luuser vana sirbiga

minu seisund on määratlematu. Oleksin ühel hetkel nagu igal pool ja samas, tegelikult mitte kuskil. Tunnen jätkuvat tahet kogu mängust välja astuda. Aga ma olen segatud intriigidesse, millest minu jõud enam üle ei käi. Jälle mult nõutakse igasuguseid asju. Asju, mida ma anda ei saa. Mina ise, vaimsus, töötahe, tulemuslikkus, kuulekus, tunded, ettevõtlikkus, lojaalsus, sõnapidamine, kannatlikkus, kangekaelsus. Minu ego. Minu tulevik. Mina. Mina.
Kas oleks lahenduseks reeglite eiramine? Konflikti puhul on alati küsimus taustsüsteemis (okei, tegelikult on nii igal juhul). Eriti eetilises taustsüsteemis ning reeglite kogumis, mille sees käitutakse ning mida grupp (?) õigeks peab. Sellepärast ei saagi olla lahendust kahte erinevat taustsüsteemi omava osapoole tülile. Sest pole võimalik kokku leppida, mis on nn. õige (okei, ma tean ju samuti, et mingit "õiget" pole tegelikult olemas). Teadagi, tõde ja õigus ja muud klisheed. Püüan konstrueerida mudelit antu käitumise rakendamiseks. In progress...

Miks on minus ikka ja jälle kahtlused? Ma kaalun nagu kehvalt taadeldud instrument ega suuda kuidagi oma neetud osutit skaalal paigale sundida. Minus on halvad mälestused ning kurjad eelaimused - kas siis selliselt põllult saab kasvada haruldane õis? Küsimus on ikka ja alati usalduses. Kas ma julgen mõelda usalduskriisile? Mulle on öeldud, et antud olukorras head lahendust polegi. Peaasi, et ennast lolliks ei tee (vähemalt mitte väga hullusti, selline minu tavapärane on lubatud ning peaasi, vältimatu).

Mind vaevab kadedus inimeste suhtes, kellel on elu. Nad armastavad midagi, teevad midagi ja ehk on neil ka eesmärk. Minul on ka eesmärk, aga ma ei liigu enam. Ma olen kuradi tühi kest ja ainult kadedust täis. Sest teistel inimestel on sisu ka. Ma olen kurblik fassaad, mis kõigub tuules. Tuul, vaadake, on viimasel ajal tugevnenud ega puhu enam ainult läänest, vaid igast ilmakaarest. Ma peaksin rohkem lugema. Tahaksin lugeda Õnnepalu uut raamatut. Tema luule ja raamatud ja esseistika on mulle peaaegu alati väga peale läinud. Ta nagu mõtleks nendest samadest asjadest, nagu mina ja erinevalt minust, suudab neist sujuvalt kirjutada ning ka teistele inimestele näidata. Üldinimlikkus. Otsimine. Rännak. Sõnatu palve, mida välja ei öelda. Peaksin lugema rohkem kristlikke tekste (vanemaid, st, nt Augustinust vms). Tahan hinges rännata Pühale Maale (mis ei asu meist idas...). Võta jalast oma kingad, sest püha on maa, millele sa astud!!! Minusugused sinna muidugi ei astugi, sest ideaalideta inimesi ega neid, kes enam lunastuse võimalikkusse enam ei usu, sinna ei lasta. Isegi kaugelt ei näidata.
Pea valutab kohutavalt, nagu alati, mõeldes asjadele, millele ei tohi mõelda.

