Jah, selline linnaosa on Vilniuses! Kui ma guidebookist lugeisn, siis jäi mulje millestki Kristiania-taoliselt kunstihipide kommuunist. Kohapeal selgus, et pole viga, täitsa ontlik ning vanalinnalik piirkond. Ehkki, nagu ka minu õhtune kaaslane Milda nentis, pimeduse laskudes ei tasu seal väga julgelt ringi liikuda. 

Koiduvärav ja muidugi imettegev Jumalaema ikoon (asub siis akna taga olevas kabelis). Religioossetest märkustest veel niipalju, et neljapäeva õhtul käisin katedraalis. See oli pilgeni rahvast täis. Altarile lähedamal asuvatel inimestel olid käes kilekotikesed viilutatud leivaga! Ühel kodanikul lehvis käes ka Leedu lipp. Eestlaste, va ateistide või protestantide jaoks, võib tunduda veidi kummaline, et astud peale tööd Maximast läbi, ostad viilutatud leiba ja astud koduteel katedraali sisse, et leib õnnistatud saaks. Palvetad kirikupõrandal põlvili natuke oma kaitsepühaku kabeli ees, süütad küünla ning lööd ägedasti risti ette. See on nende kasvatus ja mood - ja tegelikult ma leian, et see on isegi omal moel tore. 

Teie Alandlik Teener Trakai linnuse taustal

Trakai linnuseni viiv sild (linnus asub nimelt järvesaarel)

Natuke teise rakursi alt

Tegelikult oli Trakai marulahe koht ning suvel, ma usun, veel lahedam. Väike linn asub järverohkes piirkonnas. Populaarne suvituslinn, ilmselgelt (merd vaestel leedukatel ju pole, napike 90 km Klaipeda ja Palanga kandis. Näiteks Andrius tunnistas täna, et ta pole eluski ühelgi saarel käinud). Giidiks oli seekord Dalia. Linnuses on ka palju ajaloolisi väljapanekuid, Leedu ajaloost, tarbekunstist jms. Keskajal, 14. sajandil oli Trakaisse asustatud kogukond karaiite (jumal paraku, ei saa ma selle rahvakillu päritolust aru! On nad Krimmi tatarlased? Krimmi juudid? judaistlikud türklased?), kes moodustavad huvitava osa kohalikust populatsioonist. Pea kohustuslik on Trakais proovida ka kibiny, traditsiooniline pirukas.

...ja natuke poliitilisi sahinaid ka

et siis mis ikkagi toimus siin täna...miks mingid tüübid mässavad? Olen seda nüüd mitme pärismaalase käest pärinud ning arvamused lahknevad. Väidetavalt on küsimused majanduslikud ning seotud uue maksupoliitikaga. Samas on ka nenditud, et suur tegur on Algirdas Paleckise isiklike ambitsioonide rahuldamisega poliitikamaastikul. Niiet mine sa võta kinni, kus tõde on. Samas möödus tänane päev rahulikult ning õhtul Seimasest mööda jalutades võin kinnitada, et maja seisis ning polnudki eriti räämas väljanägemisega. "Peaprotsessiooni" ajal, kui nad ka minu öömaja eest läbi marssisid, olin mina muidugi tööl. Samas, umbes paarsada inimest pole tegelikult ikka mingi näitaja. 

Ja teine huvitav ääremärkus: Eestis on aegajalt mureküsimuseks vene immigrandid. Leedus seda probleemi pole, kohalikke venelasi on tõesti väike protsent ning needki eelistavad madalat profiili hoida. Ometi pole rahvusküsimus ka leedukatele võõras - nimelt kerkivad aegajalt küsimused seoses Poola vähemusega! Kusjuures Poola riigiisad pidavat Leedu poolakate separatismi ning poliitilisi nõudeid vargsi toetama...

Leedu folkloor

eelmine nädal palusin Dalial leida mõni tore folgiüritus. Seesinane siis täna ka toimus! Enne käisime veel läbi ka maja hoovist, kus olid:

Leedu vastlakomme - lapsed teevad maske ja nukke. Need kogutakse kokku ja põletatakse ära ning sellega "peletatakse talv minema". Needsinased on tehtud Vilniuse erinevate lasteaedade laste poolt.

Üritus ise tuletas mulle meelde minu vanu folgiklubi-aegu (oh aegu ammuseid...), kui sai ka ise lauldud-tantsitud ning pulli tehtud. Rahvalikud taidlejad Lõuna-Leedust igas vanusegrupis, pildile olen saanud neiud ning vanemad daamid lauluhoos. Peale "ametliku osa" lõppu järgnes vabakava ehk Vilniuse vaste Tiigi seltsimaja tantsuõhtule. Väga lõbus, Dalia tantsis minuga ja üks jaapani poiss ja veel muud rahvast ka. 

mõned paraadpildid lumisest Vilniusest :)

Suurvürstlik kõrgus isiklikult :)

Peakirik ja kellatorn

Lubasime - tegime! Ehk Gediminase torn lähedalt ning päeva ajal. 

