hambad selle looga

No küll on lood need tänased uudised rahvavaenlasest, mõjuagendist ja muust säärasest :O Kuulasime hommikul raadiost ka vaese Pihlikese sõnavõttu, küll ta oli omadega vahepeal hädas ja pabinas, et mida kosta ja kuhu pista :)

Kusjuures, alles eile mõtlesin meie armsa linnaviletsuse peale, kelle vapiloomaks Etkar ju on - et lõpuks ometi on neil mõistus *** pähe tulnud. Viimaste nädalate jooksul on tervelt kaks uudist tulnud, mis mind on pannud positiivselt kulmu kergitama: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=350374 ja http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tallinn-maksab-tootute-hambaravi-kinni.d?id=35952447

Mõlemad teemad lähevad mulle eriti hinge: olen elus ühe korra trahvi saanud. Tulin just silmaopi-eelselt konsultatsioonilt ja olin laienenud pupillidega omadega üldse kuskil teises dimensioonis, mitte trammis, kui astus ligi kontrolör ja tegi 500 EEK. Mis sel õnnetul ajahetkel oli minu terve kuu Narva 89 ühika toa üüriraha. Ja see, et tegemist oli üldse esimese korraga, kui ma "jänest" sõitsin, hui teda huvitas :( Õnneks võõrasisa andis laenu ja sain üüri makstud.

Teine teema on muidugi hetkel väga aktuaalne. Käisin eelmise aasta lõpul (18. detsember, kui täpne olla) oma viimases korralises hambakontrollis. Olen üldiselt suht maniakk selles asjas ja aegajalt, vähemalt 1 x aastas vupsan ikka hambaarstilt läbi - aastaid selleks, et kuulda, kui terved ja lahedad hambad mul on ja aegajalt muidugi ka mõni väike auguke. Nonii, käisin siis eelmine aasta ka ja öeldi tavapäraselt, et ilusad jne.jne. isegi ühtegi auku polnud. Juunis käisin uuesti, sest ühe hamba üks nurk oleks nagu valu teinud (ja nagu ma mainisin, olen suht maniakk ja üldisel arvamusel, et reageerima peab KOHE, mitte ootama hambavalu teket). Läksin arstile, kes rebis mu suu pärani, kuid esialgu ei leidnud midagi. Ma seletasin, et midagi nagu vist kunagi oli tundlik. Tehti siis, üle mitme aasta panoraam. Siis võttis panoraami kõrvale, rebis suu uuesti lahti ja teatas: noooo...selle võibolla plommime, see välja, see ka välja... Mida-mida? Aga lähemat selgitamist ei toimunud, üks hammas tehti korda ja mina kadusin rahakoti haavu lakkuma. Läksin detsembris uuele katsele, palusin registratuuris seekord mitte proteesimisosakonda saata :) ja sattusin kena noore tohtri juurde. Ja ongi nii, et väidetavalt 1 (ühe) aastaga (no sisuliselt ju kuue kuuga, kui juuniga arvestada) on hambad nii käest ära läinud, et mul enamvähem armulikult ise lasti valida, et milliseid ma tahan lasta välja tõmmata. Niiet hambaarstide jutud profülaktilisest kontrollist ja 1-kord-aastas käimisest on hui. Aga minu otsus on ka see, et midagi välja tõmmata ma küll ei lase - c'mon, kui ma hakkan alla-kolmekümneselt tõmbama, mis ma siis veel kuue- või kaheksakümneselt teen? Mu emal, kes on juba üle kuuekümne mõned aastad, tal on elus välja tõmmatud 2 hammast - tarkused, teadagi - ja 0 proteesi, kõik omad kollased :) Aga tagasi hambaarstikabinetti - anti teada, et KUI ma soovin hambaid säilitada, tuleb mul välja käia tagasihoidlik 12000 EEK. Jah, just, 200% doktoranditoetusest.

paigallend

Tegelikult, onju, ei tohi tööajast veebipäevikut pidada, aga üks mõte tuli äkki ja tugevalt läbi tööasjade kihist. Käisin neljapäeval Väikeses Puumajadega Linnas seminaril ja sõidul sinna rääkisime igasugustest asjadest...ja muuhulgas ka kirjandusest. Kuidagi läks jutt ka Krossi loomingu ja elu peale ja S. ütles, et tema arusaamist Krossist muutis põhjalikult raamat "Kallid kaasteelised". Vana mees, aastat 80, pole enam midagi häbeneda ja räägib nii, nagu asjad olid. Et oligi iga riigikorra ajal võimalikult konformistlik ja ujus sinna, kus inimesel parem ja kalal sügavam. Võttis naise, külmalt maalt naastes jättis selle ja leidis endale uue, karjääri suhtes oluliselt perspektiivikama naise - kui tuua vaid üks näide. Ise ma seda raamatut lugenud pole, kuid huvi äratas küll, eks peab raamatukokku minema ja üles otsima. Küll aga, inspireerituna mõttevahetusest, võtsin koju jõudes riiulist "Paigallennu" ning lugesin paari päevaga Ullo Paeranna loo läbi. See oli hää lugemine, kus sai tuntud ka äratundmisrõõmu, kui räägiti minu apelsinikarva kleidis vanatädist (või tegelikult on meie sugulussuhe küll mõnevõrra mitmetasandilisem) kui ka Seltsi vilistlastest, kelle lugusid ja mälestusi olin noore kaasvõitlejana ikka siin-seal kuulnud. Täna, uudiseid lugedes, tuli see raamat mulle justkui ise silmade ette. Lugu sellest, kuidas need asjalikematest kodanikest, kes suutsid, põgenesid, kes ei suutnud, said prii rongipileti või kolmas seltskond siis läks konformismile, varjumisele vms. Aga äkki ongi nii, et need, kes praegu meie riigis elavad ja igapäevauudisteks materjali annavad, on tolleaegsete küündimatute, saamatute või orjalike esivanemate järeltulijad? Selline nagu...ärapidipöördunud tõuaretus? No ja mille pagana üle me siis siin praeguses riigis imestame...

mõtted pärast filmi

üle pika aja pani mind kirjutama "Klassi" film. Vaatasin seda eile õhtul telekast, varem pole eriti huvi ega soovi olnud. Mis ma oskan öelda - ehk "good ol' times" (M. ajas see film koledasti närvi, eks tal olid samad mõtted, tema on lihtsalt ebameeldivate mõtete enese eest peitmises olulidelt tugevam, kui mina)? Eriti tekitas äratundmise rõõmu (või tegelikult valu) Joosepi mõte, et elan kooliaja üle ja siis ei pea neid värdjaid enam kunagi nägema. Minu enda sõnastuses on see juba kümmekond aastat kõlanud: ma tänan igal hetkel oma heldet saatust, et ma ei pea enam koolis käima ega neid VÄRDJAID enam kunagi nägema. Kaksteist aastat pealinna eliitkoolis oli KARM aeg... aga üle elasin. Õnneks nii rõvedaks, kui filmis, kordagi ei läinud, aga piisav foon oli koguaeg olemas.