tööpilgud

nüüd ma käin tööl, nagu korralik inimene kohe. Töö on jube ja palka saab, närvikuluga võrreldes, jube vähe. Meie putka on ka üle-Eestiline broneerimiskeskus, mis tähendab, et üle ühe on kõned kas rahulolematutelt klientidelt või rahulolematutelt perenaistelt. Enamus kurjustamist on muidugi täiesti ilma asjata. Sain eile ka Katsiga kokku ning küsisin nõu (tema on klienditeeninduses mitte ainult spetsialist, vaid juba ka Juht :D). Klientidesse, ütles ta, tuleb suhtuda rahulikult ning mõista, et nad helistavad probleemi pärast. Probleemi saad lahendada aga ainult sina. Ja et helistav klient on omadega kimpus ja karjub mitte sinu, vaid probleemi peale. Niisiis sina, teenindaja, kuulad ***** ära, mõistad, et tegemist pole eriti nutika tüübiga (muidu tal ju ei tekiks probleemi ega helistamisvajadust, onju) ja pakud välja lahenduse. Elegantne, mis?

krja-krja

jätkub kultuuriprogramm kinos Ateena! Täna peale tööd sain kokku Mari-Liisiga ning nagu kultuusetele inimestele kohane, läksime kultuurselt õhtut veetma :) Valisime viimase Krää. Oli hää. Kui nüüd selgus, et varem figureerisid nad Väikese Hellero nime all, siis võib meenutada, et nende esinemist sai nähtud ka eelmisel Viljandi folgil. Toredad neiud + üks noormees., erinevad pillid kitarrist ja karmoskast hiiu(?) kandleni, laulud valdavalt küll Lõuna-Eesti regilaulu moodi. Fänne jätkus terve Ateena pööningukambritäis.
Pärast käisime ja austasime oma kohalolekuga ühte Tartu pitsakohta. Kuulasin huviga uusi ühikauudiseid - selgub, et majja on toodud (vähemalt osadele korrustele) uued pliidid! Kas nad ei hakkagi siis viimaks vrakki maha tõmbama?!

kuhu edasi

Käisime täna Ateenas filmi vahtimas, rootsi film oli, De levande (teile, kes te elate). Kirjas oli tragikomöödiana, meile väga meeldis. Just selline kiiksuga film, natuke unenäoline. Tabavalt skandianaavialikud stseenid! Inimesed filmis olid õnnetud, aga kokku tuli päris koomiline lugu. Suht muusikaline oli samuti, lauldi (mh näiteks Burshi hiilgus endine) ja mängiti sõjaväe/matuseorkestrit. Pärast läksime ja "hoidsime kõrsi nokas" ka vähe aega.
Seda kõike muidugi sel puhul, et märkida pööret minu elukorralduses. Kas see pööre saab olema hea või halb, ei hakka ennustamagi. Tean vaid, et see oli vältimatu. Nostalgia on hetkel suur, meenutan, KUI õnneliku ning vabanenuna ma end neli aastat tagasi tundsin! Hirm tuleviku ees on samuti inimlikult mõistetav. Näen mõttes puud, mille juured on kuivamas ega suuda enam kehandit püsti hoida...kas ka minu jõud on raugemas?

no mõnikord on kohe sellised hetked, et siga ka ei söö... siis tuleb mulle meelde üks tore film, mille nime ma enam meenutada ei suuda. Seal on maruvahva stseen, kus peategelane ühel eriti närusel hetkel vaatab peeglisse ja hakkab iseendaga valjusti rääkima asjadest, mis talle ei meeldi. Ta saadab p...sse terve ameerika ja kõik inimesed ja valged ja neegrid ja narkarid ja palju linnu ja lühidalt öeldes kõik, mis talle hetkel meelele-keelele tuleb. Vaat selline hetk on.
Stress on saavutanud uskumatu raskusastme. Jagada ka kellelegi pole, peab ainult samamoodi peeglisse vaatama ja välja elama. Isegi ujuma ei taha minna (ega ei saaks ka, jalg on katki ja sõrmedel värsked põletushaavad). Probleemid-probleemid-probleemid. Püüan teha nimekirja, kuidas neid lahedada. Kõige suurem laheneb ise, paari nädala pärast. Lubasin arstidele olla korralik ja võtta rohtu ja puhata ja olla normaalne - diil. Suvel lubasin metsas mustikaid korjata talveks sügavkülma ja silmaharjutusi teha. Kordusanalüüsidele lubasin minna õigel ajal. Maal (mõlemis) olen lubanud ohjeldamatult rohida ja kasta ja kõiki töid teha. Kodus lubasin remondil silma peal hoida. Juhendajatele olen lubanud hakata artikleid kirjutama ja dateerimistega tegelema ja isotoopanalüüsiga ka. Proovid ootavad! Suvetööl olen graafikusse kantud (p...sse see jaanipäev ja kõik alkot lakkuvad eestlased ja sõnajalaõied ja muud nilbused). Panin ennast autokooli kirja ja lubasin sügiseks load ära teha. Esimesel võimalusel lubasin hakata uuesti trennis käima. Kas lubate ehk mul vahelduseks hulluks minna?

