ripsmed - ausalt ka - on musta värvi ja pikad. Kulmudega tegeleb kosmeetik, seega igapäevane kulu null. Põsepuna ei kasuta, sest vist oska hästi kasutada, näen peale ruužitamist välja nagu matrjoška. Peale vanni/dušši kehakreemi ei kasuta, sest nahk endale piisavalt hmmm... elastne? Küüsi ei laki, sest ma täiesti füüsiliselt tunnen ennast pärast ebameeldivalt, nagu midagi OLEKS küünte peal!! Sama mure meigikreemiga. Peamine tegija minu varudes on spets-deodorant, peegeldav peitekreemi pliiats ja uus, mmm, bodyshopi huuleläige. Hommikul olla kohustuslik meik, v.a. kaunitaridele. Pärgel. Kaunitar ei ole ja ennast ei meigi ka. Hommikuti mina magan! :@

Paaris blogikirjelduses võis lugeda, kuidas ülikooli ajal või hiljemalt 25-selt saabus "kirgastus" ehk siis julgeti ilma meigita välja minna, kanda ketse või vastupidi, osta miniseelikuid. Tämit, tuleks mul ka mingigi kirgastus ses vallas :O

jutustus sellest, kuidas üks ennelõuna piibrisse läks

2009-11-03T02:23:00.001-08:00

pidin saama M-iga linnas hommikupoolikul kokku, et minna edasi ühele kohtumisele. Leppisime kokku Stockmanni juures, et otse kesklinnas haaran ta peale ja põrutame edasi. Kuna ma südalinns liiklemist reeglina püüan vältida, siis võtsin ka seekord hea ajavaru, et JUHUL, kui midagi juhtub, olen ikka õigeks ajaks platsis. GoogleMapis teekond üle vaadatud, asusin teele. Kõik oli kena kuni Stockmannini. Olin targu Tartu mnt-lt ennast õiges reas ära keeranud, et saaks parkimismajja lipsata. Paremal sõitis minust veidi eespool hõbehall uuem Audi, küllap oli teinud Tartu mnt lõigust parempööret Liivalaiale. Sellist sõidustiili nimetan ma pahuramatel hetkedel "huijamiseks" ning kirjeldada võib seda kui nõksutavat töllerdamist. Lisaks auto vonkles oma sõidurajas kummaliselt. Püüdsin vonkleja taha reastuda - tema aeglustas. Püüdsin kiirendada, mööda sõita ja ette reastuda - tema ka kiirendas. Samas, temaga kohakuti jõudes sain pihta ka, mis tingis "huijamise". Mees rääksi pühendunult mobiiliga! Inimesed, ÄRGE rääkige mobiiliga, kui olete roolis! Võib küll tunduda, et see ei mõjuta midagi, aga ausalt, see mõjutab. Ma usun, et kui see tüüp oleks ise oma sõitu näinud, oleks tal raskelt piinlik olnud. Ma pakun, et sõitsin nii "vingelt" näiteks viiendas sõidutunnis. Siis, kui sõiduõps mind tänavatele veel ei lasknud. mul oli kogu aeg suunatuli sees ja mingil hetkel otsustasin, et NÜÜD aitab naljast, lihtsalt keeran tema poole, ehk ta siis ärkab. Just sel hetkel aga lõi tema - loomulikult endiselt mobiiliga rääkides - suunatule sisse ja hetkekski pead pööramata keeras hoogsalt minu auto peale. Just peale, mitte ette ega midagi. Kriiiks. Ja tema oli juba läinud. Ilmselt siis automaatkäigukastiga, mõtlesin mina. Ja Stockmanni parkimismaja teeots oli muidugi möödunud. A kama sellest, peaasi, et küljeust sisse ei sõitnud. Püüdsin siis edaspidi leida mingit paremale viivat teeotsa, et Liivalaiast vähemalt maha keerata. Enamus tänavaid olid nii täis pargitud, et hea, et viimaste autode pagasiruumide Liivalaia tänavale ei ulatunud. Lõpuks leidsin kuskil karu***** (vabandused siinkohal Allika tn elanikele) parkimiskoha, ühes hoovis. Astusin tõsiselt kurjas tujus autost välja. Ja nagu võluvitsaga, ilmus minu kõrval hoolas parkimiskontrolör! Sain temaga ilusti jutule, igati muhe tädi oli ja seletas mulle, kus asub automaat ja mida ma selle automaadiga tegema pean - nimelt ma pole ju kunagi varem tasulises alas parkinud. Nii polnudki midagi teha, pidin lippama kahe tänavavahe kaugusele parkimisautomaadi juurde piletit võtma. Tädi veel ütles, et ma paneks tähele - tegemist on kesklinna, mida südalinna alaga. Automaati sisestasin kümneka ja vajutasin kannatamatult kesklinna nuppu. Hui. Veel korra. Teine hui. Niisiis polnudki muud teha, kui vajutada südalinna nuppu, mis siiski töötas ja saingi pileti. Tunnihinnaga 38 eeku kesklinna 16 eegu asemel. Jooksin tagasi auto juurde, panin pileti paika ja hakkasin Stockmani poole jala viskama. Loomulikult, kui ma kohtumispaika jõudsin, oli kellaaeg üle 25 minutit ja linnuke pesalt lennanud. Siis aga lõi meele korraga helgeks: ilmselt on tänaseks hui-koefitsent täis ja edasi midagi piibrisse minna ei saa. Istusin autorooli ja, kimades üle Krissu risti, suundusin tööle tagasi.

prantsuse roolikeerajatest ka

2009-10-20T06:02:00.000-07:00

Laupäeval, oma viimasel päeval M’s, käisin omal käel seiklemas. I oli mingil workshopil Marseille’s. Otsustasin minna maaliiniga Meze lähedal asuvasse dinosauruste parki. Nimelt on just M ümbruses ja üldse Lõuna-Pr.maal leitud üsna palju dinode fossiile, alates munadest lõpetades koproliitidega  Olen üsna kindel, et ma kirjutan M turistiinfosse ühe Väga Kurja Kirja, sest lisaks eelmises postis mainitud rahajamale, saadeti mind seekord ka valesse trammipeatusesse, kust ma oleksin pidanud saama maakonnaliinile ümber istuda. Õige bussipeatus asus hoopis teise trammipeatuse juures ning otsides jäin oma väljavalitud bussist maha. Seilasin siis niisama natuke ringi ja läksin järgmise peale. Küsisin pileti Montmeze – see on küla, mis asub Meze ja Montagnaci vahel ning dinopargile kõige lähemal. Sõitsime, mis sõitsime, hakkasin rahutuks muutuma ning kolisin sohvri seljataha, et täpsemalt silmata. Viimaks küsisin, et kus siis Montmeze peatus on? Selle peale vend kohmetus ja hakkas sädistama – ilmselgelt oli peatuse vahele jätnud! Sel hetkel polnud aga enam midagi teha, sest kiirteel peatuda ei saa ja nii sõitsime Montagnaci välja. Siis ta sädistas mulle veel natuke, aga mina olin juba päris pahuras tujus ning ei jaksanud süveneda, hüppasin lihtsalt bussist välja ja astusin minema. Üle tee bussiplaani pealt tuvastasin, et järgmine buss vastassuunas ehk Montmeze poole läheb rohkem kui kahe tunni pärast. Kusjuures, dinopark oli lahti 14 – 17 ja kell oli 1510. Surusin oma truu valge soni sügavale silmile ja hakkasin astuma tagsi Montmeze poole. Vahemaa oli umbes 6 km, seega veidi vähem kui tunni aja tee. Käisin umbes kilomeetri, kui korraga kuulsin selja tagant tuut-tuut. Vaatan – buss peatub. Uks läheb lahti ja välja piilub sama bussijuht, viipab: tule sisse! Ronisin üle kiirteepiirde bussi, mis oli inimtühi. Ilmselt oli vend jõudnud reisijad lõpppunkti ära viia ja kihutas mulle tühja bussiga järgi! Ja viskaski mu Montmeze ära.

Teist masti roolikeeraja oli hommikune taksojuht, kes mu M lennujaama viskas. Tellisin ta aegsasti ära ja küsisin vastuvõtus, palju taksosõit lennukasse maksab. 20 eurot, öeldi. Eile ma siis võtsin välja 20 eurot + veel 20 lisaks, et päeval süüa saaks osta – pikk päev ju ees! Kui ma taksosse istusin, vaatas mulle juba vastu 9,5 eurot. Kogu sõit läks maksma 39 eurot. Kui ma seda märkisin, ütles juht vastu, et öötariif. Kammoon, kas tõesti hommikul kell 6 öötariifid?! Igaljuhul, päev tõotab olla ikaldav, sest hinge taga on täpselt 1 euro ja 30 senti. Ja juurde ei võta põhimõtteliselt. Mis ma sest pangast ikka nuuman.

2009-10-15T13:03:00.000-07:00

kui artikli diskussiooniosas ei oska käsilolevat probleemi enam kuidagi mingi uudse nurga alt käsitleda, uuri seda läbi huumoriprisma (aegumatu soovitus teaduslike artiklite autoritele).

mõned repliigid Prantsuse "pangandusest"

2009-10-13T14:04:00.000-07:00

Kunagi varasügisel, kui ma hotelli bronnisin, siis arveldasin oma hää ema krediitkaardiga, sest endal mul, vaesel tudengil, ju pole sellist vigurit. Õieti ei maksnud, vaid paluti broneeringu tagatiseks anda krediitkaardi number ja krüpto. Andsingi. Sain vastuseks automaatse e-kirja, et aitähh tasumast 30% majutuse kogumaksumusest ning olge nii hea ja tasuge ka ülejäänud 70% hiljemalt kuu aega enne saabumist. Selleks paluti kirja teel saata uuesti krediitkaardi number ja krüpto. Tohoh... Helistasin siin viimases hädas oma panka ja küsisin nõu, et kas on normaalne ja aktsepteeritav, et nad nõuavad krediitkaardi andmeid. Peeti sealgi isekeskis nõu ja helistati otsusega tagasi - ei ole normaalne. Siis ma võtsin ka toru, tiristasin Prantsusmaale ja selgitasin, et nad nõuavad illegaalset toimingut. OK, öeldi. Eks me siis kasutame seda infot, mida Te meile juba edastanud olete - ehk siis charge'sid nad minu ema krediitkaardilt ülejäänud 70%.

Kohalejõudnuna nõuti minult tagatisrahaks 250 eurot. Mis mõttes, küsisin mina. Olen ju juba nagunii ennast laiaks maksnud?! Siis seletati mulle lahkesti, et mina olen välismaalane ja mõned välismaalased võivad ära varastada nende DVD-mängija, rikkuda ära kardinad jne. Mina küsisin vastu, aga kuidas nad kinnitavad, et nad minu, rumala välismaalase kaela ei kirjuta mõnd varemtoimunud rikkumist ja seda sisse ei kasseeri? Aga lõppkokkuvõttes viis vestlus selleni, et tagatis tuleb anda. Rahale alternatiiviks pakuti lahkelt võimalust anda krediitkaardi nr ja krüpto... jätsin passi.

Käisin eelmisel laupäeval linnatuuril ja laenutasin kaasa audiogiidi. Loomulikult oli vaja anda tagatis - 250 eurot. Sularaha mul polnud, passi poleks vastu võetud, isegi kui see oleks mul veel antav olnud - küsiti krediitkaardi nr ja krüptot. Kuna mul oli kaasas Visa deebit, siis andsin kavala näoga selle, et ega nad sellelt ikka midagi kätte ei saa. Kassiir toksis numbrid ja kaardi pöörde krüpto usinalt masinasse ja andis mulle tšeki. Tõin ettenähtud ajal masina kontorisse tagasi ja palusin neil ka "charge" tühistada. Jaa, öeldi mulle, immediately. Aga järgmisel päeval poes enam maksta ei saanud. Seinast raha ka ei tulnud. Ja netis selgus, et nimetatud 250 eurot on Kadunud Asjade Maal ehk pankadevahelises liikluses reserveeritud. Rahustuseks öeldi mulle, et tuleb tagasi nii nädala-paari jooksul. Ja protsessi ei saa katkestada ega kiirendada, isegi kui keegi tahaks.

M, hea inimene, saatis mulle söögiraha, niiet näljasurm hetkel enam silma ees ei seisa...

2009-10-12T01:53:00.000-07:00

experience mediterranee!

Päev algas tegelikult sellega, et sain tünga. Eilne linnatuur, millest ma osa võtsin, jagas välja tasuta piletid Montpellier ajaloomusseumisse, mis asub ühes krüptis. Täna seadsin sammud sinna – oli kinni. Kusjuures tasuta pilet kehtib 2 päeva. Aga kuidas ma homme, tööpäeval, sinna läheks?! Niisiis, korstnasse.

Edasi sain Prefecture juures kokku I-ga ning asusime järgneva päeva jooksul ringi chillima. Esmalt väike kümblus Vahemeres. Kuna väljas oli täna jälle 27 kraadi, oli rannas üsna palju rahvast, mis olla oktoobris üsna tavatu. Mida aga polnud, olid riietuskabiinid. Polevat kombekski ja nagu I lohutas, nagunii keegi ei pane tähelegi. Ta ise kasutas mingi suure salli kaela ümber sidumise tehnikat. Mina kasutasin “keegi nagunii ei pane tähele” tehnikat. I-l oli kaasas ka väike kalakujuline termomeeter, millega ta tavaliselt vetikaid ümbritsevat vett mõõdab. See näitas 23 kaldaäärses vees. Sügavamal oli oluliselt külmem, aga ma pakun, et mitte alla 18-19. Ujusid üsna vähesed…

Edasi kulgesime Aigues-Mortes’i ehk eestipäraselt Surnud Vetele. Veel keskajal oli see sadamalinn. Kuid praeguseks on Rhone oma delta nii täis kandud, et meri jääb juba kilomeetrite kaugusele. Kultuurilooliselt kuum koht: just siin said musulmanide alistajad ristirüütlid oma teekonnale alguse ning kohalikus kirikus viimase õnnistuse. Lisaks käisid siit üle katoliiklaste ja hugenottide sõjad (kellele ei meenu, millest jutt, võtku aga Dumas “Kolm musketäri” või “Kuninganna Margot” ette). Linn on vinge, säilinud ca 10 – 11. sajandist, linnamüüriga ja puha. Minu üllatuseks oli linnamüüri materjaliks lubjakivi. I ütles, et lähikonnas on Miotseeni lubjakivide murde! Vaatasin paaris kohas ka lähemalt, üsna karbi-detriitne ning soola-aurudest natuke urbseks muutunud.