Mul on tõsiselt kahju nendest noortest inimestest, kes praegu seda kõike läbi elavad, päris siiralt kohe. Tahaks neid kuidagi aidata, kinnitada, et see jubedus saab läbi ja ees ootab elu - enda valitud elu koos enda valitud sõprade, kaaslaste ja kolleegidega. Et ärge, jumala pärast, tehke midagi nõmedat, näiteks kooli pooleli jätmine, vaimne allaandmine või muud, mis võiks tulevikku ohustada. Jah, mälestused jäävad, armid jäävad, aga tegelikult võib selles nägema ka head poolt. Näiteks ma ei allu KUNAGI karjamentaliteedile ja kõik otsused kaalun ise läbi - ehk nii-öelda mõtlen alati oma peaga, mis loob sageli eelise massi ees. Lisaks ei allu mitte ühelegi dressuurile ega vägivallailmingule. Mul on TÄIESTI ükskõik, kes peab ennast "karja juhiks" - ma ei karda kunagi vastu hakata, kui mul on oma otsus või põhimõte, mille ma olen oma peaga läbi mõelnud ja mille eest ma seisan. Sest ma olin nii pikki aastaid end ümbritsevast seltkonnast väljaheidetu, et ma ei karda seda - erinevalt enamusest inimestest, kelle jaoks see oleks kõige hullem saatus. Samuti ei saa mind kunagi kimbutada suhtesõltuvus, sest minu jaoks primaarne olek ongi üksindus.

Kas ilma koolivägivallata oleksin ma samasugune inimene, kui ma praegu olen? Tõenäoliselt mitte... aga milline, seda teab vaid paralleeluniversum :) Olen siin viimasel ajal ka mõelnud, et mis võiks koolivägivalla vastu aidata? Tegelikult mul on tunne, et see on midagi, mida pole võimalik ära kaotada. See on osa inimloomusest. Kas vastuhakkamine tegelikult muudaks olukorda paremaks - seda on eriti raske ennustada ja sõltub peamiselt kiusajast. Võib-olla oleks tõesti mõtet vähemalt püüda n-ö ninamehele vähemalt mõned hoobid kehtima panna? Aga samas võib see tuua ka üsna ebasoovitavaid tagajärgi. Kõige suuremateks süüdlasteks kogu protsessis on minu meelest just mass ehk pealtvaatajad-lõbutsejad-pugejad-nahahoidjad. Kui neid poleks, vaibuks kiusaja tegevus ka üsna kärmelt.

Kui aga rääkida võtmes: elu võimalikkusest pärast kooli, siis minu meelest kõige paremaks lahenduseks oleks valida eluala, kus saab teisi inimesi aidata. Just nimelt! Teiste aitamine paneb enda haletsusväärsust vähem valuliselt märkama ning aitab haavadel kiiremini armistuda. Arstid, päästjad, sotisaaltöötajad, ehk ka õpetajad - kõik, kelle võimuses on päästa ja abistada.

Poster for Chara-meeting

pildil on oma sõnum küllap kõigile :)

http://www.threadless.com/product/1000/Runnin_Rhino#zoom

Selleks korraks on jalgpallihaigus jälle läbi :D

sai vaadatud, kaasa elatud ja salamisi rahuldust tuntud, et vähemalt esikolmiku moodustasid eurooplased, kelle jalgpall pidi ju surnud olema. Ja see on ka hea, et esimene mitte-euromansa olid just urukad. Siiski kõige sümpaatsem L-Am meeskond, hoolimata nende käsipallurlusest. Hollandi (Madalmaade) fännina aastast 1998. pean ma aga kahjuks ohkama. Mitte isegi igavese hõbedakoha pärast. Ei, hispaania kutid mängisid seekord paremini - ja olid suutnud kuidagi kohtuniku ka enda poolele sebida. Küll aga paneb ohkama, kui meenutada paari mm-i taguseid kauneid mänge. Kluivert, Bergkamp, van der Sar, Cocu, vennad de Boerid ja kõik need teised... siiamaani on kahjumeel, et jäi omal ajal rahapuudusel ostama oranž särgike kirjaga F. DE BOER :(

Aga selle mängu eest, mis eile toimus, oleks küll pidanud kogu koondise häbiposti panema, kollektiivselt. OK, ma saan aru, et tüüpe oli enne hoolega üles köetud ja innustatud ning ka hispaanlased on osavad näitemängumehed, aga nii valimatult siiski peksta ei tasuks. Tegemist peaks siiski olema jalgpalli, mitte kickboxi, wrestlingu või tont ise teab, millega. Mina kohtuniku asemel oleks de Jongi jalamaid välja saatnud, aga sellest päriselt tulnud punasest ma küll sotti ei saanud. Nagu ka lõpplahendusest - kuhu jäi siis nurgalöök?... See selleks. Ehk järgmine kord, nelja aasta pärast, suudavad mehed end veidi paremini - ja ehk siis veidi vähem? - kokku võtta ning koondise igavese teise staatuse murda. Mina olen kümme aastat seda juba oodanud...

mängud toiduga

Käisime M. reedel "romantilisel õhtusöögil" vanalinna Vene restoranis - sain soodsalt kupongi. Võin öelda, et boršon seal jalustrabavalt hea, muud toidud söödavad. Igaljuhul, romantika asemel olen ma viimased päevad veetnud köögis, uusi maitseid otsides ja proovides. Paremad leiud on isetehtud jäätis, tegin kohe kaks varianti, Domino küpsistega ja konjakiga (ästi-ästi piisake ;)). Täna sain valmis esimese laari isetehtud pelmeene. Miks osta poest soja- ja kondijahuga täidetud pelmeenikesi ning toetada Vene Pakast? Tegu oli küll üsna aeganõudev, kuid kaugeltki mitte nii hull, kui ma eelnevalt arvasin. Ütleme siis nii, et märksõnaks on - hoia külm :) külm peab olema nii tainasse segatav vesi, tainas ise ja ka valmisvormitud pelmeenid. Muidu... on väga kleepuv lugu. Ja kui keegi teab, kust saada pelmeenivormi, andku lahkesti teada! Tasu võib saada toodangus ;)

oleme...kus?

