kah siis

noh, ma vaatan, et poppidel blogipiigadel on viimasel ajal kombeks rääkida enda mukkimisest. Hakkasin siis ka mõtlema, et milline ma õieti välja näinud olen. Kooliaeg oli üks uskumatult kohutav aeg ja nagu ma mõnikord avameelsushetkedel nendin, siis vähemalt ühe asja üle olen ma praegu südamest õnnelik. Et ma koolis ei pea käima. Praegune tegevus, mis ju ka nimeliselt kool, või mis, on minu jaoks sisuline. Ehk siis sain juba emalt kuueaastasena kaasa teadmise, et kool on koht, kus õpitakse ja saadakse juurde teadmisi. Ohoo, seda ma ootasin! Niisiis oligi minu jaoks algkoolis üllatus ja hilisematel kooliaastatel kibe tõdemus, et paraku on see pigem koht olelusvõitluseks, mõnitamiseks, vaimseks ja füüsiliseks vägivallaks ning eelkõige pea totaalseks vaimseks üksinduseks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Vaid sellest, et tegelikult olen ma sobimatu naissoost produkt. I do not fit. Mitte kuhugi. Sest minu jaoks sisemus ja mõttemaailm alati prevaleerib välise üle. Ma söön. Ma katan oma keha. Selleks, et mu keha saaks ülal pidada mu aju.

Põhikooli välimusest meenuvad peamiselt meestekingad, sest need olid ainsad jalavarjud, mida ma nõustusin jalga panema :) paeltega meeste tänavakingad. Omapärased olid ka hügieeniharjumused: pesin hambaid enamasti neli korda päevas ja kandsin alati kaasas maniküüritarbeid ning korrastasin vähemalt korra koolipäeva jooksul wc-s küüsi. Eirasin täielikult meiki ning liibuvaid riideid. Juba sellest aitas küll, et kehalise tunnis mind eakohatult suure rinnapartii pärast mõnitati. Niisiis, lohvakad tumedad kampsunid ja järgilohisevad laiad püksid, täiesti taltsutamatud mustad lokid, prillid ja pahur ilme :) võluv komplekt, kas pole? Ainus mööndus ehetele oli praegu ehtekarbis kükitab verekiviga hõbesõrmus. Aegajalt lõi muidugi särts ka välja, näiteks erkroosade teksapükste näol, mis olid muide ka jube mugavad ning soojad - ruudulise flanellvoodriga :D

Ülikoolis otsustasin igal issanda sügisel, et aitab jamaks, hakkan beibeks ja saan palju-palju mehi. Ettruttavalt olgu öeldud, et plaan ei viinud sihtmärgini! Tõsi ta on, et värvisin juuksed kohustundlikult blondiks - olin vist alates teisest baka-aastast blond või vähemalt ohtralt triibutatud juustega. Vahelduva eduga meikisin (ema tellis postimüügist kosmetsi, sest ma ise ei viitsi eriti poes käia. Siiamaani, kusjuures.) ja muidugi käisin kosmeetiku juures. Sellega seoses võin kinnitada, et armiravi ei tööta. Sorry. Kandsin muidugi kontsakingi ja liibuvamaid särke, aga ikka ei tuhkagi! meeste mõttes siis :)

Loen aegajalt foorumist, et mida tsikid hommikuti teevad ja palju rulli välimusele kulub.

Elementaarne on juuste värvimine ja ripsmetušš, enamustel ka põsepuna. Oh häda. Juukseid enam ei värvi või kui, siis juuksuris. Ripsmetušši ei kasuta igapäevaselt, sest ripsmed - ausalt ka - on musta värvi ja pikad. Kulmudega tegeleb kosmeetik, seega igapäevane kulu null. Põsepuna ei kasuta, sest vist oska hästi kasutada, näen peale ruužitamist välja nagu matrjoška. Peale vanni/dušši kehakreemi ei kasuta, sest nahk endale piisavalt hmmm... elastne? Küüsi ei laki, sest ma täiesti füüsiliselt tunnen ennast pärast ebameeldivalt, nagu midagi OLEKS küünte peal!! Sama mure meigikreemiga. Peamine tegija minu varudes on spets-deodorant, peegeldav peitekreemi pliiats ja uus, mmm, bodyshopi huuleläige. Hommikul olla kohustuslik meik, v.a. kaunitaridele. Pärgel. Kaunitar ei ole ja ennast ei meigi ka. Hommikuti mina magan! :@