Kohalik üks maa – või pigem merevara ongi sool. Nägin suuri soolaaunasid – nagu turbaaunad, aga lumivalged. Kõige peenem kraam olevat “fleur de sel”. Kõigepealt kaevatakse auk, sinna imbub(?) soolane vesi sisse, vesi aurab kuival aastaajal ära, sool jääb alles ja siis kraabitakse pealmine kirme eraldi ära – see ongi siis “soola lill”. Eriti rikas lisandmineraalide poolest ja peene mekiga.

Surnud Vetes puutusime väga lähedalt kokku veel ühe kohaliku eripäraga: cours de camargue ehk corrida prantsusepärane variant, palju leebem kui lõunanaabritel. Nimelt härgasid ei torgita ega lööda maha. Neil on siin eripärane toug härgi, üsna väiksed, mustad, vilkad ja suurte sarvedega. Neile seotakse kellukesed kaela, sarved polsterdatakse ja sarvede vahele pannakse mingi pall vms. Siis aetakse nad ühe – või mitmekaupa väljakule. Tulevad poisid, valgetes särkides ja punaste särpidega, käes pootshaagi, konksu ja reha ristsugutis pika varre otsas. Nende eesmärgiks on selle riistaga saada kätte ese härja sarvede vahelt. Ja ongi kõik. Kedagi ei veristata. Nii härjad kui püüdjad on “elukutselised”.

Võistlused on väga populaarsed, kuid eripäraks on ka see, et sinna ei saa pileteid osta. Nimelt on areeni ümbritsevad sektorid jaotatud kohalike perekondade vahel ning need siis jagavad oma suva järgi istekohti. Meie, nagu ka üsna paljud teised, seadsime end sisse tribüünide alla ning vahtisime läbi pilude, mis areenil toimub. Tänane oli ka rohkem harjutusvõistlus, sest poisid polnud mitte uhkelt ülikondades, vaid tavaliste riietega. Areenil olid härjad, areeni ümbritsevas jookuskoridoris jooksid härjad. Kõikjal käis lärm: valjuhäälditest mängiti fanfaare ja Bizet’ “Toreadooride marssi”, rahvas ergutas härgi ning kui ergutatud loomad liikvele läksid, jooksid massid hirmsa kolinaga üle meie peade kõrgemale tribüünidele, et kohe peale härja möödumist kisaga alla, jooksuraja juurde naasta.

Et tuua lõbu massidele lähemale, on ka kombeks jooksutada härgasid läbi linna, õnneks küll kolme hobusemehe saatel. Kommete kohaselt aetakse iga härg eraldi ning ajamist toimetavad ühe perekonna liikmed. Pärast hinnatakse, kes kõige paremini hakkama sai. Seadsime end esiti piirdeaia peale jooksu vaatama, aga mulle tundus, et sealt ikka hästi ei näe. Läksin siis jooksurajale ligemale ning ka I järgnes peale mõningast kõhklust. Kolmanda jooksu ajal õnnestus ka härga näha hobuste vahelt. Ja see jäi ka tükiks ajaks viimaseks, sest mujal linna läbival jooksurajal oli juhtunud kellegagi õnnetus.

Lahkusime ning otsustasime minna Le-Grau–de-Roi’sse õhtustama. Õhtusöögiks võtsin Provence-pärased suupisted ning pearoaks sellesama kohaliku toreau (härja) hautise.

2009-10-12T01:52:00.000-07:00

Montpellier, mu Montpellier – sa trellide linn…

Laupäeval käisin linna avastamas, eeskätt vanalinna. Loomulikult on kogu üritus kestnud kauem, kui meie tornide linnal, ca 950-ndast peale. Arhitektuuriliselt on siin ka tõsiselt erinev vanalinn, loomulikult. Majad on paksuseinalised, kandilised ja kaetud kollakasvalge teralise krohviga. Väiksed aknad ja muidugi trellid.

Ülikooli trellitatuse kohta sain I-lt selgituse ka. Vargad. Massiliselt. Niikui midagi ripakile jätad, on lännu. Seetõttu on isegi nt kolmanda korruse wc-de aknad rootsi kardinatega kaetud, kuna akna taga on karniis. Röövlid olla korra võtnud lauaarvutid kaenlasse ja läbi kolmanda korruse – tollal trellitamata – akna minema tippinud.

Aga tagasi vanalinna! See on ehtne vana asutuskeskus, tänavad keerlevad ja looklevad ilma mingi sümmeetriata. Paljudel tänavatel on sile kivisillutis, mis meenutab pigem esikuparketti, niiet minul tekkis küll tunne, nagu käiks toas ringi. Palju on poode. Paljud neist on pisikesed ning eriti ilmselt eraalgatuslikud ka mõnevõrra räpased. Imelikul kombel mitmetes sissekiigatud kohtades pisike + räpane ei võrdu ökk, vaid pigem omalaadne hubasus. Üsna rohkelt oli ehtsaid väikeseid õmblusateljeesid. Tänavad on kitsad ja inimesi on palju. Kus vähegi veel ruumi jagub, on tänavakohvikud püsti löödud. Esindusplats on Place Comedie. Seal on kahekorruseline karussell lastele, mis vilgutab tulesid ja mängib muusikat. Ja muidugi on ülejäänud palts tuubil café’sid täis.

Aga väike check-list ka:

- päeva söögikoht: india taimetoidurestoran, mis oma suure eeskujuna mainis Sri Chinmoy’d (kes teab, see teab). I käses mul rohkem prantsuse keelt praktiseerid,a mistõttu otsustasin, et püüan oma prantsa kaheksaaastase korba alt midagi välja õngitseda. Tellisin vapralt päeva pakkumise – pidi olema bulguri seentega (vähemalt nii ma lugesin seinalt). Toodi. Oli bulguri ja selle peal kummised beežikad kandilised tükid. Mis seened need veel on?… sõin vapralt edasi, sest olen alati taimetoite austanud, kuni jõudsin roa alumise kihini, kus olid seened. Aga mida ma siis varem seente pähe sõin??!!!

- Päeva tegu: võtsin osa kesklinna tuurist. Loomulikult oli see prantsuse keeles, aga õnneks sain audiogiidi ka abiks võtta. Meil nagu ei kujutakski ette vanalinna tuuri eesti keeles, või mis? Tuuri raames saime ronida ka muidu lukustatud triumfikaare otsa. Pildid siis, kui koju jõuan ja kaabli üles leian.

- Päeva kasulik ost: kuna juba 11 ajal oli selge, et asi läheb käest ära, hakkasin peakatet otsima. Esialgu mõtlesin sallile, aga siis tekkis hirm, et äkki hakkavad moslemiks pidama või nii. Niisiis ostsin ühest täiesti uskumatust bling-blingi poest endale valge puuvillase soni. Nüüd šeffangi ringi nagu Jennifer Lopez! Ja ost õigustas end igati. Pärast nägin linnas kraadiklaasilt, et väljas oli 27 kraadi. Ja seda, muide, pool kuus õhtul.

- Päeva moeennustus: kas järgmisel või hiljemalt ülejärgmisel hooajal hakkavad ka Eesti tibid kandma kottpükse.

- Päeva jäätis: Häagen-Dazs. Ma olen üldiselt Balbiino ja Tallinna Külmhoone toodangu fänn. Valio on nohh, taani ja rootsi jäätised nähh, paljukiidetud itaalia gelato on vesine lurr. Ja siis ma nägin HD putkat. Olin selle kohta ka lugenud mingist foorumist, et kõlbab süüa küll. Võtsin siis kaks palli, !!!!!!!!!!!! ja sattusin praktiliselt kohe sõltuvusse. Vaat see on Jäätis.

2009-10-09T02:09:00.000-07:00

Aga täna hakkas sadama. Nagu I ütles, on see esimene vihm juunist saati ning tõeliselt vahemerelise loomusega – kui, siis juba! Minu jaoks tundub see nagu mussoon. Käisin poes ka korra, ostsin jogurteid ja mahla, kõrvalasuvast boulangerie’st ühe sealpakutavatest saiadest (palju sorte ja kõik erineva nimega, ma ei taipa midagi ja küsin lihtsalt suvaliselt) ning kõrvalasuvast tabac’i kioskist lotopileti – noh, et õnnele võimalus anda või nii. Sadas, aga vihm on soe. Väljas tormab ja möllab, +19 - +20 kraadi. Aga kurtmise poole pealt… no ma saan aru, et vihm on suhteliselt haruldane nähtus siinmail. Aga siiski võiks aegajalt külalistetubasid kontrollida. Praegu näiteks pean mõne aja tagant oma voodi alt teeklaasi abil ookeani likvideerima. Kusjuures ma ei saa aru, kust vesi tuleb. Katusest nagu ei tule, seinad on kuivad. Kõige loogilisem tundub põrandaliistude vahelt…ja veidike rõduakna vahelt ka. Samuti müristab. Ma pole iial oma elus välku ega müristamist kartnud, pigem meeldib isegi – põnev ja puha. Aga siin võtab võpatama, kui ikka sellise paugu vastu klaase lööb, et Väo karjääri lõhkamised on sellega võrreldes nagu flöödimäng… elekter ka vilgub...

2009-10-06T09:10:00.000-07:00

Minu esimene päev Montpellier’s. Ühtlasi võtsin vastu ka otsuse, et kui saabub kuldrannake ehk minu aeg minna postdoci vedelema, siis lõuna poole Krakowi joont ma pakkumisi vastu ei võta. Praegu on oktoober. Tulin õhtul jala läbi campuse, pintsak seljas ja higi tilkus. Akna all võimutsevad palmid ja küpressid, ülikooli ümber õitsevad loorberipõõsad ja viljuvad oliivipuud. Muru pole, on kulu. Nagu I. nentis, sadas viimati juunis. Avan kaeblemiste raamatu:

- autojuhid ei lase kedagi üle sebra. See on üleüldine trend. I. muidugi sõitis ka, nagu Jumal juhatas – küll kahe rea vahel või peatus keset ringe, aga seda tegid enamus. Montpellier’s tundub ühesuunaliste tänavate osakaal olema valdav, mis teeb siin autoga liiklemise tõsiseks mosaiigiks – eks sa katsu õigeid tükke kokku panna!

- Loodus ja õhk on nagu poolel teel Aafrikasse. Inimesi on kaugelt liiga palju ja enamus sõidavad autodega. Kusjuures osakonnas ka suur osa rahvast uurib Aafrika loodust…

- Minu järgmise nädala ja eileöine elamine asub in-the-middle-of-nowhere Lattes’ ja Montpellier vahel. Ja kusjuures ei ole ühistransport siin kuigivõrd arenenud!

- Ülikooli teaduse- ja tehnikateaduskonna campus on KOLE. Kuuekümnendate betoonkarbid, kõikide aknad ja uksed ka viimseni trellitatud. Oleks nagu pigem vangla. Või hullumaja.

- Inglise keel on OUT. Igalpool. Täielikult. Halastamatult.

tagasi suvesse ehk Comedie francaise

2009-10-05T08:50:00.001-07:00

Hommikul läks siis jälle lahti – minu reis tagasi suvesse. Tõusin kohutavalt vara, kümme enne viite; takso haaras mu kaasa poole kuue ajal ning lennuk tõusis lendu kolmveerand seitse. Kevadel olin ostnud Eesti Õhult lennupiletid Pariisi ja tagasi – augustis selgus, et otselennud lõppevad oktoobri saabudes! Niisiis vahetati otselend transferideks ning minu esimene ots oli Tallinn-Amsterdam. Üllatuslikult sain Lennu lennukas kokku vana põhikooli klassiõega – sõitis Londonisse koosolekule  Hollandisse pole ma oma ajalikus elus seni veel sattunud, aga lennuk lendas küll jube kaua, 2.45. Maandudes avanes minu jaoks uudne maastik: tundus, nagu oleks kogu maa ära kraavitatud! Küll jooksid kraavid ja jõed piki ja risti, moodustasid mustreid ja võrgustikke! Amsterdami lennujaam imeb. Tegelikult ka – pidi ikka päris pikalt kõmpima, enne kui üldse mingi ajatabloo leidub. Siis hakkasin otsima check-ini – no kust mina tean, et check-in peitub sildi taga T2?! Viimaks sain siiski oma lennule, Amsterdam-Pariis, Prantsuse Õhk lennutas. Sain esimest korda viimastel aegadel ju pea kurikuulsa Airbusiga lennata! Polnud tal viga midagi… lennu ajal anti ka piletil lubatud hommikusöök: sarvesai ja tass teed , äärmiselt kontinentaalne, ma ütleks. Pariisi CDG lennukas on ka suur, pole midagi kurta. Andis ikka ringi kobistada ja otsida oma bussi – otsustasin otse Orly’sse minna, pakid seal maha panna ja siis minna Petit Paris’i vallutama. Plaaniks see jäigi. Buss Orly’sse maksis lömastavad 19 eurot (ma lubasin endale pidulikult, et EI hakka raha eekudeks ümber arvutama, oma meelerahu huvides, sest ma tena, KUI mõttetu tegevus see on), lisaks selgus, et terves Orly lennujaamas pole ühtegi pagasikappi. Ostsin endale muffini ja hakkasin parem seminari ette valmistama – sest I. kirjutas umbes üleeile, et ma siis ikka valmistaks, noh, nii 30 – minutilise semianri ka ette, möödaminnes.