Aga nii ongi, et viimasel ajal kostuvad minuni signaalid kaasvõitlejatelt doktorantidelt, m.h. ka täna. Valitseb väsimus. Kõik on mõttetu. Projektid ei edene. Elu on raske. Hakkasin ise edasi mõtlema, m.h. ka eilse VK võluva ettekande taustal, kus ta näitas hulgaliselt jooniseid, tabeleid, graafikuid ja veel jooniseid Eesti teaduse hetkeolukorrast, bibliomeetrilises võtmes. Ehk siis ISI, Scopus ja sõbrad.

Ma ei tea, aga ma ARVAN, et vähemalt mingi osa doktorantuuri astuvate isikute hinges - tõenäoliselt sügaval ja varjul - on mingi idee ja soov teha Midagi Suurt, lüüa läbi, saavutada edu jne. Tõele au andes, eks ma isegi Kuhni paradigmade-raamatut lugedes fantaseerisin sellest, kuidas kord kõik pirrud kahest otsast lõkendama löövad ehk tulen Mina ja toon Eesti, ei, krt, Maailma Teadusesse uue arusaamise, pööran teaduse ajaloos uue lehekülje jne. Ma arvan, et see on normaalne ja tegelikult ka igati tervitatav. Mis muu oleks saanud mind üldse teaduse külge köitagi kui see illusioon?!

Doktorantuuri neljandal (ametlikult teisel) aastal on reaalsus muidugi saabunud. Nagu ma täna nooremale kolleegile seletasin:

ja mõtlen
et milles see point ikka on
point?
see on meie töö
osad kaaluvad vorsti
osad ehitavad mööblit
meie töötame ülikoolis
on palju halvemaid variante tööks...
ja meie passime arvutit ja kirjutame arikleid, mida loevad teised meiesuguseid
ja kedagi muud ei koti need
nii on
ja ma ei näe põhjust masenduseks

ja ma võin vaid korrata: ja nii on. Kas ma olen küüniline?

VK ütles oma eilse ettekande kestel, et needki vähesed artiklid H-faktoriga vist üle 20 (?) on enamikus need, kus eestlased on kaasautoriteks. Sageli lihtsalt n-ö teaduslikud alltöövõtjad. Mu enda juhendajagi on seda tõdenud. Nähtavasti võib siis olla rahul, et keegi meie produtseeritavat data't üldse vajab. Et oleks keegi, kes suudab seda oma autoriteedi baasil teadusvälisilmale kommunikeerida ja kasvõi osa feimist meile edasi anda. Mis võiksid olla peamised nõrkused, miks Eesti teadlaskond ei suuda pidevalt ning võrdväärselt produtseerida tippteadust?

VK eile põgusalt näitas kuulsat Nature joonist, mis kujutab Eesti teadusrahastust, võrreldes teiste postsoviet riikidega. Kui varem võiski olla küsimus aegunud aparatuuris või piiratud tehnilistes võimalustes, siis praeguseks on need küsimused rohkemal või vähemal määral lahenenud. Minu enda jaoks on peamised pidurdajad:

1. Eesti väike rahvaarv. Me hoiame ülal ja toimetame selle käputäiega üsna korralikku riiki, kas pole? Aga kahjuks on intelligentsi kontsentratsioon võrdeline üldarvuga ehk võimalus väikeses riigis harida, saada tööle ning produtseerima terveid teaduslikke meeskondi (tänapäeval on soleeriva teadlasena...raske?... midagi märkimisväärset saavutada) on märgatavalt väiksem, kui suuremates riikides. Ja olles ausad, kuna me peame siiski oma ülikoole ja teadusasutusi ülal pidama, võivad vähese konkurentsi tõttu sattuda sinna tööle hoopis inimesi, kel suurema rahvaarvu ja konkurentsitiheduse tõttu teps mitte asja ei oleks.

2. Minu meelest mõneti Eesti kõrgharidus - mis ON hea - ei soodusta orienteeritust probleemide lahendamisele ning edule. Tegelikult ma olen selle üle rõõmus! Mõneski mõttes on ameerikalik, juba klišeeks muutunud edukultus just teaduse kui fundamentaalse, mitte äriettevõtte surm. Aga olles ausad, ilma edukultuse "sissepeksuta" ei teki ka piisavalt saavutustahet.

3. on minu enda paranoia või nii ma seda nimetan. Kas tõesti on olemas Ida-Euroopa mentaliteet? Kas tundub see ainult mulle, et aegajalt kumab läbi suhtumine: east-europe, polish and other paki's? Aga küllap ma olen lihtsalt kibestunud mats, kelle parim artikkel hetkel on sügavalt ida-euroopa ajakirjas, mille IF on 0.9! Ja kes teab, et vähemate tööpingutustega, kuid osavama sõnaseadmisega võib teisest riigist pärit olles vääääga palju paremaid tulemusi saavutada üldsuse silmis.

Niisiis, meie, teaduse järeltulev põlvkond. Meie erialal silmapaistvalt kaduvväikeses hulgas. Sitasti töötav. Sitasti publitseeriv. Pea iga minu tuttav antud valdkonnas on avaldanud soovi elukutset muuta. Ilmselt keegi meist maailmarevolutsiooni ei korralda. Kuhn võib oma paradigmasid lõputult venitada, kui soovi on. Ära teadusest!!! Kas nende soovil on tõesti jumet?...

Meditsiinikompanii, UUUHHHHH!

Kontor kirjutab ehk minu peamine funktsioon: tunda tähti ja karjuda välitelefoni.