Paaris blogikirjelduses võis lugeda, kuidas ülikooli ajal või hiljemalt 25-selt saabus "kirgastus" ehk siis julgeti ilma meigita välja minna, kanda ketse või vastupidi, osta miniseelikuid. Tämit, tuleks mul ka mingigi kirgastus ses vallas :O

jutustus sellest, kuidas üks ennelõuna piibrisse läks

pidin saama M-iga linnas hommikupoolikul kokku, et minna edasi ühele kohtumisele. Leppisime kokku Stockmanni juures, et otse kesklinnas haaran ta peale ja põrutame edasi. Kuna ma südalinns liiklemist reeglina püüan vältida, siis võtsin ka seekord hea ajavaru, et JUHUL, kui midagi juhtub, olen ikka õigeks ajaks platsis. GoogleMapis teekond üle vaadatud, asusin teele. Kõik oli kena kuni Stockmannini. Olin targu Tartu mnt-lt ennast õiges reas ära keeranud, et saaks parkimismajja lipsata. Paremal sõitis minust veidi eespool hõbehall uuem Audi, küllap oli teinud Tartu mnt lõigust parempööret Liivalaiale. Sellist sõidustiili nimetan ma pahuramatel hetkedel "huijamiseks" ning kirjeldada võib seda kui nõksutavat töllerdamist. Lisaks auto vonkles oma sõidurajas kummaliselt. Püüdsin vonkleja taha reastuda - tema aeglustas. Püüdsin kiirendada, mööda sõita ja ette reastuda - tema ka kiirendas. Samas, temaga kohakuti jõudes sain pihta ka, mis tingis "huijamise". Mees rääksi pühendunult mobiiliga! Inimesed, ÄRGE rääkige mobiiliga, kui olete roolis! Võib küll tunduda, et see ei mõjuta midagi, aga ausalt, see mõjutab. Ma usun, et kui see tüüp oleks ise oma sõitu näinud, oleks tal raskelt piinlik olnud. Ma pakun, et sõitsin nii "vingelt" näiteks viiendas sõidutunnis. Siis, kui sõiduõps mind tänavatele veel ei lasknud. mul oli kogu aeg suunatuli sees ja mingil hetkel otsustasin, et NÜÜD aitab naljast, lihtsalt keeran tema poole, ehk ta siis ärkab. Just sel hetkel aga lõi tema - loomulikult endiselt mobiiliga rääkides - suunatule sisse ja hetkekski pead pööramata keeras hoogsalt minu auto peale. Just peale, mitte ette ega midagi. Kriiiks. Ja tema oli juba läinud. Ilmselt siis automaatkäigukastiga, mõtlesin mina. Ja Stockmanni parkimismaja teeots oli muidugi möödunud. A kama sellest, peaasi, et küljeust sisse ei sõitnud. Püüdsin siis edaspidi leida mingit paremale viivat teeotsa, et Liivalaiast vähemalt maha keerata. Enamus tänavaid olid nii täis pargitud, et hea, et viimaste autode pagasiruumide Liivalaia tänavale ei ulatunud. Lõpuks leidsin kuskil karu***** (vabandused siinkohal Allika tn elanikele) parkimiskoha, ühes hoovis. Astusin tõsiselt kurjas tujus autost välja. Ja nagu võluvitsaga, ilmus minu kõrval hoolas parkimiskontrolör! Sain temaga ilusti jutule, igati muhe tädi oli ja seletas mulle, kus asub automaat ja mida ma selle automaadiga tegema pean - nimelt ma pole ju kunagi varem tasulises alas parkinud. Nii polnudki midagi teha, pidin lippama kahe tänavavahe kaugusele parkimisautomaadi juurde piletit võtma. Tädi veel ütles, et ma paneks tähele - tegemist on kesklinna, mida südalinna alaga. Automaati sisestasin kümneka ja vajutasin kannatamatult kesklinna nuppu. Hui. Veel korra. Teine hui. Niisiis polnudki muud teha, kui vajutada südalinna nuppu, mis siiski töötas ja saingi pileti. Tunnihinnaga 38 eeku kesklinna 16 eegu asemel. Jooksin tagasi auto juurde, panin pileti paika ja hakkasin Stockmani poole jala viskama. Loomulikult, kui ma kohtumispaika jõudsin, oli kellaaeg üle 25 minutit ja linnuke pesalt lennanud. Siis aga lõi meele korraga helgeks: ilmselt on tänaseks hui-koefitsent täis ja edasi midagi piibrisse minna ei saa. Istusin autorooli ja, kimades üle Krissu risti, suundusin tööle tagasi.

