tuba-kaka-ubandus ja kommentaare viikingiaegsete liharaiumiskommete kohta

ehk teisisõnu, toimus igaaastane interseminar. Seda korda siis Võrumaal, nagu ikka, kaks päeva. Ja nagu iga kord, pidin ka mina seekord taas püünele ronima ja seletama hakkama, mis ja kes. Minu ettekanne pidi olema esimene, aga kuna me jäime hiljaks, siis lükkusin sujuvalt nr 2-ks. Kohapeal polnud paraku ka pointerit, mistõttu enne minu ettekannet annetati mulle lahkesti aseaineks üks kasutatud kohvilusikas ja suur must ahjuroop, millega osutamist vajavatel hetkedel veheldes ma oma lugulaulu ette kandsingi. 

Põhiline tõmbenumber oli sel aastal muidugi Salme laeva teema (salmepaat.blogspot.com). Küll räägiti paari ümbritsenud setteist, ränivetikaist, luudest, loomaluudest, täringutest jms. Tõusis tõeline diskussioon, et mis täpselt selle laevaga siis juhtus! Kas oli tegemist matusega või laevahukuga? Argumente oli nii ühelt kui teiselt poolt, kuid kahjuks ei tulnud välja ühtegi ammendavat versiooni. Miks ikkagi lebas rannas laev seitsme täisjõus pika mehega? Nad olid varustatud loomakehadega (toiduks) ning mängunuppude, täringute, kammide, relvade jms. Arheoloogid kahtlustavad pigem matust. Kui mina laseks oma fantaasia lendu, siis mina arvaks, et mehed oli ehk reisil ja merel tabas neid mingi õnnetus. Laev laipadega kandus randa ning kohalikud varastasid kõik, mis väärtuslik, ära. Matta aga ei viitsitud, ehk paar labidatäit liiva kõrvalolevast rannavallist ning ülejäänu täitis järgmine torm. 

Järgmisel päeval oli rahvas muidugi (muig) suht tasane. Osad optimistid läksid peale seminari lõppu Võhandule kummiparvega parvetama, aga minu nohu tase keelas mind säherdusest üritusest osa võtta.