Triaaž. Õnnelik, kes transpordi üle elas, saab kohe kaela uued katsumused.

Sellise masinaga maastikul sõita on...tagumisele kehapoolele valus.

Meie sõbralik linnak.

Kaks nädalat värskes õhus ja huvitavate inimestega :D

* "sidurid, erutus!!"

* "pataljon...ei, kompanii...ei, brigaad..ei, krt - poisid, kust te tulete?!"

* kuivtoidupaki sisu on väga mitmekesine...

* soojendusega hügieeninurk :D

* huvitav, palju vaimujõudu staap kulutas oivaliste tunnussõnade väljamõtlemiseks?

* hommikune "eriti eriüksus" ringkaitsepositisioonidel :P :P

* motivatsiooninurga motivatsioonililleke

* ja väike katkend Dagö laulust:

/Joonistatud mees, elu veel on ees
mis tasakaalu ainult täis
sest treeningutel ta ju käis
kui's peita ogarused hoolega/

/Seal ta läeb, tal on kuldsed käed

ja ta peas õilsad ainult aated

kõike teeb

kas või üle vee

võib tuua kingiks miljon õit

ja iial tänavale põit

ei tee, vaid see, mis teeb, on hea

te temas kahtlema ei pea

eal võõraid naisi ta ei näe

eal üle piiri ta ei läe

sööb ainult noa ja kahvliga

ei kraanikaussi oksenda

sest ta on joonistatud mees/

(Nais)teadlased ongi sotsiaalsed kaotajad

Kui tavaliselt kirjutab kriitilise blogiposte M., siis seekord sunnivad tähelepanekud ka mind virtuaalset sulge haarama, et tõestada pealkirjas toodud väidet.

Kõigepealt, teadlaseks saavad enamasti isikud, kel on selja taga doktorantuur ja seega on nad olnud vähemalt 4 aastat (enamasti siiski kauem) doktorandid. Nagu teada, siis viimastel aastatel on meie riik huilanud nagu sookurgede parv silmapiiril, et riigile ja rahvale on vaja rohkem tippintelligentsi, rohkem doktorikraadiga teadlasi, teaduspõhine areng jne.jne. Mingil määral on järgnenud ka teod, ehk siis doktorandid saavad riiklikku õppetoetust. Varasemal ajal oli asi veelgi nutusem, siis pidi elama juhendaja leivakoti peal ehk rahad tulid juhendaja(te) sihtidelt ja grantidelt. Ehk siis üldjoontes riigile braavo! Aga vaatame asja lähemalt.

Nimelt on doktoranditoetus praegusel ajal ligikaudu pool Eesti keskmisest brutokuupalgast (2009 a. IV kvartali seisuga). Samas töötavad doktorandid juba praktiliselt tegevteadlastena, on arvel projektides, kirjutavad artikleid, loevad loenguid ja juhendavad praktikume. Mõnikord võetakse doktorant ka osalise tööajaga tööle (tehnik, laborant, insener vms ametikoht) ja seega saab nõnda lisaraha. Võibolla humanitaarid või majandus vm doktorandid saavad oma projekti kõrvalt ka täistöökoha otsida erasektoris või väljaspool ülikooli, aga vähemalt loodusteaduslikel erialadel on see päris keeruline - teadusprojektid on aeganõudvad, on vaja välitöid, laboratoorne periood võib võtta päris palju nii ajalisi kui rahalisi ressursse jne. Niiet riigi, väidetavalt eriti prioretiseeritud reaal- ja loodusteaduste teadlasjärelkasv on pigem ülikooli külge seotud ning püüab selle poole keskmisega ära elada.

Üldiselt ma raha üle ei kurda, sest olen oma eriala-ja kutsevalikuga väga rahul. Tudengi ja magistrandina olid asjad ju rahaliselt ka hoopis hullemad - siis sai vaid tavalist õppetoetust + sõidutoetust (ja osalise laborandi palka ka). Aga ärgem unustagem, et vanuse kasvades kasvavad paratamatult ka vajadused. Magistradina olin ma õnnelik plika oma veerandiga Eesti keskmisest, käisin seltsist ja teistes org.ides, kuskilt ikka süüa sai, elasin Narva 89 antisanitaarses ühikas ja unistasin suurest teadlasekarjäärist. Praegu olen ma 28. aastat vana ja abielus. Ma ei saa enam viljeleda eelnevat elustiili. Mul on vaja luua pere, hankida kodu.

Niisiis läksin ma panka.

Kaks aastat tagasi, samas finantsseisukorras, palusin ma pangalt Samsungi pesumasina järelmaksu võimalust. Mulle öeldi ära, sest mul polevat sissetulekut. Nimelt ei arvestata doktoranditoetust sissetulekuna. Mis siis ikka, ostsin pesumasina sealsamas kohe sularahas välja. Nüüd oleme käinud paaris pangas, et küsida võimalusi kodulaenuks. Ja loomulikult on meile ust näidatud. Minu väited, et:

1. tegelikult on riigi makstav toetus eriti tänapäeval mõnevõrra kindlam, kui erasektori sissetulek ja 2. peale doktoreerumist minu sissetulek mitte ei kao, vaid suureneb märgatavalt, kuna ma olen juba praegu seotud pikaajaliste teadusprojektidega ning peale kraadi saamist lihtsalt minu ametinimetus ja sellega seotud palk suurenevad;

ei paku vähimatki huvi. Mõnes mõttes ma saan neist aru; teisalt on aga seis siis selline, et nii mina kui ka igasugune teine teadlaskarjääri alustav isik on praktiliselt kodutu ning täielikult finantsvõimetu kuni 30. eluaastani (minimaalne doktorikraadi saamise aeg on 4+2+4 = 10 aastat või tänapäeval ka 3+2+4= 9 aastat, enamasti siiski vähemalt mõned aastad kauem).

Sellega seondub veel üks huvitav tõsiasi, millega ka mina kui 28. aastane ja abielus naine plaanin kokku puutuda. Nimelt vanemahüvitis. Siinkohal kasutan lõikusid sotsiaalministeeriumi kodulehelt:

"Kui sotsiaalmaksu on inimese eest maksnud riik, siis seda ei arvestata töise tuluna." Seega siis toetus jälle arvesse ei lähe ja minu ainus arvesseminev sissetulek on taas osaline inseneri töökoht, mille tasu on alla miinimumpalga.

