skoola neli

Meintacki rõdult
Tallinlased kodu poole (ehk Evelin, mina ja Veiko peale üritust)
Geoloogid tahavad seina näha ja mäetehnikud tahavad ökogigante näha!

niinii, jõudsin just tagasi neljandalt sügiskoolilt. Küll juhtus seal üht ja teist, enamus läks korda. Käesolev kogumik oli neljas minu (kaas)toimetatud raamat ja teine, kus ma esidaame. Tundub, et pole vigagi - ehkki enda tööd, onju, ei sobi kiita! Ööbimine oli muidugi superlux, Mäetaguse mõisahotell. Numbritoad, restoranisöögid...kõrval asus ka spa, mida me laupäeva õhtul ka väisasime lühidalt. Väike bassein, paar mullikat ja kaks sauna. Polnud viga. Olime üritusele ka üürinud sauna ja 1 mullivanni peamajas. Väikesed tegid jälle põrsast (seakari, aga mitte ülikooli geoloogiatudengid, parafraseeriks siinkohal filmitsitaati). Aga nad ka maksavad ise selle kinni, niiet ise teevad, endale mätsivad! Iga aasta sama jama!!
Ettekanded olid täitsa tasemel, panin paar asja kõrva taha. Nõuavad ehk lähematki kaemist.
Muuhulgas toimus meil ka üks koosolek ja sain endale kaela uue ameti - olen nüüd geoloogia sektsiooni juhatuse liige.

meenutusi reich'ist: berliin

viimasel päeval külastasin ka Berliini. Tahtsin kindlasti osa võtta ka mõnest tuurist, lõpuks valisin Free tour'i. Jah, tõsi mis tõsi, tasuta ringkäik Berliinis, giidile andsid pärast, palju süda ja tengelpung lubasid. Meie grupi giidiks sai Will, kes kunagi oli inglismaal filosoofiat õppinud ja tegi nüüd nõnda suvel-sügisel taskuraha. Pildistasin suhteliselt vähe. See on lihtsalt nii suur ja massiivne linn, et...pole nagu mõtetki püüda midagi tabada selle 3 - 4 tunni jooksul.

Holokausti mälestusmärk.
Berliini müür profiilis. Küll selle ehitamisega nähti vaeva, et keegi ikka üle ei saaks. Üks nutikas täiendus, kui ma Willist õieti aru sain, oli kanalisatsioonitorude asetamine müüri harjale. 
Sektor C(harlie) :D fiktiivne, aga mõtlemapanev.
Humboldti ülikool. Ei kommentaari, aga tervitaks siinkohal näiteks Thomas G-d. 
Mis muud, kui Brandenburgi väravad.

rääkimata jutud 

kuivavad südame külge

ja teevad selle raskeks.

ütlemata sõnad

jäävad kurku

ja panevad selle valutama.

aga mina ei taha seda teada

ja ütlen: jälle see külmetus!

Berliini külastamine äratas minus palju mõtteid, osaliselt sarnaseid nendega, mis tulid esile Auschwitchis. Küsimused süüst, patust, kuritööst ja karistusest. Berliini kesklinnas, Brandenburgi väravate kõrval, asub selline moodne mälestusmärk. Hallid, erineva kõrgusega kiviplokid, terve väljakutäis. Tegemist on Holokausti mälestusmärgiga. Abstraktne. Polegi teada, mida iisraeli kunstnik kujutas, kas hauamonumente, kirste või üldiselt inimlikku rusutust, mis tuleb eriti hästi esile, kui kiviplokkide vahele uitama minna.

