http://www.youtube.com/watch?v=WUgqXGu_gTQ&feature=player_embedded

lihtsalt väga mõnus ja eestlaslikult eneseirooniline killuke

Cladium mariscus  (L.) Pohl (lääne-mõõkrohi) on Eestis kaitsealune ning haruldane lõikheinaline, mis kasvab vaid paiguti Lääne-Eestis. Eelistab kasvukohtadena lubjarikkaid soid ning kinnikasvavate vookogude kaldaid. Morfoloogiast on sagedamini mainitud tema suhteliselt kõrget kasvu ning karedaid ribilisi lehti. Eestis on lääne-mõõkrohi oma leviku põhjapiiril. Ta on üks nendest vähestest jäänuktaimedest, mis pärinevad atlantilisest kliimaperioodist, kui Eesti kliima oli soojem ning niiskem kui tänapäeval. Seega on ta üks atlantikumi indikaatorliikidest. Tänapäeval on kliima tema jaoks aga nii ebasoodne, et seemneid ei valmigi ning ta paljuneb ainult risoomi abil. 

Mõnikord ongi nii, et kel jõud, sel jääb õigust ülegi. Demagoogia ning omakasupüüdlikkus võidutseb ning laseb aususele, sõnapidamisele ning leplikkusele kõrge kaarega pähe. Intriigid valitsevad kõikjal. Ma mäletan, kuidas ma Sind Leedus alusklaasi peal vaatasin ning olin Sinu leidmisest nii üllatunud. Head teed Sulle põletusahju, minu esimene leitud ja määratud Cladium mariscus! 

ahvid, rsk

Üldiselt olen ma liiklejd jaganud kolmeks:

- normaalsed. Nad sõidavad enamvähem liikluseeskirja ja olukorra piires, enamvähem viisakalt.

- kiirustajad. Neil tundub hirmus kiire olevat, aga üldiselt on nad ka veel enamvähem viisakad, st näitavad suunatuld enne manöövreid, ei lase signaali jms. Parim lahendus on vaikselt järgmisse teetaskusse tõmmata ja lasta kiirustajatel oma teed minna (mida ma ka teen). 

- AHVID. Pole veel inimeseks, rääkimata liiklejaks saanud. Ahvid:

1. ei sõida kunagi piirkiiruse juures, see on memmekatele. Kui mina nt sõidan asulas 55 km/h, lastakse signaali (mis sa passid, äääää)

2. mis asi on suunatuli?... uhuh. Jälle mingi memmekate teema. Mis mõttes ta peaks oma manöövrist mingitki märku andma? Sõidab memmekast kiiruspiiranguga alas mööda ja siis keerab ilusti ilma suunatuleta ette - las siis taganttulija higistab ja tallab pidurit natuke. 

Minu jaoks eriti aktuaalne ja kurnav on alaliik " a las ta vilgutab oma suunatuld, mul pohhui" ehk siis ümberreastumissoovi totaalne eiramine. Viimasel kahel sõidul sõitsin üle Pärnu mnt viadukti, kus on praegu remonttööd, üks suund täiesti kinni ja teine suund kaheks sõidusuunaks jaotatud. Saue poolne pärisuund omakorda ühel hetkel suubub kokku ühe teise teega, mis tuleb vist Laagri poolt. Saue peamine sissesõit on Olerexi juurest, aga kuidas sinna saada, kui kiiruspiirangu alas paremal real olijad ei tee ca 10 + sekundit suunatuld märkamagi ja sõidavad50 km/h alal 90 km/h rõõmsalt mööda?

3. mis on roheline laine? Ehe näide Vabaduse pst. Hakkad Pärnu mnt otsast sõitma. Mina nt sõidan ca 50 km/h ja osad sõidavad mööda, kui postist. Jõuame foori juurde. Mina näen sobival kaugusel, et ahhaa, foor läheb kohe roheliseks ja ma ei pea oma sõidutempot hetkekski muutma. Aga reaalis - pean. Sest needsamad lahedad rodeovennad kiunutavad foori taga oma kummi ja suitsevad minema, kuid ei tee seda ju minuga samas tempos, vaid mina pean ikka aeglustama, kui ei taha tagant sisse sõita. 