"Kui vanem nimetatud aastal töötas, kuid tema keskmine sissetulek jäi alla alampalga, makstakse vanemahüvitist alampalga määras. 2010. aasta alampalk on 4350 krooni. " ! Ehk kui ma peaks lapse saama, siis olen ma riigi silmis võrdsel pulgal suvalise töötu joodikuga, kes muretses lapse, et ikka lisaviinaraha saada (ma siiralt loodan, et sellised nähtused on linnalegendid, kuid väidetavalt neid siiski esineb, eriti maapiirkondades). Olen nõus, et lapse raha pärast sünnitamine - nagu peale vanemahüvitise määramist sageli naisi süüdistatakse - on vale, aga oleme ausad: kui sa tead, et lisaks kogu protsessile kaasnevate füüsiliste ebamugavustele lisandub ka finantskadu, siis paneb see kahtlema. Jälle on naisteadlased võrreldes teiste haritud naistega ebavõrdses seisukorras, sest nende puhul algab võrdsetel majanduslikel alustel sünnitusiga alates 31. eluaastast, kui on doktorikraad saadud ning 1 aasta teaduripalgaga töötatud (ideaaljuhul).

Seega ongi naisdoktorandid sotsiaalsed kaotajad, kuna:

- nende sissetulek on kuni doktoreerumiseni st keskmiselt 30. eluaastani, sageli kauem, ligikaudu Eesti keskmine, ehkki nende töö ei ole kõige lihtsamate killast :);

- nende finantsvõimekus on seetõttu 0 nt. pole võimalik osta kinnisvara;

- teiste haritud naistega võrdsetel majanduslikel alustel vanemahüvitist võib loota alates 31. eluaastast ja seetõttu on karta, et lapse saamine lükkub pigem kolmekümnendate keskele.

stegosaurus + lendsaurus + lepidodendron

Klaas, 40 X 34 cm. Segatehnika (tiffany + klaasimaal).

11. aprill on nüüdsest minu uus sünnipäev

Kui alustada päris algusest, siis ühel päeval tuli Rühma listi kiri, kus reklaamiti ühte parvetamise ja kanuutamisega tegelevat firmat. Olin juba üsna mitu aega kadedalt vaadanud delfis ja igalpool olevaid pilte kanuutamisest suurveel a la heinamaal ja teedel jne. Ja nüüd tuli selline pakkumine lausa oma postkasti kätte, üsna mõistliku hinnaga pealegi! Valisime siis parvetamise, mis pidi olema n-ö algajate variant, neile, kes seda pole varem teinud ehk otsetsitaat kirjast: Purtse on ideaalne jõgi neile, kes esmakordselt elamust otsivad või pisut kardavad. Elamuse saab täieliku, aga ohtlike ja ekstreemseid kohti ei ole. Niisiis, kuna pühapäevaks lubas normaalset ilma ka, mis saaks siis paremat olla, kui veidi jõe peal sõuda ja kaunist Eestimaa loodust kaeda?!

Võtsime E. ka kampa, ehkki ta esialgu kõhkles. Kohapeal jagati meile varustus: soojad kalipsod, veekindel tuulejakk, raftijalanõud, kiiver ja päästevest. Lisaks panime veel soojapidava fliisi ka jaki alla. Natuke tegi murelikuks see, et kalipsod olid kõik märjad (kuidas need küll märjaks said saada?...), aga ajasime reipalt kõik ülle ja hakkasime oma parvega alla jõele minema. Alustasime oma teekonda Purtse HEJ tagant. Paadis rivistusime kahjuks põhimõttel "ladies first" ehk mina ühe teise neiuga olime paadi ninas. Mis siis tegelikult tähendas, et kõik mõnusad keerised ja lained lõpetasid meie näos ja süles. Niisiis sain ma aru, miks olid kalipsod märjad!! Sõitsime kaks korda sama lõiku. Esimene kord oli lihtsalt põnev ja lahe, aga teisel korral...

Sõitsime siis julgesti teise korra algust, kui nägime, et meie ees sõitnud parv oli ümber läinud! Parvel sõits keskealiste naiste seltskond parvejuhiga. Meie parv lendas nagu kuul ning meie parvejuht otsustas meid kaldasse tüürida. Miks? Ega ei teagi, vbl selleks, et naisi aidata, vbl selleks, et vältida neile otsa sõitmist. Igaljuhul sõitsime kärestiku harjal tümaki! vastu puutüve ja olime muidugi silmapilkselt ise ka ümber. Edasi läks asi segaseks. Nimelt mina ei saanud jalgu kohe parvepõhjal asuvatest kinnitusaasadest lahti ja sahmerdasin kuskil vee all. M. oli parve tagaosas, mis oli kalda suunas ja praktiliselt kohe suutis ennast okstest kinni haarata, veidikenegi vaiksemasse vette vedada ning kaldale ronida. E.-ga oli lausa õnnetult läinud, tema mulistas täiesti ümberläinud parve all.

