Tuesday, June 14, 2011

Looduslikud viimistlusmaterjalid meie korteris

Juba remondi alguses otsustasin, et soovin korteri remondil kasutada maksimaalselt looduslikke siseviimistlusvahendeid. Raha oli napilt, seega kahjuks üks oluline osa - normaalsest materjalist põrand jäi tulevikku ootama ja maha laoti laminaat. Küll aga seinad on meil kaetud savikrohvi, savivärvi, savi-kaseiinvärvi, lubivärvi ja kohupiimavärviga. Järgnevalt ülevaade nende valmistamisest/kasutamisest ning ka pildimaterjali.

SAVIKROHV

Selle imeviguri asjus läbisin lausa SRIK (www.renoveeri.net) koolituse! Väga sümpaatne üritus, möödunud aasta juulikuus Tipu külamajas. Õppisime krohvi valmistama ja seina kandma. Olin palunud M-il mulle ka kellu kaasa osta. Ta tõigi kaks asja, millest kohapeal selgus, et üks oli jah kellu, aga teine oli pahtlilabidas... Igaljuhul praeguseks on minu tõõriistapargis nii müüri-kui veneetsiakellu ning lisaks ka sisenurgakellu.
Kodus, algatuseks ostsin ühe 25 kg koti Majatohtri punast savikrohvisega ning panin seina. Aga oleme ausad, see on üsna kallis. Niisiis hakkasin ise valmistama. Selleks läheb vaja:
- punast jahvatatud savi (müüakse ehituspoes)
- ehitusliiva (mina kasutan peenemaid fraktsioone, aga soovitatakse panna alumisse kihti jämedamat ja pealmistesse peenemat)
- kiudu (mina kasutan hundinuiavilla - korjasin Laagri aiandi kõrvalt kraavist)
- vett
(- lisaarmeeringuks džuuti, oksi, pilliroomatti vms)

ning kogu komplutt tuleb seguvispliga või käsitsi kokku lasta. Komponentide vahekord on tunnetuselik, minul kujunes välja 2,5 osa liiva + 1 osa savi + mõni peotäis hundinuiaebemeid. Ja siis tunde järgi vett!
Aluspind ei tohi olla sile, vaid võiks olla ebatasane. Vajadusel panna alla pilliroomatt või siluda aluskihti džuuti.
Pealekandmisel on mul ka omad liigutused - sile pind lasta veneetsia kelluga, aga keerulisemad kohad "visata" täis. Liiva terasuurusest sõltub pinna hilisem siledus. Samuti saab ülisileda, savikama pinna, kui pinnakihti korduvalt niisutada ja üle siluda. Apsusid saab parandada lihtsalt - teeb apsu märjaks ja lased kummihõõrutiga siledaks. Paraku tõstab see seinast esile jämedamad liivaterad.
Tähelepanu pööra aluspinnale - näiteks minult veneaegse õlivärviga värvitud õnarust ei õnnestunudki normaalselt krohvida - olenemata kihi paksusest ning lisatud džuudist koorub krohv maha. Savikrohv ei kannata üldse vett - meil ülemine naaber uputas esiku ja vannitoa ära ning terve seina ulatuses jooksis savikrohv põrandale hunnikusse. Vaatepilt oli kole. Positiivne oli see, et enamuses sai krohvi põrandalt uuesti kokku korjata ja seinale tagasi kanda :) Liigniisketes tingimustes on krohvi kuivamine raskendatud - ämma juures kütteta vahekojas on krohv kuivanud laiguliseks.


SAVIVÄRV

Müüakse pulbrina, mida tuleb kodus veega segada ning lasta paisuda. Põhiline probleem on segamisel, kuna värv kipub klompi jääma. Üldiselt üsna tihke ning kenasti peale kantav.Savivärvi puhul on mõttekas kõrva taha panna tõetera, et märja pinna põhjal ei tasu midagi otsustada - kui oled just pinna värvinud, siis näeb savivärv välja peaaegu läbipaistev. Samas kuivanuna on väga hästi kattev. Pind on matt, võib jätta ebaühtlase mulje. Mõnus, muretu ja haisuvaba lahendus, mis kahjuks seinas enam vett ei armasta.


SAVI-KASEIINVÄRV "Võõp"

Majatohtris müüdav toode, mis võitis minu südame! Müüakse pulbri kujul, peab lisama vett ja mõnuga segama. Esindab savi- ja kaseiinvärvide parimaid omadusi: katab hästi juba esimese korraga, samas ei jää tükki ning on hästi pinnale kantav; loomulikult haisuvaba ning ka täiesti ohutu. Proovitud looduslike värvide hulgast minu kindel lemmik. Ainus probleem on toonimine: ka kõige valgem valge (lumivalge) on tegelikult kergelt kollakas. Absoluutselt ei kannata kokkupuudet veega.

LUBIVÄRV

Kreidezeit struktuurne lubi-marmorvärv oli kasutusel olnud värvidest konkurentsitult kõige kallim. Tegemist siis Saksa tootega, kuhu sisse segatud ka marmorsõelmeid, et värv seinas ka teatud nurga alt ehk vastu sillerdaks. Kasutuskoht: vannituba. Põhimõtteliselt üks väheseid loodusvärve, mis kannatab niiskeid ruume ning omab hallitusvastast toimet. Vanasti võõbati sellega keldreid.
Oma kogemus: üsna hea peale kanda, aga kulu on suur. Aluspinna võib pahteldada, aga tegelikult käib ilma ka. Kui on vaja tõesti katvat pinda, võiks kahekordselt värvida. Pind jääb krobeline ja kare. Tähelepanu: lubipastad ja lubivärvid on söövitava toimega! Kanda kindaid ja prille.


KOHUPIIMAVÄRV
Kasutasin Majatohtri Kohupiimavärvi kuivsega, pigmenti ja Farmi lahjat kohupiima. Kohustuslik on suur segamisnõu ja korralik seguvispel trellpuuriga, muidu jääb segu lootusetult klompi. KUI õnnestub klompide teket vältida, on pealekandmine lihtne, kas rulli või pintsliga. Värv ise on oluliselt vedelam, kui eelnevalt kirjeldatud. Pind jääb matt, kaugelt vaadates sile, kuid lähemal vaatlusel kergelt krobeline (klombid...). Tähelepanu: koostises on ka booraks, mis on tegelikult mürgine ühend (närvisüsteemi häired jms). Nägin natuke vaeva ja arvutasin booraksi sisalduse lõpptootes ning leidsin oma südame rahustuseks, et niivõrd lahjendatuna ta tervisele ohtu ei kujuta. Värvile võib juurde lisada linaõlivärnitsat (kuni 20%), et tõsta pinna pesu- ja kulumiskindlust. Puhas kohupiimavärv ei kannata kokkupuudet veega ning seda ei saa praktiliselt puhastada. Mina lahendasin küsimuse mitte-ökoloogiliselt ehk lakkisin umbes kuni 60 cm kõrguseni põrandast kõik seinad veekindla lakiga üle. Paraku on seda ka teatud valgusse nurga alt näha...

PILDID TULEVAD SIIS, KUI HÄRRA VIITSIB PILDISTADA.