laulupeo telgitagused: med.teenistus

juba kevadel tuli meie rühma listi kiri, et kes tahab laulukale esmaabisse minna. Mina tegin enne atesteerimise ära ja siis andsin ennast ka üles - ikkagi kena väike ettevõtmine ning võiks ju kaasa lüüa. Nädal varem oli meil täiendav instrueerimine ning siis trall algas. Osad olid proovidel valves, osad rongkäigus, osad tantsupeol ning lõpuks üritasime kõik jõud kokku koondada laulupeole. Paar abilist tuli ka Punasest ristist ning teisi vabatahtlikke meditsiinikoolidest. Minu jaoks oli aga tegelikult üllatus, et suuri üritusi esmaabiga nii suures ulatuses katavad vabatahtlikud. Eile sai siis terve päev lauluväljakul oldud, hommikul kaheksast õhtul poole kümneni. Vahepeal käisin kaks tundi kodus magamas ka. Hommikustel proovidel oli meid kokku neli, lisaks välihaiglas kaks õde, lauljaid aga kolm-pooltuhat ning lisaks muid indiviide. Õnneks midagi ei juhtunud, ehkki eilsest oli kumu juba kosta, kuidas proovides rahvas langes nagu loogu. Noh, kuna hommikul olid ka profid lauljad, siis nad ka käitusid, nagu profid - ei minestanud :D

Meil oli eraldusmärkideks kollane helkurvest ning punane velvetist laulupeokott, mis oli nänni täis. Siinkohal kriitikat ka: koristajatel olid samasugused vestid, ainult sildike "esmaabi" oli puudu. Paariline mul turtsus üsna korralikult, et sõbrad hakkavad ilkuma, aga minu jaoks oli mõtlemapanev pigem see, et inimesed võivad ju minna koristajate juurde esmaabi saama - oli ju ka lehtedes lihtsalt kirjas, et esmaabi annavad kollaste vestidega inimesed. No aga üldjoontes mina võtsin seda pigem naljana ning nimetasin neid "teisteks meedikuteks" :) Koti kohta võiks poriseda, et sealt oli kole ebamugav asju kätte saada, sest see oli ju pehmest riidest õlakott. Lisaks kolleegid kommenteerisid, et peale kannatanu minematassimist koti järgi minnes peab läbi tuulama kümmekond identse väljanägemisega kotti, et leida seda õiget. Õhtuses vahetuses oli varustusega natuke nigelalt esialgu, sest kuna rongikäik venis, siis ei jõudnud esmaabipaunad ning vestid kõigini.

Õhtul oli muidugi hoopis teine tera ning aktsioon hakkas pihta. Meie paar sai kõige suurema pindala kontrollida ning olime püsivas meeleheiteseisundis. Niisiis seerisimegi kuskil kontrollalade keskel ringi ning üritasime nähtavad olla. Isegi ala läbi marssida oli põhimõtteliselt võimatu, sest me ei saanud kella poole seitsmest lihtsalt massist läbi liikuma. Kui algselt me ennustasime, et tuleb ca 1 esmaabistaja 1000 osaleja kohta, siis meie sektoris oli vahekord röögatult suurem. Mina olin paari sidemees ning tegelikult on päris raske kuulata koguaeg kõrvas jooksvat sidekanalit ning suhelda inimestega. Inimesed astusid ligi, paar väljakutset oli ka. Õnneks midagi eriti võigast meie paarile ei sattunud, teistel oli karmimaid juhtumeid. Ütleme siis nii, et välihaiglal olid käed-jalad igatahes tööd tihedalt täis ning järjekordki ukse taga. Viisime ka paar inimest sinna (noh, lähemalt ei oleks ju ilus rääkida, või mis?), aga enamus said oma plaastrid ja muu pisikraami meie paunast kohe kätte. Kokku tuli vist 15 pöördumist. Bürokraatia ruulib kõikjal - meil oli ka oma aruandeleht ning keset "lappimist" pidi inimeselt küsima tema maakonna ning vanuse :D

Ikkagi olen ma täitsa rahul, et sai tükk tööd ära tehtud ning kogemusi omandatud. Vabatahtlikud on fantastilised!!!