prantsuse roolikeerajatest ka

Laupäeval, oma viimasel päeval M’s, käisin omal käel seiklemas. I oli mingil workshopil Marseille’s. Otsustasin minna maaliiniga Meze lähedal asuvasse dinosauruste parki. Nimelt on just M ümbruses ja üldse Lõuna-Pr.maal leitud üsna palju dinode fossiile, alates munadest lõpetades koproliitidega  Olen üsna kindel, et ma kirjutan M turistiinfosse ühe Väga Kurja Kirja, sest lisaks eelmises postis mainitud rahajamale, saadeti mind seekord ka valesse trammipeatusesse, kust ma oleksin pidanud saama maakonnaliinile ümber istuda. Õige bussipeatus asus hoopis teise trammipeatuse juures ning otsides jäin oma väljavalitud bussist maha. Seilasin siis niisama natuke ringi ja läksin järgmise peale. Küsisin pileti Montmeze – see on küla, mis asub Meze ja Montagnaci vahel ning dinopargile kõige lähemal. Sõitsime, mis sõitsime, hakkasin rahutuks muutuma ning kolisin sohvri seljataha, et täpsemalt silmata. Viimaks küsisin, et kus siis Montmeze peatus on? Selle peale vend kohmetus ja hakkas sädistama – ilmselgelt oli peatuse vahele jätnud! Sel hetkel polnud aga enam midagi teha, sest kiirteel peatuda ei saa ja nii sõitsime Montagnaci välja. Siis ta sädistas mulle veel natuke, aga mina olin juba päris pahuras tujus ning ei jaksanud süveneda, hüppasin lihtsalt bussist välja ja astusin minema. Üle tee bussiplaani pealt tuvastasin, et järgmine buss vastassuunas ehk Montmeze poole läheb rohkem kui kahe tunni pärast. Kusjuures, dinopark oli lahti 14 – 17 ja kell oli 1510. Surusin oma truu valge soni sügavale silmile ja hakkasin astuma tagsi Montmeze poole. Vahemaa oli umbes 6 km, seega veidi vähem kui tunni aja tee. Käisin umbes kilomeetri, kui korraga kuulsin selja tagant tuut-tuut. Vaatan – buss peatub. Uks läheb lahti ja välja piilub sama bussijuht, viipab: tule sisse! Ronisin üle kiirteepiirde bussi, mis oli inimtühi. Ilmselt oli vend jõudnud reisijad lõpppunkti ära viia ja kihutas mulle tühja bussiga järgi! Ja viskaski mu Montmeze ära.

Teist masti roolikeeraja oli hommikune taksojuht, kes mu M lennujaama viskas. Tellisin ta aegsasti ära ja küsisin vastuvõtus, palju taksosõit lennukasse maksab. 20 eurot, öeldi. Eile ma siis võtsin välja 20 eurot + veel 20 lisaks, et päeval süüa saaks osta – pikk päev ju ees! Kui ma taksosse istusin, vaatas mulle juba vastu 9,5 eurot. Kogu sõit läks maksma 39 eurot. Kui ma seda märkisin, ütles juht vastu, et öötariif. Kammoon, kas tõesti hommikul kell 6 öötariifid?! Igaljuhul, päev tõotab olla ikaldav, sest hinge taga on täpselt 1 euro ja 30 senti. Ja juurde ei võta põhimõtteliselt. Mis ma sest pangast ikka nuuman.

kui artikli diskussiooniosas ei oska käsilolevat probleemi enam kuidagi mingi uudse nurga alt käsitleda, uuri seda läbi huumoriprisma (aegumatu soovitus teaduslike artiklite autoritele).

mõned repliigid Prantsuse "pangandusest"