Igaljuhul sain jalad lahti, tõusin pinnale ja hakkasin ujuma. Korraga tundsin, et keegi on seljas!! Sain aru, et tegu on meie paadi teise tüdrukuga. Kuna ma teadsin, et just uppujad ronivad selga, siis ma sain aru, et tõenäoliselt ta ei suuda ujuda ja on paanikas. Minul veel jõudu oli, vedasin teda ka edasi. Mingil hetkel ta kadus ära, aga voolus ei saanud üldse aru, kes kuhu jäi. Pärast selgus, et vist tema meesterahvas oli ta (minu seljast?) kaldale tõmmanud. Igaljuhul mina nägis siis ka meie parve, muidugi tagurpidi, mööda ujumas. Selle küljes rippusid E. ja veel üks mees. Kuna selleks ajaks olid kaldaservad kole puiseks muutunud, siis otsustasin talitada meile tehtud instruktaaži järgi ehk ujuda parve juurde ja rippuda seal nööride küljes, kuni meid välja tõmmatakse. Nojah, tegelt sellises voolus ujumine muidugi pole võimalik ja mees viskas mulle aeru, mida pidi ma parve äärde ronisin. Selleks ajaks olid kaldada ka juba lootusetulut järsud ja kõrged, niiet tõenäoliselt oli see parim variant. Igaljuhul tabasid mind seal uued hädad, nimelt mina olen rahulikum siis, kui saan rinnuli ujuda, aga parv tõmbas minu jalad üles, parve alla. Nii ma siis seal võitlesin ja mässasin, aga nagu instruktorid olid ka öelnud, selle vooluga ei suuda ka tugevaim inimene püsti seista. Siis püüdsin selili voolu ja parvega edasi ulpida, aga...saime mõlemad E.ga korralikult rüüstada puude poolt. Kinni haarata ei jõudnud, aga ilged tümakad vastu kiivrit käisid ikka mõnelgi korral. E. sai isegi hullemini, tal rüüstas näo ka katki. Mina omakorda neelasin jälle üsna parajal hulgal laineid, kui püüdsin ringi vaadata ja teha kindlaks, kes, kus ja millal meid ometi päästma tuleb. Niisiis me muudkui triivisime ja triivisime ning ma rüüpasin ja rüüpasin jõevett. Aga kedagi ei tulnud! Ja kui see mulle kohale jõudis, et me oleme omapäi, siis oli kole hetk. Nagu E. pärast ütles, et oli näha, et ma vajusin vahepeal šokki, läksin näost valgeks ja tal läks meel kohe murelikuks. Siis me triivisime veel ühe suure raudsilla alt läbi, kus püüti päästenööri visata - mööda. Mina karjusin, et kutsuge meile kiirabi, sest me oleme juba alajahtunud. Kolmas mees mingi ime läbi suutis end mingisse puusse haakida. Mina vahepeal jälle aktiveerusin ja püüdsin kogu jõuga parve kaldasse suruda, aga ikka ei suutnud. Niisiis polnudki muud, kui triivisime kahekesi E.ga merele... ja siis vajus šokki E., sest siis sai tema aru, et abi ei tule. Aga minul, nii imelik, kui see pole, tuli just merre jõudes ind tagasi. Laineid ju polnud enam ja sain juba normaalselt hingata. Ja üks anestesioloog oli rääkinud, et alajahtumise korral on tegelikult ellujäämisprotsent reanimatsioonis üsna suur. Seda metoodikat ma ehk lähemalt ei kajastaks siin, sest ega see kuigi meeldiv pole, aga vähemalt tõhus. Ja siis tuli ka abi! Nimelt meie ees ümber läinud parve juht sai aru, et asi on kehv ja spurtis oma sõiduvahendiga meile järele, sai mere peal kätte ja haalas parve. Siiamaani ma aru ei saa, kuidas mind suudeti kahe istme vahele pakkida...aga olime uppumisest pääsenud! E. oli jätkuvalt kuskil teadvuse piirimail, aga mina, peale seda, kui sain kiivri koos peaga istme alt kätte, täiesti endale ootamatult aktiveerusin jälle, haarasin mõla ja hakkasin ägedasti sõudma! Paraku suurvesine jõgi mõjutas veel merd üsna kaugele ning hoolimata minu ja parvejuht Andersi pingutusest, kaldale me ei saanud. E. nõudis mootorpaati, aga seda polnud. Vahepeal ma soojendasin igal mõeldaval viisil E.-d ja endale sooja tegemiseks sõudsin kogu jõuga. Viimaks tuli veel 2 parve 4 mehega, siis sõuti meid kaldasse. Olime E.- ga olnud +3 kraadises voolavas vees minimaalselt 20 minutit ning peale seda merel parves veel määramatu aja (sry, ajataju oli 0). Mina ei tundnud jalgu, aga üllatuslikult muu keha oli täitsa olemas. Randununa anti meile kaasteeliste poolt viina, Minttu. Küll oli jäle! Ja kümne minuti pärast autos oksendasin ma selle välja ka. Aga mingi sündsustunne oli alles, siis sülitasin okse oma pihku, mitte autosse :) E. oli omadega hullemini õhtul kui mina ning käsi hakkas tundma alles mitme-mitme tunni pärast.

Siinkohal väike tänukiri:

1. Jumalale. Tubli oled, et välja aitasid! Ma viimases hädas hüüdsin Sinu poole ja ennäe, tuli justkui mingi uus energia ja soojus.

2. E.-le. Aitäh, et raskel hetkel mulle otsa vaatasid ja küsisid, et kas ma saan hakkama. Olime üksteisele niivõrd toeks, kui suutsime.

3. Parvejuht Anders. Ole meheks, et järgi tulid ja välja tõmbasid! Kui poleks tulnud ja pääste oleks saabunud kahe parve + nelja mehega, poleks me E.-ga enam elavate kirjas.

4. Minu ujumisinstruktor. Kui ma poleks sügisel ja talvel ujumistrennis käinud...

5. M. samuti toetas palvega kaldal.

Video toimunust

M. tehtud kaart juhtunust

kuna ma uuesti kirjutada ei viitsi,

siis kopin siia kirja, mille saatsin ka rühma esmaabi listi, mis sisaldab väikest kokkuvõtet minu eelmise nädalavahetuse kahekümne neljast tunnist.

Hei ka minu poolt,

mina jah "kustusin ära" peale kahepäevast vahetust ja kribin siis natuke nüüd oma lugu :)

Kaks päeva järjest on füüsiliselt üsna raske vahetusi teha, aga vähemalt osakonnast sain kenasti pildi selgeks, kes, mis ja kus.

Esimesel päeval oli hommikul sebimist, sest sel ajal kui teie käisite instrueerimisel, olin mina välismaal ära. Seega tekitas kapivõtme puudumine, vormide "peidusolek", pikad ja käänulised koridorid esialgu natuke peata kana tunde. Teiseks päevaks - no probleem, saalisin rahulikult nii garderoobi, osakonna kui paar korrust (ja korpuse) eemal asuva labori vahet.

