sai vaadatud, kaasa elatud ja salamisi rahuldust tuntud, et vähemalt esikolmiku moodustasid eurooplased, kelle jalgpall pidi ju surnud olema. Ja see on ka hea, et esimene mitte-euromansa olid just urukad. Siiski kõige sümpaatsem L-Am meeskond, hoolimata nende käsipallurlusest. Hollandi (Madalmaade) fännina aastast 1998. pean ma aga kahjuks ohkama. Mitte isegi igavese hõbedakoha pärast. Ei, hispaania kutid mängisid seekord paremini - ja olid suutnud kuidagi kohtuniku ka enda poolele sebida. Küll aga paneb ohkama, kui meenutada paari mm-i taguseid kauneid mänge. Kluivert, Bergkamp, van der Sar, Cocu, vennad de Boerid ja kõik need teised... siiamaani on kahjumeel, et jäi omal ajal rahapuudusel ostama oranž särgike kirjaga F. DE BOER :(
Aga selle mängu eest, mis eile toimus, oleks küll pidanud kogu koondise häbiposti panema, kollektiivselt. OK, ma saan aru, et tüüpe oli enne hoolega üles köetud ja innustatud ning ka hispaanlased on osavad näitemängumehed, aga nii valimatult siiski peksta ei tasuks. Tegemist peaks siiski olema jalgpalli, mitte kickboxi, wrestlingu või tont ise teab, millega. Mina kohtuniku asemel oleks de Jongi jalamaid välja saatnud, aga sellest päriselt tulnud punasest ma küll sotti ei saanud. Nagu ka lõpplahendusest - kuhu jäi siis nurgalöök?... See selleks. Ehk järgmine kord, nelja aasta pärast, suudavad mehed end veidi paremini - ja ehk siis veidi vähem? - kokku võtta ning koondise igavese teise staatuse murda. Mina olen kümme aastat seda juba oodanud...
No comments:
Post a Comment