Koht on spetsiaalselt valitud kõrge külastatavuse pärast, et iga päev ja alati võiks vaadata mälestusmärki kuritööohvritele. Minu meel läks seal ütlemata kurvaks. Muidugi nende pärast, kes pidid omal ajal süütult kannatama, neid oli palju ja nende saatus oli ebainimlik. Aga samuti ka eestlaste ja teiste väiksemate Ida-Euroopa rahvaste pärast. Natside süü on vaieldamatu ning karistus ja patukahetsus vältimatult vajalikud. Ja karistus oli pikk ning ükskikasjalik, kusjuures see ei tabanud mitte ainult natse, vaid saksa rahvast tervikuna (sh riigi jagamine, maani pommitatud linnad, tonne hävinud kultuuriväärtusi jms). Aga kas me kohtame vähimatki kahetsuse ilmingut teise kaasaegse kuritegeliku rezhiimi, bolshevike ning nõukogude liidu järglase, Vene föderatsiooni puhul? Kas on olemas bolshevismi ohvrite mälestusmärk Punasel väljakul? Kas on ilmutatud kahetsust terrori pärast? Naiivne küsimus, aga rõhub südant ja keelt: miks on ajalugu ja "õigus" ainult tugevamate, võitjate poolel? Miks võib NL sümboolikaga lippu jms kasutada, kuid haakristi puhul on paragrahv kärme tulema? Kas on üldse kunagi päriselt teada, palju inimesi jäi kadunuks või tapeti, palju represseeriti? On küll olemas Kommunismi must raamat (osaliselt mu õe tõlgitud), kuid pole seda päris läbi lugenud. Bolshevismi kurjuse paljastamine tundub olevat pigem kõrvaltee, mitte valitsev suund. Berliinis, nagu ma ütlesin, oli küll mälestusmärk Holokausti ohvritele, aga mida ma ei leidnud, oli mälestusmärk jagatud linna ja maa ohvritele, nt inimestele, kes püüdsid lahkuda Ida-Saksamaalt üle müüri (ja teadagi, mis nad said). Kas meil Eestis on üldse mälestusmärk kommunismi ohvritele (sõltumata rahvusest)? Tundub, et me selline sammaste-rahvas, võiks siis ju.

Ja teine küsimus: kaua võtab aega süü lunastamine? Mina olen üldiselt seisukohal, et süü läheb koos surmaga oma teed. Kui viimseni klammerdutaks kinni olnusse ning toimunud ülekohtusse, siis oleks see destruktiivne. Ikka leiab minevikust mingi küsimuse, piiritülist genotsiidini välja. Kui kaua kulub näiteks sakslastel, et end süüst vabana tunda, sest minu isikliku arvamuse kohaselt lööb see neil rahvusliku kompleksina aegajalt välja. Mõnes mõttes võiks laiendada "surm kõik haavad kustutab" ka Eesti puhul. Miks mõtiskleda toimunu, eriti okupatsiooni üle? Unustame ja lähem edasi, elame sõbralikult suure naaberrahvaga, venelastel kui inimestel pole ju viga midagi! Aga siin on põhimõtteline vahe. Nimelt sakslased tunnistavad (sunniti tunnistama) ja kahetsevad. Keegi ei kahtle selle koleduse toimumises. Nad saavad Holokausti lugusid söögi alla ja söögi peale, nende linnades on mälestusmärgid jne.jne. Ilma patutunnistuse ja kahetsuseta ei saa olla andeksandmist. Ilma südamest tuleva andestamiseta ei saa olla usaldust ega sõprust.

meenutusi reich'ist: Lübeck

nädalavahetuse labori-järgselt võtsin vasti otsuse, et lähen veel kuhugi. Kuhu? Ikka Läänemere kuninganna manu, Lübeckisse! Pealegi on see Tallinna jaoks omamoodi emalinn (s.h siis Lüübeki linnaõigus ja kõiksugu õilsad ja mitte-nii-õilsad Lüübeki härrased, kes siia elama asusid: kaupmehed, lisaks tõenäoliselt terve pinu õnnekütte ja muidulontruseid).

Lübeck, ütlen kohe, on minu meelest fantastiline linn! 

Holstentor, Lübecki kuulus keskaegne värav.
Lübecki raekoda, igast keskaegset renoveeritud ninni ja nänni täis riputatud
Mariakiriku (ja jälle originaalsuspunktid) külje all istub vanapaha ise. No legendi järgi oli vennas tulnud ja näinud, et kibedasti midagi ehitatakse. Mõelnud, et ehk kõrtsi?! Löönud isegi sekka ja võtnud võimsalt ehitustöödest osa. Korraga aga selgunud, et ehitus hoopis kirikuks planeeritud. Oi, vanahalv vihastas, haaras suure kivitüki, kriipis ja küünistas ja tahtis ehitajaid visata. Need aga ütlesid, rahuna maha, vana, küllap ehitame siiasamma kõrvale ka kõrtsikese. Ja nii saigi.
Mariakirik tagantvaates. NB! Notke Surmatantsu üks originaalidest paiknes kunagi, enne pommitamist siin. Nüüd on alles ainult fotod. Kes tahab viimast (?) fragmenti näha, säädku sammud Nigulistesse.
Üks suvaline Lübecki väljak. Siin on igal teisel sammul keskaegne katedraalimõõtu kirik ja igal kolmandal maaliline vanaaegsete majadega platsike. Sorry to say, aga Tallinna vanalinn on justkui köömes köögipõrandal sellega võrreldes. 