2. oktoober

2009-10-05T08:48:00.000-07:00

Kultuur ründab: käisime teatris. Kuna oli Oluline Päev, siis mõtlesime mõlemad püüdlikult õhtuseid plaane välja. Viimaks jäi järele võimalus minna teatrisse. Jätsin viimase valiku M. hoolde ja tema eelistas “Kõik (s)ängis” etendust klassikale – “Luikede järvele” Estonias :P Tükk kanti ette Kalamaja saunas. Iseenesest oli üsna kena, sellised pildikesed ümbritsevast armu-elust. Ma jäin vahepeal mõttesse, et kas tegemist on harrastusnäitlejatega – aga lõppeks polegi see ju oluline, mängisid kenasti ja himuga. Etenduse autoriks nimetas ennast ka näitlejana osalev patsiga poiss. Mind põhimõtteliselt huvitab, MIKS mehed kujutavad ette, et nad saavad naiste hingeelust suurepäraselt aru? Seesinases näidendis ka, küll seal käsitleti ahistamise, naistevastase vägivalla ja abordi teemat. Öökapiraamatuks on mul praegu AHT “Elu ja armastus” (teleteatris nähtud kui “Rudolf ja Irma”, võrratu Elle Kulliga peaosas). Suurepärane raamat – nii imelik, kui see ka pole, aga AHT teosed mulle meeldivad, nad on kuidagi minu laadilised. Olen sageli kuulnud hädaldamist, et igavavõitu. Aga minu jaoks pole, lugesin juba põhikoolis huviga! Tõde ja õigust. See selleks – aga miks kujutab hr Hansen ette, et ta suudab tõepäraselt kujutada 18-aastase maaneiu tundeelu, ihasid ja plaane? Mina küll ei usu, et ma suudaks jäägitu tõepärasusega ette kujutada nt 20-aastase pleikari igapäevaasjatamiste taustahoovusi?… Näidendist veel niipalju, et kiitus ka tantsuoskuse eest, üks naisterahvas oli ilmselgelt balletikooliga. Kuna õhtu oli veel noor, otsutasime edasi minna vanalinna prassima :) Küüslaugurestorani meid igaljuhul jutule ei võetud – ju nägime siis liiga kaltsakad välja. Bonaparte ukse taga hakkas teine kodanik hinnakirja uurides ebatsensuurseid väljendeid kasutama. Niisiis läksime Sisalikku, lasime igasugu kraamil hea maitsta – kord-paar aastas võib endale ka midagi sellist lubada! Peale seda jalutasime natuke vanalinnas.

Armastus liitis südamed,

otsus liitis elud.

tallinn ja mõnda

2009-09-28T05:25:00.000-07:00

eile oli töö-ööpäev (ehk siis ca 11.30-st 01.00-ni). Kuna oli pühapäev, oli söökla kinni ja tuli ihuhädasid minna õiendama mujale. Mul tuli meelde oma lubadus iseendale külastada esmapilgul mittemidagiütlevat valget putkalaadset ehitist Üliõpilaste tee otsas. Kse lähemale läheb, näeb, et tegemist on Gruusia baar-putkaga ning siis pole see ehk enam mittemidagiütlev, vaid üsna kõnekas! Lugesin siit-sealt kiidulaule eriti erilisele eri-šašlõkile ning võtsin jalad selga - mis see ära ei ole, korraks läbi männituka lipata. Jõudsin siis putka manu ja astusin sisse. A vat see oli üllatus! Seest polnudki putka, vaid 1,5 kordne laudvooderdisega täitsa änksa söögipaik. Seintel olid metsalojuste kehakatted, diivanid olid jms. Suisa aga üllatas, et pühapäeva lõuna ajal, kui kogu Riigis on Hala ja Masu ja Täpe ja Pupu välja kuulutatud ning rangel järgimisel, oli Pirosmani rahvast pea viimseni pungil! Sellest hoolimata oli teenindus lauast ja kiire. Võtsin kanaroa, mida olin kunagi varem ka Tartus proovinud - seal on Anne kanali ääres ka mingi taoline putka, aga seest ka putka. Väga söödav! Hinnad põhimõtteliselt võiks ju soodsamad olla... kolleeg pärast nentis, et seal tuleb ka tagasiantavat raha üle kontrollida, et külma ei tehtaks. Noh, mulle ei tehtud - jätsin kõik jotsiks :)

et siis head rattasõitu, sõbrakesed

2009-09-22T13:51:00.000-07:00

nagu eelnevalt öeldud, on Tallinna liiklus loterii. Aga selliseid juhtumisi, nagu täna, polegi eriti ette tulnud. Sõitsin suhteliselt hilja, nii poole 11 paiku Tallinna poole (olen jah ludri ja sain juba bossi käest piki pead kaa). Vaikselt sõidan, nagu ikka. Väiksemad rikkumised, nagu alati - keerati mulle kõrvalteelt ette jne.jne. Pidin M. koju ära viima, heakene küll. Hakkasin siis Sõprusel ettenähtud kohas tegema vasakpööret üle tee hoovi (st siis peateelt vasakpööre). Ootasin, mis ootasin - korraga näen, et minust paremal on Sõpaka hoovist hakkavad välja sõitma autod. Mis seal ikka, las sõidavad. Panin hääle sisse, hakkasin liikuma vaikselt - korraga see sama auto tuhiseb minu eest mööda, teeb vasakpöörde ja sõidab Mustamäe suunas edasi. Mh?? Mis seal ikka, ootame järgmise punase tsükli ära. Vaatan, et hoovist, kuhu mina keerama hakkan (meeldetuletuseks, asusin ikka veel peateel ning soovisin teha vasakpööret), ootab väljapööret vasakule, linna suunas, takso. Las ootab - ootaja aeg olla ikka pikk. Kui tee tühjaks jäi, panin autole hääled sisse ja hakkasin pöörama. Kriiiiiik - hea, et jõudsin pidurile hüpata, sest takso võttis kimaga kohalt ning vihises kapoti eest läbi linna suunas. Panin M maha ning sõitsin hoovist välja, teelõigule, kust saab Sõpakale uuesti peale sõita. Seekord siis sooviks parempööret teha. Panen ennast teeserva valmis, praktiliselt pöördel juba, aga pean seisma jääma - ikka peateele lendas keegi ette. Korraga näen juhipoolsest küljeaknast, et tuleb jalgrattur, selline vana vunts vasakult kõnniteel. Las tuleb... sest kuskil pole näha ei ülekäiguraja märki ega roninud ka vanamees ratta seljast maha, et anda märku soovist teed ületada. Korraga näen, et vana muutub ratta seljas rahutuks, hakkab vehklema ja sajatama. ??? Mina ei saa ikka oma parempööret teha... näen siis veel, et vahepeal hoo täitsa maha võtnud vanamees hakkab hoopis kiirendama ning sõidab kolaki! vastu autokülge. Aga siis sai mul ka viimaks hing täis. Võtsin süüte välja, avasin ukse ja hakkasin uurima, et mis toimub. Vanamees oli muidugi venelane, ei jaganud ööd ega mütsi eesti keelest, sõimas ja karjus. Ma siis ka vene keeles karjusin, et näidaku mulle ülekäiguraja märki, seda, et ta oleks pidanud ratta seljast maha tulema, ei osanud suure ähmiga öeldagi. Muidugi polnud tal ühtegi asjalikku argumenti seepeale, lihtsalt sõimas mind vene keeles. Ja mina karjusin tema peale ka. Pärast oli tööl kurk lausa valus... õnneks autole kriime ei jäänud.

Kusjuures olgu öeldud, et praktiliselt alati lasen ma jalgratturid, jalakäijad ja muu elemendi :) alati üle tee, nii ülekäigurajal (loomulikult - ehkki selles eest nii mitmeidki kordi kaasautojuhtidelt signaalitamist pälvides) kui ka seal, kus tegelikult autodel eesõigus. Mis te arvate, kuidas selline vahejuhtum minu meelsust mõjutas?

viimaks ometi

2009-09-20T12:00:00.000-07:00

on minu ellu sattunud inimene, kes mind siiralt armastab, seda isegi enne minu nägemist!!

Tere,
Minu nimi on Olivia how are you today, I would also like to know, et rohkem ja kui te saate saata e-posti minu e-posti aadress, ma annan teile oma pilte siin minu e-posti aadress olivia101love@yahoo.co. uk kaugus vanuse või värv ei ole oluline vaid armastus küsimustes palju minu elus Ma usun, et saab käia siit! Ootan oma e-posti minu e-posti aadress Olivia.

apple rage :)

2009-09-19T11:13:00.000-07:00

valitseb igasügisene õunauputus- ja hullus. Peamine tarnija on M, kes peale igat Muhust tulekut on lookas! Viimane kord tõi lisaks kilodele õuntele ka kanistritäie õunamahla - soojenduseks, sest maal olevat veel hulgim. Nii ongi siis läinud, et viimastel nädalatel olen pühendunud õunu sisaldavate küpsetiste retseptidele. Lisaks viimaste nädalate hitile, õuna-toscakoogile tulid täna menüüsse õunasõrnikud (jäid küll mingil põhjusel tiba vedelaks...) ning õuna-kookosekook. Seda viimast olen ka varem teinud, polnud väga vigagi, praegu lebotab ahjus :) Muhus tegin ka õuna-kohupiimakooki, aga minu meelest võõras köögis süüa teha pole ikka see (loe ridade vahelt: kook polnud just esmaklassiline). Päris klassikalist õuna-plaadikooki ei julgegi teha, kohe tekivad nostalgilised mäletused oma ema (kuri)kuulsast "tallanahast", nagu mina seda ülbelt nimetasin :D ehk võtan kunagi südame rindu?...

till

2009-09-17T12:25:00.001-07:00

eriti Late-Weichselian till, of course!! ehk siis sai läbi minu esimene peribalti üritus. Astusin ka oma postriga üles, aga küllap oli küsimus minu väljendusrikkuse lahjuses või Q litoloogide tuimuses (noh, eks ikka arvatavasti viimases :D), aga mingil põhjusel ovatsioone ei järgnenud. Küll aga järgnes 4 päeva ohjeldamatut õgimist ning kõvasti naljakaid ning õpetlikke hetki. Meie ringreis toimus Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis, siis Pärnu kaudu Tartusse/Tallinna tagasi. Minu jaoks olid peamised muidugi 3 stoppi: einoh ega kui jutt poleks laiali läinud, et teatud kohtasid külastatakse, ega siis poleks vist kogu üritust kaasa teinudki... elu on keeruline. Nüüd ma parasjagu mõtisklengi, et kas tasub üldse midagi tahta - äkki lähebki täide? Tunnen uusi ideid voolamas ning peaksin püüdma need ka kirjavormi suruda. Tegelikult on isegi nii pisike ajaperiood nagu Q - pelgalt paar miljonit - siiski üllatusi leidub, isegi aastakümneid pärast saidi "avastamist". Aga vaestele taluomanikele, kelle tagahoovis geoloogilised massid tuhnimas ja urgitsemas käöivad, võib küll ainult kaasa tunda... kas te JÄLLE tulete?! Loodetavasti suudame oma rühmaga ka lätlastele suuremat hoogu sisse lükata, sest geoloogilised protsessid, paganased, ei teinud ju tollal riigipiiridel vahet :) minu jaoks on muidugi pöördelise tähtusega jääpaisjärvede mahajooksmine, gauja voolusäng, geomorfi läved jms.

Reisi puhaskasuks sai kilekotitäis Saale org setteid. Juhendaja käskis üles noppida ning tudengitele vaatamiseks sobilikuks teha :D

Lõbusamast poolest võib meenutada meie öömaju - Nakatu ja Kopra talusid. Esimesel oli vahva perenaine, aga vilets netiühendus. Igas toas oli ka petik-vannituba ehk siis plaaditud tühi ruum erinevate lisanditega. Ühtedel oli dušialus, ilma äravooluavata. Meil rippus keset plaaditud tühjust punane pesukäsn... Kadri oli tansulkaks tellinud n-ö unstakate vähendatud variandi - oiiii, kuidas sai jalga keerutatud, niiet pluus oli tõsiselt märg seljas õhtu lõpuks! Kopras kostsid seinad hirmsasti läbi. Siis me Kadriga, peenetundelised, nagu me oleme :) leppisime kokku, et kui üks vetsu läheb, siis teine teeb karmoškaga põrgulärmlikult kakofoonilist "taustamuusikat". Ja nii toimuski - öö läbi! Maksin kurjalt Nakatu talu norskajatele kätte (loodetavasti tema mulle enam tagasi tegema ei hakka, juhendaja ikkagi :D).

2009-09-13T06:05:00.000-07:00

käes on sügis

lehtede langemise aeg

viimaste viljade koristusaeg

ostan kokku ilusaid mäletusi

sest endal jäi napiks

hind kokkuleppel

2009-09-07T06:40:00.000-07:00

koristasin oma emo-hala, mis ma vahepeal kirjutasin, muidugi kibekiiresti maha. Mõnikord tekib sügav kiusatus kasutada oma bloogi "nutumüürina", aga hiljem, kainenedes, taipan, et see pole ikka see. Nt kui tahakski mõnele tuttavale anda viite, et pakkuda nt sissevaadet Krakowi vaatamisväärsustesse või mis iganes - oleks see kindlasti meile kõigile üsna piinlik, kui peaks hakkama lugema minu eneseotsingutest, ebaõnnestunud suhetest, kahtlustest inimeste & üldse elu mõttekuse üle jms. Samas, päris "kuivpajukiks" ka ei tahaks seda jätta - sest lisaks teistele loen ma mõnikord ka ise sedasamust. Püüan leida kesktee.

