silmapilke hämarduvas Vilniuses

Kesine pildike Vilniuse ühest sümbolist - Gediminase tornist. Kui mitte homme, siis hiljemalt laupäeval plaanin ka mäe otsa sõita ning lähemalt pilti teha!

Natuke minu kohast edasi, Gedimino prospektasel on väike park ja selle keskel sammas Leedu hümnile (ja selle autorile, hr Kudirkale). Siinkohal siis tooks ära ka eestikeelsed sõnad, nagu need on antud C!F!E! lauluraamatus http://www.cfe.ee/cantus-book?code=274&l=25&filter=6

Leedu, meie isamaa,

sa kangelaste maa!

Minevikust sinu pojad

ammutagu jõudu!

Käigu sinu lapsed

ainult vooruse teedel!

Töötagu sinu kasuks

ja inimeste heaks!

Päike kõrvaldagu

Leedus tumedused

ja valgus, ja tõde

juhtigu me samme!

Põlegu Leedu-armastus

me südametes.

Selle Leedu nimel

õitsegu ühtsus.

Linnavaade. Täpsemalt, Europa-center küljelt

Õhtune panoraam ühe parkimismaja rõdult

Vohh, siia ma kavatsen ka tagasi tulla nädalavahetusel!

Hurra, historitsism elab! Vilniuse arhitektuur on mõnus.

Majad "kanali" ääres.

ja see on Leedu ainumas tõsiseltvõetav kunn Mindaugas (jah, üks avantüür oli ka hiljem...). Mees oli tõsine töömurdja - püüdis ühendada balti hõime ning asutas Leedu riigi. Tema rehaks sai religioon - kuninglikkuse huvides võttis ta vastu kristluse, kuid pöördus tagasi paganlusse. Ja selle peale said meilegi hästi tuttavad Saksa ordu onud pahaseks. Aga elu lõpetas ikka väike kena reetmine... (oh neid naisi...ainult muret toovad :S)

natuke süngeid mõtteid jälle ka, vahelduseks

heitsin eile magama, aga tegin veel korra teleka ka lahti - siin näeb päris mitu kanalit ja mind huvitab leedu hääldus - näiteks y tähte ei häälda nad üldse "õ", nagu poolakad, vaid hoopis "i" jne.jne. 

On siin ka üks Poola kanal, Polonia. Seal näidati ühte dokut Poola vanamehest, kes oli Auswitchis olnud fotograaf. Tõenäoliselt holokausti-päeva järelkajad vms. Ikka päris võigas õhtune vaatamine. Mees oli segastel aegadel tahtnud Poolast varvast visata ja Ungari kanti (?) partisaniks minna, aga reedeti ühes Ukraina külas ning anti sakslastele. Viidi ta siis Krakowist läbi ja laagrisse järele mõtlema, sest ta polnud nõus Saksa armeesse astuma. Kuna ma nägin filmi poole pealt, siis ma ei tea, kuidas juhtus nii, et ta vangist fotograafiks sai. Vana igaljuhul kõpsis pilte vangidest, pildid pandi toimikusse ja vangid - teadagi kuhu. Või SS-meestest, kes siis koju peredele paraadfotosid saatsid. Või dr Mengele eksperimentidest ja huvitavamatest meditsiinilistest nähtustest. Näiteks ühel poolakal oli tervel seljal pilkupüüdev tätoveering, sellest tehti pilt. Pärast tema sõber, kes laipu ahju ajas, rullis nahatüki lahti ja näitas tätoveeringut fotovanale - doktor oli tal käsenud peale gaasitamist tore pilt "kaasa võtta". Eksperimendid naistel ja lastel... Üks venelaste vihkaja, kes piinas vene vange lõbu pärast surnuks eriti koledatel viisidel...millised detailid. Aga laagri lõpupäevil, kui anti käsk kõik pildid ja negatiivid põletada, tema hoopis peitis need ära ning andis pärast liitlastele üle.

Mulle meeldib ajalugu. Mõrult meeldib. Ma tunnustan täielikult Goethe ütlust: ajalugu õpetab meile, et inimesed ei õpi ajaloost. Mis inimesed need pidid tollal küll olema, kes selliseid võikaid tegusid korraldasid? Inimesed. Nagu meie. Mina. Sina. Nemad. Meie. See sama ilgus on olemas igas inimeses, mida ilmekalt demonstreerib kuulus katse "vangide", "valvurite" ja "elektrilöökidega karistamisega". Miks peab midagi sellist olema inimloomuse osa? Ootab vaid võimalust välja pääseda. 

Hiljuti oli mõttevahetus selle üle, kas Auswitch peaks jääma muuseumiks või on ta oma funktsiooni viimaste elus tunnistajatega kaotanud ning peab jääma looduse hooleks. Raske küsimus...mina ei oskakski vastata... aga las ta parem jääb. Et oleks koht, kus võiks vähemalt mõtiskleda tõpralikkuse üle Jumala näo järgi loodud inimese hinges. 

