noppeid siit-ja-sealt

Käisin laupäeval jälle linnas. Minu viimane laupäev Krakowis. Collegium Maius oli jälle kinni, no pärgel küll.

Tsitaat Laura kirjast: "Ahoi!Ma jõudsin mõni päev tagasi selgusele, miks siin kohalikult aeg-ajalttere ütlevad. Die Ehre (või Habe die Ehre) tähendab mul on au." Säh sulle siis kooki moosiga!!

Krakowi akustiliseks nuhtluseks on muidugi tänava-akordionimängijad. Mõned on eriti ettevõtlikud ja ronivad trammi ka mängima. Paar korda olen ma näinud ühte tüdrukut, kes on ilmselgelt koolikohustusest kõrvale hoidja ning lisaks ei oska ka pilli mängida :S Täna kostsid nii helged helid, et ma lausa üllatusin. Tõsi, mängija oli teine, süsimustade juustega meesterahvas. Ma lausa oleks tahtnud talle ilusa mängu eest zlotikese anda, aga selgus, et raha ei kogu mitte tema, vaid väike poisike. No pagan, miks peab lapse kerjama õpetama... Igaljuhul, peale seanssi istus mees toolile ja hakkas võõras keeles mobiiliga kõnelema.

Neljapäeval käisime Auswitchis. See on nii kole koht, et siia ühtegi pilti ei tule.
Üldiselt ma teadsin, et millega on tegu ning seetõttu väga koledasti ära ei ehmatanud. Võtsime giidiga tuuri ning enne seda oli ka film. Giidiga käisime barakkides, kongides, gaasikambris ning sõitisme hiljem bussiga ka Birkenau poolele. Barakkides olid eksponaadid, nt 2000 kg naistejuukseid, mis lõigati kas elavatelt enne gaasitamist või laipadelt. Juustest tehti kangast, need 2000 kg jäid kasutamata, kuna liitlased tulid peale. Või mägi erinevaid proteese (laipadelt), kunstkäsi,- jalgu, korsette jms. Irooniliselt olid paljudki neist saadud Esimeses ilmasõjas – Saksa poolel võideldes... Pildid lastest, keda kasutati meditsiinikatsetel, peamiselt 7 – 8 aastased lapsed, kelle olemasolu kõrgpunktiks sai nende lahkamine... Sissetulnud vangid kas jaotati: tugevamad tööle, kasutud gaasikambrisse või sõidutati kogu rongitäis kohe gaasikambrisse. Riided, jalatsid ja muu maine vara võeti ära enne gaasitamist, pärast lõigati maha juuksed ning tõmmati välja hambad. Tuhk jaotati ümbruskonda laiali ning kondid purustati spetisaalse purustajaga. Laagri peamine probleem oli kremeerimisahjude vähene võimsus. Kui gaasitada sai ca 300 inimest 10 – 25 minutiga, siis kuhu panna laibad? Birkenausse ehitati pidevalt uusi ning võimsamaid ahjusid, kõige suurem jäi küll lõpetamata. Gaasikambrisse visati laest Zyklon B-d ja oodati pool tunnikest. Gaasikambrist oli ehitatud väikesed rööpad ahjusuude suunas, peale õhutamist pandi laibad raudkärule ning sõidutati ahju. Hiljem ei viitsitud käruga tseremoonitseda ning laibad lihtsalt lohistati peale kontrolli ahju. Muidugi oli ka hukkamisnurgake mahalaskjatele ning poomiskoht mässuliste vangide tarvis. Õigluse huvides on administratsioonimaja kõrval veel üks võllas – sinna tõmmati peale tribunali laagri juhataja.
Meie grupp (inglise-prantsuse-eesti-iisraeli) oli suhteliselt tasane. Meie suhtlesime mõlemad giidiga. Madisele ei meeldinud asja ebaefektiivsus (miks tappa inimesi, keda sa võid tööle panna?), lisaks tõmbas paraleele gulag-iga ning arvas, et ka sinna kuluks selline muuseum ära. Mina sain aga päris halba kirja, sest avaldasin arvamust giidi pateetilise lause peale, et kõik selle hirmsa kuriteo on teinud sakslased. Mina leidsin, et mitte niivõrd saklsased, kui natsid. Miks süüdistada tervet rahvust ühe kildkonna roimas? Giid pahandas ja ütles, et Saksamaal oli 8 miljonit natsi. Kui see oligi nii, siis võrreldes Saksa rahvaarvuga pole seda isegi mitte kolmandik...Lisaks oli ka sakslaste hulgas küllaldaselt teisitimõtlejaid ning enamik isegi ei teadnud koonduslaagrite olemasolust. Samasuguse üldistava paralleelina võiks öelda, et kõik venelased on kommaritest sead. Ei ole ju. Kommunismi kirves tegi esimesed karmid harvendused just vene intelligentsi seas.

