Monday, May 12, 2008

lugu retkest madjarimaale vol 1

Mul käis jälle vahepeal külaline – sedapuhku siis Madis. Tema lõbustamiseks mõtlesime välja hulga ettevõtmisi. Kõigepealt näitasin talle natuke linna. Turiste oli en gros, seetõttu näiteks Wawelisse ei saanudki. Collegium Maius, pele, oli ka välja müüdud. Laupäeval asutasime end teele kesk-Euroopa tuurile. Kolme päevaga sõitsime läbi Poola lõunaosa ja Slovakkia Ungarisse ning hiljem Viini kaudu tagasi. Tundub imelik ring? Aga tegelikult on niiviisi kõige soodsam reisida. Võrratu Viin pealekauba (siinkohal lehva-lehva Laurale).
Laupäev oli aga Poola konsitutsioonipäev ja hommikupoole oli linnas väljas ka paraad. Nii edevad vanaaegsetes mundrites ratsaväelased kui vanad sõjaveteranid kui teised väärikad linnakodanikud. Teeksin tasuta reklaami ka meid Ungarisse ja Viini sõidutanud bussifirmale – Orangeways (www.orangeways.com). Moodsad bussid, hea teenindus ning võrreldamatult odavad hinnad! Näiteks Budapestist Viini maksis bussipilet 6 eurot. Bussis olid lcd ekraanid dvd-de jaoks, jagati tasuta kõrvaklappe raadio/dvd heli kuulamiseks ning tasuta sooja jooki (kakao oli kusjuures täiesti hää). Ei anna ühele teisele, suurele, Euroopat läbivale bussifirmale näolegi. Näiteks selgus, et viimatimainitu bussidel on liikuv graafik ning tegeliku marsruudi otsustab bussijuht. Mistõttu minu esilagne plaan tulla tagasi Bratislava kaudu muundus Viini-reisiks. Õhtuks jõudsime Budapesti. Hakkasime hosteli poole orienteeruma ning tõeliseks abiks oli minu GPS (telefonis). Ostsin ta kunagi õilsa eesmärgiga kasutada spontaansetel välitöödel (tulekahjude asjus), kuid reaalselt olin paar korda naljaviluks Tallinna tänavatel ringi käinud. Lisaks ma ei teadnudki, et tal oli kaasa antud Kesk-ja Ida-Euroopa kaart. Oi kuidas kulus ära J Niisiis jõudsime ca 22.45 tänavale, kus oleks pidanud asuma meie öömajake. Mida aga polnud, oli sellele viitav silt! Oli 24h pood, aga sealtki ei saanud targemaks. Õnneks mulle meenud kirjeldusest, et kohta ongi raske leida ning asub korrusmaja kolmandal korrusel. Minu reisikaaslane hakkas juba ärevuse märku ilmutama, kui leidsin viimaks ühe ukse kõrvalt domofoni peale kleebituna pisipisikese hosteli sildi. Kergema südamega andsime kella ja marssisime üles. Madis polnud kunagi varem hostelis olnud ja mina ainult korra, Bornholmi saarel. Niisiis ei osanudki midagi oodata. Esialgne pilk oli küll ehmatav – ma arvasin, et oleme kellegi koju sattunud. Vastuvõtjaks oli keegi unise pilguga koduriietes ungari noormees, kes vaatas kiindunult telekat. Meie tuba oli samas täiesti stiilne, värviliste seinte ja vanaaegsete litodega.

No comments: