siis kopin siia kirja, mille saatsin ka rühma esmaabi listi, mis sisaldab väikest kokkuvõtet minu eelmise nädalavahetuse kahekümne neljast tunnist.
Hei ka minu poolt,
mina jah "kustusin ära" peale kahepäevast vahetust ja kribin siis natuke nüüd oma lugu :)
Kaks päeva järjest on füüsiliselt üsna raske vahetusi teha, aga vähemalt osakonnast sain kenasti pildi selgeks, kes, mis ja kus.
Esimesel päeval oli hommikul sebimist, sest sel ajal kui teie käisite instrueerimisel, olin mina välismaal ära. Seega tekitas kapivõtme puudumine, vormide "peidusolek", pikad ja käänulised koridorid esialgu natuke peata kana tunde. Teiseks päevaks - no probleem, saalisin rahulikult nii garderoobi, osakonna kui paar korrust (ja korpuse) eemal asuva labori vahet.
Ma ei tea, kas teile instru ajal tubade funktsioonidest ka räägiti, aga lühidalt:
Triaaž: patsientide jaotuspunkt
LV1 - kirurgia: vanad haavad, mädased haavad, kõhuvalud jms
LV2 - LOR tuba: ninaverejooksud, kõrvavalud, lõhkilöödud ninad
LV3 - teraapia: EKG, vererõhk, perearstlik värk
LV4+kipsituba - trauma: luumurrud, hammustused, kõik värsked haavad
Saal: järgmine tase, meile nüüdseks siis keelatud
Esimesel päeval pandi mind kohe LV4 tuppa ehk emo traumapunkti. Kui ma seda kuulsin, läksin vist hirmu pärast roheliseks nagu hernes! Kartsin, et panen ka pildi tasku või midagi. Etteruttavalt võin öelda, et nende kahe päeva jooksul - minu jaoks üllatuseks - ei olnud pea ainumatki momenti, kui oleks tekkinud ebameeldivat tunnet (ehkki mõnede patsientide sokiaroomid...oioi). Traumapunkt on muidugi kõige rahvarohkem koht igas mõttes - seal on lisaks arstile töös 2 õde ning patsientide arv on ka kõige suurem osakonnas. Julgelt 70% olid kinnised luumurrud, nihestused, põrutused. Mait juba rääkis ka ühest esimese päeva huvitavamast juhtumist (baarimehest). Muidu oli veel nael selga kukutud, mootorsaega ühel juhul kätte, teisel juhul labajalga sõidetud; loomade hammustused jms. Iseenesest oli hariv, aga minu jaoks oli kurb see, et tõesti-tõesti ei lubatud midagi ise teha. OK, ma saan aru, et süsti ei lasta teha - aga isegi siduda ei lastud, kuigi ma ise selleks soovi avaldasin. Niisiis koosneski minu funktsioon patsientide kärutamisest röntgenisse, nende tõstmisest edasi-tagasi, veriste linade vahetamisest jms. Muul ajal kügelesin, kummikindad käes, läbivaatuslaua najal ja vahtisin haavasid :)
Teisel päeval oli mind määratud teraapiatuppa. Seal õppisin EKG-d tegema ning mõõtsin vererõhku, spo2-te. Hakkas kole igav, suundusin edasi kirurgiatuppa. Seal sain Ele-Kajaga kahepeale jalga siduda ja ühte mädast paiset plaasterdada (jess!). Seal hakkas ka igav varsti ja siis ma suundusin edasi traumasse, kuhu ma siis ka pikemalt pidama jäin - minu jaoks kõige põnevam koht. Seal saime natuke sõrmi-varbaid teipida (jess!jess!) ning kärutada. Lisaks tegin kulleriteenust triaažitoa ja kabinettide vahet ning viisin vereproove laborisse. Teise päeva huvitavamad lood olid noor ja analüüside põhjal terve tüdruk, kelle labajalg oli mustaks tõmmanud ja üks totaalselt ületöötanud kunstiinimene. Omalaadne oli ka juhtum, kus tuli vanem patsient peahaavaga. Mina siis toimetasin temaga, tõstsin lauale ja valmistasin õmblemiseks puhastuslappe ette jms. Ja siis õmblema hakkav õde tegi patsiendile tuimestussüsti ning siis küsis, et kas ma koljut tahan näha. Noh, miks mitte... ja ta tõmbas haava laiali ja tegi pinsettidega kopp-kopp. No peale seda ma küll otsustasin igaks juhuks paariks minutiks istuda :) :)