Kunagi varasügisel, kui ma hotelli bronnisin, siis arveldasin oma hää ema krediitkaardiga, sest endal mul, vaesel tudengil, ju pole sellist vigurit. Õieti ei maksnud, vaid paluti broneeringu tagatiseks anda krediitkaardi number ja krüpto. Andsingi. Sain vastuseks automaatse e-kirja, et aitähh tasumast 30% majutuse kogumaksumusest ning olge nii hea ja tasuge ka ülejäänud 70% hiljemalt kuu aega enne saabumist. Selleks paluti kirja teel saata uuesti krediitkaardi number ja krüpto. Tohoh... Helistasin siin viimases hädas oma panka ja küsisin nõu, et kas on normaalne ja aktsepteeritav, et nad nõuavad krediitkaardi andmeid. Peeti sealgi isekeskis nõu ja helistati otsusega tagasi - ei ole normaalne. Siis ma võtsin ka toru, tiristasin Prantsusmaale ja selgitasin, et nad nõuavad illegaalset toimingut. OK, öeldi. Eks me siis kasutame seda infot, mida Te meile juba edastanud olete - ehk siis charge'sid nad minu ema krediitkaardilt ülejäänud 70%.

Kohalejõudnuna nõuti minult tagatisrahaks 250 eurot. Mis mõttes, küsisin mina. Olen ju juba nagunii ennast laiaks maksnud?! Siis seletati mulle lahkesti, et mina olen välismaalane ja mõned välismaalased võivad ära varastada nende DVD-mängija, rikkuda ära kardinad jne. Mina küsisin vastu, aga kuidas nad kinnitavad, et nad minu, rumala välismaalase kaela ei kirjuta mõnd varemtoimunud rikkumist ja seda sisse ei kasseeri? Aga lõppkokkuvõttes viis vestlus selleni, et tagatis tuleb anda. Rahale alternatiiviks pakuti lahkelt võimalust anda krediitkaardi nr ja krüpto... jätsin passi.

Käisin eelmisel laupäeval linnatuuril ja laenutasin kaasa audiogiidi. Loomulikult oli vaja anda tagatis - 250 eurot. Sularaha mul polnud, passi poleks vastu võetud, isegi kui see oleks mul veel antav olnud - küsiti krediitkaardi nr ja krüptot. Kuna mul oli kaasas Visa deebit, siis andsin kavala näoga selle, et ega nad sellelt ikka midagi kätte ei saa. Kassiir toksis numbrid ja kaardi pöörde krüpto usinalt masinasse ja andis mulle tšeki. Tõin ettenähtud ajal masina kontorisse tagasi ja palusin neil ka "charge" tühistada. Jaa, öeldi mulle, immediately. Aga järgmisel päeval poes enam maksta ei saanud. Seinast raha ka ei tulnud. Ja netis selgus, et nimetatud 250 eurot on Kadunud Asjade Maal ehk pankadevahelises liikluses reserveeritud. Rahustuseks öeldi mulle, et tuleb tagasi nii nädala-paari jooksul. Ja protsessi ei saa katkestada ega kiirendada, isegi kui keegi tahaks.

M, hea inimene, saatis mulle söögiraha, niiet näljasurm hetkel enam silma ees ei seisa...

experience mediterranee!

Päev algas tegelikult sellega, et sain tünga. Eilne linnatuur, millest ma osa võtsin, jagas välja tasuta piletid Montpellier ajaloomusseumisse, mis asub ühes krüptis. Täna seadsin sammud sinna – oli kinni. Kusjuures tasuta pilet kehtib 2 päeva. Aga kuidas ma homme, tööpäeval, sinna läheks?! Niisiis, korstnasse.

Edasi sain Prefecture juures kokku I-ga ning asusime järgneva päeva jooksul ringi chillima. Esmalt väike kümblus Vahemeres. Kuna väljas oli täna jälle 27 kraadi, oli rannas üsna palju rahvast, mis olla oktoobris üsna tavatu. Mida aga polnud, olid riietuskabiinid. Polevat kombekski ja nagu I lohutas, nagunii keegi ei pane tähelegi. Ta ise kasutas mingi suure salli kaela ümber sidumise tehnikat. Mina kasutasin “keegi nagunii ei pane tähele” tehnikat. I-l oli kaasas ka väike kalakujuline termomeeter, millega ta tavaliselt vetikaid ümbritsevat vett mõõdab. See näitas 23 kaldaäärses vees. Sügavamal oli oluliselt külmem, aga ma pakun, et mitte alla 18-19. Ujusid üsna vähesed…