mägine zakopane

Kolmapäeva hommikul oli ilm nii ilus, et otsustasime spontaanselt sõita Zakopanesse. See on väike kuurortlinnake Krakowist 100 km lõunas, Slovakkia piiril, Tatrates. Elatab end peamiselt turismiga, talvel suusatajad, suvel muidu loodusnautlejad. Pea igal teisel-kolmandal majal olid ruumide üürimist reklaamivad sildid. Piirkonna eripäraks on katuseporno! See tähendab, et kõigel, millel on võimalik, on ehitatud katusekividest katused. Katused on ehitatud katustele, akendele, rõdudele, ustele, väravatele, kuutidele jne.jne. Tõeline katusekivide tarnijate unistus! Saime linna turismiinfost kaardi, Madis rahuldas kohvikus oma esmatarbenetivajadused ning asusime mägedesse teele! Linna serval algab Poola Tatrate rahvuspark, kus on kaunid matkarajad. Valisime eksikombel ühe pikematest ning hakkasime astuma. Päris mäe tippu tõusta ei jõudnudki, enne said nii võhm kui aeg otsa. Jõudsime ehk 1,5 km kõrgusele merepinnast. Allatulnutena käisime ka veidi teisel, lühemal rajal ning hakkasime siis uuesti läbi linna õhtuse bussi peal orienteeruma.

sekeldused kesk-euroopas

Hommikul sõitsime Viini. Eelmine kord Lauraga just arutasime, et temale tulevad inimesed ligi ja pakuvad abi, mulle aga ei kunagi. Uskumatu lugu, Viinis astus meile järgemööda kaks inimest abiks. Küllap oli tegu Madise malbe appihüüdva pilguga... Teine abimees oli huvitav vana, sõja(?) ajal teeninud Baltikumi kandis, teadis nii Eestis kui Revalit. Tema abiga panime pambud raudteejaama hoiule ning astusime linna. Käisime Hofburgis ja vanalinnas ja raekoja juures ja sõitisime trammiga üle Doonau. Ilm oli kahjuks vihmane ning jahe, kuid linn ise jätkuvalt kaunis ning Budapestile kahetsusväärseks kontrastiks.
Ööbussiga naasime Krakowisse, buss oli jälle puupüsti täis.

lugu retkest madrjarimaale vol 2

Pühapäeva hommikul asusime Budapesti avastama. Hostel oli väga heas asukohas, Ida raudteejaama (Keleti) naabruses ning kesklinnale lähedal. Käisime linnas ringi, vaatasime tänavaid, maju, peakirikut (samuti Stephani nimelist) ning ronisime siis Budasse ära..Sääl asub loss (Budavar). Õnnestus näha keskpäevast vahtkonnavahetust. Seal on tegelikult päris palju vaatamist, lossi ajaloost, kunstimuuseum jms. Sillad üle Doonau on päris suured ja toredad. Rippsild lõvidega, Margiti sild jt. Peale Budat tahtsin mina näha mineraalveeterme. Kujutasin ette, et need võiks olla umbes nagu Karlovy Varys, mis mulle väga meeldisid. Ometi selgus, et üks kuulsamatest oli suletud ning teises avatud ainult bassein. Edasi võtsime päevakorda laevasõidu Ilusal Sinisel või, reaalselt, Koledal Kollakasrohelisel. Nägime üüüüüratut pseudogooti stiilis parlamendihoonet, eirnevaid sildu ja muidugi Margarete saart. Paraku olid laeval ka briti poissmehed, kes lõbutasid end liputamisega.
Pealelõunal uitasime veel natuke ringi ning õnnega pooleks leidsime toreda söögikoha, restorani, kus kõik toidud olid paariks päevaks poole hinnaga! Väga tore koht, ehkki nime enam ei mäleta. Spetsialiteet oli käsnakook (sponge cake), segu biskviidist, mannast ja sulatatud shokolaadist. Käisime õhtupoole ka Budapesti suurima, Milleeniumi monumendi juures, mis kujutab Ungari ajaloo suurkujusid poolringis seismas. Õhtul ostlesime natuke ning pidime kasutama Keleti valuutavahetuse teenuseid (EI soovita üldse, parem on enne Ungarit raha ise ära vahetada. Lisaks sellele, et pidevalt käisid pinda ebaseaduslikud kujud, kelle eest kõik broshüürid hoiatavad, oli ka valuutavahetus mööda. Ei tunnistanud ID-kaarti kui dokumenti, ei olnud kuulnud riigist nimega Eesti, vahetas vale summa raha ning PIN-masina karbikaane pidi Madis kääridega lahti keerama, kuna võti oli kadunud). Veinihinnad on Budapestis odavad. Negatiivsena võib märkida suurt kerjuste ning kodutute arvu. Üldse oli tänavatel päris palju inimesi, kes mitte midagi ei teinud,vaid vahtisid möödujaid. Kahjuks peab ka ütlema, et linn oli räpane ning sõna otses mõttes täis lastud. Eriti karm oli minna jalakäijate – või metrootunnelisse. Majad, ka kesklinnas, olid räämas. Naljaga pooleks arutasin, et raske on uskuda, et ungarlased peaksid olema ajalooliselt seotud soomlaste või eestlastega (kes siiski on suht korralikud rahvakillud). Tegemist peab olema Türgi mõjudega! Vastuargument Türgi võtmiseks EL-i, mis siis küll saab, kui kogu Euroopa selliseks muutub??!!