Vilnius päikesepaistes...

ja lumesudus.

külm on.

Laupäev oli bizi päev. Reedel oli kolleeg Milda mulle pajatanud ühest paljandist linn lähistel. Geoloogi süda minus lõi põksuma ning võtsin vastu otsuse seda külastada. Sain abi kaartide asjus, kuid ebaselgeks jäi, mis ajastuga on tegemist. Hommikul (mitte väga vara, vaid ikka mõistlikul laupäevahommikusel ajal) asutasin end teele. Vahepeal tekkis ka idee läbi põigata Kolme risti mäelt, mida samuti peetakse üheks Vilniuse sümboliks. Kaardi peal oli kõik ilus ja selge, looduses muidugi mitte. Nimelt läksin ma alguses üle vale jõe ja siis üle vale silla, viimaks leidsin küll õige teeotsa, kuid mitte rada mäkke. Viimaks sattusin kokku samasuguse, eksleva poolakaga Gdanskist, ühendasime jõud ning ennäe:

Iseenesest olla legend, et kunagi olla leedu paganad frantsiskaani munkasid 14 tk kinni nabinud, ristide külge sidunud ning alla-Nerist lasknud – ajaloolased seda ei kinnita. Igaljuhul mingil ajal sinna puidust ristid ehitati, 20. sajandi algul betoneeriti, nõukaajal lasti õhku ja Leedu vabanedes uuesti taastati.

Peale ristide leidmist jätkasin teekonda Puċkoriụ suunas. Kaart oli, nagu alati, rohkem imaginaarne ning olin skeemi ise tänavanimedega õnneks täiendanud. Tegin mitu õnnestunud lõiget läbi väikeste majadekogumike, kuid kiirteele jõudes olin ikkagi juba suhteliselt väsinud. Asja raskendas ka ootamatult külm ilm. Olin hommikul välja minnes arvestanud umbes sama ilmaga, mis siin viimased kaks nädalat valitsenud on: vihmane, plussmiinus 0. Hommikul ehk oligi, kuid päeva peale hakkas lund pihustama ning taevas lõi külmakuulutavalt selgeks. Kui ma siis ühtäkki avastasin, et taskus olev taskurätik on muutunud jääklombiks ning teksade sääred klõbisevad, sain aru, et asjad on halvasti! Elasin ühest bensujaamast teise, ostsin teed kosutuseks, küll oli hää. Viimaks, enamvähem allaandnuna ning tagasi linna viivat bussipeatust otsivana jõudsin kohale. 

Nojah, kui leedukad seda paljandiks nimetavad...Tegemist oli kvaternaarse, et mitte öelda hilisjääaegse moodustisega, tõenäoliselt moreenne servamoodustis vms. Ja vastavalt ilmastikuoludele muidugi ka lumega kaetud!! Allatulek nii sealt kui ka varem, Kolme risti mäelt oli pehmelt öeldes tõsine libedarada. Küsisin pisikesest kohvikust teed lähime bussipeatuseni, sest kole külm oli ikka. Teed võtsin ka. Buss sõitis muidugi nina alt ära ning polnud jälgegi mingist plaanist. Peale mõnigast väga külma ooteaega võtsin esmakordselt oma elus vastu otsuse hääletada – p****e, enam hullemaks minna ei saa. Ja paar autot hiljem korjaski üks pisut veidra väljanägemisega leedukas mu peale ning tõi Užupe kanti ära. Põikega ühest kohvikust (neljas teepaus) läbi liipasin lõpuks kodupoole. 

Kiire dush, õhturiietus ning ooperisse! Kavas oli Wagneri Valküür. Mulle Wagneri muusika väga meeldib, ei pidanud pettuma. 

Ooperimaja ise näeb välja mõnevõrra teistsugune kui meie Estonia - inimesed istuvad rõdude asemel nagu pesakastides! Lauljad olid tasemel, eriti (minu meelest) Sigmundi osatäitja. Muidugi oli tegemist suhteliselt pika etendusega – üle nelja tunni.

Pühapäeval pidin minema Trakaisse...asi vedas juba algusest vähe kiiva. Nimelt astusin vale trolli peale ning sain 0.9 liti eest Vilniuse industriaalseid äärelinnu näha. Sealt tagasijõudmiseks ning bussijaama sattumiseks kulus üle tunni. Bussijaamas aga tundsin, et tervis pole hetkel enam see (tundub, et eile sain ikka külma) ning läksin hoopis koju tagasi. Käisin ka ühest kohvikust läbi ning sõin lõunaks Leedu ühte rahvusrooga – cepelinai. Poolas oli sarnast rooga, nii külmaletis (nime ei mäleta) kui ka Silesian noodles nime all (minu meelest). Ülejäänud aja vahtisin kodus Leedu ka Poola telekat. Ehk võtan näiteks reede pärastlõuna Trakai tarvis vabaks...vaatab, kuidas töö edeneb!