Edasi kulgesime Aigues-Mortes’i ehk eestipäraselt Surnud Vetele. Veel keskajal oli see sadamalinn. Kuid praeguseks on Rhone oma delta nii täis kandud, et meri jääb juba kilomeetrite kaugusele. Kultuurilooliselt kuum koht: just siin said musulmanide alistajad ristirüütlid oma teekonnale alguse ning kohalikus kirikus viimase õnnistuse. Lisaks käisid siit üle katoliiklaste ja hugenottide sõjad (kellele ei meenu, millest jutt, võtku aga Dumas “Kolm musketäri” või “Kuninganna Margot” ette). Linn on vinge, säilinud ca 10 – 11. sajandist, linnamüüriga ja puha. Minu üllatuseks oli linnamüüri materjaliks lubjakivi. I ütles, et lähikonnas on Miotseeni lubjakivide murde! Vaatasin paaris kohas ka lähemalt, üsna karbi-detriitne ning soola-aurudest natuke urbseks muutunud.

Kohalik üks maa – või pigem merevara ongi sool. Nägin suuri soolaaunasid – nagu turbaaunad, aga lumivalged. Kõige peenem kraam olevat “fleur de sel”. Kõigepealt kaevatakse auk, sinna imbub(?) soolane vesi sisse, vesi aurab kuival aastaajal ära, sool jääb alles ja siis kraabitakse pealmine kirme eraldi ära – see ongi siis “soola lill”. Eriti rikas lisandmineraalide poolest ja peene mekiga.

Surnud Vetes puutusime väga lähedalt kokku veel ühe kohaliku eripäraga: cours de camargue ehk corrida prantsusepärane variant, palju leebem kui lõunanaabritel. Nimelt härgasid ei torgita ega lööda maha. Neil on siin eripärane toug härgi, üsna väiksed, mustad, vilkad ja suurte sarvedega. Neile seotakse kellukesed kaela, sarved polsterdatakse ja sarvede vahele pannakse mingi pall vms. Siis aetakse nad ühe – või mitmekaupa väljakule. Tulevad poisid, valgetes särkides ja punaste särpidega, käes pootshaagi, konksu ja reha ristsugutis pika varre otsas. Nende eesmärgiks on selle riistaga saada kätte ese härja sarvede vahelt. Ja ongi kõik. Kedagi ei veristata. Nii härjad kui püüdjad on “elukutselised”.

Võistlused on väga populaarsed, kuid eripäraks on ka see, et sinna ei saa pileteid osta. Nimelt on areeni ümbritsevad sektorid jaotatud kohalike perekondade vahel ning need siis jagavad oma suva järgi istekohti. Meie, nagu ka üsna paljud teised, seadsime end sisse tribüünide alla ning vahtisime läbi pilude, mis areenil toimub. Tänane oli ka rohkem harjutusvõistlus, sest poisid polnud mitte uhkelt ülikondades, vaid tavaliste riietega. Areenil olid härjad, areeni ümbritsevas jookuskoridoris jooksid härjad. Kõikjal käis lärm: valjuhäälditest mängiti fanfaare ja Bizet’ “Toreadooride marssi”, rahvas ergutas härgi ning kui ergutatud loomad liikvele läksid, jooksid massid hirmsa kolinaga üle meie peade kõrgemale tribüünidele, et kohe peale härja möödumist kisaga alla, jooksuraja juurde naasta.

Et tuua lõbu massidele lähemale, on ka kombeks jooksutada härgasid läbi linna, õnneks küll kolme hobusemehe saatel. Kommete kohaselt aetakse iga härg eraldi ning ajamist toimetavad ühe perekonna liikmed. Pärast hinnatakse, kes kõige paremini hakkama sai. Seadsime end esiti piirdeaia peale jooksu vaatama, aga mulle tundus, et sealt ikka hästi ei näe. Läksin siis jooksurajale ligemale ning ka I järgnes peale mõningast kõhklust. Kolmanda jooksu ajal õnnestus ka härga näha hobuste vahelt. Ja see jäi ka tükiks ajaks viimaseks, sest mujal linna läbival jooksurajal oli juhtunud kellegagi õnnetus.

Lahkusime ning otsustasime minna Le-Grau–de-Roi’sse õhtustama. Õhtusöögiks võtsin Provence-pärased suupisted ning pearoaks sellesama kohaliku toreau (härja) hautise.

