õigupoolest sai käesolev mõttelõng alguse sellest, et mu silm hakkas insta seminari ajal ringi uitama. Ei, ettekanne oli huvitav, käsitles globaalset kliimamuutust ning eriti erinevate raportide telgitaguseid. Nimelt olla siis kaks võistlevat koolkonda - no mina olen rohkem kursis ja oma silmakesega näinud ipcc-d, aga olevat ka ameerikamaal loodud vastukaaluks siis nn mitte i-pcc (ehk siis väidetavalt valitsusväline, mitte -ülene), mis siis püüab inimese mõju kliimamuutustes vähendada. Aga oh häda, üks olulistest figuuridest ses projektis jäi vahele meelehea võtmisega asjast huvitatud suure kompanii käest... niiet peatükke teadlaseetikast...aga see selleks.
Niisiis hakkas pilk uitama ja jäi pidama ajakirjapuu otsas olevale ajakirjale. Oli see siis Saldo või jumal teab veel milline Eesti majandust ning innovatsiooni (?) arendav ajakiri, kuid minu tähelepanu pälvis kaanepildipoiss. Esikaanelooks oligi siis tema poolt mingi võlanõustamisteema või midagi sarnast. Ja mulle meenus, et meesterahvas oli kunagi mu paralleelklassivend põhikoolis. Selline silmadel salkus juustega ja suure nahktagiga "mässaja" vend, kes käis ühe klassiõega ning peale põhikooli lahkus ühte Eesti eragümnaasiumi. Mitte et poisis endas oleks midagi märkimisväärset olnud, peale selle, kui ma ühel koolipeo õhtul oma klassiruumi minnes märkasin neid klassiõega koolipingi peal millegagi ametis olevat, aga mind jahmatas praegune kaanepilt. Pöetud peaga, kergelt moodustuva topeltlõuaga, malbe, peaaegu maheda ilmega, pintsakustatud-lipsustatud, rääkimas tõenäoliselt tähtsat juttu majandusest ja konjunktuurist ja talsest ja tarbijahinnaindeksist ja kõigest säärasest.
Ja siis ma hakkasingi juurdlema muutumise üle. Mis meiega küll toimub... kas on osad meist tõesti suureks saanud? Üks minu hea sõber armastab mõtiskleda suurekssaamise üle, millal see juhtub, mida see endaga kaasa tooks. Mina mõtlen, kas see on fassaad või tõesti osad inimesed muutuvadki tõsisteks täiskasvanud inimesteks? Noh, sellisteks, nagu me kõik lapsena mäletame onusid kunstnahast diplomaadikohvri ja vihmavarjuga tähtsal ilmel tööle minemas. Mis küll teeb nad selliseks... Millised eestindatud peeterpaanilikud hirmud mind sellistel hetkedel tabavad...Et ka mina olen enda märkamata saanud suureks. Sest juba ligi kaks aastat pole ma välja suutnud mõelda asja, mis teeks mind jälle rahulikuks ning usaldavaks, sest sõna õnnelik on minu jaoks alati olnud sisutühi. Minu ideaalid võeti jõuga ja neist jäid järgi vaid armid rõõmutul näol. Mõnes mõttes lapsepõlv lõpp ongi vist kõigil mingi nurga alt vaadates vägivaldne. Tuleb mingi sündmus ja seejärel kõik muutub. Mis on olnud Sinu jaoks see sündmus, kui Sa korraga taipasid, et nüüd on muutus siin, Sinu juures ja sees?