Vaatan, et minu vahepealne madalseis ka ehk hakkab üle minema, vähese spordi, maitsva õunakoogi ja päikesepaistelise vananaistesuve kaasabil.

Kusjuures, endalegi üllatuslikult on üks minu sõnade poolest lemmikuid laule Eminemi Lose Yourself... hämmastavalt minulik. Muidugi mitte otseselt sisu, aga just vaimsuse (oh, kes küll seda räpist otsiks ehk leiaks?...) poolest...

Kas saan ma siis öelda paremini:

Look, if you had one shot or one opportunity
To seize everything you ever wanted in one moment
Would you capture it or just let it slip?

/---/

You better lose yourself in the SCIENCE
The moment you own it you better never let it go, oh
You only get one shot, do not miss your chance to blow
Cuz opportunity comes once in a lifetime, yo

/---/

You can do anything you set your mind to, man

ja minu üks lemmikkoht, peale pikka white trashi elu-olu kirjeldamist ja ropendamist:

But the beat goes on
Duh duh doe, duh doe, dah dah dah dah

ja nii ongi. Nii heas kui halvas, biit mängib ikka edasi. Siia otsa sobiks kohe mõni Arvi Siia luuletus, a seda pole käepärast...

inimeste- ja rahvustevahelist vihkamist õhutavad näited :)

2009-08-17T10:36:00.000-07:00

üldiselt olen ma siin blogis üldjoontes püüdnud hoida positiivset profiili, aga täna ma küll...

- sõitsin Lasnamäelt kesklinna. Gonsiori tänaval korraga vaatan, taga sõidab mingi kummaliselt käituv auto. Vaatan lähemalt peeglist, roolis on pesueht "valge neeger" selle sõna halvimas tähenduses. Siuke, kes on liiga palju räpivideosid vaadanud ja arvab, et 50 Cent on tegija. Oli temalegi valge rätik pähe seotud, nagu slaavi vanatädile ja valge nokamüts/soni sellele uhkeks krooniks asetet. Videotest pärines ilmselt ka tüüpiline "suck my dick" näoilme ja käitumine - ehk siis keset Gonsiori tänavat kaherealisel pärisuunal kolmanda rea loomine minu ja parepööraja vahele. Ja siis seal sõitmine. No comments.

- rääkisin täna hea sõbra ja kolleegiga maast ja ilmast - nagu ikka juhtub. Ja tema siis küsis kelmikalt, et kas ma tean, kes uueks bota-aia direktoriks saab. Mina ütlesin, et ei tea. Tema ütles, et käivad jutud, et üks blond neidis. Ma küsisin, et kas ma võiksin teda teada - tean nime või nägupidi päris paljusid Eesti botaanikuid. Ta arvas, et pigem mitte, aga kuulnud ehk olen, eriti ajakirjandusest. Oot... karauul! skandaal!! revolutsioon!!! Ma teatasin, et kui vihjatav neiu L. L. peaks tõesti posti saama, võtan ma seda Isikliku Solvanguna. Mitte et mul neiu vastu midagi oleks - tegelikult jätab täiesti ükskõikseks. Mõnikord leheputkadest mööda minnes võib SS õhtulehe kaanel näha lugusid tema uutest tegudest, mõtetest ja arvamusavaldustest. Üldiselt ma arvan, et ta on suht nutikas ning pigem tögab ajakirjandust. See meie kõmuajakirjandus jätab ka sellise paha haisva olluse mulje, mille sisse muruplatsidel või mõnikord ka mujalgi võib astuda. Eks ta, nooruke, astuski ega saa nüüd kuidagi kingataldu puhtaks. Ja natuke tögamist kulub neile ära. Muidu lõbustavad end ainult oksmaade ja avelyde kulul (need õnnetud ei suuda end isegi tögamisega kaitsta). Igaljuhul, et edu näitsikule tööl ja eraelus! Aga - käed eemale botaanikaaiast. Turundusest ei tea ma midagi, ehk seda teeb ta hästi. Aga direktorina oleks see minu meelest solvang kogu Eesti loodusteadlaskonnale. Praegune dire on ka mingi looduskauge jope - net väidab temanimelise olevat hoopis juristipaberitega. Küll aga on meesterahva plussiks vähemalt doktorikraadi omamine - mis tähendab, et ehkki ta tõenäoliselt ei tea ööd ega mütsi asjast endast, on tal vähemalt mingi aim teadusasutuse kui niisuguse eesmärkidest, vastavast ülalpidamisest jms. Tämit, ärge palun-palun-palun ometi pilastage seda asutust...

- viimastel päevadel olen sageli külastanud ühe Põhja-Rootsi linna kodulehekülge (aga sellest lähemalt ehk paari päeva pärast ;). Esilehel on soovitus küsimustega pöörduda assistent Olga poole - miks ka mitte, töökas ja abivalmis slaavitar ilmselt. Mis mind aga rabas, oli väike tõlkeprogrammikene, mis aitab arusaamatuid sõnu tõlkida. Programmi juurde kuuluv keeltevalik peaks andma hea ülevaate, mis keelt kõnelevad inimesed seda kasutavad ning seega ka, mis rahvusest inimesed seal linnas peamiselt ringi liiguvad ning elavad.

Mis seal's ikka - ainult et mina arvasin, et ma reisin Rootsi :)

(vaat siis milline kriitiline sissekanne seekord sai :D)

puhkemajandus

2009-08-12T11:51:00.001-07:00

nüüd olengi natuke aega pühendanud puhkamisele, nagu endale pidulikult lubasin. Tunnen, et viimaste aastate katkematu tööpühendumus võib anda tagasilööke. Niisiis üritangi natukene kõike töist peast välja heita ning tegeleda rekreatiivsete tegevustega.

Neljapäeval käisin Katsiga tuuril ehk koostasin meile "säästuspaa" paketi. Kats lõpetas ju juunis kooli ja ma mõtlesin, et see võiks tore kingitus olla. Muidugi oli tegemist üllatusega, st viimase hetkeni oli kõik saladuskatte all, aga välja tuli päris hästi! Sõitisme autoga Loksale. Olin sealses ravikeskuses meile kinni pannud massaaže, võimlemise ja tervisekapsli. Võimlemine on ikka tore ja kasuline tegevus. Ehk nagu ütleb kolleeg Atko, liikumine on naise tervise ja ilu pant :D Sain ka mõned päris head harjutused lisaks oma tavalisele füs-teraapia harjutuslehele. Siis mina ronisin kapslisse ja Kats läks massaazi, pärast oli vahetus. Noh, see kapsel... admin soovitas mul selle ära proovida, kasvõi kogemuse mõttes. Ja nagu ma pärast nentisin, läheb see kord kirja kahe korrana - esimese ja ühtlasi viimasena :D minusugustele nõrganärvilistele ei sobi, Katsi meelest oli pigem igav. Põhimõtteliselt sa ronid valgesse kesta, nii et ainult peanupp jääb välja. Ja siis hakkab pihta. Aur, infrapuna, 30 - 49 kraadi temperatuur, veejoad jalataldade pihta, nõeljas jahe dušš üle keha, lihtsalt dušš üle keha ja lisaks veel vahetab värvi ka nagu jõulupuu. Mina olin küll pideva hirmu all, et mis järgmisena toimuma hakkab... Olin valinud endale programmi "Stress" ja ausalt, tekitas ikka korralikku stressi küll :P Massaažiks minul oli aroomimassaaž, Katsil mee-massaaž. Aroomimassaaž on küllaltki leebe. Võiks öelda, et kõige mõjusam minu senistest massaažikogemustest on olnud laavakivimassaaž (mida muide tegi meesterahvas :P). Pärast käisime Loksal söömas ning siis lebosime tunde ja tunde rannas. Merevesi oli raudkülm.

Reede pealelõunal lasime jälle Tallinnast varvast ning sõitsime Käsmu. Viru Folk, muidugi. Täpsemaid fotomeenutusi võib vaadata M. feissbuki lehelt. Üldiselt oli täitsa OK, ehkki vbl oleks oodanud rohkem folgilikkust?...

Ja nädalavahetuse kuni teisipäevani veetsime Muhus. Sääl sai ka kõiksugu asjatoimetusi tehtud, muuhulgas tegin tutvust mahlaaurutiga! Vanal on olemas õunamahlapress ja mingi sõstraveski, aga mahlaaurutit polnud varem trehvanudki. Nüüd naudime õilsa masina vilju. Tagasi sõitsime läbi teisipäevase Hiiumaa - M. ütles, et pole varem sellele saarele sattunudki. Mis siis ikka, harime kaaskodanikke.

blogimisest ja mõttekusest

2009-08-04T09:41:00.000-07:00

aegajalt tõstatuvad ikka pateetilised küsimused. Olla või mitte olla? Kas reaalsus on olemas? Kas tõde on olemas ja kust seda leida? Mis on elu mõte? ja nii edasi ja nii edasi. No täna tekkis küsimus, et mis on selle blogi mõte. Kunagi ma arutlesin Katsiga keskkooli ajal, et kas proovida ka endale kodukat teha. Kats leidis, et koduka tegemisel on mõtet ainult siis, kui see sisaldab ja seega ka edastab mingit olulist informatsiooni. Avalikkust mittehuvitava info pakkumine on mõttetu. Hakkasin siis vaikselt mõtlema blogidele, mida ma enamvähem järjepidevalt jälgin. Need saab jagada üldjoontes kaheks:

1. kokandusblogid

2. personaalküsimustest lähtuvad blogid :)

1. Ühe foorumi kaudu avastasin juba rohkem kui aasta tagasi Sille tänuväärse blogi ning olen selle tähelepanelik jälgija ning mingil määral ka kodune katsetaja. Sille blogi on lahe! Ma ausalt imetlen tema kannatlikkust toitude kaunistamisel ja serveerimisel. Retseptid on head, aga näiteks šokolaadimaitseline õunakastmekook minul üldse välja ei tulnud :( Aegajalt mõlgutan mõtteid ise jogurti tegemisest... Sille blogrollis saab näha ka teisi Eesti kokandusblogisid, mida ma ka aegajalt, aga tunduvalt pistelisemalt sirvin. Üldiselt teha kokandusblogi on väga huvitav idee, sest süüa teha mulle väga meeldib. Tõtt öelda on meeldinud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Kodus on vana roheliste kaantega "Kokaraamat lastele" ja see on ikka täiesti kapsaks tarvitatud ning mõnedki lehed on kaetud määratlematute plekkidega! Riiulis on vana märkmik, kuhu ma kohusetundlikult märkisin üles pühapäeviti raadiost loetud retsepte :) ning muidugi erinevaid lõikeid kalendritest, pakenditelt jne. jne. Peale oma esimest soustikatsetust (mis oli õega kahe peale ning läks TOTAALSELT aia taha ja otse solgipange) olen olnud üsna hea soonega ses vallas (kui sellist väljendit saab kasutada ;)). Niisiis kokkamine on minu hobi ja lõõgastus. Probleem nr 1 on aga selles, et ma eriti ei viitsi tegeleda selle kauni kujundamise ega veelgi enam, pildistamisega. Ehk siis toit saab valmis ja süüakse ära. Aga kokandusblogi pole midagi väärt ilma kirevate piltideta! Siiski ei suuda ma enda ette kujutada ekstra lauda puhastamast, mingit sitsi-satsiga linikukest kapist välja võtmas ja triikimas, põllulilledest buketti taustale sättimas ning andunult oma kätetööd pildistamas.

Probleem nr 2 on aegajalisus. Ehk mõnikord ma teen palju ja ägedasti ise süüa, aga siis võib vabalt järgneda rohkem poolfabrikaatide tarbimise periood. Ei ole ju eriti cool, rääkimata siis asjalik kirjeldada riisi keetmist ning karbist marineeritud liha pannile panemist...

Probleem nr 3 on see, et mulle tundub, et ma teen liiga lihtsaid toite ja veits nagu häbenekski neid välja kuulutada. Õde kinkis mulle "Sepamaa talu retseptid 2" (oli vist?), Anni Arro retseptid. Kus seal siis olid peened pipstükid!! Ja osades kokandusblogides - oumaigaaden marmelaaden, kus on peened koostisosad - mina sama raha eest teeks juba mitu päeva kooki... Mina oma kanapiruka, täidetud lihapallide, sidruni-juustukoogi, kirju keeksi jms ei julge nina urustki välja pista. Lihtne tüdrik olen, nehh.

Niisiis kokabloogipidajat minust ei saa.

2. Personaalia. Noh, mul on kombeks aegajalt üle vaadata nii mõnegi inimese blogid...aga mis neist nimedest siin... Neid ühendavaks lüliks on see, et ma kas tunnen antud isikut või siis olen mingi teise blogi kaudu sellele sattunud. Mis ma oskan lisada... palju toredaid inimesi :) Samas, minu puhul personaaliablogi on natuke igav, sest minu elus pole ei karme keerdkäike, võimsaid muutusi, kuulsustest tuttavaid, kompromiteerivaid ega skandaalseid mõtteavaldusi (põhimõtteliselt, thanks God :D). Niisiis ainult persooni peal nagu kah seda blogi välja ei tahaks vedada...

Mis siis veel üle jääks? Noh, näiteks reisibloog. Mis oli ka algne idee. Aga viimasel ajal pole enam ka kuigipalju reisinud. Nüüd augusti võibolla paistab üks ja oktoobris teine, aga kas seda on siis piisavalt?