Ma ei tea, kas teile instru ajal tubade funktsioonidest ka räägiti, aga lühidalt:

Triaaž: patsientide jaotuspunkt

LV1 - kirurgia: vanad haavad, mädased haavad, kõhuvalud jms

LV2 - LOR tuba: ninaverejooksud, kõrvavalud, lõhkilöödud ninad

LV3 - teraapia: EKG, vererõhk, perearstlik värk

LV4+kipsituba - trauma: luumurrud, hammustused, kõik värsked haavad

Saal: järgmine tase, meile nüüdseks siis keelatud

Esimesel päeval pandi mind kohe LV4 tuppa ehk emo traumapunkti. Kui ma seda kuulsin, läksin vist hirmu pärast roheliseks nagu hernes! Kartsin, et panen ka pildi tasku või midagi. Etteruttavalt võin öelda, et nende kahe päeva jooksul - minu jaoks üllatuseks - ei olnud pea ainumatki momenti, kui oleks tekkinud ebameeldivat tunnet (ehkki mõnede patsientide sokiaroomid...oioi). Traumapunkt on muidugi kõige rahvarohkem koht igas mõttes - seal on lisaks arstile töös 2 õde ning patsientide arv on ka kõige suurem osakonnas. Julgelt 70% olid kinnised luumurrud, nihestused, põrutused. Mait juba rääkis ka ühest esimese päeva huvitavamast juhtumist (baarimehest). Muidu oli veel nael selga kukutud, mootorsaega ühel juhul kätte, teisel juhul labajalga sõidetud; loomade hammustused jms. Iseenesest oli hariv, aga minu jaoks oli kurb see, et tõesti-tõesti ei lubatud midagi ise teha. OK, ma saan aru, et süsti ei lasta teha - aga isegi siduda ei lastud, kuigi ma ise selleks soovi avaldasin. Niisiis koosneski minu funktsioon patsientide kärutamisest röntgenisse, nende tõstmisest edasi-tagasi, veriste linade vahetamisest jms. Muul ajal kügelesin, kummikindad käes, läbivaatuslaua najal ja vahtisin haavasid :)

Teisel päeval oli mind määratud teraapiatuppa. Seal õppisin EKG-d tegema ning mõõtsin vererõhku, spo2-te. Hakkas kole igav, suundusin edasi kirurgiatuppa. Seal sain Ele-Kajaga kahepeale jalga siduda ja ühte mädast paiset plaasterdada (jess!). Seal hakkas ka igav varsti ja siis ma suundusin edasi traumasse, kuhu ma siis ka pikemalt pidama jäin - minu jaoks kõige põnevam koht. Seal saime natuke sõrmi-varbaid teipida (jess!jess!) ning kärutada. Lisaks tegin kulleriteenust triaažitoa ja kabinettide vahet ning viisin vereproove laborisse. Teise päeva huvitavamad lood olid noor ja analüüside põhjal terve tüdruk, kelle labajalg oli mustaks tõmmanud ja üks totaalselt ületöötanud kunstiinimene. Omalaadne oli ka juhtum, kus tuli vanem patsient peahaavaga. Mina siis toimetasin temaga, tõstsin lauale ja valmistasin õmblemiseks puhastuslappe ette jms. Ja siis õmblema hakkav õde tegi patsiendile tuimestussüsti ning siis küsis, et kas ma koljut tahan näha. Noh, miks mitte... ja ta tõmbas haava laiali ja tegi pinsettidega kopp-kopp. No peale seda ma küll otsustasin igaks juhuks paariks minutiks istuda :) :)

Leedukate (kuri)kuulus Bebrukase järv,

millest on kirjutatud artikleid ja raamatuid ning mille leidmine võttis Leedu geoloogide ja kohaliku looduskaitse ühendatud jõududega aega mitte rohkem kui kaks päeva!

L. muidugi paremas nurgas.

suurtel kompaniidel on raha ehk riputan siia üles kaks reklaami, mis läbi aastate on mulle eriti-eriti meeldinud:

http://www.youtube.com/watch?v=qf5-9SbnKXM

ja ka midagi kodumaist

http://www.youtube.com/watch?v=lKDP9nY6E8w&feature=PlayList&p=DF4CA65BD529D419&index=21

töökas pühapäev:

- ostsin uued bikiinid. Täitsa toredad said. Eesmärk: olla Egiptuses lööv. Tegelt on see muidugi nali, sest asi, mida ma maailmas kõige vähem ihkan, on ***** ****** ehk siis viisakalt öeldes, kohaliku meessoo huvi. Loodan selle peale, et hotellide juured pidada oma rannad olla, kus siis võib rannapoisile kohaliku tugriku visata ja palgata ta pööblit eemal hoidma.

- lõbustasin ema. Kõigepealt vedasin ta KUMUsse, kus on üleval näitus minu vana-vanaonust, keda on tituleeritud suisa Eesti skupltuurilegendiks. Päris vahva! Ema siis ka vaatas ja muljetas oma külaskäikudest vanaonu Antoni juurde. See esmapilgul üsna tagasihoidlik savist rohelise istuva tüdruku kujuke meie Saue vitriinkapis kingiti ka skluptuurilegendi :) poolt emale, vanaonu Antoni 65. juubelil. Ema oli sel ajal selline paras tirts veel.

Edasi vajas kõht täitmist. Otsustasin proovida taimetoidurestorani Narva mnt. Olen pikalt selle külastamist plaaninud ja täna sai suht spontaanselt teoks. Mina võtsin tortilla köögivilja-oa täidisega (maitses hää). Ema aga ei suutnud ega suutnud midagi otsustada ja viimaks võttis odra-köögivilja kotleti. Ampsates venis aga nägu pikaks-pikaks ning ei saavutanud enne normaalmõõtmeid, kui lähedalasuvast Narva kohvikust paar keelekest sai ostetud.

