Wednesday, December 23, 2009

aastalõpuvirin

No misasja. Keegi nagu ei märkakski, et ma olen kuu ajaga võtnud kaalust maha 6 kg (pigem rohkem, sest mu kaal on natuke ebastabiilne), saatsin just toimetusse oma järjekordse teadusartikli käsikirja ja teen vinget kunstkäsitööd. Sellest, et pulmad on vähem, kui kuu aja pärast ning ma sigavingelt asju korraldan, parem ei räägigi!! Eelmises postis panin üles oma vitraaži, et ehk keegigigigigi ütleb, et awww ilus, nunnu, lahe vms. Sõbranna siis vaatas hindavalt ja andis mulle tellimuse suure klaasist lohe kujutavale aknale, mis hakkaks kaunistama teha khm... sanitaarruumi. Säh sulle suurt kunsti -__-.

EDIT: treener ka kiitis mind viimases tunnis kõvasti!

Monday, December 21, 2009

"Gürogoniit ja oospoor". Klaas, 29 x 21 cm.

Monday, December 7, 2009

uitmõtted...

et kui VÄHE me tegelikult teame inimestest, kes on meie kõrval. Küllap on igas inimeses see varjatud nurgake, kus on tallel see, kes ta tegelikult on ja mida ta tegelikult mõtleb - ja nagu elust enesest võib näha, ei pruugi need mitte tegudega ja eriti sõnadega kokku langeda. See vallutamatu nurgake inimestes, kes lähevad korda - armastuse või vihkamise või uudishimu tõttu - nagu varjust välgatav monalisalik naeratus: mina tean, mida ma mõtlen, aga sina?... ei tea. Mõnikord teeb see tabamatus tujukaks, kuid sagedamini ärevaks.

Tuesday, December 1, 2009

eile sai siis ka hiinlasi vaatamas käidud...:D rahvast väga palju ei olnud ja meie meelest (läksin koos arstist tuttavaga) asi päris kogu raha väärt polnud. Kaalusin ise, kas ikka tahan minna, aga hariduslikus mõttes peaks ju ikka tutvuma. Jõudsin järeldusele, et minu lemmikud on kondid ja veresoonkond :) kondid (Ok-Ok, luud) pakuvad mulle suurt huvi ja mõtteainet ning esimene seos minu jaoks on hoopis arheoloogia. Minu kolleegid, arheobotaanikud, peavad pidevalt kokku puutuma nii matusepaikade, lampkastide kui näiteks Taanis soolaipade maosisu analüüsima. Niisiis pole kontides midagi hirmutavat :) Veresoonkond oli suurepäraselt prepareeritud - minu jaoks üks tõmbenumbreid oligi kogu keha ulatuses esinev ning täielikult ilma muu materjalite veresoonestik, lisaks veel kenasti eredaks ka värvitud! Küll aga nõustun ma oma hea sõbrannaga, kes keeldus näitusele tulemast, sest tema eelistab anatoomiat õpikust vaadata - näitusel on kehad koledad, midagi ripub jne. Lihaskond pole tõesti inimkeha kauneim osa! Kuigi midagi ei rippunud... ja tegelikult minul ei tekkinud küll pea hetkeksi tunnet, et tegemist oleks päris materjaliga, mitte plastkujudega. Noh, kui mingit eset on nii palju silikooni ja plastikuga töödeldud, eks ta siis ongi rohkem plastik ja silikoon... Õhikuks lõigatud inimene ka minus erilisi emotsioone esile ei kutsunud - pigem meenus geoloogiline sette uurimismeetod, mis samuti asetab sette vaiku (keha puhul vist parafiin?...), siis saeb paraja paksusega osakesed, lihvib need masinal ja siis saab mikroskoobiga uurida, vaadata terasuurust jne. Ma täitsa usun, et protseduur oli üsna sarnane :D ise ma olen ka mikrotoomiga lõiganud, tõsi küll, puitmaterjali ja lehti :) Samuti olid eksponeeritud pahede tagajärjed :) ehk suitsetaja kopsud ja maksatsirroos. Suitsetajate juures oli isegi mingi kast, kuhu sai suitsud visata. Kahjuks küll näruselt vähe oli neid seal...

Thursday, November 26, 2009

vaatan, et nii ajakirjanduses kui blogosfääris tõstatab küsimusi abielu, kooselu, samasoolisuse jne küsimused. Üldiselt on mul üsna ükskõik, mida teised inimesed teevad, peaasi, et endale ja teistele liiga ei tehta. Aga selles küsimuses asun ma demokraatia positsioonile. Just nimelt. Mis on demokraatia? See on see, kes jaksab agoraal ja nõupidamise ajal valjemini karjuda. Enamuse diktatuur. Kes on vähemus, hoidku mokk maas, heaga kohe. Mis siis antud näite puhul tähendaks, et kuna me teame, et omasooliste armastajad on alati olnud ja alati ka jäävad, siis las nad olla. Aga neil ei saa olla samu õigusi, mis enamusel, milleks inimliigi puhul on vastassoo ihalejad. Sest me elame demokraatias ehk enamuse võimu lipu all. Mitte et ma seda heaks kiidaks oma südames.

pekkis :(

astusin siis ükspäev kaalule... ja seda nr ei ütle, mis vastu vaatas. Igaljuhul mina ehmusin sõnatuks. Ma saan aru, et oma ülikooliaegset kaalu, 58 kg, ma enam ei saavuta, aga sellist tonni-sarnast numbrit ka ei oodanud. Tegelikult oli ohumärke varemgi...näiteks kui sünnipäeva ajal saime ülikooliaegsete sõpsidega minu juures kokku ja nemad nägid täpselt sellised välja, kui stuudiumi ajal - ehkki mõlemad juba emad ja puha... aga mina olin pekki läinud. Vot nõnda. Kui ma seda nr nägin seal kaalu peal, otsustasin, et midagi tuleb ette võtta. Sport on lahe, aga tõde on ka see, et enamus pekki tuleb ikka suu kaudu ehk on toimunud hammastega figuuri vormimine :D Niisiis oli loogiline otsus hakata pidama toidupäevikut, kuhu lähevad kirja asjad, mis hammaste vahele rändavad. Tänuväärne lk on fitday.com - leidsin vihje ühes perekooli teemas, kus neidis kurtis, et nagu ei sööks, aga kaal kasvab. Seal soovitati hakata metoodiliselt kirja panema ning jälgima söömisharjumusi. Fitday plussiks on kindlasti see, et tegemist on tasuta lehega; miinuseks aga USA (?) toitude kesksus, mistõttu tabelites puuduvad meie harjumuspärased toidud. Need tuleb kas ise sisestada või kombineerida midagi olemasolevatest kokku. Nt ühepajatoidu ma arvutasin: 1 tass keedetud kartulit, 1 tass keedetud kapsast ja 0.5 tassi keedetud sealiha kuubikuid.
Vahin ja täidan nüüd iga päev kohusetundlikult oma toidulogi - minu jaoks esialgu harjumatu tegevus, sest elus pole kehakaaluga varem probleeme ette tulnud. Ja kusjuures tõepoolest, kirja panduna tundub, et söön päevas üllatuslikult palju kraami. Olen asjaga veidi tööd teinud ja suutnud asendada "töised" kommid-küpsised kuivatatud ja värskete puuviljadega. Hommikuti ostan sööklast endale kas köögiviljasalati vms, sest tegelikult ka - kui olen hommikul midagi söönud, siis lõuna ajal aitab supist ja leivast küll. Tõeline nuhtlus ja kurja juur on õhtusöök. Kuna ma õhtuti teen kodus süüa (kaasleja on muidu nukker :P) ja reeglina ka üsna hästi, siis juhtub sageli, et söön just õhtul oma kõige karmima toiduportsu. Nädalavahetuse küpsetistest ma ei räägigi :O :O kuidas ilma enda tahet vägistamata teha normaalset süüa "südamekesele" ning samas ise piirduda vähese kalorihulgaga??

Tuesday, November 24, 2009

ÄRA valeta endale!

nüüd on siis ka Eestis taaselustumas karskusliikumine. Peale "ülla-ülla" statistikat kallite kaasmaalaste alkolembuse kohta on üles hiivatud mingi segane reklaam. Seltskond hästiriietatud noori, edukaid inimesi naudivad peale tööpäeva klaasikest kvaliteetveini või budweiserit vms. Pilt on hubane, lõõgastunud, head road, kena piiga kõrval diivanil ja teised meeldivad situatsioonid. No kuuuuuulge, nii ei saa ju. Minul kui põlisel karsklasel tuli neid reklaame vaadates tõsine himu nii õlle kui veini järele! Mõnus, seltskondlik, soojendav, värskendav ja sotsiaalne joogipoolis. Kas ei peaks hoopis näitama hoiatavaid näited alkoholi laastavast mõjust a la viin on valge aga teeb nina punaseks ja nime mustaks? Või midagi sellist, nagu suitsuvastane film Uuspõlluga on? Kas on asja eesmärgiks piirata alkoholitarbimist või on asja kinni tagunud hundid lambanahas :)??
Nagu juuresolevalt pildilt ka näha saab, on tegemist Eestis põlise probleemiga:

pilt pärit osta.ee keskonnast (ah, mida kõike rahaks ei parseldata :P)

Monday, November 16, 2009

köögihõiked

ae-ae...ehk kribin üles mõned hiljuti kasutust leidnud kokanduslikud leiud - mine sa vana pead tea, onju. Sügis tuli meie korterisse õunte ja kabatšokkide näol. Nimetan jah rullkõrvitsat kabatšokiks, vaat selline tagurlane olen!
Õunte kohta ma varem nentisin, et menukiks on tosca-kattega õunakook. Viimane ülesastumine oli LUS-i teeõhtu, kus kogu kakk kibekiirelt kõridest alla läks, sellestki hoolimata, et kate oli transpordil oma kaubanduslikus välimuses mõnevõrra kaotanud! Teine leiutis, mille kohta võib puhtast südamest öelda, et lihtne ja geniaalne, on apple crumble. No ma olen aru saanud, et nt UK-s on menuk, Eestis pole ma sellega veel lähemat tutvust teinudki. Nimigi on vaidlusalune - kas õunakrõbedik? Või hoopis uruõunad-puruõunad, retsept, mille kaudu mina maiuseni jõudsin? Nii oligi, et esimest korda hakkasin retsepti vaatama nime pärast, et mis pärgli URUõuntest jutt on?! Niisiis, loo vahemoraal, kummaline nimi võib olla heaks reklaamiks. Igaljuhul on maiustuse plussideks hea õunte realiseerimisvõimalus, mmmm kui hea maitse ning see on ka üks väheseid magustoite, mille puhul ma suudan ennast peaaegu veenda, et tegemist on tervisliku roaga! Aga mis ma ikka kiidan, parem jagan teadmust:
1. võta ahjuvorm, nii suur nagu isu ja virkust on
2. tari kööki õunakott, sorteeri ja viska porina saatel mädad minema. Enamvähem õunad nopi välja, pese, puhasta ja koori. Lõika sektoriteks.
3. pane sektorid ahjuvormi.
4. leia köögikapist suhkrut, leia/ära leia kaneeli, rosinaid, pähkleid vms (huvitav, kas jahvatatud ingver epaks ka sobima?), tee segu ning vala see õuntele. Sega õunad maitseaineseguga korralikult läbi!!
5. Puhtas ja kuivas kausis sega omavahel täisterakaerahelbed ning paar spl nisujahu. Külmikust haara poolik pakk võid. Nüüd rakenda oma leidlikkus, et külmanud võid ja kuivi helbeid omavahel harmooniasse viia! Mina tavaliselt saen ja tonksin nüri otsaga noaga kausis hulk aega ringi, kuni võikuubikud on ühtlaselt kuivaine vahel jaotunud.
6. Kallal kuiv sega õunte peale. Kindluse mõttes panen mina tavaliselt veel võilaastusid (oii neid on hea külmast võist juustunoaga lõigata) peale, sest topelt ei pidada kärisema.
7. Ahju kogu kupatus! Ja siis passid peale ca 20 minutit vist... ma ise kunagi aega ei vaata, siis on valmis, kui kate kuldne ja krõbe!
8. Ahjust välja kraam, jäätis külmikust välja ja mikud-mannid kasvavad ise laua äärde selle lõhna peale!

