Kui alustada päris algusest, siis ühel päeval tuli Rühma listi kiri, kus reklaamiti ühte parvetamise ja kanuutamisega tegelevat firmat. Olin juba üsna mitu aega kadedalt vaadanud delfis ja igalpool olevaid pilte kanuutamisest suurveel a la heinamaal ja teedel jne. Ja nüüd tuli selline pakkumine lausa oma postkasti kätte, üsna mõistliku hinnaga pealegi! Valisime siis parvetamise, mis pidi olema n-ö algajate variant, neile, kes seda pole varem teinud ehk otsetsitaat kirjast: Purtse on ideaalne jõgi neile, kes esmakordselt elamust otsivad või pisut kardavad. Elamuse saab täieliku, aga ohtlike ja ekstreemseid kohti ei ole. Niisiis, kuna pühapäevaks lubas normaalset ilma ka, mis saaks siis paremat olla, kui veidi jõe peal sõuda ja kaunist Eestimaa loodust kaeda?!
Võtsime E. ka kampa, ehkki ta esialgu kõhkles. Kohapeal jagati meile varustus: soojad kalipsod, veekindel tuulejakk, raftijalanõud, kiiver ja päästevest. Lisaks panime veel soojapidava fliisi ka jaki alla. Natuke tegi murelikuks see, et kalipsod olid kõik märjad (kuidas need küll märjaks said saada?...), aga ajasime reipalt kõik ülle ja hakkasime oma parvega alla jõele minema. Alustasime oma teekonda Purtse HEJ tagant. Paadis rivistusime kahjuks põhimõttel "ladies first" ehk mina ühe teise neiuga olime paadi ninas. Mis siis tegelikult tähendas, et kõik mõnusad keerised ja lained lõpetasid meie näos ja süles. Niisiis sain ma aru, miks olid kalipsod märjad!! Sõitsime kaks korda sama lõiku. Esimene kord oli lihtsalt põnev ja lahe, aga teisel korral...
Sõitsime siis julgesti teise korra algust, kui nägime, et meie ees sõitnud parv oli ümber läinud! Parvel sõits keskealiste naiste seltskond parvejuhiga. Meie parv lendas nagu kuul ning meie parvejuht otsustas meid kaldasse tüürida. Miks? Ega ei teagi, vbl selleks, et naisi aidata, vbl selleks, et vältida neile otsa sõitmist. Igaljuhul sõitsime kärestiku harjal tümaki! vastu puutüve ja olime muidugi silmapilkselt ise ka ümber. Edasi läks asi segaseks. Nimelt mina ei saanud jalgu kohe parvepõhjal asuvatest kinnitusaasadest lahti ja sahmerdasin kuskil vee all. M. oli parve tagaosas, mis oli kalda suunas ja praktiliselt kohe suutis ennast okstest kinni haarata, veidikenegi vaiksemasse vette vedada ning kaldale ronida. E.-ga oli lausa õnnetult läinud, tema mulistas täiesti ümberläinud parve all.
Igaljuhul sain jalad lahti, tõusin pinnale ja hakkasin ujuma. Korraga tundsin, et keegi on seljas!! Sain aru, et tegu on meie paadi teise tüdrukuga. Kuna ma teadsin, et just uppujad ronivad selga, siis ma sain aru, et tõenäoliselt ta ei suuda ujuda ja on paanikas. Minul veel jõudu oli, vedasin teda ka edasi. Mingil hetkel ta kadus ära, aga voolus ei saanud üldse aru, kes kuhu jäi. Pärast selgus, et vist tema meesterahvas oli ta (minu seljast?) kaldale tõmmanud. Igaljuhul mina nägis siis ka meie parve, muidugi tagurpidi, mööda ujumas. Selle küljes rippusid E. ja veel üks mees. Kuna selleks ajaks olid kaldaservad kole puiseks muutunud, siis otsustasin talitada meile tehtud instruktaaži järgi ehk ujuda parve juurde ja rippuda seal nööride küljes, kuni meid välja tõmmatakse. Nojah, tegelt sellises voolus ujumine muidugi pole võimalik ja mees viskas mulle aeru, mida pidi ma parve äärde ronisin. Selleks ajaks olid kaldada ka juba lootusetulut järsud ja kõrged, niiet tõenäoliselt oli see parim variant. Igaljuhul tabasid mind seal uued hädad, nimelt mina olen rahulikum siis, kui saan rinnuli ujuda, aga parv tõmbas minu jalad üles, parve alla. Nii ma siis seal võitlesin ja