- mõtlesin, et mis toimub - olen üle pika aja sattunud fantastikalainele. Viimase kuuga on läbi loetud "Jää ja tule laulu" kõik eesti keelde tõlgitud osad + kaks netist kratitud inglisekeelset köidet. Sellest kirjutan vabal hetkel natuke pikemalt ka. Eile vaatasin "Avaloni udud" filmi 2001. aastast - huvitav kombinatsioon naisteks + fantastika kuningas Arturi lugude kastmes. Parajalt vägivalda, intsesti ja müstikat muidugi ka.

kuna ma olen jälle kodus ja hetkel upun taskurätikute merre, on mul ajutiselt aega ka rohkem päevakajaliste artiklitega tutvuda. Ja üks tänane lugu tuletaski mulle mõneski mõttes meelde 2007. aasta kevadet ja suve... Kogu toonane sündmustik hargnes lahti ühe tollase kolleegi mahitusel, kes ikka minusse kui "ilusasse vallalisse tüdrukusse" suhtus - nii siis, kui ka 2000. aastal, kus ta lahkesti minu nime alla oma allkirja pani. Tol hetkel suhtusin ma sellesse võibolla kerge üleolekuga, aga praeguseks on kümnend mööda läinud ka minu elus ning tõesti, ma võin öelda: elu on nurkasid maha lihvinud. Igal juhul on 2007. aasta kevad mälestusväärne nii oma hirmsate kui armsate hetkedega, esimene ikkagi. Ennekõike aga tänan ma kõikvõimalikke jõudusid selle eest, et ma sain toona sügisel mugava võimaluse selleks hetkeks talumatuks muutunud suhtest viisakalt pageda. Kusjuures täna ajalehte lugedes, nagu ka tookord 2007. aasta sügisel vilksas mu peast korraks läbi küsimus - kas ka minu telefoni oli lutikas pesa teinud? Kas tema toimikus figureeris ka minu nimi? Olin tookord millegipärast üsna kindel, et me ei räägi teineteisest kellegi - mina olen seda endale antud lubadust ka pidanud ega ole kellelegi tema nime öelnud - ning olin seetõttu üsna üllatunud, kui nt minu orkuti-profiili külastas tema kurikuulus soome nimega sõber. Aga mis ma ikka siin veeretan oma mälestusi :) möödunud on mitu aastat. Me keegi ei ole enam need, kes siis. Ja, pagan küll, mul on selle üle siiras hea meel.

mõtlesin pikalt ja otsustasin, et tõsistel teemadel ei kirjuta! See, et osad asjad * lähevad, on lihtsalt asjaolude kokkulangemine ja aamen-halleluuja nendega. Kirjutan parem sellest, et nagu sageli, siis eesrindlikul hetkel hakkasin tegema uusi pürgimusi tõstmaks oma kaubanduslikku välimust ja beibe-koefitsenti. Käisin maniküüris ja lasin oma küüned katta geeliga - ehk siis geelküüned! M. oli sügavalt hirmu täis, kui ma läksin, aga nüüd on juba üsna tolereeriv.

Väike vahepala ka kaaluteemadel (ükski ehe beib ei möödu kaaluteemast). Ostsin uue ja kuuli kaalu! Digitaalse. Kummaline on see, et kui ennast mitu korda kaaluda, siis näitab eri numbreid...aga mina olen pessimist ja võtan tõe pähe seda kõige suuremat ja rasvasemat numbrit. Loen huviga kaalufoorumeid (mis olid senini minu jaoks avastamata maailm) ja olen leidnud hulga erinevaid-vastakaid-muidu põnevaid tähelepanekuid. Näiteks et kaltsiumivaegus kehas pärsib kaalulangust ja on muidu ka ohtlik. Võtsin siis oma fitday päeviku lahti ja oh koledust, diagrammid näitavadki kaltsiumivaegust! Mõnikord ma mõtlen, et ehk on ameerikamaa samanimelised- ja välimuselised toidud ehk teistsuguse toitainete sisaldusega, aga kui ikka näitab kogu jälgitud perioodi (üle 3 kuu) umbes 60% 100-st, siis võiks midagi ette võtta küll. Ja mina veel mõtlesin, et olen eesrindlane oma igalõunase piimaklaasi ja koduse kohupiimakoogi/kodujuustusalatiga! Samuti on diagrammide põhjal probleemid e-vitamiiniga, a selle ma lahendasin osavalt ;)

Minu enda toitumise reeglid:

- pole olemas asja, mida süüa EI TOHI; kõik võib, aga osasid asju lihtsalt veidike vähem.

- see peale 18 ei söö, on jabur. Olge normaalsed - kui ma lähen magama 00 ajal, kas ma pean siis 6 h olema ilma söömata? Muidugi mitte! Lihtsalt ca 2-3 h enne magamaheitmist ei söö palju ja raskeid asju.

- salatid on lahedad! Kreeka salat; tuunikala salat; kanasalat; coleslaw; peedisalat; lihapallisalat; makrasalat; homme teen oasalatit taisingi ja jogurtiga.

- "salarelvaks" on minul tee (suhkruta) ja mandlid. Just nimelt mandlid! 5 - 6 mandlit ajavad näksimisisu tundide kaugusele (palju paremini kui pähklid, seemned või kuivatatud puuviljad), lisaks sisaldavad ka toredaid mikroelemente.

- trenni tahaks :( sain jälle kurguvalu

- küpsetada kodus ei tohi või kui, siis üle nädala.

- kartuli olen pea täielikult asendanud pruuni riisi, keedetud lillkapsa või ahjukaalikaga. Tegelikult ka, variante on palju ja maitsed põnevad! Ainus kahetsuskoht on see, et ema mulle nendeks jõuludeks Maire Suitsu "Kartuliraamatu" kinkis...

netist leitud postkaart :)

... ja uusaasta mörin

a mis aasta see selline on, kus 2. jaanuaril saab apteegist pisiku ja nüüd köhin, niiet maja väriseb?! Viisin ennast täna viimaks Lasna arsti juurest kohalikku perearstikeskuse hingekirja. Eks ta ole ju jama, et kui midagi juhtub, siis kõigepealt sõidan rongiga, siis trammiga ja siis bussiga, kokku ca 1 h 20 minutit, et arstile saada?! Igaljuhul, käesolevaga loosin blogilugejate :P vahel välja portsu ACC 200 mg köhatablette. Mõnusad, saab vees lahustada ja kihiseva joogi teha. Maitsevad nagu ... aga see polegi oluline. Ainult nüüd! Võta ühendust ja saatus toimetab need mõnusad tabletid sinuni. Sest minul pole neist halligi kasu, ainult köha läks jubedamaks :/ Öösel magama heita ei saanud, sest siis ainult paukusin köhida. Viimaks 4 ajal pugesin hädaliselt sängi. Med-õde täna soovitas mulle siirupit, nüüd siis hakkan päeva köhasiirupiga helgemaks värvima.