natuke liiklusjorinat jälle

F**K, kelle jaoks see liikluseeskiri küll tehtud on?! Vaadates osasid kaasliiklejaid, tundub, et tõesti valdav enamus kas: 1. ostis load, aga eeskiri ununes lugemata 2. ostis load, eeskirja luges ja unustas 3. sai läbi häda load kätte ja unustas 4. eirab teadlikult (õu, ma olen lahe ja paha ja huvitav ja k****n kõigile eeskirjadel kõrge kaarega). Joriseks sedapuhku JÄLLE kiiruse kallal.

Eksperiment 1: täna, Tallinn-Haapsalu mnt. Mina, roheleht, sõidan 93 - 94 km tunnis (reaalselt - gps-iga jm kontrollitult; jah, olen ise kah paha-paha piiril). Minust mööduvad pea KÕIK liikuvvahendid, sealhulgas valdav enamus sõiduautosid, sõiduautosid järelhaagisega, rekkaid, tsisternautosid, teisi rohelehti ning tagatipuks ka paar mootorratast. Kusjuures tsoonis, mille piirkiiruseks on 90 km tunnis. Ootan hingevärinal, millal rollerid hakkavad mööda vihisema.

Eksperiment 2: eile, Järvevana tee. Seal võib linnas sõita kiirusega kuni 70 km/h. Noh... ma siis mõtlesin, et proovin kah liiklusvoogu sulanduda, nagu soovitatakse. Kiirusel 82 - 83 km/h oli see igatahes veel võimatu.

Mis aga ajab tõeliselt külma hirmuhigi laubale, on autofoorumid. Näiteks auto24.ee foorumid.

Kas TÕESTI on liikluses nii palju huligaane, nahhaale, jobusid, osse, "rallimehi" ja potentsiaalseid segereid-laiksoosid :O

TÄIENDUS: näiteid elust enesest ehk tuttavate tuttavate arusaamu

- signaali peabki laskma, igal võimalikul juhul - mis nad siis teevad seal ees lollusi. Mina tulen uhkelt oma autoga, pöörded 3500, mis nad uimavad?...

- õige sõidukiirus on lubatud kõrgeim kiirus + 13 km/h - selline mõnus ja polku ka ei pea kinni...

ja jälle lahedaid animaleide torust...

How to cope with depression

A typical converstion with my Mom

uidud

Keerasin ilusa maa-töö-päeva ****, sest unustasin rohud kaasa võtta. Ja nagu naksti, lendas üle kaheksa aasta kohale reibas herilane ja oligi kööga. Ääremärkusena võib lisada, et Kohila kiirabi sakib - kui neid vaja on, pole kedagi olemas, kogu majaski pole hingelist, perearstid puhkusel ja apteek igavesest ajast igavesti suletud.

Olen ka viimasel ajal hakanud rohkem blogisid lugema ja inimesed sääl kirjutavad, et mida neil vaja oleks - noh, osadel on vaja naist/meest, osadel elamispinda jne. Ma siis ka hakkasin mõtlema, et mida MINUL vaja oleks? Ja jõudsin järeldusele, et üht mööblitükki. Mida Eestis praktiliselt ei müüda või kui, siis hingehinna eest. E-bays müüakse, aga Eestisse ei postitata. Tegemist on põlvetooliga. Küll tahaks saada...

autolesbi esimesed 5000 km

vahtisin just eile odokat ja selgus, et olen kokku kimanud oma 3,8 kuuga üle 5000 km! Aga õigus jah, kimanud ei tohi öelda - sest algajad juhid ei tohi kimada, nagu mulle minu kõnepruugi peale korda märkus tehti :) Mis siis on selle aja jooksul uut & huvitavat selgunud?...

1. auto pidamine on kallis värk. Vahetatud ja paigatud on hulk osiseid.

2. bensuhindade jälgimisest võib saada hobi. Kes oleks arvanud, et see nii põnev on?!

3. igas inimeses, kaasa arvatud minus, peitub väike liikluspaharet. Lähemalt ei räägi :P

4. Tallinna liiklus on loterii. Kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub...

5. Klassifikatsioon: inimesed, kiirustajad inimesed ja ahvid kehtib. Raudselt. Eriti see suunatule ja signaali osa. Ma olen viimastel aegadel signaali peale ise vastu signaalitanud. Näiteks täna, andsin ülekäigurajal teed jalgratturile, kes ratast käe kõrval veeretas. Tagumine muidugi lasi pikalt ja põhjalikult signaali. Ma lasin vastu ka, ehkki lühemalt. Mõnikord ma mõtlen, et MIDA signaalitajad mõtlevad? Ja kas nad saavad aru, et minu signaal on ikka neile vastuseks? Ja vastus, teadagi, sõltub esimesest arvamusavaldusest. Ehk, kui signaal tagant tähendab : vahva! lasid jalgratturi õiges kohas üle tee! aga nüüd püüa veits kiirendada, ole pai! siis minu vastusignaal tähendab: ole tänatud, sõber! püüan, aga minu auto ei kiirenda päris nii kiiresti, kui sinu 3,o liitrise mootoriga maanteelaev! hiljemalt kuu jooksul lasen paranduses küünlad üle vaadata, ehk on viga seal?! Aga kui signaal tähendab: tra, mis sa roheline konn passid seal ees, nahh...mis mõttes sa bitš lased jalakäija üle?! siis vastus on ka samas stiilis (lisaks autojuhiloale oleks võinud investeerida ka liiklusraamatusse või ime muna, jobu või midagi veel ropemat).