Teine retsept on Täitsa Minu Omalooming, aga kannatab süüa küll! Kuna sel mingit peent nime pole, siis nimetakski otsekoheselt kabatšokiks Bolognese kastmega!
1. Kõigepealt tee kaste: võta hakkliha vastavalt oma lihalembusele, mina võtan tubli 400 g. Pane pannile kõigepealt oma 1-2 suurt hakitud sibulat ning 3 - 4 küüslauguküünt. Lisa hakkliha, prae.
2. Maitsesta hakklihasegu!! See on oluline punkt. Tuula uuesti köögikapis, aga ära seekord kaneeli võta, vaid pipart, maitsetaimi jms. Pane kohe helde käesga, et segu ikka tõsiselt krehvtine ning särts saaks!
3. Lisa hakklihale tomatipasta ning natuke soola; las podiseb!
4. Seni võta ahjuvorm - kõlbab ka eelmises, õunamagustoidus kasutatu, aga vahepeal tuleb kindlasti puhtaks pesta!
5. Pese, puhasta ja kuubikusta kabatšokk, pane kuubikud ahjuvormi.
6. Kalla valminud hakklihakaste kabatšokikuubikutele ahjuvormi järele. Soovi korral võid peale panna ka juustuviile. Ja siis asi ahju!
7. Las on ahjus...vähemalt senikaua, kuni kabatšokk pehmeks on läinud. Passi peale, et juust kõrbema ei läheks!

Ja siis veel üks roog, mille autorlus kuulub minu Juhendajale ehk siis Juhendaja kabatšokiomlett.
1. Ja jälle võtad kabatšoki, pesed, puhastad, aga seekord jätad õhemapoolseteks ratasteks.
2. Rattad pannile, prae mõlemalt poolt kuldseks. Maitsetada võib ka.
3. Ja siis võid lisada meele järgi vorsti, sinki vms, aga mis peaasi - lahtilöödud munad.
4. Prae, kuni muna on söömiskõlbulik ning tarbi.

Thursday, November 12, 2009

ilmakuulus näitus

olla ka meie maile jõudnud, kus kehasid eksponeeritakse. Arvamusi on selle kohta vastukäivaid. On ju tõsi, et tegemist õpetliku ettevõtmisega, kus saab näha, mis inimese sees on ja kuidas see halva hooldamise korral välja näeb. Küll aga tekivad seal minu jaoks ka mõned küsitavused.
Näiteks pean ma seda igati asjalikuks ettevõtmiseks, küll aga just pigem haridusliku (meditsiinitudengid jms), mitte meelelahutusliku bisnesina. Mulle personaalselt hakkavad vastu ka nt rullnokad, kes ila tilkudes rotten.com-i vahivad ja kilkavad, et oujee, nii lahe. Kuidagi väärastunud mu meelest?...
Teiseks tekitab minus mõneti vastumeelsust päris inimkehade eksponeerimine näitusel. Maketid - OK. Aga need inimesed, kes väidetavalt annetasid oma kehad "meditsiiniteaduse hüvanguks"? Kas nad kujutasid ette, et nad epot või mida iganes täis süstitakse ja siis "laadale" rahvale vahtimiseks välja pannakse, et kasumit teenida? Vaatasin pildid, mis PM-is üleval, ka läbi. Tundub, et seal on ka õhikuid tehtud. Au ja kuulsus mikrotoomile, aga minul tekib kohe seos ühe kunagi telekast nähtud looga, kus mingis riigis (ei mäleta enam, kus) tehti samamoodi õhikuid - aga hukatud kurjategijate kehadest!
Kolmas küsimus, mis ka kommentaariumis esile kerkis, oli näitusele viidavate laste matkimisvajadus. Äkki tõepoolest keegi hakkabki huvituma, et kas tegelikkus vastab näidatule ja tõmbab naabripoisil naha üle kõrvade mitte enam metafoorses tähenduses?!

Wednesday, November 11, 2009

kah siis

noh, ma vaatan, et poppidel blogipiigadel on viimasel ajal kombeks rääkida enda mukkimisest. Hakkasin siis ka mõtlema, et milline ma õieti välja näinud olen. Kooliaeg oli üks uskumatult kohutav aeg ja nagu ma mõnikord avameelsushetkedel nendin, siis vähemalt ühe asja üle olen ma praegu südamest õnnelik. Et ma koolis ei pea käima. Praegune tegevus, mis ju ka nimeliselt kool, või mis, on minu jaoks sisuline. Ehk siis sain juba emalt kuueaastasena kaasa teadmise, et kool on koht, kus õpitakse ja saadakse juurde teadmisi. Ohoo, seda ma ootasin! Niisiis oligi minu jaoks algkoolis üllatus ja hilisematel kooliaastatel kibe tõdemus, et paraku on see pigem koht olelusvõitluseks, mõnitamiseks, vaimseks ja füüsiliseks vägivallaks ning eelkõige pea totaalseks vaimseks üksinduseks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Vaid sellest, et tegelikult olen ma sobimatu naissoost produkt. I do not fit. Mitte kuhugi. Sest minu jaoks sisemus ja mõttemaailm alati prevaleerib välise üle. Ma söön. Ma katan oma keha. Selleks, et mu keha saaks ülal pidada mu aju.
Põhikooli välimusest meenuvad peamiselt meestekingad, sest need olid ainsad jalavarjud, mida ma nõustusin jalga panema :) paeltega meeste tänavakingad. Omapärased olid ka hügieeniharjumused: pesin hambaid enamasti neli korda päevas ja kandsin alati kaasas maniküüritarbeid ning korrastasin vähemalt korra koolipäeva jooksul wc-s küüsi. Eirasin täielikult meiki ning liibuvaid riideid. Juba sellest aitas küll, et kehalise tunnis mind eakohatult suure rinnapartii pärast mõnitati. Niisiis, lohvakad tumedad kampsunid ja järgilohisevad laiad püksid, täiesti taltsutamatud mustad lokid, prillid ja pahur ilme :) võluv komplekt, kas pole? Ainus mööndus ehetele oli praegu ehtekarbis kükitab verekiviga hõbesõrmus. Aegajalt lõi muidugi särts ka välja, näiteks erkroosade teksapükste näol, mis olid muide ka jube mugavad ning soojad - ruudulise flanellvoodriga :D
Ülikoolis otsustasin igal issanda sügisel, et aitab jamaks, hakkan beibeks ja saan palju-palju mehi. Ettruttavalt olgu öeldud, et plaan ei viinud sihtmärgini! Tõsi ta on, et värvisin juuksed kohustundlikult blondiks - olin vist alates teisest baka-aastast blond või vähemalt ohtralt triibutatud juustega. Vahelduva eduga meikisin (ema tellis postimüügist kosmetsi, sest ma ise ei viitsi eriti poes käia. Siiamaani, kusjuures.) ja muidugi käisin kosmeetiku juures. Sellega seoses võin kinnitada, et armiravi ei tööta. Sorry. Kandsin muidugi kontsakingi ja liibuvamaid särke, aga ikka ei tuhkagi! meeste mõttes siis :)
Loen aegajalt foorumist, et mida tsikid hommikuti teevad ja palju rulli välimusele kulub.
Elementaarne on juuste värvimine ja ripsmetušš, enamustel ka põsepuna. Oh häda. Juukseid enam ei värvi või kui, siis juuksuris. Ripsmetušši ei kasuta igapäevaselt, sest ripsmed - ausalt ka - on musta värvi ja pikad. Kulmudega tegeleb kosmeetik, seega igapäevane kulu null. Põsepuna ei kasuta, sest vist oska hästi kasutada, näen peale ruužitamist välja nagu matrjoška. Peale vanni/dušši kehakreemi ei kasuta, sest nahk endale piisavalt hmmm... elastne? Küüsi ei laki, sest ma täiesti füüsiliselt tunnen ennast pärast ebameeldivalt, nagu midagi OLEKS küünte peal!! Sama mure meigikreemiga. Peamine tegija minu varudes on spets-deodorant, peegeldav peitekreemi pliiats ja uus, mmm, bodyshopi huuleläige. Hommikul olla kohustuslik meik, v.a. kaunitaridele. Pärgel. Kaunitar ei ole ja ennast ei meigi ka. Hommikuti mina magan! :@
Paaris blogikirjelduses võis lugeda, kuidas ülikooli ajal või hiljemalt 25-selt saabus "kirgastus" ehk siis julgeti ilma meigita välja minna, kanda ketse või vastupidi, osta miniseelikuid. Tämit, tuleks mul ka mingigi kirgastus ses vallas :O

Tuesday, November 3, 2009

jutustus sellest, kuidas üks ennelõuna piibrisse läks

pidin saama M-iga linnas hommikupoolikul kokku, et minna edasi ühele kohtumisele. Leppisime kokku Stockmanni juures, et otse kesklinnas haaran ta peale ja põrutame edasi. Kuna ma südalinns liiklemist reeglina püüan vältida, siis võtsin ka seekord hea ajavaru, et JUHUL, kui midagi juhtub, olen ikka õigeks ajaks platsis. GoogleMapis teekond üle vaadatud, asusin teele. Kõik oli kena kuni Stockmannini. Olin targu Tartu mnt-lt ennast õiges reas ära keeranud, et saaks parkimismajja lipsata. Paremal sõitis minust veidi eespool hõbehall uuem Audi, küllap oli teinud Tartu mnt lõigust parempööret Liivalaiale. Sellist sõidustiili nimetan ma pahuramatel hetkedel "huijamiseks" ning kirjeldada võib seda kui nõksutavat töllerdamist. Lisaks auto vonkles oma sõidurajas kummaliselt. Püüdsin vonkleja taha reastuda - tema aeglustas. Püüdsin kiirendada, mööda sõita ja ette reastuda - tema ka kiirendas. Samas, temaga kohakuti jõudes sain pihta ka, mis tingis "huijamise". Mees rääksi pühendunult mobiiliga! Inimesed, ÄRGE rääkige mobiiliga, kui olete roolis! Võib küll tunduda, et see ei mõjuta midagi, aga ausalt, see mõjutab. Ma usun, et kui see tüüp oleks ise oma sõitu näinud, oleks tal raskelt piinlik olnud. Ma pakun, et sõitsin nii "vingelt" näiteks viiendas sõidutunnis. Siis, kui sõiduõps mind tänavatele veel ei lasknud. mul oli kogu aeg suunatuli sees ja mingil hetkel otsustasin, et NÜÜD aitab naljast, lihtsalt keeran tema poole, ehk ta siis ärkab. Just sel hetkel aga lõi tema - loomulikult endiselt mobiiliga rääkides - suunatule sisse ja hetkekski pead pööramata keeras hoogsalt minu auto peale. Just peale, mitte ette ega midagi. Kriiiks. Ja tema oli juba läinud. Ilmselt siis automaatkäigukastiga, mõtlesin mina. Ja Stockmanni parkimismaja teeots oli muidugi möödunud. A kama sellest, peaasi, et küljeust sisse ei sõitnud. Püüdsin siis edaspidi leida mingit paremale viivat teeotsa, et Liivalaiast vähemalt maha keerata. Enamus tänavaid olid nii täis pargitud, et hea, et viimaste autode pagasiruumide Liivalaia tänavale ei ulatunud. Lõpuks leidsin kuskil karu***** (vabandused siinkohal Allika tn elanikele) parkimiskoha, ühes hoovis. Astusin tõsiselt kurjas tujus autost välja. Ja nagu võluvitsaga, ilmus minu kõrval hoolas parkimiskontrolör! Sain temaga ilusti jutule, igati muhe tädi oli ja seletas mulle, kus asub automaat ja mida ma selle automaadiga tegema pean - nimelt ma pole ju kunagi varem tasulises alas parkinud. Nii polnudki midagi teha, pidin lippama kahe tänavavahe kaugusele parkimisautomaadi juurde piletit võtma. Tädi veel ütles, et ma paneks tähele - tegemist on kesklinna, mida südalinna alaga. Automaati sisestasin kümneka ja vajutasin kannatamatult kesklinna nuppu. Hui. Veel korra. Teine hui. Niisiis polnudki muud teha, kui vajutada südalinna nuppu, mis siiski töötas ja saingi pileti. Tunnihinnaga 38 eeku kesklinna 16 eegu asemel. Jooksin tagasi auto juurde, panin pileti paika ja hakkasin Stockmani poole jala viskama. Loomulikult, kui ma kohtumispaika jõudsin, oli kellaaeg üle 25 minutit ja linnuke pesalt lennanud. Siis aga lõi meele korraga helgeks: ilmselt on tänaseks hui-koefitsent täis ja edasi midagi piibrisse minna ei saa. Istusin autorooli ja, kimades üle Krissu risti, suundusin tööle tagasi.