Montpellier, mu Montpellier – sa trellide linn…

Laupäeval käisin linna avastamas, eeskätt vanalinna. Loomulikult on kogu üritus kestnud kauem, kui meie tornide linnal, ca 950-ndast peale. Arhitektuuriliselt on siin ka tõsiselt erinev vanalinn, loomulikult. Majad on paksuseinalised, kandilised ja kaetud kollakasvalge teralise krohviga. Väiksed aknad ja muidugi trellid.

Ülikooli trellitatuse kohta sain I-lt selgituse ka. Vargad. Massiliselt. Niikui midagi ripakile jätad, on lännu. Seetõttu on isegi nt kolmanda korruse wc-de aknad rootsi kardinatega kaetud, kuna akna taga on karniis. Röövlid olla korra võtnud lauaarvutid kaenlasse ja läbi kolmanda korruse – tollal trellitamata – akna minema tippinud.

Aga tagasi vanalinna! See on ehtne vana asutuskeskus, tänavad keerlevad ja looklevad ilma mingi sümmeetriata. Paljudel tänavatel on sile kivisillutis, mis meenutab pigem esikuparketti, niiet minul tekkis küll tunne, nagu käiks toas ringi. Palju on poode. Paljud neist on pisikesed ning eriti ilmselt eraalgatuslikud ka mõnevõrra räpased. Imelikul kombel mitmetes sissekiigatud kohtades pisike + räpane ei võrdu ökk, vaid pigem omalaadne hubasus. Üsna rohkelt oli ehtsaid väikeseid õmblusateljeesid. Tänavad on kitsad ja inimesi on palju. Kus vähegi veel ruumi jagub, on tänavakohvikud püsti löödud. Esindusplats on Place Comedie. Seal on kahekorruseline karussell lastele, mis vilgutab tulesid ja mängib muusikat. Ja muidugi on ülejäänud palts tuubil café’sid täis.

Aga väike check-list ka:

- päeva söögikoht: india taimetoidurestoran, mis oma suure eeskujuna mainis Sri Chinmoy’d (kes teab, see teab). I käses mul rohkem prantsuse keelt praktiseerid,a mistõttu otsustasin, et püüan oma prantsa kaheksaaastase korba alt midagi välja õngitseda. Tellisin vapralt päeva pakkumise – pidi olema bulguri seentega (vähemalt nii ma lugesin seinalt). Toodi. Oli bulguri ja selle peal kummised beežikad kandilised tükid. Mis seened need veel on?… sõin vapralt edasi, sest olen alati taimetoite austanud, kuni jõudsin roa alumise kihini, kus olid seened. Aga mida ma siis varem seente pähe sõin??!!!

- Päeva tegu: võtsin osa kesklinna tuurist. Loomulikult oli see prantsuse keeles, aga õnneks sain audiogiidi ka abiks võtta. Meil nagu ei kujutakski ette vanalinna tuuri eesti keeles, või mis? Tuuri raames saime ronida ka muidu lukustatud triumfikaare otsa. Pildid siis, kui koju jõuan ja kaabli üles leian.

- Päeva kasulik ost: kuna juba 11 ajal oli selge, et asi läheb käest ära, hakkasin peakatet otsima. Esialgu mõtlesin sallile, aga siis tekkis hirm, et äkki hakkavad moslemiks pidama või nii. Niisiis ostsin ühest täiesti uskumatust bling-blingi poest endale valge puuvillase soni. Nüüd šeffangi ringi nagu Jennifer Lopez! Ja ost õigustas end igati. Pärast nägin linnas kraadiklaasilt, et väljas oli 27 kraadi. Ja seda, muide, pool kuus õhtul.

- Päeva moeennustus: kas järgmisel või hiljemalt ülejärgmisel hooajal hakkavad ka Eesti tibid kandma kottpükse.

- Päeva jäätis: Häagen-Dazs. Ma olen üldiselt Balbiino ja Tallinna Külmhoone toodangu fänn. Valio on nohh, taani ja rootsi jäätised nähh, paljukiidetud itaalia gelato on vesine lurr. Ja siis ma nägin HD putkat. Olin selle kohta ka lugenud mingist foorumist, et kõlbab süüa küll. Võtsin siis kaks palli, !!!!!!!!!!!! ja sattusin praktiliselt kohe sõltuvusse. Vaat see on Jäätis.