vaimses marutõves
hullumas
mõttetu rõve
tahaks kividega
vigaseks visata end,
et kuju
kajastaks mõtteid
tsemendis lõppenud lend

samblasõps

saabusin just tagasi samblasõprade päevadelt, mis seekord toimusid Piusa jõe paljanditel ja koobastes. Sümpaatne üritus, mulle teistkordne. Eelmine aasta oli minu jaoks subjektiivselt põnevam, sest külastasime ka märgi kasvukohti ning sain koguda turbasamblaid, amblüstegiaatseid (heh-heh) ja muud vajalikku. Seekord korjasin kaasa ainult fontinalist ja ühte amblystegiumi liiki - ma olen suht kindel, et mõlemad mul kogus olemas juba.
Ööbisime toredas kohas, Kerepäälse turismitalus. Pole küll euro, kuid pererahvas on sõbralik ja jutukas. Toit oli samuti suurepärane, seda enam, et sai ka juurde küsida! Tõmbenumbriks oli üks pere lemmikloomadest. Esitan nimistu, vali õige: kodukass, bernhardiin, kuningboa. Kuna mina palusin end panna võimalikult üksildasse tuppa, et ma saaks eriti kedagi segamata õhtul lugeda jms, jäi mulle veetlev võimalus magada voodis, mille jalutsis oli pleksiklaasis uksega kapp. Kapi sees elas üle kahe meetri pikkune boamadu Seeba. Tegin talle pai ka. Öösel oli loomake rahulik, natuke krägistas ringi oma roomamispuu otsas.
Tore oli külastada paljandeid. Käisime päris mitme "müüri" ääres, ehkki Härmä ülemisele ei jõudnudki. Piusa koopad on tuksi keeratud, eurorahadega. Ehitatud mingi jube pleksiklaasist putka, kust peaks teoorias turistid hakkama sisse minema. Kuna koopale operaatorit (seisis tulbal kuulutuses) pole leitud, siis on koopad kinni! Nii oligi, kõikvõimalikud avad olid kinni müüritud. Õnneks meie giid teadis ka teisi koopaid säälkandis, niiet pime koopaelamus oli kindlustatud. Minu üllatuseks tundub, et inimesed kardavad nii madusid, kui koopaid.

möödunud on päevad...

jah, olen nüüd juba mitu nädalat Poolast tagasi...
muide, sain viimaks ka Collegium Maiuse ära nähtud. Asjalik koht, aga giid oli kohutav. Aktsent puukõrgune ning ammendamatu varasalv mittenaljakaid nalju. Tagasisõit Poolast oli samuti kohutav. Kuskil Katowicest paarkümmend km otsustas Eurolinesi buss otsad anda ning istusime ja ootasime 3 h asendusbussi. Terve öö meid solgutati bussilt bussile, niiet Tallinna jõudsime neljanda raudse sõbraga alles! Kogu aeg oli hirm, et unustan öösel ümberkolimisel midagi maha...tundub, et läks siiski õnneks.
Mõneti juba praegu igatsen tagasi. Need viimased kaks Poola kuud olid helged. Hea materjal nostalgiaks.
Eesti on kohutav nagu tavaliselt. Töö-töö-töö-töö-(töö).