Tuesday, October 20, 2009

prantsuse roolikeerajatest ka

Laupäeval, oma viimasel päeval M’s, käisin omal käel seiklemas. I oli mingil workshopil Marseille’s. Otsustasin minna maaliiniga Meze lähedal asuvasse dinosauruste parki. Nimelt on just M ümbruses ja üldse Lõuna-Pr.maal leitud üsna palju dinode fossiile, alates munadest lõpetades koproliitidega  Olen üsna kindel, et ma kirjutan M turistiinfosse ühe Väga Kurja Kirja, sest lisaks eelmises postis mainitud rahajamale, saadeti mind seekord ka valesse trammipeatusesse, kust ma oleksin pidanud saama maakonnaliinile ümber istuda. Õige bussipeatus asus hoopis teise trammipeatuse juures ning otsides jäin oma väljavalitud bussist maha. Seilasin siis niisama natuke ringi ja läksin järgmise peale. Küsisin pileti Montmeze – see on küla, mis asub Meze ja Montagnaci vahel ning dinopargile kõige lähemal. Sõitsime, mis sõitsime, hakkasin rahutuks muutuma ning kolisin sohvri seljataha, et täpsemalt silmata. Viimaks küsisin, et kus siis Montmeze peatus on? Selle peale vend kohmetus ja hakkas sädistama – ilmselgelt oli peatuse vahele jätnud! Sel hetkel polnud aga enam midagi teha, sest kiirteel peatuda ei saa ja nii sõitsime Montagnaci välja. Siis ta sädistas mulle veel natuke, aga mina olin juba päris pahuras tujus ning ei jaksanud süveneda, hüppasin lihtsalt bussist välja ja astusin minema. Üle tee bussiplaani pealt tuvastasin, et järgmine buss vastassuunas ehk Montmeze poole läheb rohkem kui kahe tunni pärast. Kusjuures, dinopark oli lahti 14 – 17 ja kell oli 1510. Surusin oma truu valge soni sügavale silmile ja hakkasin astuma tagsi Montmeze poole. Vahemaa oli umbes 6 km, seega veidi vähem kui tunni aja tee. Käisin umbes kilomeetri, kui korraga kuulsin selja tagant tuut-tuut. Vaatan – buss peatub. Uks läheb lahti ja välja piilub sama bussijuht, viipab: tule sisse! Ronisin üle kiirteepiirde bussi, mis oli inimtühi. Ilmselt oli vend jõudnud reisijad lõpppunkti ära viia ja kihutas mulle tühja bussiga järgi! Ja viskaski mu Montmeze ära.
Teist masti roolikeeraja oli hommikune taksojuht, kes mu M lennujaama viskas. Tellisin ta aegsasti ära ja küsisin vastuvõtus, palju taksosõit lennukasse maksab. 20 eurot, öeldi. Eile ma siis võtsin välja 20 eurot + veel 20 lisaks, et päeval süüa saaks osta – pikk päev ju ees! Kui ma taksosse istusin, vaatas mulle juba vastu 9,5 eurot. Kogu sõit läks maksma 39 eurot. Kui ma seda märkisin, ütles juht vastu, et öötariif. Kammoon, kas tõesti hommikul kell 6 öötariifid?! Igaljuhul, päev tõotab olla ikaldav, sest hinge taga on täpselt 1 euro ja 30 senti. Ja juurde ei võta põhimõtteliselt. Mis ma sest pangast ikka nuuman.

Thursday, October 15, 2009

kui artikli diskussiooniosas ei oska käsilolevat probleemi enam kuidagi mingi uudse nurga alt käsitleda, uuri seda läbi huumoriprisma (aegumatu soovitus teaduslike artiklite autoritele).

Tuesday, October 13, 2009

mõned repliigid Prantsuse "pangandusest"

Kunagi varasügisel, kui ma hotelli bronnisin, siis arveldasin oma hää ema krediitkaardiga, sest endal mul, vaesel tudengil, ju pole sellist vigurit. Õieti ei maksnud, vaid paluti broneeringu tagatiseks anda krediitkaardi number ja krüpto. Andsingi. Sain vastuseks automaatse e-kirja, et aitähh tasumast 30% majutuse kogumaksumusest ning olge nii hea ja tasuge ka ülejäänud 70% hiljemalt kuu aega enne saabumist. Selleks paluti kirja teel saata uuesti krediitkaardi number ja krüpto. Tohoh... Helistasin siin viimases hädas oma panka ja küsisin nõu, et kas on normaalne ja aktsepteeritav, et nad nõuavad krediitkaardi andmeid. Peeti sealgi isekeskis nõu ja helistati otsusega tagasi - ei ole normaalne. Siis ma võtsin ka toru, tiristasin Prantsusmaale ja selgitasin, et nad nõuavad illegaalset toimingut. OK, öeldi. Eks me siis kasutame seda infot, mida Te meile juba edastanud olete - ehk siis charge'sid nad minu ema krediitkaardilt ülejäänud 70%.
Kohalejõudnuna nõuti minult tagatisrahaks 250 eurot. Mis mõttes, küsisin mina. Olen ju juba nagunii ennast laiaks maksnud?! Siis seletati mulle lahkesti, et mina olen välismaalane ja mõned välismaalased võivad ära varastada nende DVD-mängija, rikkuda ära kardinad jne. Mina küsisin vastu, aga kuidas nad kinnitavad, et nad minu, rumala välismaalase kaela ei kirjuta mõnd varemtoimunud rikkumist ja seda sisse ei kasseeri? Aga lõppkokkuvõttes viis vestlus selleni, et tagatis tuleb anda. Rahale alternatiiviks pakuti lahkelt võimalust anda krediitkaardi nr ja krüpto... jätsin passi.
Käisin eelmisel laupäeval linnatuuril ja laenutasin kaasa audiogiidi. Loomulikult oli vaja anda tagatis - 250 eurot. Sularaha mul polnud, passi poleks vastu võetud, isegi kui see oleks mul veel antav olnud - küsiti krediitkaardi nr ja krüptot. Kuna mul oli kaasas Visa deebit, siis andsin kavala näoga selle, et ega nad sellelt ikka midagi kätte ei saa. Kassiir toksis numbrid ja kaardi pöörde krüpto usinalt masinasse ja andis mulle tšeki. Tõin ettenähtud ajal masina kontorisse tagasi ja palusin neil ka "charge" tühistada. Jaa, öeldi mulle, immediately. Aga järgmisel päeval poes enam maksta ei saanud. Seinast raha ka ei tulnud. Ja netis selgus, et nimetatud 250 eurot on Kadunud Asjade Maal ehk pankadevahelises liikluses reserveeritud. Rahustuseks öeldi mulle, et tuleb tagasi nii nädala-paari jooksul. Ja protsessi ei saa katkestada ega kiirendada, isegi kui keegi tahaks.
M, hea inimene, saatis mulle söögiraha, niiet näljasurm hetkel enam silma ees ei seisa...

Monday, October 12, 2009



experience mediterranee!
Päev algas tegelikult sellega, et sain tünga. Eilne linnatuur, millest ma osa võtsin, jagas välja tasuta piletid Montpellier ajaloomusseumisse, mis asub ühes krüptis. Täna seadsin sammud sinna – oli kinni. Kusjuures tasuta pilet kehtib 2 päeva. Aga kuidas ma homme, tööpäeval, sinna läheks?! Niisiis, korstnasse.
Edasi sain Prefecture juures kokku I-ga ning asusime järgneva päeva jooksul ringi chillima. Esmalt väike kümblus Vahemeres. Kuna väljas oli täna jälle 27 kraadi, oli rannas üsna palju rahvast, mis olla oktoobris üsna tavatu. Mida aga polnud, olid riietuskabiinid. Polevat kombekski ja nagu I lohutas, nagunii keegi ei pane tähelegi. Ta ise kasutas mingi suure salli kaela ümber sidumise tehnikat. Mina kasutasin “keegi nagunii ei pane tähele” tehnikat. I-l oli kaasas ka väike kalakujuline termomeeter, millega ta tavaliselt vetikaid ümbritsevat vett mõõdab. See näitas 23 kaldaäärses vees. Sügavamal oli oluliselt külmem, aga ma pakun, et mitte alla 18-19. Ujusid üsna vähesed…
Edasi kulgesime Aigues-Mortes’i ehk eestipäraselt Surnud Vetele. Veel keskajal oli see sadamalinn. Kuid praeguseks on Rhone oma delta nii täis kandud, et meri jääb juba kilomeetrite kaugusele. Kultuurilooliselt kuum koht: just siin said musulmanide alistajad ristirüütlid oma teekonnale alguse ning kohalikus kirikus viimase õnnistuse. Lisaks käisid siit üle katoliiklaste ja hugenottide sõjad (kellele ei meenu, millest jutt, võtku aga Dumas “Kolm musketäri” või “Kuninganna Margot” ette). Linn on vinge, säilinud ca 10 – 11. sajandist, linnamüüriga ja puha. Minu üllatuseks oli linnamüüri materjaliks lubjakivi. I ütles, et lähikonnas on Miotseeni lubjakivide murde! Vaatasin paaris kohas ka lähemalt, üsna karbi-detriitne ning soola-aurudest natuke urbseks muutunud.
Kohalik üks maa – või pigem merevara ongi sool. Nägin suuri soolaaunasid – nagu turbaaunad, aga lumivalged. Kõige peenem kraam olevat “fleur de sel”. Kõigepealt kaevatakse auk, sinna imbub(?) soolane vesi sisse, vesi aurab kuival aastaajal ära, sool jääb alles ja siis kraabitakse pealmine kirme eraldi ära – see ongi siis “soola lill”. Eriti rikas lisandmineraalide poolest ja peene mekiga.
Surnud Vetes puutusime väga lähedalt kokku veel ühe kohaliku eripäraga: cours de camargue ehk corrida prantsusepärane variant, palju leebem kui lõunanaabritel. Nimelt härgasid ei torgita ega lööda maha. Neil on siin eripärane toug härgi, üsna väiksed, mustad, vilkad ja suurte sarvedega. Neile seotakse kellukesed kaela, sarved polsterdatakse ja sarvede vahele pannakse mingi pall vms. Siis aetakse nad ühe – või mitmekaupa väljakule. Tulevad poisid, valgetes särkides ja punaste särpidega, käes pootshaagi, konksu ja reha ristsugutis pika varre otsas. Nende eesmärgiks on selle riistaga saada kätte ese härja sarvede vahelt. Ja ongi kõik. Kedagi ei veristata. Nii härjad kui püüdjad on “elukutselised”.
Võistlused on väga populaarsed, kuid eripäraks on ka see, et sinna ei saa pileteid osta. Nimelt on areeni ümbritsevad sektorid jaotatud kohalike perekondade vahel ning need siis jagavad oma suva järgi istekohti. Meie, nagu ka üsna paljud teised, seadsime end sisse tribüünide alla ning vahtisime läbi pilude, mis areenil toimub. Tänane oli ka rohkem harjutusvõistlus, sest poisid polnud mitte uhkelt ülikondades, vaid tavaliste riietega. Areenil olid härjad, areeni ümbritsevas jookuskoridoris jooksid härjad. Kõikjal käis lärm: valjuhäälditest mängiti fanfaare ja Bizet’ “Toreadooride marssi”, rahvas ergutas härgi ning kui ergutatud loomad liikvele läksid, jooksid massid hirmsa kolinaga üle meie peade kõrgemale tribüünidele, et kohe peale härja möödumist kisaga alla, jooksuraja juurde naasta.
Et tuua lõbu massidele lähemale, on ka kombeks jooksutada härgasid läbi linna, õnneks küll kolme hobusemehe saatel. Kommete kohaselt aetakse iga härg eraldi ning ajamist toimetavad ühe perekonna liikmed. Pärast hinnatakse, kes kõige paremini hakkama sai. Seadsime end esiti piirdeaia peale jooksu vaatama, aga mulle tundus, et sealt ikka hästi ei näe. Läksin siis jooksurajale ligemale ning ka I järgnes peale mõningast kõhklust. Kolmanda jooksu ajal õnnestus ka härga näha hobuste vahelt. Ja see jäi ka tükiks ajaks viimaseks, sest mujal linna läbival jooksurajal oli juhtunud kellegagi õnnetus.
Lahkusime ning otsustasime minna Le-Grau–de-Roi’sse õhtustama. Õhtusöögiks võtsin Provence-pärased suupisted ning pearoaks sellesama kohaliku toreau (härja) hautise.