mässasin, aga nagu instruktorid olid ka öelnud, selle vooluga ei suuda ka tugevaim inimene püsti seista. Siis püüdsin selili voolu ja parvega edasi ulpida, aga...saime mõlemad E.ga korralikult rüüstada puude poolt. Kinni haarata ei jõudnud, aga ilged tümakad vastu kiivrit käisid ikka mõnelgi korral. E. sai isegi hullemini, tal rüüstas näo ka katki. Mina omakorda neelasin jälle üsna parajal hulgal laineid, kui püüdsin ringi vaadata ja teha kindlaks, kes, kus ja millal meid ometi päästma tuleb. Niisiis me muudkui triivisime ja triivisime ning ma rüüpasin ja rüüpasin jõevett. Aga kedagi ei tulnud! Ja kui see mulle kohale jõudis, et me oleme omapäi, siis oli kole hetk. Nagu E. pärast ütles, et oli näha, et ma vajusin vahepeal šokki, läksin näost valgeks ja tal läks meel kohe murelikuks. Siis me triivisime veel ühe suure raudsilla alt läbi, kus püüti päästenööri visata - mööda. Mina karjusin, et kutsuge meile kiirabi, sest me oleme juba alajahtunud. Kolmas mees mingi ime läbi suutis end mingisse puusse haakida. Mina vahepeal jälle aktiveerusin ja püüdsin kogu jõuga parve kaldasse suruda, aga ikka ei suutnud. Niisiis polnudki muud, kui triivisime kahekesi E.ga merele... ja siis vajus šokki E., sest siis sai tema aru, et abi ei tule. Aga minul, nii imelik, kui see pole, tuli just merre jõudes ind tagasi. Laineid ju polnud enam ja sain juba normaalselt hingata. Ja üks anestesioloog oli rääkinud, et alajahtumise korral on tegelikult ellujäämisprotsent reanimatsioonis üsna suur. Seda metoodikat ma ehk lähemalt ei kajastaks siin, sest ega see kuigi meeldiv pole, aga vähemalt tõhus. Ja siis tuli ka abi! Nimelt meie ees ümber läinud parve juht sai aru, et asi on kehv ja spurtis oma sõiduvahendiga meile järele, sai mere peal kätte ja haalas parve. Siiamaani ma aru ei saa, kuidas mind suudeti kahe istme vahele pakkida...aga olime uppumisest pääsenud! E. oli jätkuvalt kuskil teadvuse piirimail, aga mina, peale seda, kui sain kiivri koos peaga istme alt kätte, täiesti endale ootamatult aktiveerusin jälle, haarasin mõla ja hakkasin ägedasti sõudma! Paraku suurvesine jõgi mõjutas veel merd üsna kaugele ning hoolimata minu ja parvejuht Andersi pingutusest, kaldale me ei saanud. E. nõudis mootorpaati, aga seda polnud. Vahepeal ma soojendasin igal mõeldaval viisil E.-d ja endale sooja tegemiseks sõudsin kogu jõuga. Viimaks tuli veel 2 parve 4 mehega, siis sõuti meid kaldasse. Olime E.- ga olnud +3 kraadises voolavas vees minimaalselt 20 minutit ning peale seda merel parves veel määramatu aja (sry, ajataju oli 0). Mina ei tundnud jalgu, aga üllatuslikult muu keha oli täitsa olemas. Randununa anti meile kaasteeliste poolt viina, Minttu. Küll oli jäle! Ja kümne minuti pärast autos oksendasin ma selle välja ka. Aga mingi sündsustunne oli alles, siis sülitasin okse oma pihku, mitte autosse :) E. oli omadega hullemini õhtul kui mina ning käsi hakkas tundma alles mitme-mitme tunni pärast.
Siinkohal väike tänukiri:
1. Jumalale. Tubli oled, et välja aitasid! Ma viimases hädas hüüdsin Sinu poole ja ennäe, tuli justkui mingi uus energia ja soojus.
2. E.-le. Aitäh, et raskel hetkel mulle otsa vaatasid ja küsisid, et kas ma saan hakkama. Olime üksteisele niivõrd toeks, kui suutsime.
3. Parvejuht Anders. Ole meheks, et järgi tulid ja välja tõmbasid! Kui poleks tulnud ja pääste oleks saabunud kahe parve + nelja mehega, poleks me E.-ga enam elavate kirjas.
4. Minu ujumisinstruktor. Kui ma poleks sügisel ja talvel ujumistrennis käinud...
5. M. samuti toetas palvega kaldal.
No comments:
Post a Comment