kuna ma olen jälle kodus ja hetkel upun taskurätikute merre, on mul ajutiselt aega ka rohkem päevakajaliste artiklitega tutvuda. Ja üks tänane lugu tuletaski mulle mõneski mõttes meelde 2007. aasta kevadet ja suve... Kogu toonane sündmustik hargnes lahti ühe tollase kolleegi mahitusel, kes ikka minusse kui "ilusasse vallalisse tüdrukusse" suhtus - nii siis, kui ka 2000. aastal, kus ta lahkesti minu nime alla oma allkirja pani. Tol hetkel suhtusin ma sellesse võibolla kerge üleolekuga, aga praeguseks on kümnend mööda läinud ka minu elus ning tõesti, ma võin öelda: elu on nurkasid maha lihvinud. Igal juhul on 2007. aasta kevad mälestusväärne nii oma hirmsate kui armsate hetkedega, esimene ikkagi. Ennekõike aga tänan ma kõikvõimalikke jõudusid selle eest, et ma sain toona sügisel mugava võimaluse selleks hetkeks talumatuks muutunud suhtest viisakalt pageda. Kusjuures täna ajalehte lugedes, nagu ka tookord 2007. aasta sügisel vilksas mu peast korraks läbi küsimus - kas ka minu telefoni oli lutikas pesa teinud? Kas tema toimikus figureeris ka minu nimi? Olin tookord millegipärast üsna kindel, et me ei räägi teineteisest kellegi - mina olen seda endale antud lubadust ka pidanud ega ole kellelegi tema nime öelnud - ning olin seetõttu üsna üllatunud, kui nt minu orkuti-profiili külastas tema kurikuulus soome nimega sõber. Aga mis ma ikka siin veeretan oma mälestusi :) möödunud on mitu aastat. Me keegi ei ole enam need, kes siis. Ja, pagan küll, mul on selle üle siiras hea meel.