sorisin üks päev oma kotis ringi ja leidsin sealt mõningaid kultuuri-pileteid...võiks neist ka paar sõna kirjutada.

- Tristan und Isolde, kesse muu kui Wagner :) kutsusin ema ka kaasa, ta ju selline musa-inimene. Wagner mulle väga meeldib; ma tunnen palju rohkem lähedust nende veidi raskepäraste ja isemeelsete tegelaskujudega tema lugudes kui itaalia kuulsate ooperite silmipimestavate habraste kaunitaridega. Muusika oli suurepärane, aga lavakujundus ja kostüümid - jube. Lavakujunduses mängisid peamist rolli kaks ratastel haigevoodit. Primadonna oli sakslanna, kogukas keha musta kleiti mässitud. Ning Tristan, romantilise rüütli võrdkuju, trubaduuride trubaduur, kandis halli kootud kampsikut ning musti retuuse (ema arvas, et vormist väljas viigipüksid)!! 

- Koidula veri. No mida iganes...jant kultuuriloolise kuju kallal. Pages noorena Peterburi, oli keiser Saša armuke ning sünnitas Juhan Liivi. Lisaks veel rusuv lõpp, operatsioon ning videofilm ümbermatmisest. Põnevam oli publikut vaadata, mille hulka kuulus nt Allar Jõks, presidendiproua ning minu kunagine klassiõde. 

- kaitseväe orkestri kevadkontsert. Päris huvitav kava! Noor trompetist oli kompu :P :P ainult et Veneetsia karnevalis, loos, kus solist saab näidata oma näpu- ja huuleosavust, puhus orkester tast julmalt üle. Üldiselt ma KV orkestri kontsertidesse suhtun kerge murelikkusega, kuid seekord vaid ühel juhul, kus kujutati muusikalist pilti merelainest, lõi heli põskkoobastest läbi :) Lauljad, vaesed, langesid täiesti helitehnika ohvriks. 

Õigupoolest tahaks ma natuke elu peale kaevata.
Kõigepealt läksime me Tiiuga (tööajast :P) poodi - muidugi asja pärast - ja kohtasime seal ka vanemat naisterahvast, kes meid ühe tuntud uuringufirma uuringule kutsus. Küsis veel, et kas me oleme ikka mõlemad alla neljakümne. Tiiu tunnistas, et pole, mina tegin enda arust lahedat nalja ja ütlesin, et napilt olen. Ma ei tea, küllap siis ootasin, et tädi ütleks, et mis nalja ma teen, aga tema võttis seda täiesti tõeseks teadmiseks :D vaat niimoodi siis hinnatakse mu välimust. No ma mäletan, et kui ma 18 olin, siis üks noormees ütles, et ega ma oluliselt üle kolmekümne küll olla ei tohiks. Vaadates enda põhikooli lõpupilte, vaatab ka vastu ca 35ne naisterahvas. Tundub, et mina ei saagi kunagi öelda, et näen oma east kümme aastat noorem välja :D :D

Kolmapäeva õhtul oli koolis mälumänguseeria ja läksin ka Vallele topist tegema. Meeles veel kunagised ajad, kui sai "karm mutt" oldud ses vallas ja pandud kinni kõikvõimalikke mälumänge, kuldvillakust osa võetud (sarja ühe noorema mängijana, olin siis 16). Aga seekord oli ikka kärusti küll. Ei tundnud ma ära banaanitaime, ei tulnud mulle meelde Marc Chagalli nimi jne.jne. Niiet vahekokkuvõtteks võib öelda, et ma olen rumal neljakümneaastane naine.

Käisin täna ühe tuntud ameti korraldataval autoeksamil. Mis seal's ikka, statistika ka ütleb, et läbisaamisprotsent esimesel korral on alla 50. Eile ma ennustasin endale 85% ebaõnnestumise tõenäosust, mis muutus täna, eksamiautosse istudes kiirelt 100-ks. Nimelt oli see minu esimene kokkupuude diiselautoga. Marsruut: Saue arkist välja ja olerexi suunas, et üle ringtee nõmme poole kimada. Minu lugu lõppes olerexi kõrval, vana-keila mnt "anna teed" märgi juures eriti kuulsusetult. Nimelt ei saanud ma kuidagi masinaga sõidetud. Võtsin hoo maha, et vaadata peatee suunda ning veendununa, et kedagi ei tule, vajutasin gaasi ja vahetasin käiku, et pöördele minna. Pumps. Auto surnd. Noo, mõtlesin, juhtub ka parimatel. Uus süüde, sidur, käik ja gaas. Pumps. Aiai, pahasti. Uus süüde, sidur, käik ja gaas. Ppumps. ???!!!!! Neljas kord süüde, sidur, käik ja gaas - läks liikuma ja siis eksamineerija pani ketsi. Ja oligi asi ühel pool. Siduri-tša-tša-tšast lõplikult närviaetuna ei heitnud ma nimelt pilgupoegagi peatee suunas. Aga eksamineerija oli tõesti tore säga ja selle asemel, et mind kraedpidi välja tõsta ja jalaga veel hoogu anda, minu palvel hoopis sõitis minuga ühe marsruudi läbi, kõik 45 minutit. Niisiis olen ma rumal neljakümneaastane autosõidukatastroof.

