hambad selle looga

No küll on lood need tänased uudised rahvavaenlasest, mõjuagendist ja muust säärasest :O Kuulasime hommikul raadiost ka vaese Pihlikese sõnavõttu, küll ta oli omadega vahepeal hädas ja pabinas, et mida kosta ja kuhu pista :)

Kusjuures, alles eile mõtlesin meie armsa linnaviletsuse peale, kelle vapiloomaks Etkar ju on - et lõpuks ometi on neil mõistus *** pähe tulnud. Viimaste nädalate jooksul on tervelt kaks uudist tulnud, mis mind on pannud positiivselt kulmu kergitama: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=350374 ja http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tallinn-maksab-tootute-hambaravi-kinni.d?id=35952447

Mõlemad teemad lähevad mulle eriti hinge: olen elus ühe korra trahvi saanud. Tulin just silmaopi-eelselt konsultatsioonilt ja olin laienenud pupillidega omadega üldse kuskil teises dimensioonis, mitte trammis, kui astus ligi kontrolör ja tegi 500 EEK. Mis sel õnnetul ajahetkel oli minu terve kuu Narva 89 ühika toa üüriraha. Ja see, et tegemist oli üldse esimese korraga, kui ma "jänest" sõitsin, hui teda huvitas :( Õnneks võõrasisa andis laenu ja sain üüri makstud.

Teine teema on muidugi hetkel väga aktuaalne. Käisin eelmise aasta lõpul (18. detsember, kui täpne olla) oma viimases korralises hambakontrollis. Olen üldiselt suht maniakk selles asjas ja aegajalt, vähemalt 1 x aastas vupsan ikka hambaarstilt läbi - aastaid selleks, et kuulda, kui terved ja lahedad hambad mul on ja aegajalt muidugi ka mõni väike auguke. Nonii, käisin siis eelmine aasta ka ja öeldi tavapäraselt, et ilusad jne.jne. isegi ühtegi auku polnud. Juunis käisin uuesti, sest ühe hamba üks nurk oleks nagu valu teinud (ja nagu ma mainisin, olen suht maniakk ja üldisel arvamusel, et reageerima peab KOHE, mitte ootama hambavalu teket). Läksin arstile, kes rebis mu suu pärani, kuid esialgu ei leidnud midagi. Ma seletasin, et midagi nagu vist kunagi oli tundlik. Tehti siis, üle mitme aasta panoraam. Siis võttis panoraami kõrvale, rebis suu uuesti lahti ja teatas: noooo...selle võibolla plommime, see välja, see ka välja... Mida-mida? Aga lähemat selgitamist ei toimunud, üks hammas tehti korda ja mina kadusin rahakoti haavu lakkuma. Läksin detsembris uuele katsele, palusin registratuuris seekord mitte proteesimisosakonda saata :) ja sattusin kena noore tohtri juurde. Ja ongi nii, et väidetavalt 1 (ühe) aastaga (no sisuliselt ju kuue kuuga, kui juuniga arvestada) on hambad nii käest ära läinud, et mul enamvähem armulikult ise lasti valida, et milliseid ma tahan lasta välja tõmmata. Niiet hambaarstide jutud profülaktilisest kontrollist ja 1-kord-aastas käimisest on hui. Aga minu otsus on ka see, et midagi välja tõmmata ma küll ei lase - c'mon, kui ma hakkan alla-kolmekümneselt tõmbama, mis ma siis veel kuue- või kaheksakümneselt teen? Mu emal, kes on juba üle kuuekümne mõned aastad, tal on elus välja tõmmatud 2 hammast - tarkused, teadagi - ja 0 proteesi, kõik omad kollased :) Aga tagasi hambaarstikabinetti - anti teada, et KUI ma soovin hambaid säilitada, tuleb mul välja käia tagasihoidlik 12000 EEK. Jah, just, 200% doktoranditoetusest.

paigallend

Tegelikult, onju, ei tohi tööajast veebipäevikut pidada, aga üks mõte tuli äkki ja tugevalt läbi tööasjade kihist. Käisin neljapäeval Väikeses Puumajadega Linnas seminaril ja sõidul sinna rääkisime igasugustest asjadest...ja muuhulgas ka kirjandusest. Kuidagi läks jutt ka Krossi loomingu ja elu peale ja S. ütles, et tema arusaamist Krossist muutis põhjalikult raamat "Kallid kaasteelised". Vana mees, aastat 80, pole enam midagi häbeneda ja räägib nii, nagu asjad olid. Et oligi iga riigikorra ajal võimalikult konformistlik ja ujus sinna, kus inimesel parem ja kalal sügavam. Võttis naise, külmalt maalt naastes jättis selle ja leidis endale uue, karjääri suhtes oluliselt perspektiivikama naise - kui tuua vaid üks näide. Ise ma seda raamatut lugenud pole, kuid huvi äratas küll, eks peab raamatukokku minema ja üles otsima. Küll aga, inspireerituna mõttevahetusest, võtsin koju jõudes riiulist "Paigallennu" ning lugesin paari päevaga Ullo Paeranna loo läbi. See oli hää lugemine, kus sai tuntud ka äratundmisrõõmu, kui räägiti minu apelsinikarva kleidis vanatädist (või tegelikult on meie sugulussuhe küll mõnevõrra mitmetasandilisem) kui ka Seltsi vilistlastest, kelle lugusid ja mälestusi olin noore kaasvõitlejana ikka siin-seal kuulnud. Täna, uudiseid lugedes, tuli see raamat mulle justkui ise silmade ette. Lugu sellest, kuidas need asjalikematest kodanikest, kes suutsid, põgenesid, kes ei suutnud, said prii rongipileti või kolmas seltskond siis läks konformismile, varjumisele vms. Aga äkki ongi nii, et need, kes praegu meie riigis elavad ja igapäevauudisteks materjali annavad, on tolleaegsete küündimatute, saamatute või orjalike esivanemate järeltulijad? Selline nagu...ärapidipöördunud tõuaretus? No ja mille pagana üle me siis siin praeguses riigis imestame...