Montpellier, mu Montpellier – sa trellide linn…
Laupäeval käisin linna avastamas, eeskätt vanalinna. Loomulikult on kogu üritus kestnud kauem, kui meie tornide linnal, ca 950-ndast peale. Arhitektuuriliselt on siin ka tõsiselt erinev vanalinn, loomulikult. Majad on paksuseinalised, kandilised ja kaetud kollakasvalge teralise krohviga. Väiksed aknad ja muidugi trellid.
Ülikooli trellitatuse kohta sain I-lt selgituse ka. Vargad. Massiliselt. Niikui midagi ripakile jätad, on lännu. Seetõttu on isegi nt kolmanda korruse wc-de aknad rootsi kardinatega kaetud, kuna akna taga on karniis. Röövlid olla korra võtnud lauaarvutid kaenlasse ja läbi kolmanda korruse – tollal trellitamata – akna minema tippinud.
Aga tagasi vanalinna! See on ehtne vana asutuskeskus, tänavad keerlevad ja looklevad ilma mingi sümmeetriata. Paljudel tänavatel on sile kivisillutis, mis meenutab pigem esikuparketti, niiet minul tekkis küll tunne, nagu käiks toas ringi. Palju on poode. Paljud neist on pisikesed ning eriti ilmselt eraalgatuslikud ka mõnevõrra räpased. Imelikul kombel mitmetes sissekiigatud kohtades pisike + räpane ei võrdu ökk, vaid pigem omalaadne hubasus. Üsna rohkelt oli ehtsaid väikeseid õmblusateljeesid. Tänavad on kitsad ja inimesi on palju. Kus vähegi veel ruumi jagub, on tänavakohvikud püsti löödud. Esindusplats on Place Comedie. Seal on kahekorruseline karussell lastele, mis vilgutab tulesid ja mängib muusikat. Ja muidugi on ülejäänud palts tuubil café’sid täis.
Aga väike check-list ka:
- päeva söögikoht: india taimetoidurestoran, mis oma suure eeskujuna mainis Sri Chinmoy’d (kes teab, see teab). I käses mul rohkem prantsuse keelt praktiseerid,a mistõttu otsustasin, et püüan oma prantsa kaheksaaastase korba alt midagi välja õngitseda. Tellisin vapralt päeva pakkumise – pidi olema bulguri seentega (vähemalt nii ma lugesin seinalt). Toodi. Oli bulguri ja selle peal kummised beežikad kandilised tükid. Mis seened need veel on?… sõin vapralt edasi, sest olen alati taimetoite austanud, kuni jõudsin roa alumise kihini, kus olid seened. Aga mida ma siis varem seente pähe sõin??!!!
- Päeva tegu: võtsin osa kesklinna tuurist. Loomulikult oli see prantsuse keeles, aga õnneks sain audiogiidi ka abiks võtta. Meil nagu ei kujutakski ette vanalinna tuuri eesti keeles, või mis? Tuuri raames saime ronida ka muidu lukustatud triumfikaare otsa. Pildid siis, kui koju jõuan ja kaabli üles leian.
- Päeva kasulik ost: kuna juba 11 ajal oli selge, et asi läheb käest ära, hakkasin peakatet otsima. Esialgu mõtlesin sallile, aga siis tekkis hirm, et äkki hakkavad moslemiks pidama või nii. Niisiis ostsin ühest täiesti uskumatust bling-blingi poest endale valge puuvillase soni. Nüüd šeffangi ringi nagu Jennifer Lopez! Ja ost õigustas end igati. Pärast nägin linnas kraadiklaasilt, et väljas oli 27 kraadi. Ja seda, muide, pool kuus õhtul.
- Päeva moeennustus: kas järgmisel või hiljemalt ülejärgmisel hooajal hakkavad ka Eesti tibid kandma kottpükse.
- Päeva jäätis: Häagen-Dazs. Ma olen üldiselt Balbiino ja Tallinna Külmhoone toodangu fänn. Valio on nohh, taani ja rootsi jäätised nähh, paljukiidetud itaalia gelato on vesine lurr. Ja siis ma nägin HD putkat. Olin selle kohta ka lugenud mingist foorumist, et kõlbab süüa küll. Võtsin siis kaks palli, !!!!!!!!!!!! ja sattusin praktiliselt kohe sõltuvusse. Vaat see on Jäätis.

Friday, October 9, 2009

Aga täna hakkas sadama. Nagu I ütles, on see esimene vihm juunist saati ning tõeliselt vahemerelise loomusega – kui, siis juba! Minu jaoks tundub see nagu mussoon. Käisin poes ka korra, ostsin jogurteid ja mahla, kõrvalasuvast boulangerie’st ühe sealpakutavatest saiadest (palju sorte ja kõik erineva nimega, ma ei taipa midagi ja küsin lihtsalt suvaliselt) ning kõrvalasuvast tabac’i kioskist lotopileti – noh, et õnnele võimalus anda või nii. Sadas, aga vihm on soe. Väljas tormab ja möllab, +19 - +20 kraadi. Aga kurtmise poole pealt… no ma saan aru, et vihm on suhteliselt haruldane nähtus siinmail. Aga siiski võiks aegajalt külalistetubasid kontrollida. Praegu näiteks pean mõne aja tagant oma voodi alt teeklaasi abil ookeani likvideerima. Kusjuures ma ei saa aru, kust vesi tuleb. Katusest nagu ei tule, seinad on kuivad. Kõige loogilisem tundub põrandaliistude vahelt…ja veidike rõduakna vahelt ka. Samuti müristab. Ma pole iial oma elus välku ega müristamist kartnud, pigem meeldib isegi – põnev ja puha. Aga siin võtab võpatama, kui ikka sellise paugu vastu klaase lööb, et Väo karjääri lõhkamised on sellega võrreldes nagu flöödimäng… elekter ka vilgub...

Tuesday, October 6, 2009

Minu esimene päev Montpellier’s. Ühtlasi võtsin vastu ka otsuse, et kui saabub kuldrannake ehk minu aeg minna postdoci vedelema, siis lõuna poole Krakowi joont ma pakkumisi vastu ei võta. Praegu on oktoober. Tulin õhtul jala läbi campuse, pintsak seljas ja higi tilkus. Akna all võimutsevad palmid ja küpressid, ülikooli ümber õitsevad loorberipõõsad ja viljuvad oliivipuud. Muru pole, on kulu. Nagu I. nentis, sadas viimati juunis. Avan kaeblemiste raamatu:
- autojuhid ei lase kedagi üle sebra. See on üleüldine trend. I. muidugi sõitis ka, nagu Jumal juhatas – küll kahe rea vahel või peatus keset ringe, aga seda tegid enamus. Montpellier’s tundub ühesuunaliste tänavate osakaal olema valdav, mis teeb siin autoga liiklemise tõsiseks mosaiigiks – eks sa katsu õigeid tükke kokku panna!
- Loodus ja õhk on nagu poolel teel Aafrikasse. Inimesi on kaugelt liiga palju ja enamus sõidavad autodega. Kusjuures osakonnas ka suur osa rahvast uurib Aafrika loodust…
- Minu järgmise nädala ja eileöine elamine asub in-the-middle-of-nowhere Lattes’ ja Montpellier vahel. Ja kusjuures ei ole ühistransport siin kuigivõrd arenenud!
- Ülikooli teaduse- ja tehnikateaduskonna campus on KOLE. Kuuekümnendate betoonkarbid, kõikide aknad ja uksed ka viimseni trellitatud. Oleks nagu pigem vangla. Või hullumaja.
- Inglise keel on OUT. Igalpool. Täielikult. Halastamatult.

Monday, October 5, 2009

tagasi suvesse ehk Comedie francaise

Hommikul läks siis jälle lahti – minu reis tagasi suvesse. Tõusin kohutavalt vara, kümme enne viite; takso haaras mu kaasa poole kuue ajal ning lennuk tõusis lendu kolmveerand seitse. Kevadel olin ostnud Eesti Õhult lennupiletid Pariisi ja tagasi – augustis selgus, et otselennud lõppevad oktoobri saabudes! Niisiis vahetati otselend transferideks ning minu esimene ots oli Tallinn-Amsterdam. Üllatuslikult sain Lennu lennukas kokku vana põhikooli klassiõega – sõitis Londonisse koosolekule  Hollandisse pole ma oma ajalikus elus seni veel sattunud, aga lennuk lendas küll jube kaua, 2.45. Maandudes avanes minu jaoks uudne maastik: tundus, nagu oleks kogu maa ära kraavitatud! Küll jooksid kraavid ja jõed piki ja risti, moodustasid mustreid ja võrgustikke! Amsterdami lennujaam imeb. Tegelikult ka – pidi ikka päris pikalt kõmpima, enne kui üldse mingi ajatabloo leidub. Siis hakkasin otsima check-ini – no kust mina tean, et check-in peitub sildi taga T2?! Viimaks sain siiski oma lennule, Amsterdam-Pariis, Prantsuse Õhk lennutas. Sain esimest korda viimastel aegadel ju pea kurikuulsa Airbusiga lennata! Polnud tal viga midagi… lennu ajal anti ka piletil lubatud hommikusöök: sarvesai ja tass teed , äärmiselt kontinentaalne, ma ütleks. Pariisi CDG lennukas on ka suur, pole midagi kurta. Andis ikka ringi kobistada ja otsida oma bussi – otsustasin otse Orly’sse minna, pakid seal maha panna ja siis minna Petit Paris’i vallutama. Plaaniks see jäigi. Buss Orly’sse maksis lömastavad 19 eurot (ma lubasin endale pidulikult, et EI hakka raha eekudeks ümber arvutama, oma meelerahu huvides, sest ma tena, KUI mõttetu tegevus see on), lisaks selgus, et terves Orly lennujaamas pole ühtegi pagasikappi. Ostsin endale muffini ja hakkasin parem seminari ette valmistama – sest I. kirjutas umbes üleeile, et ma siis ikka valmistaks, noh, nii 30 – minutilise semianri ka ette, möödaminnes.

