paigallend

Tegelikult, onju, ei tohi tööajast veebipäevikut pidada, aga üks mõte tuli äkki ja tugevalt läbi tööasjade kihist. Käisin neljapäeval Väikeses Puumajadega Linnas seminaril ja sõidul sinna rääkisime igasugustest asjadest...ja muuhulgas ka kirjandusest. Kuidagi läks jutt ka Krossi loomingu ja elu peale ja S. ütles, et tema arusaamist Krossist muutis põhjalikult raamat "Kallid kaasteelised". Vana mees, aastat 80, pole enam midagi häbeneda ja räägib nii, nagu asjad olid. Et oligi iga riigikorra ajal võimalikult konformistlik ja ujus sinna, kus inimesel parem ja kalal sügavam. Võttis naise, külmalt maalt naastes jättis selle ja leidis endale uue, karjääri suhtes oluliselt perspektiivikama naise - kui tuua vaid üks näide. Ise ma seda raamatut lugenud pole, kuid huvi äratas küll, eks peab raamatukokku minema ja üles otsima. Küll aga, inspireerituna mõttevahetusest, võtsin koju jõudes riiulist "Paigallennu" ning lugesin paari päevaga Ullo Paeranna loo läbi. See oli hää lugemine, kus sai tuntud ka äratundmisrõõmu, kui räägiti minu apelsinikarva kleidis vanatädist (või tegelikult on meie sugulussuhe küll mõnevõrra mitmetasandilisem) kui ka Seltsi vilistlastest, kelle lugusid ja mälestusi olin noore kaasvõitlejana ikka siin-seal kuulnud. Täna, uudiseid lugedes, tuli see raamat mulle justkui ise silmade ette. Lugu sellest, kuidas need asjalikematest kodanikest, kes suutsid, põgenesid, kes ei suutnud, said prii rongipileti või kolmas seltskond siis läks konformismile, varjumisele vms. Aga äkki ongi nii, et need, kes praegu meie riigis elavad ja igapäevauudisteks materjali annavad, on tolleaegsete küündimatute, saamatute või orjalike esivanemate järeltulijad? Selline nagu...ärapidipöördunud tõuaretus? No ja mille pagana üle me siis siin praeguses riigis imestame...