Jah, selline linnaosa on Vilniuses! Kui ma guidebookist lugeisn, siis jäi mulje millestki Kristiania-taoliselt kunstihipide kommuunist. Kohapeal selgus, et pole viga, täitsa ontlik ning vanalinnalik piirkond. Ehkki, nagu ka minu õhtune kaaslane Milda nentis, pimeduse laskudes ei tasu seal väga julgelt ringi liikuda. 

Koiduvärav ja muidugi imettegev Jumalaema ikoon (asub siis akna taga olevas kabelis). Religioossetest märkustest veel niipalju, et neljapäeva õhtul käisin katedraalis. See oli pilgeni rahvast täis. Altarile lähedamal asuvatel inimestel olid käes kilekotikesed viilutatud leivaga! Ühel kodanikul lehvis käes ka Leedu lipp. Eestlaste, va ateistide või protestantide jaoks, võib tunduda veidi kummaline, et astud peale tööd Maximast läbi, ostad viilutatud leiba ja astud koduteel katedraali sisse, et leib õnnistatud saaks. Palvetad kirikupõrandal põlvili natuke oma kaitsepühaku kabeli ees, süütad küünla ning lööd ägedasti risti ette. See on nende kasvatus ja mood - ja tegelikult ma leian, et see on isegi omal moel tore. 

Teie Alandlik Teener Trakai linnuse taustal

Trakai linnuseni viiv sild (linnus asub nimelt järvesaarel)

Natuke teise rakursi alt

Tegelikult oli Trakai marulahe koht ning suvel, ma usun, veel lahedam. Väike linn asub järverohkes piirkonnas. Populaarne suvituslinn, ilmselgelt (merd vaestel leedukatel ju pole, napike 90 km Klaipeda ja Palanga kandis. Näiteks Andrius tunnistas täna, et ta pole eluski ühelgi saarel käinud). Giidiks oli seekord Dalia. Linnuses on ka palju ajaloolisi väljapanekuid, Leedu ajaloost, tarbekunstist jms. Keskajal, 14. sajandil oli Trakaisse asustatud kogukond karaiite (jumal paraku, ei saa ma selle rahvakillu päritolust aru! On nad Krimmi tatarlased? Krimmi juudid? judaistlikud türklased?), kes moodustavad huvitava osa kohalikust populatsioonist. Pea kohustuslik on Trakais proovida ka kibiny, traditsiooniline pirukas.