Teemaga haakub omal moel ka tänane Postimehe nupuke sellest, et Vene ülemkohus keeldus edasi arutamast Katõni asja. Mõned aastad tagasi olevat ka Vene prokuratuur asja uurinud, kuid jõudnud järeldusele, et tegemist polnud ei sõja- ega inimsusevastaste kuritegudega. Huvi pärast...aga millega siis tegu oli?? 

pildikesi vilnost

Konstitucijos prospektas'e kõrghooned - Tallinnal on veel arenguruumi!

Leedu seim (Seimas)...

...ja tema sissevisatud aknad.

Gedimino prospektas öösel

ja tegelikult lisaks siia ka lingi ühele videole: selgus, et Jää-ääre "Leedu tüdruk" on ka juutuubis olemas http://www.youtube.com/watch?v=FVecYaEPwAQ

ja siis veel üks ääremärkus mässamise kohta: räägivad, et veebruari esimesele nädalale on plaanitud veel üks, umbes 20 000 osavõtjaga üritus. Ei tea, kas peaks seda rahvapidu alkoholi ja tulistamisega  ka ise kaema minema?...

elujärg ja mõtted vilnos

nüüd ma olen siin nädalakese töörutiinis tiksunud...akadeemia-insta-maxima-akadeemia on minu marsruut. Ilm on tahmakarvaline, rahvas rauaroosteline. No eks ma üht-teist olen ikka jõudnud vaadata ja tähele panna.

Näiteks reede õhtu (party-party) käisin muusikaklubis Brodvejus, kus esines ka bänd. Minu meelehärmiks ei laulnud nad aga leedu keeles, vaid pigem sellist inglisekeelset "sülti". Proovisin ära Leedu ühe rahvusroa - Bulviniai blynai, mis on põhimõtteliselt kartulipannkoogid, erineva sisuga nagu hakkliha, sibul, seened vms. Kõlbab süüa küll. Kui ma kunagi ei saanud aru proua Milkeviciene tähelepanekust, et Leedus on kõik toidud nii rasvased, siis nädal aega siin olnuna saan juba pihta küll. Absoluutselt kõige madalama rasvasisaldusega hapukoor, näiteks, on 12%. Samas kõige kõrgem on 40%!! Blynai ja muidu pihvid, kotletid või muu kraam tilguvad rasvast. Poodides on karjuvas koguses kreemikooke. Kui kunagi Sigitase doktorijoodud olid, sai ka seda imelikku tornikujulist "puukooki" mekitud - küllap toon ka kaasa mõne, kingituseks. 

Eile, pühapäeval käisin linna peal. Eelloona võib mainida, et siin jubedasti sajab ja rõhkkond on madal ning rõhub. Saapad aga hakkasid sõela mängima ja tunne oli, et vahet pole, kas käies üldse saapad jalas on või laseb sokis ringi. No ema mul siis õpetas, et mine ja osta uued saapad! Siin on praegu päris OK allahindlused samuti. Küll ma siis kammisin poode küll ja veel. Hakkasin lõpuks tundma end tõelise ugri hiidnaisena, sest jalanumbrit üle 39 (OK, OK, mõned möönduslikd paarid 40 on ka) ei tunnistata. Kui ma siis käisin poest poodi ja number 41-42 palusin, vaadati kõõrdis silmadega, et mis mõttes?! Mõned "friigituhvlid" siiski olid olemas, eraldi suure punase sildi all 42. Ausalt, tekkis juba tunne, et ostaks meestesaapad...siis leidsin ühest "viimaste paaride" nurgast viimaks saapakesed, mis enamvähem sobisid. Numbriks oli 42, oleks vabalt võinud ka 43 olla :D :D et ikka villane sokk ka sisse mahuks. Ostuhoos hankisin ka teksad, muidu normaalsed, aga taga, pee peal on selline läikivate kividega firmasildilätakas. 

Ostlemise kõrval sattusin ka muuseumi ehk täpsemalt Radziwilli majja. Siit hargneb omakorda mitu küsimust lahti - kus lõppeb Poola ja algab Leedu kultuurilugu? Oma taskuteatmikust loen, et poolakaid elab tänapäeval Leedus 6,7 %. Samas on ajalootundidest meeles Rzeczpospolita. Samuti Poolas kuuldud õhkamised, et küll Poola oli kunagi vinge impeerium (no ega ajaloolisi kaarte vaadates ei vaidlegi vastu) ning et kas ma ikka tean, et Vilnius oli kunagi Poola linn, nimega Vilno? Esimese iseseisvusaja jooksul pidi parlament ja president kolima Kaunasesse, sest poolakad laiasid Vilniuse, vabandust, Vilno peal ringi. Teisest küljest, kes on Poola suurima rahatähe peal? Leedu vürst, üks Jagiello-kuningatest. Igaljuhul oli minu jaoks üllatus, et Radziwillid olid tegelikult leedukad. Või mis veel põnevam, ka Adam Mickiewiczi (ehk siis kohalikult,  Adomas Bernardas Mickevičius) kohta räägitakse, et ta olla tegelikult leedukas olnud! Meie mõistes näiteks selguks, et tegelikult Lydia Koidula oli täisverd venelane...