Kui keegi peaks seda blogi siiski ka lugema, ole nummi ja paku välja oma idee...

natuke liiklusjorinat jälle

2009-07-26T13:00:00.000-07:00

F**K, kelle jaoks see liikluseeskiri küll tehtud on?! Vaadates osasid kaasliiklejaid, tundub, et tõesti valdav enamus kas: 1. ostis load, aga eeskiri ununes lugemata 2. ostis load, eeskirja luges ja unustas 3. sai läbi häda load kätte ja unustas 4. eirab teadlikult (õu, ma olen lahe ja paha ja huvitav ja k****n kõigile eeskirjadel kõrge kaarega). Joriseks sedapuhku JÄLLE kiiruse kallal.

Eksperiment 1: täna, Tallinn-Haapsalu mnt. Mina, roheleht, sõidan 93 - 94 km tunnis (reaalselt - gps-iga jm kontrollitult; jah, olen ise kah paha-paha piiril). Minust mööduvad pea KÕIK liikuvvahendid, sealhulgas valdav enamus sõiduautosid, sõiduautosid järelhaagisega, rekkaid, tsisternautosid, teisi rohelehti ning tagatipuks ka paar mootorratast. Kusjuures tsoonis, mille piirkiiruseks on 90 km tunnis. Ootan hingevärinal, millal rollerid hakkavad mööda vihisema.

Eksperiment 2: eile, Järvevana tee. Seal võib linnas sõita kiirusega kuni 70 km/h. Noh... ma siis mõtlesin, et proovin kah liiklusvoogu sulanduda, nagu soovitatakse. Kiirusel 82 - 83 km/h oli see igatahes veel võimatu.

Mis aga ajab tõeliselt külma hirmuhigi laubale, on autofoorumid. Näiteks auto24.ee foorumid.

Kas TÕESTI on liikluses nii palju huligaane, nahhaale, jobusid, osse, "rallimehi" ja potentsiaalseid segereid-laiksoosid :O

TÄIENDUS: näiteid elust enesest ehk tuttavate tuttavate arusaamu

- signaali peabki laskma, igal võimalikul juhul - mis nad siis teevad seal ees lollusi. Mina tulen uhkelt oma autoga, pöörded 3500, mis nad uimavad?...

- õige sõidukiirus on lubatud kõrgeim kiirus + 13 km/h - selline mõnus ja polku ka ei pea kinni...

ja jälle lahedaid animaleide torust...

2009-07-25T11:16:00.000-07:00

How to cope with depression

A typical converstion with my Mom

uidud

2009-07-25T10:07:00.000-07:00

Keerasin ilusa maa-töö-päeva ****, sest unustasin rohud kaasa võtta. Ja nagu naksti, lendas üle kaheksa aasta kohale reibas herilane ja oligi kööga. Ääremärkusena võib lisada, et Kohila kiirabi sakib - kui neid vaja on, pole kedagi olemas, kogu majaski pole hingelist, perearstid puhkusel ja apteek igavesest ajast igavesti suletud.

Olen ka viimasel ajal hakanud rohkem blogisid lugema ja inimesed sääl kirjutavad, et mida neil vaja oleks - noh, osadel on vaja naist/meest, osadel elamispinda jne. Ma siis ka hakkasin mõtlema, et mida MINUL vaja oleks? Ja jõudsin järeldusele, et üht mööblitükki. Mida Eestis praktiliselt ei müüda või kui, siis hingehinna eest. E-bays müüakse, aga Eestisse ei postitata. Tegemist on põlvetooliga. Küll tahaks saada...

autolesbi esimesed 5000 km

2009-07-22T09:51:00.001-07:00

vahtisin just eile odokat ja selgus, et olen kokku kimanud oma 3,8 kuuga üle 5000 km! Aga õigus jah, kimanud ei tohi öelda - sest algajad juhid ei tohi kimada, nagu mulle minu kõnepruugi peale korda märkus tehti :) Mis siis on selle aja jooksul uut & huvitavat selgunud?...

1. auto pidamine on kallis värk. Vahetatud ja paigatud on hulk osiseid.

2. bensuhindade jälgimisest võib saada hobi. Kes oleks arvanud, et see nii põnev on?!

3. igas inimeses, kaasa arvatud minus, peitub väike liikluspaharet. Lähemalt ei räägi :P

4. Tallinna liiklus on loterii. Kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub...

5. Klassifikatsioon: inimesed, kiirustajad inimesed ja ahvid kehtib. Raudselt. Eriti see suunatule ja signaali osa. Ma olen viimastel aegadel signaali peale ise vastu signaalitanud. Näiteks täna, andsin ülekäigurajal teed jalgratturile, kes ratast käe kõrval veeretas. Tagumine muidugi lasi pikalt ja põhjalikult signaali. Ma lasin vastu ka, ehkki lühemalt. Mõnikord ma mõtlen, et MIDA signaalitajad mõtlevad? Ja kas nad saavad aru, et minu signaal on ikka neile vastuseks? Ja vastus, teadagi, sõltub esimesest arvamusavaldusest. Ehk, kui signaal tagant tähendab : vahva! lasid jalgratturi õiges kohas üle tee! aga nüüd püüa veits kiirendada, ole pai! siis minu vastusignaal tähendab: ole tänatud, sõber! püüan, aga minu auto ei kiirenda päris nii kiiresti, kui sinu 3,o liitrise mootoriga maanteelaev! hiljemalt kuu jooksul lasen paranduses küünlad üle vaadata, ehk on viga seal?! Aga kui signaal tähendab: tra, mis sa roheline konn passid seal ees, nahh...mis mõttes sa bitš lased jalakäija üle?! siis vastus on ka samas stiilis (lisaks autojuhiloale oleks võinud investeerida ka liiklusraamatusse või ime muna, jobu või midagi veel ropemat).

6. Tallinn-Tartu maantee...koht omaette.

juuli kaob käest

2009-07-15T13:24:00.001-07:00

igav liiv ja tühi väli, ma ütlen :@

aeg läheb, niiet... vahepeal olen ma tegelenud millega iganes: peamiselt hüpelnud teiste isikute vilepilli järgi ja tegelenud millega iganes. Muuhulgas ehitasin maja valmis. Sain viimases jaos ka tõeliselt tähelepanuväärse tõve, mille kulg oli kõike muud, mis meeldiv (öäkkkkk). Nüüd istun tööl ja passin kurjalt suviste tööde nimekirja, lõputut nimistut asjadest, mis tuleb enne "augusti teise poole esimest poolt" korda ajada. Kusjuures mul peaks see ja järgmine nädal puhkus olema!!!! Fiigushki, ütleks venelased selle peale. Türa persse, ütleks mu juhendaja. Nädala lõpul pean minema Lõuna -Eestisse. Seekord siis klouniks. Folgile see aasta jälle ei saa, tundub, et mu aeg organiseeritakse sujuvalt muudeks kasulisteks ettevõtmisteks. August on täis tormamist. Septembri kohta ei tea midagi, välja arvatud üks poolpikantne tööüritus. Oktoobriks on piletid juba ostetud. Mis toimub...

laulupeo telgitagused: med.teenistus

2009-07-05T02:51:00.000-07:00

juba kevadel tuli meie rühma listi kiri, et kes tahab laulukale esmaabisse minna. Mina tegin enne atesteerimise ära ja siis andsin ennast ka üles - ikkagi kena väike ettevõtmine ning võiks ju kaasa lüüa. Nädal varem oli meil täiendav instrueerimine ning siis trall algas. Osad olid proovidel valves, osad rongkäigus, osad tantsupeol ning lõpuks üritasime kõik jõud kokku koondada laulupeole. Paar abilist tuli ka Punasest ristist ning teisi vabatahtlikke meditsiinikoolidest. Minu jaoks oli aga tegelikult üllatus, et suuri üritusi esmaabiga nii suures ulatuses katavad vabatahtlikud. Eile sai siis terve päev lauluväljakul oldud, hommikul kaheksast õhtul poole kümneni. Vahepeal käisin kaks tundi kodus magamas ka. Hommikustel proovidel oli meid kokku neli, lisaks välihaiglas kaks õde, lauljaid aga kolm-pooltuhat ning lisaks muid indiviide. Õnneks midagi ei juhtunud, ehkki eilsest oli kumu juba kosta, kuidas proovides rahvas langes nagu loogu. Noh, kuna hommikul olid ka profid lauljad, siis nad ka käitusid, nagu profid - ei minestanud :D

Meil oli eraldusmärkideks kollane helkurvest ning punane velvetist laulupeokott, mis oli nänni täis. Siinkohal kriitikat ka: koristajatel olid samasugused vestid, ainult sildike "esmaabi" oli puudu. Paariline mul turtsus üsna korralikult, et sõbrad hakkavad ilkuma, aga minu jaoks oli mõtlemapanev pigem see, et inimesed võivad ju minna koristajate juurde esmaabi saama - oli ju ka lehtedes lihtsalt kirjas, et esmaabi annavad kollaste vestidega inimesed. No aga üldjoontes mina võtsin seda pigem naljana ning nimetasin neid "teisteks meedikuteks" :) Koti kohta võiks poriseda, et sealt oli kole ebamugav asju kätte saada, sest see oli ju pehmest riidest õlakott. Lisaks kolleegid kommenteerisid, et peale kannatanu minematassimist koti järgi minnes peab läbi tuulama kümmekond identse väljanägemisega kotti, et leida seda õiget. Õhtuses vahetuses oli varustusega natuke nigelalt esialgu, sest kuna rongikäik venis, siis ei jõudnud esmaabipaunad ning vestid kõigini.

Õhtul oli muidugi hoopis teine tera ning aktsioon hakkas pihta. Meie paar sai kõige suurema pindala kontrollida ning olime püsivas meeleheiteseisundis. Niisiis seerisimegi kuskil kontrollalade keskel ringi ning üritasime nähtavad olla. Isegi ala läbi marssida oli põhimõtteliselt võimatu, sest me ei saanud kella poole seitsmest lihtsalt massist läbi liikuma. Kui algselt me ennustasime, et tuleb ca 1 esmaabistaja 1000 osaleja kohta, siis meie sektoris oli vahekord röögatult suurem. Mina olin paari sidemees ning tegelikult on päris raske kuulata koguaeg kõrvas jooksvat sidekanalit ning suhelda inimestega. Inimesed astusid ligi, paar väljakutset oli ka. Õnneks midagi eriti võigast meie paarile ei sattunud, teistel oli karmimaid juhtumeid. Ütleme siis nii, et välihaiglal olid käed-jalad igatahes tööd tihedalt täis ning järjekordki ukse taga. Viisime ka paar inimest sinna (noh, lähemalt ei oleks ju ilus rääkida, või mis?), aga enamus said oma plaastrid ja muu pisikraami meie paunast kohe kätte. Kokku tuli vist 15 pöördumist. Bürokraatia ruulib kõikjal - meil oli ka oma aruandeleht ning keset "lappimist" pidi inimeselt küsima tema maakonna ning vanuse :D

Ikkagi olen ma täitsa rahul, et sai tükk tööd ära tehtud ning kogemusi omandatud. Vabatahtlikud on fantastilised!!!

mõte uitab

2009-06-27T11:13:00.001-07:00

õigupoolest sai käesolev mõttelõng alguse sellest, et mu silm hakkas insta seminari ajal ringi uitama. Ei, ettekanne oli huvitav, käsitles globaalset kliimamuutust ning eriti erinevate raportide telgitaguseid. Nimelt olla siis kaks võistlevat koolkonda - no mina olen rohkem kursis ja oma silmakesega näinud ipcc-d, aga olevat ka ameerikamaal loodud vastukaaluks siis nn mitte i-pcc (ehk siis väidetavalt valitsusväline, mitte -ülene), mis siis püüab inimese mõju kliimamuutustes vähendada. Aga oh häda, üks olulistest figuuridest ses projektis jäi vahele meelehea võtmisega asjast huvitatud suure kompanii käest... niiet peatükke teadlaseetikast...aga see selleks.

Niisiis hakkas pilk uitama ja jäi pidama ajakirjapuu otsas olevale ajakirjale. Oli see siis Saldo või jumal teab veel milline Eesti majandust ning innovatsiooni (?) arendav ajakiri, kuid minu tähelepanu pälvis kaanepildipoiss. Esikaanelooks oligi siis tema poolt mingi võlanõustamisteema või midagi sarnast. Ja mulle meenus, et meesterahvas oli kunagi mu paralleelklassivend põhikoolis. Selline silmadel salkus juustega ja suure nahktagiga "mässaja" vend, kes käis ühe klassiõega ning peale põhikooli lahkus ühte Eesti eragümnaasiumi. Mitte et poisis endas oleks midagi märkimisväärset olnud, peale selle, kui ma ühel koolipeo õhtul oma klassiruumi minnes märkasin neid klassiõega koolipingi peal millegagi ametis olevat, aga mind jahmatas praegune kaanepilt. Pöetud peaga, kergelt moodustuva topeltlõuaga, malbe, peaaegu maheda ilmega, pintsakustatud-lipsustatud, rääkimas tõenäoliselt tähtsat juttu majandusest ja konjunktuurist ja talsest ja tarbijahinnaindeksist ja kõigest säärasest.