2. oktoober

Kultuur ründab: käisime teatris. Kuna oli Oluline Päev, siis mõtlesime mõlemad püüdlikult õhtuseid plaane välja. Viimaks jäi järele võimalus minna teatrisse. Jätsin viimase valiku M. hoolde ja tema eelistas “Kõik (s)ängis” etendust klassikale – “Luikede järvele” Estonias :P Tükk kanti ette Kalamaja saunas. Iseenesest oli üsna kena, sellised pildikesed ümbritsevast armu-elust. Ma jäin vahepeal mõttesse, et kas tegemist on harrastusnäitlejatega – aga lõppeks polegi see ju oluline, mängisid kenasti ja himuga. Etenduse autoriks nimetas ennast ka näitlejana osalev patsiga poiss. Mind põhimõtteliselt huvitab, MIKS mehed kujutavad ette, et nad saavad naiste hingeelust suurepäraselt aru? Seesinases näidendis ka, küll seal käsitleti ahistamise, naistevastase vägivalla ja abordi teemat. Öökapiraamatuks on mul praegu AHT “Elu ja armastus” (teleteatris nähtud kui “Rudolf ja Irma”, võrratu Elle Kulliga peaosas). Suurepärane raamat – nii imelik, kui see ka pole, aga AHT teosed mulle meeldivad, nad on kuidagi minu laadilised. Olen sageli kuulnud hädaldamist, et igavavõitu. Aga minu jaoks pole, lugesin juba põhikoolis huviga! Tõde ja õigust. See selleks – aga miks kujutab hr Hansen ette, et ta suudab tõepäraselt kujutada 18-aastase maaneiu tundeelu, ihasid ja plaane? Mina küll ei usu, et ma suudaks jäägitu tõepärasusega ette kujutada nt 20-aastase pleikari igapäevaasjatamiste taustahoovusi?… Näidendist veel niipalju, et kiitus ka tantsuoskuse eest, üks naisterahvas oli ilmselgelt balletikooliga. Kuna õhtu oli veel noor, otsutasime edasi minna vanalinna prassima :) Küüslaugurestorani meid igaljuhul jutule ei võetud – ju nägime siis liiga kaltsakad välja. Bonaparte ukse taga hakkas teine kodanik hinnakirja uurides ebatsensuurseid väljendeid kasutama. Niisiis läksime Sisalikku, lasime igasugu kraamil hea maitsta – kord-paar aastas võib endale ka midagi sellist lubada! Peale seda jalutasime natuke vanalinnas.
Armastus liitis südamed,
otsus liitis elud.

Monday, September 28, 2009

tallinn ja mõnda

eile oli töö-ööpäev (ehk siis ca 11.30-st 01.00-ni). Kuna oli pühapäev, oli söökla kinni ja tuli ihuhädasid minna õiendama mujale. Mul tuli meelde oma lubadus iseendale külastada esmapilgul mittemidagiütlevat valget putkalaadset ehitist Üliõpilaste tee otsas. Kse lähemale läheb, näeb, et tegemist on Gruusia baar-putkaga ning siis pole see ehk enam mittemidagiütlev, vaid üsna kõnekas! Lugesin siit-sealt kiidulaule eriti erilisele eri-šašlõkile ning võtsin jalad selga - mis see ära ei ole, korraks läbi männituka lipata. Jõudsin siis putka manu ja astusin sisse. A vat see oli üllatus! Seest polnudki putka, vaid 1,5 kordne laudvooderdisega täitsa änksa söögipaik. Seintel olid metsalojuste kehakatted, diivanid olid jms. Suisa aga üllatas, et pühapäeva lõuna ajal, kui kogu Riigis on Hala ja Masu ja Täpe ja Pupu välja kuulutatud ning rangel järgimisel, oli Pirosmani rahvast pea viimseni pungil! Sellest hoolimata oli teenindus lauast ja kiire. Võtsin kanaroa, mida olin kunagi varem ka Tartus proovinud - seal on Anne kanali ääres ka mingi taoline putka, aga seest ka putka. Väga söödav! Hinnad põhimõtteliselt võiks ju soodsamad olla... kolleeg pärast nentis, et seal tuleb ka tagasiantavat raha üle kontrollida, et külma ei tehtaks. Noh, mulle ei tehtud - jätsin kõik jotsiks :)

Tuesday, September 22, 2009

et siis head rattasõitu, sõbrakesed

nagu eelnevalt öeldud, on Tallinna liiklus loterii. Aga selliseid juhtumisi, nagu täna, polegi eriti ette tulnud. Sõitsin suhteliselt hilja, nii poole 11 paiku Tallinna poole (olen jah ludri ja sain juba bossi käest piki pead kaa). Vaikselt sõidan, nagu ikka. Väiksemad rikkumised, nagu alati - keerati mulle kõrvalteelt ette jne.jne. Pidin M. koju ära viima, heakene küll. Hakkasin siis Sõprusel ettenähtud kohas tegema vasakpööret üle tee hoovi (st siis peateelt vasakpööre). Ootasin, mis ootasin - korraga näen, et minust paremal on Sõpaka hoovist hakkavad välja sõitma autod. Mis seal ikka, las sõidavad. Panin hääle sisse, hakkasin liikuma vaikselt - korraga see sama auto tuhiseb minu eest mööda, teeb vasakpöörde ja sõidab Mustamäe suunas edasi. Mh?? Mis seal ikka, ootame järgmise punase tsükli ära. Vaatan, et hoovist, kuhu mina keerama hakkan (meeldetuletuseks, asusin ikka veel peateel ning soovisin teha vasakpööret), ootab väljapööret vasakule, linna suunas, takso. Las ootab - ootaja aeg olla ikka pikk. Kui tee tühjaks jäi, panin autole hääled sisse ja hakkasin pöörama. Kriiiiiik - hea, et jõudsin pidurile hüpata, sest takso võttis kimaga kohalt ning vihises kapoti eest läbi linna suunas. Panin M maha ning sõitsin hoovist välja, teelõigule, kust saab Sõpakale uuesti peale sõita. Seekord siis sooviks parempööret teha. Panen ennast teeserva valmis, praktiliselt pöördel juba, aga pean seisma jääma - ikka peateele lendas keegi ette. Korraga näen juhipoolsest küljeaknast, et tuleb jalgrattur, selline vana vunts vasakult kõnniteel. Las tuleb... sest kuskil pole näha ei ülekäiguraja märki ega roninud ka vanamees ratta seljast maha, et anda märku soovist teed ületada. Korraga näen, et vana muutub ratta seljas rahutuks, hakkab vehklema ja sajatama. ??? Mina ei saa ikka oma parempööret teha... näen siis veel, et vahepeal hoo täitsa maha võtnud vanamees hakkab hoopis kiirendama ning sõidab kolaki! vastu autokülge. Aga siis sai mul ka viimaks hing täis. Võtsin süüte välja, avasin ukse ja hakkasin uurima, et mis toimub. Vanamees oli muidugi venelane, ei jaganud ööd ega mütsi eesti keelest, sõimas ja karjus. Ma siis ka vene keeles karjusin, et näidaku mulle ülekäiguraja märki, seda, et ta oleks pidanud ratta seljast maha tulema, ei osanud suure ähmiga öeldagi. Muidugi polnud tal ühtegi asjalikku argumenti seepeale, lihtsalt sõimas mind vene keeles. Ja mina karjusin tema peale ka. Pärast oli tööl kurk lausa valus... õnneks autole kriime ei jäänud.
Kusjuures olgu öeldud, et praktiliselt alati lasen ma jalgratturid, jalakäijad ja muu elemendi :) alati üle tee, nii ülekäigurajal (loomulikult - ehkki selles eest nii mitmeidki kordi kaasautojuhtidelt signaalitamist pälvides) kui ka seal, kus tegelikult autodel eesõigus. Mis te arvate, kuidas selline vahejuhtum minu meelsust mõjutas?

Sunday, September 20, 2009

viimaks ometi

on minu ellu sattunud inimene, kes mind siiralt armastab, seda isegi enne minu nägemist!!
Tere,
Minu nimi on Olivia how are you today, I would also like to know, et rohkem ja kui te saate saata e-posti minu e-posti aadress, ma annan teile oma pilte siin minu e-posti aadress olivia101love@yahoo.co. uk kaugus vanuse või värv ei ole oluline vaid armastus küsimustes palju minu elus Ma usun, et saab käia siit! Ootan oma e-posti minu e-posti aadress Olivia.

Saturday, September 19, 2009

apple rage :)

valitseb igasügisene õunauputus- ja hullus. Peamine tarnija on M, kes peale igat Muhust tulekut on lookas! Viimane kord tõi lisaks kilodele õuntele ka kanistritäie õunamahla - soojenduseks, sest maal olevat veel hulgim. Nii ongi siis läinud, et viimastel nädalatel olen pühendunud õunu sisaldavate küpsetiste retseptidele. Lisaks viimaste nädalate hitile, õuna-toscakoogile tulid täna menüüsse õunasõrnikud (jäid küll mingil põhjusel tiba vedelaks...) ning õuna-kookosekook. Seda viimast olen ka varem teinud, polnud väga vigagi, praegu lebotab ahjus :) Muhus tegin ka õuna-kohupiimakooki, aga minu meelest võõras köögis süüa teha pole ikka see (loe ridade vahelt: kook polnud just esmaklassiline). Päris klassikalist õuna-plaadikooki ei julgegi teha, kohe tekivad nostalgilised mäletused oma ema (kuri)kuulsast "tallanahast", nagu mina seda ülbelt nimetasin :D ehk võtan kunagi südame rindu?...