Õhtul käisin siis ka tuntud uuringufirmas ning seitsme teise kena naisterahvaga vestlesime 1,5 h poliitika-ja majandusteemadel. Väga mitmekesine rahvas oli: tõlkija, farmatseut, ettevõtja, koolitaja jne. Rääkisime Eesti majandusest, parempoolsetest parteidest, vaatasime europarlamendi reklaamiklippe. Täitsa põnev (pealegi tasustatud) kogemus oli! Rääkisin ka päris palju, niiet tõenäoliselt kvalifitseerun hetkeseisuga RUMALAKS LOBISEVAKS NELJAKÜMNEAASTASEKS AUTOSÕIDUKATASTROOFIKS. Ja seega on mul täielik õigus elu peale kaevata :(

Ida-Läti jäine disko, osa 2

olen nüüd küll juba kodus tagasi ja varem blogida ei saanud, sest nett oli jälle jooksu pannud...nüüd mõned tagasivaated.

Madona ja eriti selle võõrastemaja (Rudzons?) on tegijad - odav öömaja, tasuta wifi, mõistliku hinnaga toidud ja Rimi üle tee - soovitan soojalt! Veetsime seal kaks ööd.

Edasi suundusime Jekabpilsi ning pesitsesime Baronsi hotellis. Sellel oli mingis seos kellegi hertsog Jacobiga, hotell ning menüü olid ka temaatilised. Nende special magustoit hertsog Jekabsi maius oli apelsinikisselli ja jogurti segu pähklite ja vahukooretupsudega - suht kummaline maitsekooslus. Netti polnud, küll aga vaatasin kohalikku, Jekabpilsi rajonsi teleprogrammi. Kus muuhulgas räägiti "grips epidemijasest" mõnedes Läti väikelinnades!! Niiet tõhus lisandus a-hepatiidile :) 

Meie kolmas peatuspaik oli Režekne, hotell Kolonna - kolmest kõige ilmetum ning kallim öömaja. All asus ka restoran Rozalija, mis saab minu poolt kiita, et menüüs olid ka alkoholivabad kokteilid, näiteks Virgin Mojito. 

Tagasi tulime läbi Aluksne ja Ape. Lugupeetud kolleegid ostsid mähkmekastitäie õlut ning melnais balzamsi kokteile ventilatsiooniks :D :D Ise tõin kaasa ühe melnais balzamsi + cola kokteili ja "pähkleid" (no neid nostalgilisi küpsiseid, mis näevad välja nagu pähklid ja sees on kondentspiimast keedetud iiris). 

Läti lingvistika: 

mõned sõnad on nagu eestikeelsed: maja, muiža, maksa

mõned nagu venekeelsed: ezer

mõned nagu leedukeelsed: pils (pilies), laiks (laikas)

läti roppused: Martins keeldus vihjamast, aga seda ütles, et kurva on vananenud "meelitus"

Kui nüüd ka paar hämarat vihjet Asja kohta anda, siis võib öelda, et on lootust tõeliselt huvitavateks loodusteaduslikeks tulemusteks! Leidsime neljandal päeval sobiva objekti ning veetsime kaks päeva objektil töötades. Oma osa andsime ka lätlastele. Aga kui Siim õieti ennustas, võib olla tegemist mõnes mõttes Balti regiooni HG stratoga...pssst!!!!

Füüsiliselt on töö muidugi raske. Ja ma just mõtlen mõningase murega, et mind ootab kaks täispikka kerni külmruumis, mis ootavad pesemist, dattimist jms. Nõndaviisi näib, et lähema poole aasta jooksul taas pole eriti võimalust puhata ja mängida, tšillida ja hängida...mis saab minu France-tripist, selgub peagi. Panen ka vaikselt paika oma aastast konverentside kava...

Ida-Läti jäine disko, osa 1

nüüd on George mind juba Ida-Lätti toonud, Madona piirkonda...vaatame tõtt Läti geoloogiaga (mille olukorrast ma mõned postid allpool olen paar lauset kirja pannud) ning püüame leida head materjali minu doktööks. Meie seltskonnaga ühines ka Martins G, noormees, kes tõmbab järvel suitsu ja "has a very strong background in geotechnology", praegu töötu ehitusgeoloog. 

Läti on Läti on Läti. Läti teed on koledasti lagunenud ja auklikud. Läti järved on eraomanduses, sügavad ning uskumatult väheuuritud. Läti hinnad on kallid. Läti Statoil sakib. Läti keel on naljakas. Lätis võib poest magusaks osta kirjut koera ehk lauda brünetat ja ka rupmaijzes kartojums (leivapuru moosiga).