4. möödasõit on lahe!! eriti üle pideva kaksikjoone (tänane kogemus, kiiruspiirangu ja viaduktilesõidu ala eel Pärnu mnt). Paremalt poolt kiirendusraja kaudu (jälle tänane kogemus, eelmisega samal hetkel), ka linnas. See on ikka suht rõve, kui korraga ilmub suunast, kus loogiliselt võttes ei saa mingit sõiduvahendit ilmuda, täispurjes auto ja maandub sinu ette. Loomulikult signaali saatel (Kadaka pst)

5. täistuled on pimeda ajal ikka ainsad tuled, millega sõita sünnib, onjäää. Pohhui, et keegi vastu tuleb. Pohhui, et eessõitja pisikese pikivahe pärast on peegli kaudu poolpimedaks tehtud. 

6. ja muidugi signaal, signaal, signaal. Huvitav, äkki nad peavad signaalinuppu suunatulekangiks?

7. sõimavad ja ülbavad netifoorumites teiste liiklejatega. 

maipühad, maipühad

esimest korda Tartus volbril käisin ma 2001. aasta kevadel. Mäletan, et olin rongkäigus üsna elevil, kuid vil! Pappel ütles stoiliselt, et see läheb aastatega üle. Muidugi oli väga lõbus, Neobaltia majas oli pidu ja Toomemäel varemetes palju narkomaane. Hiljem läksin Filosoofi tänava "kommuuni" magama ja kallid Tartu kaasvõitlejad laulsid ennastunustavalt unelaule, niiet magamisest ei tulnud mitte hallimatki välja. Nüüd olen mina juba mõnda aega vil! ning pole viimased aastad viitsinudki Tartusse volberdama minna. Küll olen olnud võõrail mail, seekord magasin õndsa und oma kodus. Vaat mis see vanadus ikka teeb :O 

Peale mõttetalguid siirdusime Muhu suunal. Olin ise hirmus higine, sest pidin esimest korda praamile sõitma! Sõbrad-tuttavad elasid kaasa ja kinnitasid, et on ikka jube tegevus küll. Pikema sõidu harjutamiseks sai tehtud ka eksprompt-külaskäik Kairile ning tema vara tagastatud :) sõitsime siis Virtsu poole ning õnneks saime kohe praamile, mis oli veelkord õnneks suhteliselt tühi. Niisiis ei pidanudki tagurdama järsust estakaadist, vaid sain inimlikult allkorrusel seina äärde parkida. Panin käigu ka sisse ja kässari peale, ehkki ülevaatuse alusel meie auto kässar eriti tugeva pidamisega pole. Küll aga unustas endal käsipiduri pääle tõmmata meie ees seisnud maastur, kes siis sõidu ajal lahkelt konksuga meie esinumbrimärgi (ja vähesel määral ka esipõrkeraua) mõlki sõitis. Samas oli viisakas mees, tuli ise vabandama ning andis natuke valuraha ka. Nüüd tuleb vaid välja mõtelda, kuidas sumbrimärk jälle sirgeks saada! 

mõttetalgud

juba ammu olin ma otsustanud, et tahan minna Minu Eesti mõttetalgutele. Ikka eesti põlve uueks looma, oma rahval õnne tooma. Võtsin kimbukese lähemat rahvast kokku - kästi ju kolmekaupa tulla, nagu nõukaaegsed troikad - ning panime plaani maha. Valisime endale ühe koja välja, mis suhteliselt käidavas kohas asuks. Alles peale enda registreerimist hakkasime vaatama, et toimumispaigaks on Eesti puuetega inimeste koda...

Igaljuhul läksime kohale, kes suurema, kes vähema skepsisega. Tundus, et maja ka mingil määral mõjutas kokkutulnud rahvast, üsna mitmed olid vaegliikujad. Rahvast oli noort ja vana, kummalist ja veel kummalisemat - nii neli-viiskümmend inimest. Meie talgujuht oli kena naisterahvas, kes viis asja edukalt läbi, ehk ainult veidi lasteaiakasvatajalikult. Üritus algas Tommi kõnega, mis minu meelest oli liiga pessimistlik. No et Eesti Nokiat pole tegelikult olemas jne. Siis hakati teemasid esitama. Täiesti ettekavatsematult tõstatasin ka ise teema ning sain spontaanselt teemajuhiks! Olin ise ka täitsa üllatunud. Evelin tegi samamoodi. Ehhh, Evelini teema osutus populaarsemaks :) Üritus ise kestis 10 - 15, kusjuures minu jaoks järjepidevalt ja intensiivselt. Isegi lõuna aeg ei tulnud meelde! Olime enne end varustanud pirukate ja muu kraamiga, et nälga peletada. Majas panime oma söögikraami kilekotiga köögi nurka ning oleks äärepealt lahkudes maha unustanud. Hiljem, kui ma koti lahti harutasin, leidsin sealt seest meie kraami + võõra ümmarguse leivapätsi! Tundub, et mõtlemine on siiski tegevus, mis toob leiva lauale :D