Üks teine linnavärav...

Ja selline näiteks on täiesti normaalne Lübecki elumaja vanalinnas. Kunagi kõmasid kahurid sellest majast/linnatornist, nüüd keedetakse suppi ja surfatakse netis.
Kuulus värav öösel.
Working late, huh?...

meenutusi reich'ist: Warnemünde

Ühel kaunil õhtul peale konverentsiettekandeid läksime Warnemündesse. Reisikaaslaseks oli neiu Doreen, minu konverentsi- ja hostelikaaslane, sõbralik blondiin Konstanzist. Warnemünde on omamoodi Rostocki eelsadam ja praegune suvituspiirkond. Kui Rostock asub pigem Warnowi jõe kaldail, siis Warnemünde on täiesti Lääne (Ida)mere ääres. Veetsime seal õhtu mererannas jalutades ning sõime ka kohalikus restoranis õhtust. Minu jaoks on meri igapäevane, aga Doreen oli kabuvaimustuses. Solidaarsusest merega sõin kohalikku kalarooga - warnemünder pannfisch. Oli alles ports!!! 

Vasakul taamal on punase-valgetriibuline tuletorn
Kena väike sadamalinnake kanalite ja jahtidega
Nõnda veedavad oma suvepuhkuse sakslased! Selgus, et nad üürivad endile suvepäevaks sellise korvi mere ääres ja siis istuvad seal sees! Doreen oli muidugi hämmingus, et mina neid varem näinud polnud. Õhtul pannakse korvid kokku.
Igal pool on neil majakad...

meenutusi reich'ist: Rostock

olen küll juba nädalakene tagasi, aga mõned pildid ja kommid tiriks ikka üles - lõppude lõpuks oli see minu esimene reis Saksamaale ja mine tea, milla jälle saab. Praeguses nimekirjas teda pole - seal figureerivad Leedu, Prantsusmaa ja Norra (ja ehk ka Mehhiko). 

Ma arvan, et konverentsiüksikasju ma siinkohal lahkama ei hakkaks, võib vaid öelda, et pidasin oma ettekande maha (ning tundub, et mitte halvasti), sain kokku vanade tuttavatega ja sain ka uusi tuttavaid, harjutasin veidi praktilisi ülesandeid. Hosteli kohta (Hanse hostel) võin julgelt öelda - soovitan! Odav, kesklinnas, väga lahe pererahvas, sõbralikud külastajad (vähemalt see aeg, kui mina seal olin). 

Rostockis tehti meile, konverentsitajatele, ka giidiga tuur. Kahjuks kestis see vaid 2 nappi tunnikest. Peaatraktsioon oli Mariakiriku (milline "originaalne" nimi...) astronoomiline kell. See näitas kõikvõimalikke asju alates kellaajast tähtkujude, kuude, kuuseisude, tööjärjekorra jms.

 

Uhkuseallikaks oli ka võimas orel, selle miinuseks oli see, et päris palju inimesi (oli vist 6?) pidi seal sees pilli õhuga varustama.

Rostockis oli maaliline väike vanalinnake samuti. Pildil raekoda või õieti kunagi selle ette ehitatud sammaskäik.

Meile läks rohkem korda Rostocki ülikool, näidati peahoonet. Nii ta on, doctrina multiplex veritas una. Aasta oli siis 1419. Peahoone ehitati muidugi hiljem. Ülikool on väike (Saksa mõistes), ent väärikas. Kunagi on siit läbi käinud nii Tycho Brahe kui Max Planck, nii Albert Einstein kui Otto Stern.