Thursday, September 17, 2009

till

eriti Late-Weichselian till, of course!! ehk siis sai läbi minu esimene peribalti üritus. Astusin ka oma postriga üles, aga küllap oli küsimus minu väljendusrikkuse lahjuses või Q litoloogide tuimuses (noh, eks ikka arvatavasti viimases :D), aga mingil põhjusel ovatsioone ei järgnenud. Küll aga järgnes 4 päeva ohjeldamatut õgimist ning kõvasti naljakaid ning õpetlikke hetki. Meie ringreis toimus Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis, siis Pärnu kaudu Tartusse/Tallinna tagasi. Minu jaoks olid peamised muidugi 3 stoppi: einoh ega kui jutt poleks laiali läinud, et teatud kohtasid külastatakse, ega siis poleks vist kogu üritust kaasa teinudki... elu on keeruline. Nüüd ma parasjagu mõtisklengi, et kas tasub üldse midagi tahta - äkki lähebki täide? Tunnen uusi ideid voolamas ning peaksin püüdma need ka kirjavormi suruda. Tegelikult on isegi nii pisike ajaperiood nagu Q - pelgalt paar miljonit - siiski üllatusi leidub, isegi aastakümneid pärast saidi "avastamist". Aga vaestele taluomanikele, kelle tagahoovis geoloogilised massid tuhnimas ja urgitsemas käöivad, võib küll ainult kaasa tunda... kas te JÄLLE tulete?! Loodetavasti suudame oma rühmaga ka lätlastele suuremat hoogu sisse lükata, sest geoloogilised protsessid, paganased, ei teinud ju tollal riigipiiridel vahet :) minu jaoks on muidugi pöördelise tähtusega jääpaisjärvede mahajooksmine, gauja voolusäng, geomorfi läved jms.
Reisi puhaskasuks sai kilekotitäis Saale org setteid. Juhendaja käskis üles noppida ning tudengitele vaatamiseks sobilikuks teha :D
Lõbusamast poolest võib meenutada meie öömaju - Nakatu ja Kopra talusid. Esimesel oli vahva perenaine, aga vilets netiühendus. Igas toas oli ka petik-vannituba ehk siis plaaditud tühi ruum erinevate lisanditega. Ühtedel oli dušialus, ilma äravooluavata. Meil rippus keset plaaditud tühjust punane pesukäsn... Kadri oli tansulkaks tellinud n-ö unstakate vähendatud variandi - oiiii, kuidas sai jalga keerutatud, niiet pluus oli tõsiselt märg seljas õhtu lõpuks! Kopras kostsid seinad hirmsasti läbi. Siis me Kadriga, peenetundelised, nagu me oleme :) leppisime kokku, et kui üks vetsu läheb, siis teine teeb karmoškaga põrgulärmlikult kakofoonilist "taustamuusikat". Ja nii toimuski - öö läbi! Maksin kurjalt Nakatu talu norskajatele kätte (loodetavasti tema mulle enam tagasi tegema ei hakka, juhendaja ikkagi :D).

Sunday, September 13, 2009

käes on sügis
lehtede langemise aeg
viimaste viljade koristusaeg
ostan kokku ilusaid mäletusi
sest endal jäi napiks
hind kokkuleppel



Monday, September 7, 2009

koristasin oma emo-hala, mis ma vahepeal kirjutasin, muidugi kibekiiresti maha. Mõnikord tekib sügav kiusatus kasutada oma bloogi "nutumüürina", aga hiljem, kainenedes, taipan, et see pole ikka see. Nt kui tahakski mõnele tuttavale anda viite, et pakkuda nt sissevaadet Krakowi vaatamisväärsustesse või mis iganes - oleks see kindlasti meile kõigile üsna piinlik, kui peaks hakkama lugema minu eneseotsingutest, ebaõnnestunud suhetest, kahtlustest inimeste & üldse elu mõttekuse üle jms. Samas, päris "kuivpajukiks" ka ei tahaks seda jätta - sest lisaks teistele loen ma mõnikord ka ise sedasamust. Püüan leida kesktee.
Vaatan, et minu vahepealne madalseis ka ehk hakkab üle minema, vähese spordi, maitsva õunakoogi ja päikesepaistelise vananaistesuve kaasabil.
Kusjuures, endalegi üllatuslikult on üks minu sõnade poolest lemmikuid laule Eminemi Lose Yourself... hämmastavalt minulik. Muidugi mitte otseselt sisu, aga just vaimsuse (oh, kes küll seda räpist otsiks ehk leiaks?...) poolest...
Kas saan ma siis öelda paremini:

Look, if you had one shot or one opportunity
To seize everything you ever wanted in
one moment
Would you capture it or
just let it slip?
/---/
You better lose yourself in the SCIENCE
The moment you own it you better never let it go, oh
You only get one shot, do not miss your chance to blow
Cuz opportunity comes o
nce in a lifetime, yo
/---/
You can do anything you set your mind to, man

ja minu üks lemmikkoht, peale pikka white trashi elu-olu kirjeldamist ja ropendamist:
But the beat goes on
Duh duh doe, duh doe, dah dah dah dah

ja nii ongi. Nii heas kui halvas, biit mängib ikka edasi. Siia otsa sobiks kohe mõni Arvi Siia luuletus, a seda pole käepärast...

Monday, August 17, 2009

inimeste- ja rahvustevahelist vihkamist õhutavad näited :)


üldiselt olen ma siin blogis üldjoontes püüdnud hoida positiivset profiili, aga täna ma küll...

- sõitsin Lasnamäelt kesklinna. Gonsiori tänaval korraga vaatan, taga sõidab mingi kummaliselt käituv auto. Vaatan lähemalt peeglist, roolis on pesueht "valge neeger" selle sõna halvimas tähenduses. Siuke, kes on liiga palju räpivideosid vaadanud ja arvab, et 50 Cent on tegija. Oli temalegi valge rätik pähe seotud, nagu slaavi vanatädile ja valge nokamüts/soni sellele uhkeks krooniks asetet. Videotest pärines ilmselt ka tüüpiline "suck my dick" näoilme ja käitumine - ehk siis keset Gonsiori tänavat kaherealisel pärisuunal kolmanda rea loomine minu ja parepööraja vahele. Ja siis seal sõitmine. No comments.
- rääkisin täna hea sõbra ja kolleegiga maast ja ilmast - nagu ikka juhtub. Ja tema siis küsis kelmikalt, et kas ma tean, kes uueks bota-aia direktoriks saab. Mina ütlesin, et ei tea. Tema ütles, et käivad jutud, et üks blond neidis. Ma küsisin, et kas ma võiksin teda teada - tean nime või nägupidi päris paljusid Eesti botaanikuid. Ta arvas, et pigem mitte, aga kuulnud ehk olen, eriti ajakirjandusest. Oot... karauul! skandaal!! revolutsioon!!! Ma teatasin, et kui vihjatav neiu L. L. peaks tõesti posti saama, võtan ma seda Isikliku Solvanguna. Mitte et mul neiu vastu midagi oleks - tegelikult jätab täiesti ükskõikseks. Mõnikord leheputkadest mööda minnes võib SS õhtulehe kaanel näha lugusid tema uutest tegudest, mõtetest ja arvamusavaldustest. Üldiselt ma arvan, et ta on suht nutikas ning pigem tögab ajakirjandust. See meie kõmuajakirjandus jätab ka sellise paha haisva olluse mulje, mille sisse muruplatsidel või mõnikord ka mujalgi võib astuda. Eks ta, nooruke, astuski ega saa nüüd kuidagi kingataldu puhtaks. Ja natuke tögamist kulub neile ära. Muidu lõbustavad end ainult oksmaade ja avelyde kulul (need õnnetud ei suuda end isegi tögamisega kaitsta). Igaljuhul, et edu näitsikule tööl ja eraelus! Aga - käed eemale botaanikaaiast. Turundusest ei tea ma midagi, ehk seda teeb ta hästi. Aga direktorina oleks see minu meelest solvang kogu Eesti loodusteadlaskonnale. Praegune dire on ka mingi looduskauge jope - net väidab temanimelise olevat hoopis juristipaberitega. Küll aga on meesterahva plussiks vähemalt doktorikraadi omamine - mis tähendab, et ehkki ta tõenäoliselt ei tea ööd ega mütsi asjast endast, on tal vähemalt mingi aim teadusasutuse kui niisuguse eesmärkidest, vastavast ülalpidamisest jms. Tämit, ärge palun-palun-palun ometi pilastage seda asutust...
- viimastel päevadel olen sageli külastanud ühe Põhja-Rootsi linna kodulehekülge (aga sellest lähemalt ehk paari päeva pärast ;). Esilehel on soovitus küsimustega pöörduda assistent Olga poole - miks ka mitte, töökas ja abivalmis slaavitar ilmselt. Mis mind aga rabas, oli väike tõlkeprogrammikene, mis aitab arusaamatuid sõnu tõlkida. Programmi juurde kuuluv keeltevalik peaks andma hea ülevaate, mis keelt kõnelevad inimesed seda kasutavad ning seega ka, mis rahvusest inimesed seal linnas peamiselt ringi liiguvad ning elavad.
Mis seal's ikka - ainult et mina arvasin, et ma reisin Rootsi :)

(vaat siis milline kriitiline sissekanne seekord sai :D)

Wednesday, August 12, 2009

puhkemajandus

nüüd olengi natuke aega pühendanud puhkamisele, nagu endale pidulikult lubasin. Tunnen, et viimaste aastate katkematu tööpühendumus võib anda tagasilööke. Niisiis üritangi natukene kõike töist peast välja heita ning tegeleda rekreatiivsete tegevustega.
Neljapäeval käisin Katsiga tuuril ehk koostasin meile "säästuspaa" paketi. Kats lõpetas ju juunis kooli ja ma mõtlesin, et see võiks tore kingitus olla. Muidugi oli tegemist üllatusega, st viimase hetkeni oli kõik saladuskatte all, aga välja tuli päris hästi! Sõitisme autoga Loksale. Olin sealses ravikeskuses meile kinni pannud massaaže, võimlemise ja tervisekapsli. Võimlemine on ikka tore ja kasuline tegevus. Ehk nagu ütleb kolleeg Atko, liikumine on naise tervise ja ilu pant :D Sain ka mõned päris head harjutused lisaks oma tavalisele füs-teraapia harjutuslehele. Siis mina ronisin kapslisse ja Kats läks massaazi, pärast oli vahetus. Noh, see kapsel... admin soovitas mul selle ära proovida, kasvõi kogemuse mõttes. Ja nagu ma pärast nentisin, läheb see kord kirja kahe korrana - esimese ja ühtlasi viimasena :D minusugustele nõrganärvilistele ei sobi, Katsi meelest oli pigem igav. Põhimõtteliselt sa ronid valgesse kesta, nii et ainult peanupp jääb välja. Ja siis hakkab pihta. Aur, infrapuna, 30 - 49 kraadi temperatuur, veejoad jalataldade pihta, nõeljas jahe dušš üle keha, lihtsalt dušš üle keha ja lisaks veel vahetab värvi ka nagu jõulupuu. Mina olin küll pideva hirmu all, et mis järgmisena toimuma hakkab... Olin valinud endale programmi "Stress" ja ausalt, tekitas ikka korralikku stressi küll :P Massaažiks minul oli aroomimassaaž, Katsil mee-massaaž. Aroomimassaaž on küllaltki leebe. Võiks öelda, et kõige mõjusam minu senistest massaažikogemustest on olnud laavakivimassaaž (mida muide tegi meesterahvas :P). Pärast käisime Loksal söömas ning siis lebosime tunde ja tunde rannas. Merevesi oli raudkülm.

Reede pealelõunal lasime jälle Tallinnast varvast ning sõitsime Käsmu. Viru Folk, muidugi. Täpsemaid fotomeenutusi võib vaadata M. feissbuki lehelt. Üldiselt oli täitsa OK, ehkki vbl oleks oodanud rohkem folgilikkust?...

Ja nädalavahetuse kuni teisipäevani veetsime Muhus. Sääl sai ka kõiksugu asjatoimetusi tehtud, muuhulgas tegin tutvust mahlaaurutiga! Vanal on olemas õunamahlapress ja mingi sõstraveski, aga mahlaaurutit polnud varem trehvanudki. Nüüd naudime õilsa masina vilju. Tagasi sõitsime läbi teisipäevase Hiiumaa - M. ütles, et pole varem sellele saarele sattunudki. Mis siis ikka, harime kaaskodanikke.

