Mul on tõsiselt kahju nendest noortest inimestest, kes praegu seda kõike läbi elavad, päris siiralt kohe. Tahaks neid kuidagi aidata, kinnitada, et see jubedus saab läbi ja ees ootab elu - enda valitud elu koos enda valitud sõprade, kaaslaste ja kolleegidega. Et ärge, jumala pärast, tehke midagi nõmedat, näiteks kooli pooleli jätmine, vaimne allaandmine või muud, mis võiks tulevikku ohustada. Jah, mälestused jäävad, armid jäävad, aga tegelikult võib selles nägema ka head poolt. Näiteks ma ei allu KUNAGI karjamentaliteedile ja kõik otsused kaalun ise läbi - ehk nii-öelda mõtlen alati oma peaga, mis loob sageli eelise massi ees. Lisaks ei allu mitte ühelegi dressuurile ega vägivallailmingule. Mul on TÄIESTI ükskõik, kes peab ennast "karja juhiks" - ma ei karda kunagi vastu hakata, kui mul on oma otsus või põhimõte, mille ma olen oma peaga läbi mõelnud ja mille eest ma seisan. Sest ma olin nii pikki aastaid end ümbritsevast seltkonnast väljaheidetu, et ma ei karda seda - erinevalt enamusest inimestest, kelle jaoks see oleks kõige hullem saatus. Samuti ei saa mind kunagi kimbutada suhtesõltuvus, sest minu jaoks primaarne olek ongi üksindus.
Kas ilma koolivägivallata oleksin ma samasugune inimene, kui ma praegu olen? Tõenäoliselt mitte... aga milline, seda teab vaid paralleeluniversum :) Olen siin viimasel ajal ka mõelnud, et mis võiks koolivägivalla vastu aidata? Tegelikult mul on tunne, et see on midagi, mida pole võimalik ära kaotada. See on osa inimloomusest. Kas vastuhakkamine tegelikult muudaks olukorda paremaks - seda on eriti raske ennustada ja sõltub peamiselt kiusajast. Võib-olla oleks tõesti mõtet vähemalt püüda n-ö ninamehele vähemalt mõned hoobid kehtima panna? Aga samas võib see tuua ka üsna ebasoovitavaid tagajärgi. Kõige suuremateks süüdlasteks kogu protsessis on minu meelest just mass ehk pealtvaatajad-lõbutsejad-pugejad-nahahoidjad. Kui neid poleks, vaibuks kiusaja tegevus ka üsna kärmelt.
Kui aga rääkida võtmes: elu võimalikkusest pärast kooli, siis minu meelest kõige paremaks lahenduseks oleks valida eluala, kus saab teisi inimesi aidata. Just nimelt! Teiste aitamine paneb enda haletsusväärsust vähem valuliselt märkama ning aitab haavadel kiiremini armistuda. Arstid, päästjad, sotisaaltöötajad, ehk ka õpetajad - kõik, kelle võimuses on päästa ja abistada.