Ja siis ma hakkasingi juurdlema muutumise üle. Mis meiega küll toimub... kas on osad meist tõesti suureks saanud? Üks minu hea sõber armastab mõtiskleda suurekssaamise üle, millal see juhtub, mida see endaga kaasa tooks. Mina mõtlen, kas see on fassaad või tõesti osad inimesed muutuvadki tõsisteks täiskasvanud inimesteks? Noh, sellisteks, nagu me kõik lapsena mäletame onusid kunstnahast diplomaadikohvri ja vihmavarjuga tähtsal ilmel tööle minemas. Mis küll teeb nad selliseks... Millised eestindatud peeterpaanilikud hirmud mind sellistel hetkedel tabavad...Et ka mina olen enda märkamata saanud suureks. Sest juba ligi kaks aastat pole ma välja suutnud mõelda asja, mis teeks mind jälle rahulikuks ning usaldavaks, sest sõna õnnelik on minu jaoks alati olnud sisutühi. Minu ideaalid võeti jõuga ja neist jäid järgi vaid armid rõõmutul näol. Mõnes mõttes lapsepõlv lõpp ongi vist kõigil mingi nurga alt vaadates vägivaldne. Tuleb mingi sündmus ja seejärel kõik muutub. Mis on olnud Sinu jaoks see sündmus, kui Sa korraga taipasid, et nüüd on muutus siin, Sinu juures ja sees?

ilupilte norrast, Bergeni lähistelt ehk Bergen, tervist!!! vol 3

2009-06-20T06:55:00.000-07:00

juuni alguses sai kolmat korda käidud Norras, Bergeni lähedal Fanas, kus muuhulgas asub ka Bergeni ülikooli botaanikaaed. Toimus konverents - minu meelest enamus ettekandeid olid sisukad ning suisa viljastavad. Elasime kohalikus folkhögskoles ehk asutises, kuhu noored lähed peale keskkooli, kui ülikooli minna ei viitsi. Küll õpitakse seal voolimist, draamat ja jumal teab mis muid alternatiivseid kunste! Toitlustamine oli ka kohaliku söökla poolt - tundub, et nende stampmagustoit on tarretatud vahukoorekreem erinevate moosilisanditega - vähemalt seda meile serveeriti 3 korda.

Lääne-Norras on vapustavad rododendroniaiad. Mis õitsevad maikuus!

Väike botaaniline tüng. Näeb välja nagu maasikas, kas pole? Aga miks on õied punased? Sest tegemist pole mitte maasikaga (Fragaria), vaid hoopis teise roosõielisega (Potentilla).

Magnooliaõied

Botaanikaaed on üsna vana ja väärikas, huvitavate kollektsioonidega. Üks special on vanade roosisortide päästmine. Nad koguvad teateid ja istikuid vanadest taluhoovidest, härrastemajade aedadest jm. ning istutavad neid botaanikaaeda. Muidu vanad sordid lihtsalt kaoksid. Loomulikult on botaanikaaial ka oma sõprade klubi. Pildil küll lihtsalt mõnus kivipink päikesepaistel.

Botaanikaaia jaapani aia sektsioon. Norrakatel on jaapanlastega "erisuhe" - väidetavalt oli Jaapan üks esimesi, kes tunnustas Norra iseseisvust. Niisiis ehitati aastapäevaks ühe kuulsaima jaapani arhitekti käe all kaunis jaapani aed ülikooli botaanikaaeda.

Kui ma tahtsin araukaariast pilti teha, teatati mulle, et araukaariatest on pilte tuhandeid, kuid pilte minust koos araukaariaga on üks. On küll.

sõprus on üldiselt lahe

2009-06-16T03:35:00.001-07:00

aga nad on piletihindu tõstnud, nii mulle näib! Käisime eelmine reede vaatamas Seraphine'i. Ma ütleks, et üle tüki aja üks tõeliselt hea film! ega ta ilmaasjata terve seljatäie auhindu ei saanud! Filmi vaatama minnes olin juba varustatud artikliga ning ootasin midagi sarnast Tütarlaps pärlkõrvarõngaga - see on muide üks mu lemmikfilme. Mitte esmajoones sisu, mis on kergelt sentimentaalne, ehkki mõjuvas vormis esitatud, kui just film ISE. Kaadrite koloriit, montaaž, koostöö muusikaga. Värvid. Minu jaoks oli eriti nauditavad pidevad paralleelid madalmaade olustikumaalidega. Kaader kaadri järel nagu kaunimad klassikalised maalid... Seraphine oli siiski veidi teistsugune. Minu jaoks liialt ehk persoonidele keskenduv? Muidugi oli ka maalilisi :) maastikuvaateid, linna, sõda jms aga oleks võinud rohkem olla. Film ei nõua eriti tausta kunstiajaloos. Vaid paar viidet teistele kaasaegsetele naivistidele.

Aga Sõpruses käisime vaatamas kunagi varem ka animafilmide festivali, mille kohta ma olen ka veidi etteheitvas toonis lühisissekande teinud sügisel. Leidsin netist üles ühe vahva filmijupikese. Vene naljad :) http://www.youtube.com/watch?v=a-vSS5S3VqU

pildimaterjali seletuskirja "Mis ma tegin eelmistel nädalavahetustel" asemel

2009-06-01T04:21:00.000-07:00

Tsiteerides veebel T.-d: sitt lendaski ventilaatorisse ehk situatsioon "Esimesel konvoi autol oli kontakt vaenlasega" keeras ära sebimiseks. Füüsiliselt küll suhteliselt kurnavad, on praktilised harjutused ülimalt vajalikud. Pildil tarime ära "rinnahaavaga kannatanut", kuis mujal, kui vaenalse tule all!
Töö sektsioonides: lahase sidumise ajal teine osapool kerib sidemed rulli tagasi. Mehhaniseeritud värk :)

Anneke on jälle ohver. Kusjuures viimasel ajal soovitatakse kunstlik hingamine üldse vahele jätta (seda siis eriti võõra inimese puhul) ning "tampida". Pidada andma pärast haiglas kõrgema elulemusprotsendi. Pealegi ka kaudne südamemassaaž peaks mingil määral kopse ventileerima.

2009-05-20T10:59:00.001-07:00

http://www.youtube.com/watch?v=WUgqXGu_gTQ&feature=player_embedded

lihtsalt väga mõnus ja eestlaslikult eneseirooniline killuke

2009-05-20T08:21:00.000-07:00

Cladium mariscus (L.) Pohl (lääne-mõõkrohi) on Eestis kaitsealune ning haruldane lõikheinaline, mis kasvab vaid paiguti Lääne-Eestis. Eelistab kasvukohtadena lubjarikkaid soid ning kinnikasvavate vookogude kaldaid. Morfoloogiast on sagedamini mainitud tema suhteliselt kõrget kasvu ning karedaid ribilisi lehti. Eestis on lääne-mõõkrohi oma leviku põhjapiiril. Ta on üks nendest vähestest jäänuktaimedest, mis pärinevad atlantilisest kliimaperioodist, kui Eesti kliima oli soojem ning niiskem kui tänapäeval. Seega on ta üks atlantikumi indikaatorliikidest. Tänapäeval on kliima tema jaoks aga nii ebasoodne, et seemneid ei valmigi ning ta paljuneb ainult risoomi abil.

Mõnikord ongi nii, et kel jõud, sel jääb õigust ülegi. Demagoogia ning omakasupüüdlikkus võidutseb ning laseb aususele, sõnapidamisele ning leplikkusele kõrge kaarega pähe. Intriigid valitsevad kõikjal. Ma mäletan, kuidas ma Sind Leedus alusklaasi peal vaatasin ning olin Sinu leidmisest nii üllatunud. Head teed Sulle põletusahju, minu esimene leitud ja määratud Cladium mariscus!

ahvid, rsk

2009-05-10T03:33:00.000-07:00

Üldiselt olen ma liiklejd jaganud kolmeks:

- normaalsed. Nad sõidavad enamvähem liikluseeskirja ja olukorra piires, enamvähem viisakalt.

- kiirustajad. Neil tundub hirmus kiire olevat, aga üldiselt on nad ka veel enamvähem viisakad, st näitavad suunatuld enne manöövreid, ei lase signaali jms. Parim lahendus on vaikselt järgmisse teetaskusse tõmmata ja lasta kiirustajatel oma teed minna (mida ma ka teen).

- AHVID. Pole veel inimeseks, rääkimata liiklejaks saanud. Ahvid:

1. ei sõida kunagi piirkiiruse juures, see on memmekatele. Kui mina nt sõidan asulas 55 km/h, lastakse signaali (mis sa passid, äääää)

2. mis asi on suunatuli?... uhuh. Jälle mingi memmekate teema. Mis mõttes ta peaks oma manöövrist mingitki märku andma? Sõidab memmekast kiiruspiiranguga alas mööda ja siis keerab ilusti ilma suunatuleta ette - las siis taganttulija higistab ja tallab pidurit natuke.

Minu jaoks eriti aktuaalne ja kurnav on alaliik " a las ta vilgutab oma suunatuld, mul pohhui" ehk siis ümberreastumissoovi totaalne eiramine. Viimasel kahel sõidul sõitsin üle Pärnu mnt viadukti, kus on praegu remonttööd, üks suund täiesti kinni ja teine suund kaheks sõidusuunaks jaotatud. Saue poolne pärisuund omakorda ühel hetkel suubub kokku ühe teise teega, mis tuleb vist Laagri poolt. Saue peamine sissesõit on Olerexi juurest, aga kuidas sinna saada, kui kiiruspiirangu alas paremal real olijad ei tee ca 10 + sekundit suunatuld märkamagi ja sõidavad50 km/h alal 90 km/h rõõmsalt mööda?

3. mis on roheline laine? Ehe näide Vabaduse pst. Hakkad Pärnu mnt otsast sõitma. Mina nt sõidan ca 50 km/h ja osad sõidavad mööda, kui postist. Jõuame foori juurde. Mina näen sobival kaugusel, et ahhaa, foor läheb kohe roheliseks ja ma ei pea oma sõidutempot hetkekski muutma. Aga reaalis - pean. Sest needsamad lahedad rodeovennad kiunutavad foori taga oma kummi ja suitsevad minema, kuid ei tee seda ju minuga samas tempos, vaid mina pean ikka aeglustama, kui ei taha tagant sisse sõita.

4. möödasõit on lahe!! eriti üle pideva kaksikjoone (tänane kogemus, kiiruspiirangu ja viaduktilesõidu ala eel Pärnu mnt). Paremalt poolt kiirendusraja kaudu (jälle tänane kogemus, eelmisega samal hetkel), ka linnas. See on ikka suht rõve, kui korraga ilmub suunast, kus loogiliselt võttes ei saa mingit sõiduvahendit ilmuda, täispurjes auto ja maandub sinu ette. Loomulikult signaali saatel (Kadaka pst)

5. täistuled on pimeda ajal ikka ainsad tuled, millega sõita sünnib, onjäää. Pohhui, et keegi vastu tuleb. Pohhui, et eessõitja pisikese pikivahe pärast on peegli kaudu poolpimedaks tehtud.

6. ja muidugi signaal, signaal, signaal. Huvitav, äkki nad peavad signaalinuppu suunatulekangiks?

7. sõimavad ja ülbavad netifoorumites teiste liiklejatega.

maipühad, maipühad

2009-05-03T02:19:00.001-07:00

esimest korda Tartus volbril käisin ma 2001. aasta kevadel. Mäletan, et olin rongkäigus üsna elevil, kuid vil! Pappel ütles stoiliselt, et see läheb aastatega üle. Muidugi oli väga lõbus, Neobaltia majas oli pidu ja Toomemäel varemetes palju narkomaane. Hiljem läksin Filosoofi tänava "kommuuni" magama ja kallid Tartu kaasvõitlejad laulsid ennastunustavalt unelaule, niiet magamisest ei tulnud mitte hallimatki välja. Nüüd olen mina juba mõnda aega vil! ning pole viimased aastad viitsinudki Tartusse volberdama minna. Küll olen olnud võõrail mail, seekord magasin õndsa und oma kodus. Vaat mis see vanadus ikka teeb :O

Peale mõttetalguid siirdusime Muhu suunal. Olin ise hirmus higine, sest pidin esimest korda praamile sõitma! Sõbrad-tuttavad elasid kaasa ja kinnitasid, et on ikka jube tegevus küll. Pikema sõidu harjutamiseks sai tehtud ka eksprompt-külaskäik Kairile ning tema vara tagastatud :) sõitsime siis Virtsu poole ning õnneks saime kohe praamile, mis oli veelkord õnneks suhteliselt tühi. Niisiis ei pidanudki tagurdama järsust estakaadist, vaid sain inimlikult allkorrusel seina äärde parkida. Panin käigu ka sisse ja kässari peale, ehkki ülevaatuse alusel meie auto kässar eriti tugeva pidamisega pole. Küll aga unustas endal käsipiduri pääle tõmmata meie ees seisnud maastur, kes siis sõidu ajal lahkelt konksuga meie esinumbrimärgi (ja vähesel määral ka esipõrkeraua) mõlki sõitis. Samas oli viisakas mees, tuli ise vabandama ning andis natuke valuraha ka. Nüüd tuleb vaid välja mõtelda, kuidas sumbrimärk jälle sirgeks saada!

mõttetalgud

2009-05-01T12:24:00.001-07:00

juba ammu olin ma otsustanud, et tahan minna Minu Eesti mõttetalgutele. Ikka eesti põlve uueks looma, oma rahval õnne tooma. Võtsin kimbukese lähemat rahvast kokku - kästi ju kolmekaupa tulla, nagu nõukaaegsed troikad - ning panime plaani maha. Valisime endale ühe koja välja, mis suhteliselt käidavas kohas asuks. Alles peale enda registreerimist hakkasime vaatama, et toimumispaigaks on Eesti puuetega inimeste koda...