Tuesday, August 4, 2009

blogimisest ja mõttekusest

aegajalt tõstatuvad ikka pateetilised küsimused. Olla või mitte olla? Kas reaalsus on olemas? Kas tõde on olemas ja kust seda leida? Mis on elu mõte? ja nii edasi ja nii edasi. No täna tekkis küsimus, et mis on selle blogi mõte. Kunagi ma arutlesin Katsiga keskkooli ajal, et kas proovida ka endale kodukat teha. Kats leidis, et koduka tegemisel on mõtet ainult siis, kui see sisaldab ja seega ka edastab mingit olulist informatsiooni. Avalikkust mittehuvitava info pakkumine on mõttetu. Hakkasin siis vaikselt mõtlema blogidele, mida ma enamvähem järjepidevalt jälgin. Need saab jagada üldjoontes kaheks:
1. kokandusblogid
2. personaalküsimustest lähtuvad blogid :)

1. Ühe foorumi kaudu avastasin juba rohkem kui aasta tagasi Sille tänuväärse blogi ning olen selle tähelepanelik jälgija ning mingil määral ka kodune katsetaja. Sille blogi on lahe! Ma ausalt imetlen tema kannatlikkust toitude kaunistamisel ja serveerimisel. Retseptid on head, aga näiteks šokolaadimaitseline õunakastmekook minul üldse välja ei tulnud :( Aegajalt mõlgutan mõtteid ise jogurti tegemisest... Sille blogrollis saab näha ka teisi Eesti kokandusblogisid, mida ma ka aegajalt, aga tunduvalt pistelisemalt sirvin. Üldiselt teha kokandusblogi on väga huvitav idee, sest süüa teha mulle väga meeldib. Tõtt öelda on meeldinud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Kodus on vana roheliste kaantega "Kokaraamat lastele" ja see on ikka täiesti kapsaks tarvitatud ning mõnedki lehed on kaetud määratlematute plekkidega! Riiulis on vana märkmik, kuhu ma kohusetundlikult märkisin üles pühapäeviti raadiost loetud retsepte :) ning muidugi erinevaid lõikeid kalendritest, pakenditelt jne. jne. Peale oma esimest soustikatsetust (mis oli õega kahe peale ning läks TOTAALSELT aia taha ja otse solgipange) olen olnud üsna hea soonega ses vallas (kui sellist väljendit saab kasutada ;)). Niisiis kokkamine on minu hobi ja lõõgastus. Probleem nr 1 on aga selles, et ma eriti ei viitsi tegeleda selle kauni kujundamise ega veelgi enam, pildistamisega. Ehk siis toit saab valmis ja süüakse ära. Aga kokandusblogi pole midagi väärt ilma kirevate piltideta! Siiski ei suuda ma enda ette kujutada ekstra lauda puhastamast, mingit sitsi-satsiga linikukest kapist välja võtmas ja triikimas, põllulilledest buketti taustale sättimas ning andunult oma kätetööd pildistamas.
Probleem nr 2 on aegajalisus. Ehk mõnikord ma teen palju ja ägedasti ise süüa, aga siis võib vabalt järgneda rohkem poolfabrikaatide tarbimise periood. Ei ole ju eriti cool, rääkimata siis asjalik kirjeldada riisi keetmist ning karbist marineeritud liha pannile panemist...
Probleem nr 3 on see, et mulle tundub, et ma teen liiga lihtsaid toite ja veits nagu häbenekski neid välja kuulutada. Õde kinkis mulle "Sepamaa talu retseptid 2" (oli vist?), Anni Arro retseptid. Kus seal siis olid peened pipstükid!! Ja osades kokandusblogides - oumaigaaden marmelaaden, kus on peened koostisosad - mina sama raha eest teeks juba mitu päeva kooki... Mina oma kanapiruka, täidetud lihapallide, sidruni-juustukoogi, kirju keeksi jms ei julge nina urustki välja pista. Lihtne tüdrik olen, nehh.
Niisiis kokabloogipidajat minust ei saa.

2. Personaalia. Noh, mul on kombeks aegajalt üle vaadata nii mõnegi inimese blogid...aga mis neist nimedest siin... Neid ühendavaks lüliks on see, et ma kas tunnen antud isikut või siis olen mingi teise blogi kaudu sellele sattunud. Mis ma oskan lisada... palju toredaid inimesi :) Samas, minu puhul personaaliablogi on natuke igav, sest minu elus pole ei karme keerdkäike, võimsaid muutusi, kuulsustest tuttavaid, kompromiteerivaid ega skandaalseid mõtteavaldusi (põhimõtteliselt, thanks God :D). Niisiis ainult persooni peal nagu kah seda blogi välja ei tahaks vedada...

Mis siis veel üle jääks? Noh, näiteks reisibloog. Mis oli ka algne idee. Aga viimasel ajal pole enam ka kuigipalju reisinud. Nüüd augusti võibolla paistab üks ja oktoobris teine, aga kas seda on siis piisavalt?
Kui keegi peaks seda blogi siiski ka lugema, ole nummi ja paku välja oma idee...

Sunday, July 26, 2009

natuke liiklusjorinat jälle

F**K, kelle jaoks see liikluseeskiri küll tehtud on?! Vaadates osasid kaasliiklejaid, tundub, et tõesti valdav enamus kas: 1. ostis load, aga eeskiri ununes lugemata 2. ostis load, eeskirja luges ja unustas 3. sai läbi häda load kätte ja unustas 4. eirab teadlikult (õu, ma olen lahe ja paha ja huvitav ja k****n kõigile eeskirjadel kõrge kaarega). Joriseks sedapuhku JÄLLE kiiruse kallal.
Eksperiment 1: täna, Tallinn-Haapsalu mnt. Mina, roheleht, sõidan 93 - 94 km tunnis (reaalselt - gps-iga jm kontrollitult; jah, olen ise kah paha-paha piiril). Minust mööduvad pea KÕIK liikuvvahendid, sealhulgas valdav enamus sõiduautosid, sõiduautosid järelhaagisega, rekkaid, tsisternautosid, teisi rohelehti ning tagatipuks ka paar mootorratast. Kusjuures tsoonis, mille piirkiiruseks on 90 km tunnis. Ootan hingevärinal, millal rollerid hakkavad mööda vihisema.
Eksperiment 2: eile, Järvevana tee. Seal võib linnas sõita kiirusega kuni 70 km/h. Noh... ma siis mõtlesin, et proovin kah liiklusvoogu sulanduda, nagu soovitatakse. Kiirusel 82 - 83 km/h oli see igatahes veel võimatu.
Mis aga ajab tõeliselt külma hirmuhigi laubale, on autofoorumid. Näiteks auto24.ee foorumid.
Kas TÕESTI on liikluses nii palju huligaane, nahhaale, jobusid, osse, "rallimehi" ja potentsiaalseid segereid-laiksoosid :O

TÄIENDUS: näiteid elust enesest ehk tuttavate tuttavate arusaamu
- signaali peabki laskma, igal võimalikul juhul - mis nad siis teevad seal ees lollusi. Mina tulen uhkelt oma autoga, pöörded 3500, mis nad uimavad?...
- õige sõidukiirus on lubatud kõrgeim kiirus + 13 km/h - selline mõnus ja polku ka ei pea kinni...

Saturday, July 25, 2009

ja jälle lahedaid animaleide torust...

How to cope with depression

uidud

Keerasin ilusa maa-töö-päeva ****, sest unustasin rohud kaasa võtta. Ja nagu naksti, lendas üle kaheksa aasta kohale reibas herilane ja oligi kööga. Ääremärkusena võib lisada, et Kohila kiirabi sakib - kui neid vaja on, pole kedagi olemas, kogu majaski pole hingelist, perearstid puhkusel ja apteek igavesest ajast igavesti suletud.
Olen ka viimasel ajal hakanud rohkem blogisid lugema ja inimesed sääl kirjutavad, et mida neil vaja oleks - noh, osadel on vaja naist/meest, osadel elamispinda jne. Ma siis ka hakkasin mõtlema, et mida MINUL vaja oleks? Ja jõudsin järeldusele, et üht mööblitükki. Mida Eestis praktiliselt ei müüda või kui, siis hingehinna eest. E-bays müüakse, aga Eestisse ei postitata. Tegemist on põlvetooliga. Küll tahaks saada...

Wednesday, July 22, 2009

autolesbi esimesed 5000 km

vahtisin just eile odokat ja selgus, et olen kokku kimanud oma 3,8 kuuga üle 5000 km! Aga õigus jah, kimanud ei tohi öelda - sest algajad juhid ei tohi kimada, nagu mulle minu kõnepruugi peale korda märkus tehti :) Mis siis on selle aja jooksul uut & huvitavat selgunud?...
1. auto pidamine on kallis värk. Vahetatud ja paigatud on hulk osiseid.
2. bensuhindade jälgimisest võib saada hobi. Kes oleks arvanud, et see nii põnev on?!
3. igas inimeses, kaasa arvatud minus, peitub väike liikluspaharet. Lähemalt ei räägi :P
4. Tallinna liiklus on loterii. Kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub...
5. Klassifikatsioon: inimesed, kiirustajad inimesed ja ahvid kehtib. Raudselt. Eriti see suunatule ja signaali osa. Ma olen viimastel aegadel signaali peale ise vastu signaalitanud. Näiteks täna, andsin ülekäigurajal teed jalgratturile, kes ratast käe kõrval veeretas. Tagumine muidugi lasi pikalt ja põhjalikult signaali. Ma lasin vastu ka, ehkki lühemalt. Mõnikord ma mõtlen, et MIDA signaalitajad mõtlevad? Ja kas nad saavad aru, et minu signaal on ikka neile vastuseks? Ja vastus, teadagi, sõltub esimesest arvamusavaldusest. Ehk, kui signaal tagant tähendab : vahva! lasid jalgratturi õiges kohas üle tee! aga nüüd püüa veits kiirendada, ole pai! siis minu vastusignaal tähendab: ole tänatud, sõber! püüan, aga minu auto ei kiirenda päris nii kiiresti, kui sinu 3,o liitrise mootoriga maanteelaev! hiljemalt kuu jooksul lasen paranduses küünlad üle vaadata, ehk on viga seal?! Aga kui signaal tähendab: tra, mis sa roheline konn passid seal ees, nahh...mis mõttes sa bitš lased jalakäija üle?! siis vastus on ka samas stiilis (lisaks autojuhiloale oleks võinud investeerida ka liiklusraamatusse või ime muna, jobu või midagi veel ropemat).
6. Tallinn-Tartu maantee...koht omaette.

Wednesday, July 15, 2009

juuli kaob käest


igav liiv ja tühi väli, ma ütlen :@
aeg läheb, niiet... vahepeal olen ma tegelenud millega iganes: peamiselt hüpelnud teiste isikute vilepilli järgi ja tegelenud millega iganes. Muuhulgas ehitasin maja valmis. Sain viimases jaos ka tõeliselt tähelepanuväärse tõve, mille kulg oli kõike muud, mis meeldiv (öäkkkkk). Nüüd istun tööl ja passin kurjalt suviste tööde nimekirja, lõputut nimistut asjadest, mis tuleb enne "augusti teise poole esimest poolt" korda ajada. Kusjuures mul peaks see ja järgmine nädal puhkus olema!!!! Fiigushki, ütleks venelased selle peale. Türa persse, ütleks mu juhendaja. Nädala lõpul pean minema Lõuna -Eestisse. Seekord siis klouniks. Folgile see aasta jälle ei saa, tundub, et mu aeg organiseeritakse sujuvalt muudeks kasulisteks ettevõtmisteks. August on täis tormamist. Septembri kohta ei tea midagi, välja arvatud üks poolpikantne tööüritus. Oktoobriks on piletid juba ostetud. Mis toimub...

