Neljapäevaõhtune kultuurne (?) meelelahutus toimus Alu mõisas, oli pidu, sai natuke nalja ja laulu ja teatrit ka. Lõõtsamees oli väga lahe ning tõmbas järjest vanu häid laule (Täna me liigume, Silveri laul, Ivani palve jne jne). Tehti ka impro-tubateatrit, viktoriini ja muid kohustuslikke, eht eestipärase süldipeo komponente.
No laupäeval käisin ühel isevärki üritusel - nägin kooli seina peal kuulutust, et üks joogasuund lõbustab tasuta rahvast Nõmmel. Läksin siis ka vaatama. Olid täitsa ehtsad venelased, Piiterist. Laulsid, tantsisid, mängisid trummi ning palusid ka publikul (ma usun, et meid oli alla 10 inimese) meditatsiooniharjutusi kaasa teha. Nagu joogasuunad ikka, lubab ka seesinane (http://www.sahadzajooga.ee/) viia oma varjatud võimete tunnetamiseni ning harmooniani. Oh küll oleks lahe, kui laulu ja võimlemisega sellist asja saavutada saaks! Siin Eestis ka rakuke tegutsemas. Ma siis seal enadmisi mõtlesin, et Venemaa on ikka tõesti suur ja lai: küll jätkub ikka erinevaid suundi ja suunakesi inimeste jaoks. On ju näiteks Siberimail see pühamehe liikumine (Vissarion?)... No meil Eestis tõuseb meelde vaid ehk "nõid Hannese" kambake, keda ma juhtumisi telekast nägema juhtusin mingis saates (istusid mingis väikeses korteris ja olesklesid sääl).
Pühapäeval, jällegi suht ootamatu kutse peale, käisin Annely Peebo kontserdil Jaani kirikus. Meistreid on hää kuulata, ehkki näha teda ei saanud - sammas jäi otse vahele. Olen enamasti jõulukontsertidesse suhtunud pigem eemalehoidvalt, seega sel aastal on tõsine rekord juba sündinud - kaks jõulukontserdikülastust päevase vahega. Mind teeb veidi kõhklevaks asjaolu, et korraga kandub kirikusse kokku hulk inimesi, kes kristlusest suurt midagi pea ega tea, kuid et on jõulud, tuleb ikka korra käia Peebot või keda iganes kuulamas, siis saab ikka tuttavatele poetada ning kultuurset inimest kujutada. Või vähemalt nii mulle näib. Kui tavaliselt on pühapäeviti kirikutes lausa luikav tühjus, siis kust tulevad need hardad massid kuulsuste kontsertideks välja? Eriti piinlik hetk on minu meelest sellistel üritustel koguduse pastori palve ülesvõtt. Miks, mis mõtetega peaksid mitteusklikud inimesed tänama Jumalat (keda pole olmas) osutatud (mil moel ja millal) armu (mis mõttes armu??) eest. Samas, teisalt on küsitluste järgi Eestis küll palju ateiste, aga ka päris palju persoone, kes peavad end kristlasteks, ent kirikus regulaarselt ei käi (kelle kilda ma ka ennast viimasel poolel aastal loen, mõningase religioosse kriisi pärast, mille põhjuseid ma siinkohal lahkama ei hakkaks). Olla isegi neid, kes peavad end kristlasteks, kuna nt nende vanaema olevat neid lapsena kirikusse viinud vms. Kas nende inimeste jaoks omad palve suuremat tähendust, kui veendunud ateistile? Ateismist veel niipalju, et ateist pole mitte inimene, kes usu, vaid inimene, kes usub, et Jumalat ei ole olemas :) Ja siis kirjutavad Delfisse soppa (imho), nagu üks end Eesti kirjanikuks pidav persoon.
Aga tagasi kontserdi juurde: Peebo laulis kenasti, hoolimata kimbutavast bronhiidist ning ka Revalia oli täitsa asjalik. Kava oli nn. klassika-pop (ehk siis Bach, Bruckner, Schubert, Adam jt). Ääremärkus: inimesed ikka plaksutavad kirikus usinasti. Aga samas, on ka olulisemaid asju, mille kallal siinamail töötada, kui selline "tähenärimine". Näiteks elementaarne liikluskultuur. Või tuleohutus. Või kondoomi kasutamine. Kui põhilised ohutusreeglid saavad omaseks, ehk jõuab siis järg kunagi ka etiketini.