6. Tallinn-Tartu maantee...koht omaette.

juuli kaob käest

igav liiv ja tühi väli, ma ütlen :@

aeg läheb, niiet... vahepeal olen ma tegelenud millega iganes: peamiselt hüpelnud teiste isikute vilepilli järgi ja tegelenud millega iganes. Muuhulgas ehitasin maja valmis. Sain viimases jaos ka tõeliselt tähelepanuväärse tõve, mille kulg oli kõike muud, mis meeldiv (öäkkkkk). Nüüd istun tööl ja passin kurjalt suviste tööde nimekirja, lõputut nimistut asjadest, mis tuleb enne "augusti teise poole esimest poolt" korda ajada. Kusjuures mul peaks see ja järgmine nädal puhkus olema!!!! Fiigushki, ütleks venelased selle peale. Türa persse, ütleks mu juhendaja. Nädala lõpul pean minema Lõuna -Eestisse. Seekord siis klouniks. Folgile see aasta jälle ei saa, tundub, et mu aeg organiseeritakse sujuvalt muudeks kasulisteks ettevõtmisteks. August on täis tormamist. Septembri kohta ei tea midagi, välja arvatud üks poolpikantne tööüritus. Oktoobriks on piletid juba ostetud. Mis toimub...

laulupeo telgitagused: med.teenistus

juba kevadel tuli meie rühma listi kiri, et kes tahab laulukale esmaabisse minna. Mina tegin enne atesteerimise ära ja siis andsin ennast ka üles - ikkagi kena väike ettevõtmine ning võiks ju kaasa lüüa. Nädal varem oli meil täiendav instrueerimine ning siis trall algas. Osad olid proovidel valves, osad rongkäigus, osad tantsupeol ning lõpuks üritasime kõik jõud kokku koondada laulupeole. Paar abilist tuli ka Punasest ristist ning teisi vabatahtlikke meditsiinikoolidest. Minu jaoks oli aga tegelikult üllatus, et suuri üritusi esmaabiga nii suures ulatuses katavad vabatahtlikud. Eile sai siis terve päev lauluväljakul oldud, hommikul kaheksast õhtul poole kümneni. Vahepeal käisin kaks tundi kodus magamas ka. Hommikustel proovidel oli meid kokku neli, lisaks välihaiglas kaks õde, lauljaid aga kolm-pooltuhat ning lisaks muid indiviide. Õnneks midagi ei juhtunud, ehkki eilsest oli kumu juba kosta, kuidas proovides rahvas langes nagu loogu. Noh, kuna hommikul olid ka profid lauljad, siis nad ka käitusid, nagu profid - ei minestanud :D

Meil oli eraldusmärkideks kollane helkurvest ning punane velvetist laulupeokott, mis oli nänni täis. Siinkohal kriitikat ka: koristajatel olid samasugused vestid, ainult sildike "esmaabi" oli puudu. Paariline mul turtsus üsna korralikult, et sõbrad hakkavad ilkuma, aga minu jaoks oli mõtlemapanev pigem see, et inimesed võivad ju minna koristajate juurde esmaabi saama - oli ju ka lehtedes lihtsalt kirjas, et esmaabi annavad kollaste vestidega inimesed. No aga üldjoontes mina võtsin seda pigem naljana ning nimetasin neid "teisteks meedikuteks" :) Koti kohta võiks poriseda, et sealt oli kole ebamugav asju kätte saada, sest see oli ju pehmest riidest õlakott. Lisaks kolleegid kommenteerisid, et peale kannatanu minematassimist koti järgi minnes peab läbi tuulama kümmekond identse väljanägemisega kotti, et leida seda õiget. Õhtuses vahetuses oli varustusega natuke nigelalt esialgu, sest kuna rongikäik venis, siis ei jõudnud esmaabipaunad ning vestid kõigini.

Õhtul oli muidugi hoopis teine tera ning aktsioon hakkas pihta. Meie paar sai kõige suurema pindala kontrollida ning olime püsivas meeleheiteseisundis. Niisiis seerisimegi kuskil kontrollalade keskel ringi ning üritasime nähtavad olla. Isegi ala läbi marssida oli põhimõtteliselt võimatu, sest me ei saanud kella poole seitsmest lihtsalt massist läbi liikuma. Kui algselt me ennustasime, et tuleb ca 1 esmaabistaja 1000 osaleja kohta, siis meie sektoris oli vahekord röögatult suurem. Mina olin paari sidemees ning tegelikult on päris raske kuulata koguaeg kõrvas jooksvat sidekanalit ning suhelda inimestega. Inimesed astusid ligi, paar väljakutset oli ka. Õnneks midagi eriti võigast meie paarile ei sattunud, teistel oli karmimaid juhtumeid. Ütleme siis nii, et välihaiglal olid käed-jalad igatahes tööd tihedalt täis ning järjekordki ukse taga. Viisime ka paar inimest sinna (noh, lähemalt ei oleks ju ilus rääkida, või mis?), aga enamus said oma plaastrid ja muu pisikraami meie paunast kohe kätte. Kokku tuli vist 15 pöördumist. Bürokraatia ruulib kõikjal - meil oli ka oma aruandeleht ning keset "lappimist" pidi inimeselt küsima tema maakonna ning vanuse :D

Ikkagi olen ma täitsa rahul, et sai tükk tööd ära tehtud ning kogemusi omandatud. Vabatahtlikud on fantastilised!!!