Ent tagasi Radvilo-Radziwilli musueumi juurde! Ootasin kunstimuuseumi, kuid sattusin hoopis kaunis morbiidsele väljapanekule - jahistseenid, jahiteemalised natüürmordid ning trofeede kollektsioonid! Ehk olen ma veidrik, kuid minu jaoks on veidi õõvastav vaadata tubade viisi metskitsede ning põtrade koljusid koos sarvedega...või seinast väljaturritavat metssea/piisonipead...hundinahk koos täistopitud peaga põrandal...Pildi peal on mööbel, millele mina eelistaks iga kell IKEAt. Kui loom tapab reeglina, et süüa või territoorium/muu hüve kindlustada, siis inimene...jah? Mida ta teeb? Ja miks veel nii julmalt? Ka oma liigikaaslast, rääkimata teistest? Ning riputab pea kah veel seinale, et sõprade ees kelkida... lugupeetud jahimees! Aga mis siis, kui mõni sarimõrvar kah ohvrite pead täis topiks ja seinale paneks? Või teeks inimkontidest kaunistustega kohvilaua? Oleks tore?! 

Minu esimene päev Leedus

- bussijaamas on sama vastikud kerjused, kui Eestiski. Kui ma keeldusin "bussipileti jaoks raha andmast", väites, et sularaha pole (mis oli täiesti tõsi), siis nimetas mind fucking liar'iks. No ega ma selle peale ka raha ei anna! Suhtumist peab parandama!

- öömaja on kõigiti tore, Leedu Teaduste Akadeemia hoovis asuvas külaliste korteris. Mis asub Vilniuse peaväljaku vastas peatänava ääres. Vannituba on suur. Magamistuba on väike. Köök on külm. Keetsin täna õhtul pelmeene ja vahtisin aknast Akadeemia peasaali kroonlühtreid. 

- instituut on OK.

- maxima xxx on suuuuuuuur. Küll sääl oli kaupa igasugust! Toitu ja jooki sellistki, mida siin pole silm näinud. Kusjuures, hinnad väga olematud polegi. Näiteks raudonuju apelsinu sulciu gerimas 4.48 litti; kakavinis pyragas 2.99 litti; sausi pusryciai su vaisiais 6.29 litti. Korrutada 4,5-ga!

- käisin ka lausa 2 korda väljas söömas. Esimene kord hommikul - astusin sisse ja palusin süüa. Sellistel hetkedel olen ma väga rahul, et oma vene keelt värskendasin - inka pole eriti pop. Õnneks oskan vähemalt elementaarseid asju ajada. Igaljuhul, pakuti kapsasuppi - kapusta s farshom. Kapusta oli, aga farsh njeetu. Supiks oli rasvane vedelik riivitud kapsaga. Päeva peale  tellisin teisest kohast plohvi (leedu keeles, selgus, on plovas). See käras paremini süüa. 

Rännak läbi hepatiidise, gripise ja mässava Baltikumi: Läti

 Läti - minu jaoks on see vastuoluline riik. Tegelikult ta meeldib mulle ning seni olen ma kokku puutunud vaid positiivsete tegelaskujudega. Lisaks on mul suht kurb meel nende *****-lennanud majanduse pärast ning selle pärast ka, et neil on ikka jube palju vene immigrante sees. Ja olematu maksusüsteemi pärast. Ja Riia tibide maitsetuse pärast. Ja muidugi selle pärast ka, et Läti teadus on koledasti alarahastatud ning see lausa kisendab silma. Paar talve tagasi käisin siin ülikoolis ning olin päris kohkunud. Läti geoloogia on eriti tagasihoidlik nähtus ning lahutamatu geograafiast (what a shame...)!! muidugi on siin kalade sõber Ervins ja lillede sõber Laima ja mõned veel, aga... :(:(

Aga mulle meeldib Riia linn! Ja põlise Talna-tüdrukuna on lausa reeturlik üles tunnistada, et lätlastel on kenam pealinn, kui meil. 

Kena pühapäevase talveilma puhul päris paljud uisutavad või püüavad jäält kala. Silma (ja kõrva) hakkas ka Läti päästeteenistuse auto, mis vedas järel kummiparve - küllap keegi ettevaatamatu oli läbi vajunud. Selles suhtes jälle lätlased etemad. Eesti pinnaltpääste on pigem ise uppumas. Niiet, kodanikud, kui te plaanite Eestis uppuda, siis see suure tõenäosusega ka õnnestub!

http://www.youtube.com/watch?v=adZoTF2exVI (Läti disko...tõsi mis tõsi, aga ikkagi piinlik lauluke)

pildikesi tööelust

tjah, töö on selline, et glämmi on vähevõitu...aga samas, mulle meeldib.

minu uued pillid: Nikoni binoku ja pisike zeiss. 

nii sünnib Teadus!