Igaljuhul läksime kohale, kes suurema, kes vähema skepsisega. Tundus, et maja ka mingil määral mõjutas kokkutulnud rahvast, üsna mitmed olid vaegliikujad. Rahvast oli noort ja vana, kummalist ja veel kummalisemat - nii neli-viiskümmend inimest. Meie talgujuht oli kena naisterahvas, kes viis asja edukalt läbi, ehk ainult veidi lasteaiakasvatajalikult. Üritus algas Tommi kõnega, mis minu meelest oli liiga pessimistlik. No et Eesti Nokiat pole tegelikult olemas jne. Siis hakati teemasid esitama. Täiesti ettekavatsematult tõstatasin ka ise teema ning sain spontaanselt teemajuhiks! Olin ise ka täitsa üllatunud. Evelin tegi samamoodi. Ehhh, Evelini teema osutus populaarsemaks :) Üritus ise kestis 10 - 15, kusjuures minu jaoks järjepidevalt ja intensiivselt. Isegi lõuna aeg ei tulnud meelde! Olime enne end varustanud pirukate ja muu kraamiga, et nälga peletada. Majas panime oma söögikraami kilekotiga köögi nurka ning oleks äärepealt lahkudes maha unustanud. Hiljem, kui ma koti lahti harutasin, leidsin sealt seest meie kraami + võõra ümmarguse leivapätsi! Tundub, et mõtlemine on siiski tegevus, mis toob leiva lauale :D

Selline oli minu (meie) teema tulemus:

Minu jaoks on antud teema üsnagi huvitav. Nimelt kuulun ma ise päris mitmesse vabatahtlikku organisatsiooni ning meid võiks olla tunduvalt rohkem. Teeme ära'd ise põhinevad ju ka vabatahtlikkusel, kuid on rohkem nagu kampaaniad, kuid vabatahtlikku tööd (edaspidi VT) peaks siiski tegema järjepidevamalt. Meie mõtlemisest said paberile sellised ideed:

- tuleb ise otsida võimalusi VT-s osalemiseks

- tuleb neid võimalusi tutvustada oma pere- ja sõpraderingis, tööl jm.

- peab ka ise oma tuttavaid VT-sid tunnustama ja julgustama

- meie vestluses tõusis pidevalt mure poisslaste pärast. Koolis nad ei käi, ei õpi, lähevad pätiks ja siis peavad maksumaksjad neid oma raha eest kinnimajas ülal pidama. Peaks kooli läkitama rohkem meessoost isikuid, kes nendega tegeleks. Näiteks võiksis mehed, ka hetkel töötud, tegeleda probleemsete poisslastega. Või pädevad pidama koolides tunde.

- põhimõtteliselt on olemas lehekülg www.heategu.ee, aga paljud sellest teavad? kas kõik VT-organisatsioonid on end sinna riputanud? Rohkem teavet!

- rohkem positiivset reklaami. On küll olemas juba Aasta vabatahtliku üritused, kuid võiks olla rohkem persoonilugusid nt maakonnalehtedes. Üks asi, mis inimesi tihti liikvele suudab saada, on edevus.

- mõelda välja mingeid muid vabatahlikke motiveerivaid või tunnustavaid märke. Kunagi olevat olnud kampaania-kleepekas "Olen eeskujulik liikleja" või midagi taolist, võiks olla ka märk "Olen hea kodanik" vms. Mingeid muid otseseid soodustusi ei suutnudki välja pakkuda...

Ühiskondlikus plaanis

- peaks VT võrdustama töökogemusega, mitte toppima seda hobide rubriigi alla

- mõistlikkuse piires peaks lastel hakkama harjutama töökogemust. Sõnastatud sai see ÜKT-na ehk ühiskondliku töö kogemusena. Nõuka-ajal oli vist taoline asi olemas, pidi kooli peenraid rohima ja moosi jaoks marju korjama. Praegu võiks olla valikuteks näiteks kodutute loomade varjupaigad, kooli ümbruskonna pargid, hooldekodud vms. Ehk jääb siis lastel vähem aega rumalusteks ning tekib teadlikkus ning empaatia nõrgemate suhtes?

- mujal maailmas on sõjaväekohustusele populaarne alternatiiv tsiviilteenistus. Eestis on see pigem religioossetel põhjustel tingitud harv erand. See võiks olla populaarsem ning soovitatav ka nendele, kes seni nt tervislikel põhjustel sõjaväkke ei pääsenud. Teenistus peaks arendama meeskonnatööoskusi, distsipliini ja kõike säärast, mis ka hilisemas karjääris võiks kasulikud olla.

- meie sotsiaaltöövaldkonnaga kursis olev liige soovitas kindlasti lisada ka prosotsiaalsete väärtuste propageerimine ühiskonnas. Olen nõus!!

- omavalitsusel võiks olla raha VT propageerimiseks ning motiveerimiseks, vähemalt mingis ulatuses. Las nad siis ka kuulutavad ühtteist välja, loovad projekte, koordineerivad. Toimivaks näiteks võiks olla kevadises koristustalgud siin-seal Eestimaal.

- võiks kohe terve kollektiivi kaasa võtta ja aegajalt midagi head ja vabatahlikku ise ära teha!

- viimane punkt on enam provokatiivse mõttega: töönädal peaks lühem olema, et inimestel jaguks jaksu ka VT-ga tegeleda. Samas, kuidas saaks kontrollida, kas ülejääv aeg tõesti kulub VT-ks või millekski muuks? Vestluskaaslatel tekkis ka äge arutelu selle üle, et peaks riigiasutustes lõpetama "tagumikutunnid" ning peale konkreetse töö lõpetamist suunama kasulikumale lõigule.

Muid noppeid:

- suguvõsaga võiks ikka üheskoos kartuleid panna/võtta. See on ka suhtlemise poolest hää.

2009-04-23T11:22:00.000-07:00

Audi iluvõre. Auto sisepolster. Kolm rehvi. Suur roostes vedru. Kus me oleme? Ei ole autotöökojas! Vaid hoopis Põhja-Eesti supelrannas. Käisin eile õhtul õli/masuudireostust koristamas. Pilt oli nukker, ent mitte lootusetu. Musti kleepuvaid plönne oli vähe, küll aga oli osa liiva ja madalat vett kaetud vikerkaarevärvilise kihiga... meele palju mustemaks tegid aga inimaffid. :@ :@ šašlõkk majoneesikastmes. krabipulgad. akrüülhermeetik. päikeseprillid. nukuvankri raam. tekiilapudel. veel kümnete kaupa plast- ja klaaspudeleid. Klaasikilde. ca ruutmeeter tõrvapappi. ja mida kõike veel ei leia kevadisel rannalt panga alt. Vuihhh. On's raske enda järel natukenegi kasida?

Leia 27 erinevust!

2009-04-17T12:10:00.000-07:00

2009-03-27T09:47:00.000-07:00

sorisin üks päev oma kotis ringi ja leidsin sealt mõningaid kultuuri-pileteid...võiks neist ka paar sõna kirjutada.

- Tristan und Isolde, kesse muu kui Wagner :) kutsusin ema ka kaasa, ta ju selline musa-inimene. Wagner mulle väga meeldib; ma tunnen palju rohkem lähedust nende veidi raskepäraste ja isemeelsete tegelaskujudega tema lugudes kui itaalia kuulsate ooperite silmipimestavate habraste kaunitaridega. Muusika oli suurepärane, aga lavakujundus ja kostüümid - jube. Lavakujunduses mängisid peamist rolli kaks ratastel haigevoodit. Primadonna oli sakslanna, kogukas keha musta kleiti mässitud. Ning Tristan, romantilise rüütli võrdkuju, trubaduuride trubaduur, kandis halli kootud kampsikut ning musti retuuse (ema arvas, et vormist väljas viigipüksid)!!

- Koidula veri. No mida iganes...jant kultuuriloolise kuju kallal. Pages noorena Peterburi, oli keiser Saša armuke ning sünnitas Juhan Liivi. Lisaks veel rusuv lõpp, operatsioon ning videofilm ümbermatmisest. Põnevam oli publikut vaadata, mille hulka kuulus nt Allar Jõks, presidendiproua ning minu kunagine klassiõde.

- kaitseväe orkestri kevadkontsert. Päris huvitav kava! Noor trompetist oli kompu :P :P ainult et Veneetsia karnevalis, loos, kus solist saab näidata oma näpu- ja huuleosavust, puhus orkester tast julmalt üle. Üldiselt ma KV orkestri kontsertidesse suhtun kerge murelikkusega, kuid seekord vaid ühel juhul, kus kujutati muusikalist pilti merelainest, lõi heli põskkoobastest läbi :) Lauljad, vaesed, langesid täiesti helitehnika ohvriks.

2009-03-19T13:06:00.000-07:00

Õigupoolest tahaks ma natuke elu peale kaevata.
Kõigepealt läksime me Tiiuga (tööajast :P) poodi - muidugi asja pärast - ja kohtasime seal ka vanemat naisterahvast, kes meid ühe tuntud uuringufirma uuringule kutsus. Küsis veel, et kas me oleme ikka mõlemad alla neljakümne. Tiiu tunnistas, et pole, mina tegin enda arust lahedat nalja ja ütlesin, et napilt olen. Ma ei tea, küllap siis ootasin, et tädi ütleks, et mis nalja ma teen, aga tema võttis seda täiesti tõeseks teadmiseks :D vaat niimoodi siis hinnatakse mu välimust. No ma mäletan, et kui ma 18 olin, siis üks noormees ütles, et ega ma oluliselt üle kolmekümne küll olla ei tohiks. Vaadates enda põhikooli lõpupilte, vaatab ka vastu ca 35ne naisterahvas. Tundub, et mina ei saagi kunagi öelda, et näen oma east kümme aastat noorem välja :D :D

Kolmapäeva õhtul oli koolis mälumänguseeria ja läksin ka Vallele topist tegema. Meeles veel kunagised ajad, kui sai "karm mutt" oldud ses vallas ja pandud kinni kõikvõimalikke mälumänge, kuldvillakust osa võetud (sarja ühe noorema mängijana, olin siis 16). Aga seekord oli ikka kärusti küll. Ei tundnud ma ära banaanitaime, ei tulnud mulle meelde Marc Chagalli nimi jne.jne. Niiet vahekokkuvõtteks võib öelda, et ma olen rumal neljakümneaastane naine.

Käisin täna ühe tuntud ameti korraldataval autoeksamil. Mis seal's ikka, statistika ka ütleb, et läbisaamisprotsent esimesel korral on alla 50. Eile ma ennustasin endale 85% ebaõnnestumise tõenäosust, mis muutus täna, eksamiautosse istudes kiirelt 100-ks. Nimelt oli see minu esimene kokkupuude diiselautoga. Marsruut: Saue arkist välja ja olerexi suunas, et üle ringtee nõmme poole kimada. Minu lugu lõppes olerexi kõrval, vana-keila mnt "anna teed" märgi juures eriti kuulsusetult. Nimelt ei saanud ma kuidagi masinaga sõidetud. Võtsin hoo maha, et vaadata peatee suunda ning veendununa, et kedagi ei tule, vajutasin gaasi ja vahetasin käiku, et pöördele minna. Pumps. Auto surnd. Noo, mõtlesin, juhtub ka parimatel. Uus süüde, sidur, käik ja gaas. Pumps. Aiai, pahasti. Uus süüde, sidur, käik ja gaas. Ppumps. ???!!!!! Neljas kord süüde, sidur, käik ja gaas - läks liikuma ja siis eksamineerija pani ketsi. Ja oligi asi ühel pool. Siduri-tša-tša-tšast lõplikult närviaetuna ei heitnud ma nimelt pilgupoegagi peatee suunas. Aga eksamineerija oli tõesti tore säga ja selle asemel, et mind kraedpidi välja tõsta ja jalaga veel hoogu anda, minu palvel hoopis sõitis minuga ühe marsruudi läbi, kõik 45 minutit. Niisiis olen ma rumal neljakümneaastane autosõidukatastroof.

Õhtul käisin siis ka tuntud uuringufirmas ning seitsme teise kena naisterahvaga vestlesime 1,5 h poliitika-ja majandusteemadel. Väga mitmekesine rahvas oli: tõlkija, farmatseut, ettevõtja, koolitaja jne. Rääkisime Eesti majandusest, parempoolsetest parteidest, vaatasime europarlamendi reklaamiklippe. Täitsa põnev (pealegi tasustatud) kogemus oli! Rääkisin ka päris palju, niiet tõenäoliselt kvalifitseerun hetkeseisuga RUMALAKS LOBISEVAKS NELJAKÜMNEAASTASEKS AUTOSÕIDUKATASTROOFIKS. Ja seega on mul täielik õigus elu peale kaevata :(

Ida-Läti jäine disko, osa 2

2009-03-14T11:10:00.000-07:00

olen nüüd küll juba kodus tagasi ja varem blogida ei saanud, sest nett oli jälle jooksu pannud...nüüd mõned tagasivaated.

Madona ja eriti selle võõrastemaja (Rudzons?) on tegijad - odav öömaja, tasuta wifi, mõistliku hinnaga toidud ja Rimi üle tee - soovitan soojalt! Veetsime seal kaks ööd.

Edasi suundusime Jekabpilsi ning pesitsesime Baronsi hotellis. Sellel oli mingis seos kellegi hertsog Jacobiga, hotell ning menüü olid ka temaatilised. Nende special magustoit hertsog Jekabsi maius oli apelsinikisselli ja jogurti segu pähklite ja vahukooretupsudega - suht kummaline maitsekooslus. Netti polnud, küll aga vaatasin kohalikku, Jekabpilsi rajonsi teleprogrammi. Kus muuhulgas räägiti "grips epidemijasest" mõnedes Läti väikelinnades!! Niiet tõhus lisandus a-hepatiidile :)

Meie kolmas peatuspaik oli Režekne, hotell Kolonna - kolmest kõige ilmetum ning kallim öömaja. All asus ka restoran Rozalija, mis saab minu poolt kiita, et menüüs olid ka alkoholivabad kokteilid, näiteks Virgin Mojito.

Tagasi tulime läbi Aluksne ja Ape. Lugupeetud kolleegid ostsid mähkmekastitäie õlut ning melnais balzamsi kokteile ventilatsiooniks :D :D Ise tõin kaasa ühe melnais balzamsi + cola kokteili ja "pähkleid" (no neid nostalgilisi küpsiseid, mis näevad välja nagu pähklid ja sees on kondentspiimast keedetud iiris).

