külm on.

Laupäev oli bizi päev. Reedel oli kolleeg Milda mulle pajatanud ühest paljandist linn lähistel. Geoloogi süda minus lõi põksuma ning võtsin vastu otsuse seda külastada. Sain abi kaartide asjus, kuid ebaselgeks jäi, mis ajastuga on tegemist. Hommikul (mitte väga vara, vaid ikka mõistlikul laupäevahommikusel ajal) asutasin end teele. Vahepeal tekkis ka idee läbi põigata Kolme risti mäelt, mida samuti peetakse üheks Vilniuse sümboliks. Kaardi peal oli kõik ilus ja selge, looduses muidugi mitte. Nimelt läksin ma alguses üle vale jõe ja siis üle vale silla, viimaks leidsin küll õige teeotsa, kuid mitte rada mäkke. Viimaks sattusin kokku samasuguse, eksleva poolakaga Gdanskist, ühendasime jõud ning ennäe:

Iseenesest olla legend, et kunagi olla leedu paganad frantsiskaani munkasid 14 tk kinni nabinud, ristide külge sidunud ning alla-Nerist lasknud – ajaloolased seda ei kinnita. Igaljuhul mingil ajal sinna puidust ristid ehitati, 20. sajandi algul betoneeriti, nõukaajal lasti õhku ja Leedu vabanedes uuesti taastati.

Peale ristide leidmist jätkasin teekonda Puċkoriụ suunas. Kaart oli, nagu alati, rohkem imaginaarne ning olin skeemi ise tänavanimedega õnneks täiendanud. Tegin mitu õnnestunud lõiget läbi väikeste majadekogumike, kuid kiirteele jõudes olin ikkagi juba suhteliselt väsinud. Asja raskendas ka ootamatult külm ilm. Olin hommikul välja minnes arvestanud umbes sama ilmaga, mis siin viimased kaks nädalat valitsenud on: vihmane, plussmiinus 0. Hommikul ehk oligi, kuid päeva peale hakkas lund pihustama ning taevas lõi külmakuulutavalt selgeks. Kui ma siis ühtäkki avastasin, et taskus olev taskurätik on muutunud jääklombiks ning teksade sääred klõbisevad, sain aru, et asjad on halvasti! Elasin ühest bensujaamast teise, ostsin teed kosutuseks, küll oli hää. Viimaks, enamvähem allaandnuna ning tagasi linna viivat bussipeatust otsivana jõudsin kohale. 

Nojah, kui leedukad seda paljandiks nimetavad...Tegemist oli kvaternaarse, et mitte öelda hilisjääaegse moodustisega, tõenäoliselt moreenne servamoodustis vms. Ja vastavalt ilmastikuoludele muidugi ka lumega kaetud!! Allatulek nii sealt kui ka varem, Kolme risti mäelt oli pehmelt öeldes tõsine libedarada. Küsisin pisikesest kohvikust teed lähime bussipeatuseni, sest kole külm oli ikka. Teed võtsin ka. Buss sõitis muidugi nina alt ära ning polnud jälgegi mingist plaanist. Peale mõnigast väga külma ooteaega võtsin esmakordselt oma elus vastu otsuse hääletada – p****e, enam hullemaks minna ei saa. Ja paar autot hiljem korjaski üks pisut veidra väljanägemisega leedukas mu peale ning tõi Užupe kanti ära. Põikega ühest kohvikust (neljas teepaus) läbi liipasin lõpuks kodupoole. 

Kiire dush, õhturiietus ning ooperisse! Kavas oli Wagneri Valküür. Mulle Wagneri muusika väga meeldib, ei pidanud pettuma. 

Ooperimaja ise näeb välja mõnevõrra teistsugune kui meie Estonia - inimesed istuvad rõdude asemel nagu pesakastides! Lauljad olid tasemel, eriti (minu meelest) Sigmundi osatäitja. Muidugi oli tegemist suhteliselt pika etendusega – üle nelja tunni.

Pühapäeval pidin minema Trakaisse...asi vedas juba algusest vähe kiiva. Nimelt astusin vale trolli peale ning sain 0.9 liti eest Vilniuse industriaalseid äärelinnu näha. Sealt tagasijõudmiseks ning bussijaama sattumiseks kulus üle tunni. Bussijaamas aga tundsin, et tervis pole hetkel enam see (tundub, et eile sain ikka külma) ning läksin hoopis koju tagasi. Käisin ka ühest kohvikust läbi ning sõin lõunaks Leedu ühte rahvusrooga – cepelinai. Poolas oli sarnast rooga, nii külmaletis (nime ei mäleta) kui ka Silesian noodles nime all (minu meelest). Ülejäänud aja vahtisin kodus Leedu ka Poola telekat. Ehk võtan näiteks reede pärastlõuna Trakai tarvis vabaks...vaatab, kuidas töö edeneb!