lugu retkest madjarimaale vol 1

Mul käis jälle vahepeal külaline – sedapuhku siis Madis. Tema lõbustamiseks mõtlesime välja hulga ettevõtmisi. Kõigepealt näitasin talle natuke linna. Turiste oli en gros, seetõttu näiteks Wawelisse ei saanudki. Collegium Maius, pele, oli ka välja müüdud. Laupäeval asutasime end teele kesk-Euroopa tuurile. Kolme päevaga sõitsime läbi Poola lõunaosa ja Slovakkia Ungarisse ning hiljem Viini kaudu tagasi. Tundub imelik ring? Aga tegelikult on niiviisi kõige soodsam reisida. Võrratu Viin pealekauba (siinkohal lehva-lehva Laurale).
Laupäev oli aga Poola konsitutsioonipäev ja hommikupoole oli linnas väljas ka paraad. Nii edevad vanaaegsetes mundrites ratsaväelased kui vanad sõjaveteranid kui teised väärikad linnakodanikud. Teeksin tasuta reklaami ka meid Ungarisse ja Viini sõidutanud bussifirmale – Orangeways (www.orangeways.com). Moodsad bussid, hea teenindus ning võrreldamatult odavad hinnad! Näiteks Budapestist Viini maksis bussipilet 6 eurot. Bussis olid lcd ekraanid dvd-de jaoks, jagati tasuta kõrvaklappe raadio/dvd heli kuulamiseks ning tasuta sooja jooki (kakao oli kusjuures täiesti hää). Ei anna ühele teisele, suurele, Euroopat läbivale bussifirmale näolegi. Näiteks selgus, et viimatimainitu bussidel on liikuv graafik ning tegeliku marsruudi otsustab bussijuht. Mistõttu minu esilagne plaan tulla tagasi Bratislava kaudu muundus Viini-reisiks. Õhtuks jõudsime Budapesti. Hakkasime hosteli poole orienteeruma ning tõeliseks abiks oli minu GPS (telefonis). Ostsin ta kunagi õilsa eesmärgiga kasutada spontaansetel välitöödel (tulekahjude asjus), kuid reaalselt olin paar korda naljaviluks Tallinna tänavatel ringi käinud. Lisaks ma ei teadnudki, et tal oli kaasa antud Kesk-ja Ida-Euroopa kaart. Oi kuidas kulus ära J Niisiis jõudsime ca 22.45 tänavale, kus oleks pidanud asuma meie öömajake. Mida aga polnud, oli sellele viitav silt! Oli 24h pood, aga sealtki ei saanud targemaks. Õnneks mulle meenud kirjeldusest, et kohta ongi raske leida ning asub korrusmaja kolmandal korrusel. Minu reisikaaslane hakkas juba ärevuse märku ilmutama, kui leidsin viimaks ühe ukse kõrvalt domofoni peale kleebituna pisipisikese hosteli sildi. Kergema südamega andsime kella ja marssisime üles. Madis polnud kunagi varem hostelis olnud ja mina ainult korra, Bornholmi saarel. Niisiis ei osanudki midagi oodata. Esialgne pilk oli küll ehmatav – ma arvasin, et oleme kellegi koju sattunud. Vastuvõtjaks oli keegi unise pilguga koduriietes ungari noormees, kes vaatas kiindunult telekat. Meie tuba oli samas täiesti stiilne, värviliste seinte ja vanaaegsete litodega.