Sunday, July 5, 2009

laulupeo telgitagused: med.teenistus


juba kevadel tuli meie rühma listi kiri, et kes tahab laulukale esmaabisse minna. Mina tegin enne atesteerimise ära ja siis andsin ennast ka üles - ikkagi kena väike ettevõtmine ning võiks ju kaasa lüüa. Nädal varem oli meil täiendav instrueerimine ning siis trall algas. Osad olid proovidel valves, osad rongkäigus, osad tantsupeol ning lõpuks üritasime kõik jõud kokku koondada laulupeole. Paar abilist tuli ka Punasest ristist ning teisi vabatahtlikke meditsiinikoolidest. Minu jaoks oli aga tegelikult üllatus, et suuri üritusi esmaabiga nii suures ulatuses katavad vabatahtlikud. Eile sai siis terve päev lauluväljakul oldud, hommikul kaheksast õhtul poole kümneni. Vahepeal käisin kaks tundi kodus magamas ka. Hommikustel proovidel oli meid kokku neli, lisaks välihaiglas kaks õde, lauljaid aga kolm-pooltuhat ning lisaks muid indiviide. Õnneks midagi ei juhtunud, ehkki eilsest oli kumu juba kosta, kuidas proovides rahvas langes nagu loogu. Noh, kuna hommikul olid ka profid lauljad, siis nad ka käitusid, nagu profid - ei minestanud :D
Meil oli eraldusmärkideks kollane helkurvest ning punane velvetist laulupeokott, mis oli nänni täis. Siinkohal kriitikat ka: koristajatel olid samasugused vestid, ainult sildike "esmaabi" oli puudu. Paariline mul turtsus üsna korralikult, et sõbrad hakkavad ilkuma, aga minu jaoks oli mõtlemapanev pigem see, et inimesed võivad ju minna koristajate juurde esmaabi saama - oli ju ka lehtedes lihtsalt kirjas, et esmaabi annavad kollaste vestidega inimesed. No aga üldjoontes mina võtsin seda pigem naljana ning nimetasin neid "teisteks meedikuteks" :) Koti kohta võiks poriseda, et sealt oli kole ebamugav asju kätte saada, sest see oli ju pehmest riidest õlakott. Lisaks kolleegid kommenteerisid, et peale kannatanu minematassimist koti järgi minnes peab läbi tuulama kümmekond identse väljanägemisega kotti, et leida seda õiget. Õhtuses vahetuses oli varustusega natuke nigelalt esialgu, sest kuna rongikäik venis, siis ei jõudnud esmaabipaunad ning vestid kõigini.
Õhtul oli muidugi hoopis teine tera ning aktsioon hakkas pihta. Meie paar sai kõige suurema pindala kontrollida ning olime püsivas meeleheiteseisundis. Niisiis seerisimegi kuskil kontrollalade keskel ringi ning üritasime nähtavad olla. Isegi ala läbi marssida oli põhimõtteliselt võimatu, sest me ei saanud kella poole seitsmest lihtsalt massist läbi liikuma. Kui algselt me ennustasime, et tuleb ca 1 esmaabistaja 1000 osaleja kohta, siis meie sektoris oli vahekord röögatult suurem. Mina olin paari sidemees ning tegelikult on päris raske kuulata koguaeg kõrvas jooksvat sidekanalit ning suhelda inimestega. Inimesed astusid ligi, paar väljakutset oli ka. Õnneks midagi eriti võigast meie paarile ei sattunud, teistel oli karmimaid juhtumeid. Ütleme siis nii, et välihaiglal olid käed-jalad igatahes tööd tihedalt täis ning järjekordki ukse taga. Viisime ka paar inimest sinna (noh, lähemalt ei oleks ju ilus rääkida, või mis?), aga enamus said oma plaastrid ja muu pisikraami meie paunast kohe kätte. Kokku tuli vist 15 pöördumist. Bürokraatia ruulib kõikjal - meil oli ka oma aruandeleht ning keset "lappimist" pidi inimeselt küsima tema maakonna ning vanuse :D
Ikkagi olen ma täitsa rahul, et sai tükk tööd ära tehtud ning kogemusi omandatud. Vabatahtlikud on fantastilised!!!

Saturday, June 27, 2009

mõte uitab

õigupoolest sai käesolev mõttelõng alguse sellest, et mu silm hakkas insta seminari ajal ringi uitama. Ei, ettekanne oli huvitav, käsitles globaalset kliimamuutust ning eriti erinevate raportide telgitaguseid. Nimelt olla siis kaks võistlevat koolkonda - no mina olen rohkem kursis ja oma silmakesega näinud ipcc-d, aga olevat ka ameerikamaal loodud vastukaaluks siis nn mitte i-pcc (ehk siis väidetavalt valitsusväline, mitte -ülene), mis siis püüab inimese mõju kliimamuutustes vähendada. Aga oh häda, üks olulistest figuuridest ses projektis jäi vahele meelehea võtmisega asjast huvitatud suure kompanii käest... niiet peatükke teadlaseetikast...aga see selleks.
Niisiis hakkas pilk uitama ja jäi pidama ajakirjapuu otsas olevale ajakirjale. Oli see siis Saldo või jumal teab veel milline Eesti majandust ning innovatsiooni (?) arendav ajakiri, kuid minu tähelepanu pälvis kaanepildipoiss. Esikaanelooks oligi siis tema poolt mingi võlanõustamisteema või midagi sarnast. Ja mulle meenus, et meesterahvas oli kunagi mu paralleelklassivend põhikoolis. Selline silmadel salkus juustega ja suure nahktagiga "mässaja" vend, kes käis ühe klassiõega ning peale põhikooli lahkus ühte Eesti eragümnaasiumi. Mitte et poisis endas oleks midagi märkimisväärset olnud, peale selle, kui ma ühel koolipeo õhtul oma klassiruumi minnes märkasin neid klassiõega koolipingi peal millegagi ametis olevat, aga mind jahmatas praegune kaanepilt. Pöetud peaga, kergelt moodustuva topeltlõuaga, malbe, peaaegu maheda ilmega, pintsakustatud-lipsustatud, rääkimas tõenäoliselt tähtsat juttu majandusest ja konjunktuurist ja talsest ja tarbijahinnaindeksist ja kõigest säärasest.
Ja siis ma hakkasingi juurdlema muutumise üle. Mis meiega küll toimub... kas on osad meist tõesti suureks saanud? Üks minu hea sõber armastab mõtiskleda suurekssaamise üle, millal see juhtub, mida see endaga kaasa tooks. Mina mõtlen, kas see on fassaad või tõesti osad inimesed muutuvadki tõsisteks täiskasvanud inimesteks? Noh, sellisteks, nagu me kõik lapsena mäletame onusid kunstnahast diplomaadikohvri ja vihmavarjuga tähtsal ilmel tööle minemas. Mis küll teeb nad selliseks... Millised eestindatud peeterpaanilikud hirmud mind sellistel hetkedel tabavad...Et ka mina olen enda märkamata saanud suureks. Sest juba ligi kaks aastat pole ma välja suutnud mõelda asja, mis teeks mind jälle rahulikuks ning usaldavaks, sest sõna õnnelik on minu jaoks alati olnud sisutühi. Minu ideaalid võeti jõuga ja neist jäid järgi vaid armid rõõmutul näol. Mõnes mõttes lapsepõlv lõpp ongi vist kõigil mingi nurga alt vaadates vägivaldne. Tuleb mingi sündmus ja seejärel kõik muutub. Mis on olnud Sinu jaoks see sündmus, kui Sa korraga taipasid, et nüüd on muutus siin, Sinu juures ja sees?

Saturday, June 20, 2009

ilupilte norrast, Bergeni lähistelt ehk Bergen, tervist!!! vol 3

juuni alguses sai kolmat korda käidud Norras, Bergeni lähedal Fanas, kus muuhulgas asub ka Bergeni ülikooli botaanikaaed. Toimus konverents - minu meelest enamus ettekandeid olid sisukad ning suisa viljastavad. Elasime kohalikus folkhögskoles ehk asutises, kuhu noored lähed peale keskkooli, kui ülikooli minna ei viitsi. Küll õpitakse seal voolimist, draamat ja jumal teab mis muid alternatiivseid kunste! Toitlustamine oli ka kohaliku söökla poolt - tundub, et nende stampmagustoit on tarretatud vahukoorekreem erinevate moosilisanditega - vähemalt seda meile serveeriti 3 korda.

Lääne-Norras on vapustavad rododendroniaiad. Mis õitsevad maikuus!
Väike botaaniline tüng. Näeb välja nagu maasikas, kas pole? Aga miks on õied punased? Sest tegemist pole mitte maasikaga (Fragaria), vaid hoopis teise roosõielisega (Potentilla).

Magnooliaõied
Botaanikaaed on üsna vana ja väärikas, huvitavate kollektsioonidega. Üks special on vanade roosisortide päästmine. Nad koguvad teateid ja istikuid vanadest taluhoovidest, härrastemajade aedadest jm. ning istutavad neid botaanikaaeda. Muidu vanad sordid lihtsalt kaoksid. Loomulikult on botaanikaaial ka oma sõprade klubi. Pildil küll lihtsalt mõnus kivipink päikesepaistel.
Botaanikaaia jaapani aia sektsioon. Norrakatel on jaapanlastega "erisuhe" - väidetavalt oli Jaapan üks esimesi, kes tunnustas Norra iseseisvust. Niisiis ehitati aastapäevaks ühe kuulsaima jaapani arhitekti käe all kaunis jaapani aed ülikooli botaanikaaeda.
Kui ma tahtsin araukaariast pilti teha, teatati mulle, et araukaariatest on pilte tuhandeid, kuid pilte minust koos araukaariaga on üks. On küll.

Tuesday, June 16, 2009

sõprus on üldiselt lahe

aga nad on piletihindu tõstnud, nii mulle näib! Käisime eelmine reede vaatamas Seraphine'i. Ma ütleks, et üle tüki aja üks tõeliselt hea film! ega ta ilmaasjata terve seljatäie auhindu ei saanud! Filmi vaatama minnes olin juba varustatud artikliga ning ootasin midagi sarnast Tütarlaps pärlkõrvarõngaga - see on muide üks mu lemmikfilme. Mitte esmajoones sisu, mis on kergelt sentimentaalne, ehkki mõjuvas vormis esitatud, kui just film ISE. Kaadrite koloriit, montaaž, koostöö muusikaga. Värvid. Minu jaoks oli eriti nauditavad pidevad paralleelid madalmaade olustikumaalidega. Kaader kaadri järel nagu kaunimad klassikalised maalid... Seraphine oli siiski veidi teistsugune. Minu jaoks liialt ehk persoonidele keskenduv? Muidugi oli ka maalilisi :) maastikuvaateid, linna, sõda jms aga oleks võinud rohkem olla. Film ei nõua eriti tausta kunstiajaloos. Vaid paar viidet teistele kaasaegsetele naivistidele.

Aga Sõpruses käisime vaatamas kunagi varem ka animafilmide festivali, mille kohta ma olen ka veidi etteheitvas toonis lühisissekande teinud sügisel. Leidsin netist üles ühe vahva filmijupikese. Vene naljad :) http://www.youtube.com/watch?v=a-vSS5S3VqU

Monday, June 1, 2009

pildimaterjali seletuskirja "Mis ma tegin eelmistel nädalavahetustel" asemel

Tsiteerides veebel T.-d: sitt lendaski ventilaatorisse ehk situatsioon "Esimesel konvoi autol oli kontakt vaenlasega" keeras ära sebimiseks. Füüsiliselt küll suhteliselt kurnavad, on praktilised harjutused ülimalt vajalikud. Pildil tarime ära "rinnahaavaga kannatanut", kuis mujal, kui vaenalse tule all!
Töö sektsioonides: lahase sidumise ajal teine osapool kerib sidemed rulli tagasi. Mehhaniseeritud värk :)


Anneke on jälle ohver. Kusjuures viimasel ajal soovitatakse kunstlik hingamine üldse vahele jätta (seda siis eriti võõra inimese puhul) ning "tampida". Pidada andma pärast haiglas kõrgema elulemusprotsendi. Pealegi ka kaudne südamemassaaž peaks mingil määral kopse ventileerima.