Aga nii ongi, et viimasel ajal kostuvad minuni signaalid kaasvõitlejatelt doktorantidelt, m.h. ka täna. Valitseb väsimus. Kõik on mõttetu. Projektid ei edene. Elu on raske. Hakkasin ise edasi mõtlema, m.h. ka eilse VK võluva ettekande taustal, kus ta näitas hulgaliselt jooniseid, tabeleid, graafikuid ja veel jooniseid Eesti teaduse hetkeolukorrast, bibliomeetrilises võtmes. Ehk siis ISI, Scopus ja sõbrad.
Ma ei tea, aga ma ARVAN, et vähemalt mingi osa doktorantuuri astuvate isikute hinges - tõenäoliselt sügaval ja varjul - on mingi idee ja soov teha Midagi Suurt, lüüa läbi, saavutada edu jne. Tõele au andes, eks ma isegi Kuhni paradigmade-raamatut lugedes fantaseerisin sellest, kuidas kord kõik pirrud kahest otsast lõkendama löövad ehk tulen Mina ja toon Eesti, ei, krt, Maailma Teadusesse uue arusaamise, pööran teaduse ajaloos uue lehekülje jne. Ma arvan, et see on normaalne ja tegelikult ka igati tervitatav. Mis muu oleks saanud mind üldse teaduse külge köitagi kui see illusioon?!
Doktorantuuri neljandal (ametlikult teisel) aastal on reaalsus muidugi saabunud. Nagu ma täna nooremale kolleegile seletasin:
ja mõtlen
et milles see point ikka on
point?
see on meie töö
osad kaaluvad vorsti
osad ehitavad mööblit
meie töötame ülikoolis
on palju halvemaid variante tööks...
ja meie passime arvutit ja kirjutame arikleid, mida loevad teised meiesuguseid
ja kedagi muud ei koti need
nii on
ja ma ei näe põhjust masenduseks
et milles see point ikka on
point?
see on meie töö
osad kaaluvad vorsti
osad ehitavad mööblit
meie töötame ülikoolis
on palju halvemaid variante tööks...
ja meie passime arvutit ja kirjutame arikleid, mida loevad teised meiesuguseid
ja kedagi muud ei koti need
nii on
ja ma ei näe põhjust masenduseks
ja ma võin vaid korrata: ja nii on. Kas ma olen küüniline?
VK ütles oma eilse ettekande kestel, et needki vähesed artiklid H-faktoriga vist üle 20 (?) on enamikus need, kus eestlased on kaasautoriteks. Sageli lihtsalt n-ö teaduslikud alltöövõtjad. Mu enda juhendajagi on seda tõdenud. Nähtavasti võib siis olla rahul, et keegi meie produtseeritavat data't üldse vajab. Et oleks keegi, kes suudab seda oma autoriteedi baasil teadusvälisilmale kommunikeerida ja kasvõi osa feimist meile edasi anda. Mis võiksid olla peamised nõrkused, miks Eesti teadlaskond ei suuda pidevalt ning võrdväärselt produtseerida tippteadust?
VK eile põgusalt näitas kuulsat Nature joonist, mis kujutab Eesti teadusrahastust, võrreldes teiste postsoviet riikidega. Kui varem võiski olla küsimus aegunud aparatuuris või piiratud tehnilistes võimalustes, siis praeguseks on need küsimused rohkemal või vähemal määral lahenenud. Minu enda jaoks on peamised pidurdajad:
1. Eesti väike rahvaarv. Me hoiame ülal ja toimetame selle käputäiega üsna korralikku riiki, kas pole? Aga kahjuks on intelligentsi kontsentratsioon võrdeline üldarvuga ehk võimalus väikeses riigis harida, saada tööle ning produtseerima terveid teaduslikke meeskondi (tänapäeval on soleeriva teadlasena...raske?... midagi märkimisväärset saavutada) on märgatavalt väiksem, kui suuremates riikides. Ja olles ausad, kuna me peame siiski oma ülikoole ja teadusasutusi ülal pidama, võivad vähese konkurentsi tõttu sattuda sinna tööle hoopis inimesi, kel suurema rahvaarvu ja konkurentsitiheduse tõttu teps mitte asja ei oleks.
2. Minu meelest mõneti Eesti kõrgharidus - mis ON hea - ei soodusta orienteeritust probleemide lahendamisele ning edule. Tegelikult ma olen selle üle rõõmus! Mõneski mõttes on ameerikalik, juba klišeeks muutunud edukultus just teaduse kui fundamentaalse, mitte äriettevõtte surm. Aga olles ausad, ilma edukultuse "sissepeksuta" ei teki ka piisavalt saavutustahet.
3. on minu enda paranoia või nii ma seda nimetan. Kas tõesti on olemas Ida-Euroopa mentaliteet? Kas tundub see ainult mulle, et aegajalt kumab läbi suhtumine: east-europe, polish and other paki's? Aga küllap ma olen lihtsalt kibestunud mats, kelle parim artikkel hetkel on sügavalt ida-euroopa ajakirjas, mille IF on 0.9! Ja kes teab, et vähemate tööpingutustega, kuid osavama sõnaseadmisega võib teisest riigist pärit olles vääääga palju paremaid tulemusi saavutada üldsuse silmis.
Niisiis, meie, teaduse järeltulev põlvkond. Meie erialal silmapaistvalt kaduvväikeses hulgas. Sitasti töötav. Sitasti publitseeriv. Pea iga minu tuttav antud valdkonnas on avaldanud soovi elukutset muuta. Ilmselt keegi meist maailmarevolutsiooni ei korralda. Kuhn võib oma paradigmasid lõputult venitada, kui soovi on. Ära teadusest!!! Kas nende soovil on tõesti jumet?...