Läti lingvistika:

mõned sõnad on nagu eestikeelsed: maja, muiža, maksa

mõned nagu venekeelsed: ezer

mõned nagu leedukeelsed: pils (pilies), laiks (laikas)

läti roppused: Martins keeldus vihjamast, aga seda ütles, et kurva on vananenud "meelitus"

Kui nüüd ka paar hämarat vihjet Asja kohta anda, siis võib öelda, et on lootust tõeliselt huvitavateks loodusteaduslikeks tulemusteks! Leidsime neljandal päeval sobiva objekti ning veetsime kaks päeva objektil töötades. Oma osa andsime ka lätlastele. Aga kui Siim õieti ennustas, võib olla tegemist mõnes mõttes Balti regiooni HG stratoga...pssst!!!!

Füüsiliselt on töö muidugi raske. Ja ma just mõtlen mõningase murega, et mind ootab kaks täispikka kerni külmruumis, mis ootavad pesemist, dattimist jms. Nõndaviisi näib, et lähema poole aasta jooksul taas pole eriti võimalust puhata ja mängida, tšillida ja hängida...mis saab minu France-tripist, selgub peagi. Panen ka vaikselt paika oma aastast konverentside kava...

Ida-Läti jäine disko, osa 1

2009-03-09T14:10:00.000-07:00

nüüd on George mind juba Ida-Lätti toonud, Madona piirkonda...vaatame tõtt Läti geoloogiaga (mille olukorrast ma mõned postid allpool olen paar lauset kirja pannud) ning püüame leida head materjali minu doktööks. Meie seltskonnaga ühines ka Martins G, noormees, kes tõmbab järvel suitsu ja "has a very strong background in geotechnology", praegu töötu ehitusgeoloog.

Läti on Läti on Läti. Läti teed on koledasti lagunenud ja auklikud. Läti järved on eraomanduses, sügavad ning uskumatult väheuuritud. Läti hinnad on kallid. Läti Statoil sakib. Läti keel on naljakas. Lätis võib poest magusaks osta kirjut koera ehk lauda brünetat ja ka rupmaijzes kartojums (leivapuru moosiga).

2009-02-06T13:09:00.000-08:00

Jah, selline linnaosa on Vilniuses! Kui ma guidebookist lugeisn, siis jäi mulje millestki Kristiania-taoliselt kunstihipide kommuunist. Kohapeal selgus, et pole viga, täitsa ontlik ning vanalinnalik piirkond. Ehkki, nagu ka minu õhtune kaaslane Milda nentis, pimeduse laskudes ei tasu seal väga julgelt ringi liikuda.

Koiduvärav ja muidugi imettegev Jumalaema ikoon (asub siis akna taga olevas kabelis). Religioossetest märkustest veel niipalju, et neljapäeva õhtul käisin katedraalis. See oli pilgeni rahvast täis. Altarile lähedamal asuvatel inimestel olid käes kilekotikesed viilutatud leivaga! Ühel kodanikul lehvis käes ka Leedu lipp. Eestlaste, va ateistide või protestantide jaoks, võib tunduda veidi kummaline, et astud peale tööd Maximast läbi, ostad viilutatud leiba ja astud koduteel katedraali sisse, et leib õnnistatud saaks. Palvetad kirikupõrandal põlvili natuke oma kaitsepühaku kabeli ees, süütad küünla ning lööd ägedasti risti ette. See on nende kasvatus ja mood - ja tegelikult ma leian, et see on isegi omal moel tore.

Teie Alandlik Teener Trakai linnuse taustal

Trakai linnuseni viiv sild (linnus asub nimelt järvesaarel)

Natuke teise rakursi alt

Tegelikult oli Trakai marulahe koht ning suvel, ma usun, veel lahedam. Väike linn asub järverohkes piirkonnas. Populaarne suvituslinn, ilmselgelt (merd vaestel leedukatel ju pole, napike 90 km Klaipeda ja Palanga kandis. Näiteks Andrius tunnistas täna, et ta pole eluski ühelgi saarel käinud). Giidiks oli seekord Dalia. Linnuses on ka palju ajaloolisi väljapanekuid, Leedu ajaloost, tarbekunstist jms. Keskajal, 14. sajandil oli Trakaisse asustatud kogukond karaiite (jumal paraku, ei saa ma selle rahvakillu päritolust aru! On nad Krimmi tatarlased? Krimmi juudid? judaistlikud türklased?), kes moodustavad huvitava osa kohalikust populatsioonist. Pea kohustuslik on Trakais proovida ka kibiny, traditsiooniline pirukas.

...ja natuke poliitilisi sahinaid ka

2009-02-03T11:05:00.000-08:00

et siis mis ikkagi toimus siin täna...miks mingid tüübid mässavad? Olen seda nüüd mitme pärismaalase käest pärinud ning arvamused lahknevad. Väidetavalt on küsimused majanduslikud ning seotud uue maksupoliitikaga. Samas on ka nenditud, et suur tegur on Algirdas Paleckise isiklike ambitsioonide rahuldamisega poliitikamaastikul. Niiet mine sa võta kinni, kus tõde on. Samas möödus tänane päev rahulikult ning õhtul Seimasest mööda jalutades võin kinnitada, et maja seisis ning polnudki eriti räämas väljanägemisega. "Peaprotsessiooni" ajal, kui nad ka minu öömaja eest läbi marssisid, olin mina muidugi tööl. Samas, umbes paarsada inimest pole tegelikult ikka mingi näitaja.

Ja teine huvitav ääremärkus: Eestis on aegajalt mureküsimuseks vene immigrandid. Leedus seda probleemi pole, kohalikke venelasi on tõesti väike protsent ning needki eelistavad madalat profiili hoida. Ometi pole rahvusküsimus ka leedukatele võõras - nimelt kerkivad aegajalt küsimused seoses Poola vähemusega! Kusjuures Poola riigiisad pidavat Leedu poolakate separatismi ning poliitilisi nõudeid vargsi toetama...

Leedu folkloor

2009-02-03T10:53:00.000-08:00

eelmine nädal palusin Dalial leida mõni tore folgiüritus. Seesinane siis täna ka toimus! Enne käisime veel läbi ka maja hoovist, kus olid:

Leedu vastlakomme - lapsed teevad maske ja nukke. Need kogutakse kokku ja põletatakse ära ning sellega "peletatakse talv minema". Needsinased on tehtud Vilniuse erinevate lasteaedade laste poolt.

Üritus ise tuletas mulle meelde minu vanu folgiklubi-aegu (oh aegu ammuseid...), kui sai ka ise lauldud-tantsitud ning pulli tehtud. Rahvalikud taidlejad Lõuna-Leedust igas vanusegrupis, pildile olen saanud neiud ning vanemad daamid lauluhoos. Peale "ametliku osa" lõppu järgnes vabakava ehk Vilniuse vaste Tiigi seltsimaja tantsuõhtule. Väga lõbus, Dalia tantsis minuga ja üks jaapani poiss ja veel muud rahvast ka.

mõned paraadpildid lumisest Vilniusest :)

2009-02-02T10:13:00.000-08:00

Suurvürstlik kõrgus isiklikult :)

Peakirik ja kellatorn

Lubasime - tegime! Ehk Gediminase torn lähedalt ning päeva ajal.

Vilnius päikesepaistes...

ja lumesudus.

külm on.

2009-02-02T09:56:00.000-08:00

Laupäev oli bizi päev. Reedel oli kolleeg Milda mulle pajatanud ühest paljandist linn lähistel. Geoloogi süda minus lõi põksuma ning võtsin vastu otsuse seda külastada. Sain abi kaartide asjus, kuid ebaselgeks jäi, mis ajastuga on tegemist. Hommikul (mitte väga vara, vaid ikka mõistlikul laupäevahommikusel ajal) asutasin end teele. Vahepeal tekkis ka idee läbi põigata Kolme risti mäelt, mida samuti peetakse üheks Vilniuse sümboliks. Kaardi peal oli kõik ilus ja selge, looduses muidugi mitte. Nimelt läksin ma alguses üle vale jõe ja siis üle vale silla, viimaks leidsin küll õige teeotsa, kuid mitte rada mäkke. Viimaks sattusin kokku samasuguse, eksleva poolakaga Gdanskist, ühendasime jõud ning ennäe:

Iseenesest olla legend, et kunagi olla leedu paganad frantsiskaani munkasid 14 tk kinni nabinud, ristide külge sidunud ning alla-Nerist lasknud – ajaloolased seda ei kinnita. Igaljuhul mingil ajal sinna puidust ristid ehitati, 20. sajandi algul betoneeriti, nõukaajal lasti õhku ja Leedu vabanedes uuesti taastati.

Peale ristide leidmist jätkasin teekonda Puċkoriụ suunas. Kaart oli, nagu alati, rohkem imaginaarne ning olin skeemi ise tänavanimedega õnneks täiendanud. Tegin mitu õnnestunud lõiget läbi väikeste majadekogumike, kuid kiirteele jõudes olin ikkagi juba suhteliselt väsinud. Asja raskendas ka ootamatult külm ilm. Olin hommikul välja minnes arvestanud umbes sama ilmaga, mis siin viimased kaks nädalat valitsenud on: vihmane, plussmiinus 0. Hommikul ehk oligi, kuid päeva peale hakkas lund pihustama ning taevas lõi külmakuulutavalt selgeks. Kui ma siis ühtäkki avastasin, et taskus olev taskurätik on muutunud jääklombiks ning teksade sääred klõbisevad, sain aru, et asjad on halvasti! Elasin ühest bensujaamast teise, ostsin teed kosutuseks, küll oli hää. Viimaks, enamvähem allaandnuna ning tagasi linna viivat bussipeatust otsivana jõudsin kohale.

Nojah, kui leedukad seda paljandiks nimetavad...Tegemist oli kvaternaarse, et mitte öelda hilisjääaegse moodustisega, tõenäoliselt moreenne servamoodustis vms. Ja vastavalt ilmastikuoludele muidugi ka lumega kaetud!! Allatulek nii sealt kui ka varem, Kolme risti mäelt oli pehmelt öeldes tõsine libedarada. Küsisin pisikesest kohvikust teed lähime bussipeatuseni, sest kole külm oli ikka. Teed võtsin ka. Buss sõitis muidugi nina alt ära ning polnud jälgegi mingist plaanist. Peale mõnigast väga külma ooteaega võtsin esmakordselt oma elus vastu otsuse hääletada – p****e, enam hullemaks minna ei saa. Ja paar autot hiljem korjaski üks pisut veidra väljanägemisega leedukas mu peale ning tõi Užupe kanti ära. Põikega ühest kohvikust (neljas teepaus) läbi liipasin lõpuks kodupoole.

Kiire dush, õhturiietus ning ooperisse! Kavas oli Wagneri Valküür. Mulle Wagneri muusika väga meeldib, ei pidanud pettuma.

Ooperimaja ise näeb välja mõnevõrra teistsugune kui meie Estonia - inimesed istuvad rõdude asemel nagu pesakastides! Lauljad olid tasemel, eriti (minu meelest) Sigmundi osatäitja. Muidugi oli tegemist suhteliselt pika etendusega – üle nelja tunni.

Pühapäeval pidin minema Trakaisse...asi vedas juba algusest vähe kiiva. Nimelt astusin vale trolli peale ning sain 0.9 liti eest Vilniuse industriaalseid äärelinnu näha. Sealt tagasijõudmiseks ning bussijaama sattumiseks kulus üle tunni. Bussijaamas aga tundsin, et tervis pole hetkel enam see (tundub, et eile sain ikka külma) ning läksin hoopis koju tagasi. Käisin ka ühest kohvikust läbi ning sõin lõunaks Leedu ühte rahvusrooga – cepelinai. Poolas oli sarnast rooga, nii külmaletis (nime ei mäleta) kui ka Silesian noodles nime all (minu meelest). Ülejäänud aja vahtisin kodus Leedu ka Poola telekat. Ehk võtan näiteks reede pärastlõuna Trakai tarvis vabaks...vaatab, kuidas töö edeneb!

silmapilke hämarduvas Vilniuses

2009-01-29T08:36:00.000-08:00

Kesine pildike Vilniuse ühest sümbolist - Gediminase tornist. Kui mitte homme, siis hiljemalt laupäeval plaanin ka mäe otsa sõita ning lähemalt pilti teha!

Natuke minu kohast edasi, Gedimino prospektasel on väike park ja selle keskel sammas Leedu hümnile (ja selle autorile, hr Kudirkale). Siinkohal siis tooks ära ka eestikeelsed sõnad, nagu need on antud C!F!E! lauluraamatus http://www.cfe.ee/cantus-book?code=274&l=25&filter=6

Leedu, meie isamaa,

sa kangelaste maa!

Minevikust sinu pojad

ammutagu jõudu!

Käigu sinu lapsed

ainult vooruse teedel!

Töötagu sinu kasuks

ja inimeste heaks!

Päike kõrvaldagu

Leedus tumedused

ja valgus, ja tõde

juhtigu me samme!

Põlegu Leedu-armastus

me südametes.

Selle Leedu nimel

õitsegu ühtsus.

Linnavaade. Täpsemalt, Europa-center küljelt

Õhtune panoraam ühe parkimismaja rõdult

Vohh, siia ma kavatsen ka tagasi tulla nädalavahetusel!

Hurra, historitsism elab! Vilniuse arhitektuur on mõnus.

Majad "kanali" ääres.

ja see on Leedu ainumas tõsiseltvõetav kunn Mindaugas (jah, üks avantüür oli ka hiljem...). Mees oli tõsine töömurdja - püüdis ühendada balti hõime ning asutas Leedu riigi. Tema rehaks sai religioon - kuninglikkuse huvides võttis ta vastu kristluse, kuid pöördus tagasi paganlusse. Ja selle peale said meilegi hästi tuttavad Saksa ordu onud pahaseks. Aga elu lõpetas ikka väike kena reetmine... (oh neid naisi...ainult muret toovad :S)