Selline oli minu (meie) teema tulemus:

Minu jaoks on antud teema üsnagi huvitav. Nimelt kuulun ma ise päris mitmesse vabatahtlikku organisatsiooni ning meid võiks olla tunduvalt rohkem. Teeme ära'd ise põhinevad ju ka vabatahtlikkusel, kuid on rohkem nagu kampaaniad, kuid vabatahtlikku tööd (edaspidi VT) peaks siiski tegema järjepidevamalt. Meie mõtlemisest said paberile sellised ideed:

- tuleb ise otsida võimalusi VT-s osalemiseks

- tuleb neid võimalusi tutvustada oma pere- ja sõpraderingis, tööl jm.

- peab ka ise oma tuttavaid VT-sid tunnustama ja julgustama

- meie vestluses tõusis pidevalt mure poisslaste pärast. Koolis nad ei käi, ei õpi, lähevad pätiks ja siis peavad maksumaksjad neid oma raha eest kinnimajas ülal pidama. Peaks kooli läkitama rohkem meessoost isikuid, kes nendega tegeleks. Näiteks võiksis mehed, ka hetkel töötud, tegeleda probleemsete poisslastega. Või pädevad pidama koolides tunde. 

- põhimõtteliselt on olemas lehekülg www.heategu.ee, aga paljud sellest teavad? kas kõik VT-organisatsioonid on end sinna riputanud? Rohkem teavet!

- rohkem positiivset reklaami. On küll olemas juba Aasta vabatahtliku üritused, kuid võiks olla rohkem persoonilugusid nt maakonnalehtedes. Üks asi, mis inimesi tihti liikvele suudab saada, on edevus.

- mõelda välja mingeid muid vabatahlikke motiveerivaid või tunnustavaid märke. Kunagi olevat olnud kampaania-kleepekas "Olen eeskujulik liikleja" või midagi taolist, võiks olla ka märk "Olen hea kodanik" vms. Mingeid muid otseseid soodustusi ei suutnudki välja pakkuda...

Ühiskondlikus plaanis

- peaks VT võrdustama töökogemusega, mitte toppima seda hobide rubriigi alla

- mõistlikkuse piires peaks lastel hakkama harjutama töökogemust. Sõnastatud sai see ÜKT-na ehk ühiskondliku töö kogemusena. Nõuka-ajal oli vist taoline asi olemas, pidi kooli peenraid rohima ja moosi jaoks marju korjama. Praegu võiks olla valikuteks näiteks kodutute loomade varjupaigad, kooli ümbruskonna pargid, hooldekodud vms. Ehk jääb siis lastel vähem aega rumalusteks ning tekib teadlikkus ning empaatia nõrgemate suhtes? 

- mujal maailmas on sõjaväekohustusele populaarne alternatiiv tsiviilteenistus. Eestis on see pigem religioossetel põhjustel tingitud harv erand. See võiks olla populaarsem ning soovitatav ka nendele, kes seni nt tervislikel põhjustel sõjaväkke ei pääsenud. Teenistus peaks arendama meeskonnatööoskusi, distsipliini ja kõike säärast, mis ka hilisemas karjääris võiks kasulikud olla. 

- meie sotsiaaltöövaldkonnaga kursis olev liige soovitas kindlasti lisada ka prosotsiaalsete väärtuste propageerimine ühiskonnas. Olen nõus!!

- omavalitsusel võiks olla raha VT propageerimiseks ning motiveerimiseks, vähemalt mingis ulatuses. Las nad siis ka kuulutavad ühtteist välja, loovad projekte, koordineerivad. Toimivaks näiteks võiks olla kevadises koristustalgud siin-seal Eestimaal.

- võiks kohe terve kollektiivi kaasa võtta ja aegajalt midagi head ja vabatahlikku ise ära teha!

- viimane punkt on enam provokatiivse mõttega: töönädal peaks lühem olema, et inimestel jaguks jaksu ka VT-ga tegeleda. Samas, kuidas saaks kontrollida, kas ülejääv aeg tõesti kulub VT-ks või millekski muuks? Vestluskaaslatel tekkis ka äge arutelu selle üle, et peaks riigiasutustes lõpetama "tagumikutunnid" ning peale konkreetse töö lõpetamist suunama kasulikumale lõigule. 

Muid noppeid:

- suguvõsaga võiks ikka üheskoos kartuleid panna/võtta. See on ka suhtlemise poolest hää.