tallinn ja mõnda

eile oli töö-ööpäev (ehk siis ca 11.30-st 01.00-ni). Kuna oli pühapäev, oli söökla kinni ja tuli ihuhädasid minna õiendama mujale. Mul tuli meelde oma lubadus iseendale külastada esmapilgul mittemidagiütlevat valget putkalaadset ehitist Üliõpilaste tee otsas. Kse lähemale läheb, näeb, et tegemist on Gruusia baar-putkaga ning siis pole see ehk enam mittemidagiütlev, vaid üsna kõnekas! Lugesin siit-sealt kiidulaule eriti erilisele eri-šašlõkile ning võtsin jalad selga - mis see ära ei ole, korraks läbi männituka lipata. Jõudsin siis putka manu ja astusin sisse. A vat see oli üllatus! Seest polnudki putka, vaid 1,5 kordne laudvooderdisega täitsa änksa söögipaik. Seintel olid metsalojuste kehakatted, diivanid olid jms. Suisa aga üllatas, et pühapäeva lõuna ajal, kui kogu Riigis on Hala ja Masu ja Täpe ja Pupu välja kuulutatud ning rangel järgimisel, oli Pirosmani rahvast pea viimseni pungil! Sellest hoolimata oli teenindus lauast ja kiire. Võtsin kanaroa, mida olin kunagi varem ka Tartus proovinud - seal on Anne kanali ääres ka mingi taoline putka, aga seest ka putka. Väga söödav! Hinnad põhimõtteliselt võiks ju soodsamad olla... kolleeg pärast nentis, et seal tuleb ka tagasiantavat raha üle kontrollida, et külma ei tehtaks. Noh, mulle ei tehtud - jätsin kõik jotsiks :)

et siis head rattasõitu, sõbrakesed

nagu eelnevalt öeldud, on Tallinna liiklus loterii. Aga selliseid juhtumisi, nagu täna, polegi eriti ette tulnud. Sõitsin suhteliselt hilja, nii poole 11 paiku Tallinna poole (olen jah ludri ja sain juba bossi käest piki pead kaa). Vaikselt sõidan, nagu ikka. Väiksemad rikkumised, nagu alati - keerati mulle kõrvalteelt ette jne.jne. Pidin M. koju ära viima, heakene küll. Hakkasin siis Sõprusel ettenähtud kohas tegema vasakpööret üle tee hoovi (st siis peateelt vasakpööre). Ootasin, mis ootasin - korraga näen, et minust paremal on Sõpaka hoovist hakkavad välja sõitma autod. Mis seal ikka, las sõidavad. Panin hääle sisse, hakkasin liikuma vaikselt - korraga see sama auto tuhiseb minu eest mööda, teeb vasakpöörde ja sõidab Mustamäe suunas edasi. Mh?? Mis seal ikka, ootame järgmise punase tsükli ära. Vaatan, et hoovist, kuhu mina keerama hakkan (meeldetuletuseks, asusin ikka veel peateel ning soovisin teha vasakpööret), ootab väljapööret vasakule, linna suunas, takso. Las ootab - ootaja aeg olla ikka pikk. Kui tee tühjaks jäi, panin autole hääled sisse ja hakkasin pöörama. Kriiiiiik - hea, et jõudsin pidurile hüpata, sest takso võttis kimaga kohalt ning vihises kapoti eest läbi linna suunas. Panin M maha ning sõitsin hoovist välja, teelõigule, kust saab Sõpakale uuesti peale sõita. Seekord siis sooviks parempööret teha. Panen ennast teeserva valmis, praktiliselt pöördel juba, aga pean seisma jääma - ikka peateele lendas keegi ette. Korraga näen juhipoolsest küljeaknast, et tuleb jalgrattur, selline vana vunts vasakult kõnniteel. Las tuleb... sest kuskil pole näha ei ülekäiguraja märki ega roninud ka vanamees ratta seljast maha, et anda märku soovist teed ületada. Korraga näen, et vana muutub ratta seljas rahutuks, hakkab vehklema ja sajatama. ??? Mina ei saa ikka oma parempööret teha... näen siis veel, et vahepeal hoo täitsa maha võtnud vanamees hakkab hoopis kiirendama ning sõidab kolaki! vastu autokülge. Aga siis sai mul ka viimaks hing täis. Võtsin süüte välja, avasin ukse ja hakkasin uurima, et mis toimub. Vanamees oli muidugi venelane, ei jaganud ööd ega mütsi eesti keelest, sõimas ja karjus. Ma siis ka vene keeles karjusin, et näidaku mulle ülekäiguraja märki, seda, et ta oleks pidanud ratta seljast maha tulema, ei osanud suure ähmiga öeldagi. Muidugi polnud tal ühtegi asjalikku argumenti seepeale, lihtsalt sõimas mind vene keeles. Ja mina karjusin tema peale ka. Pärast oli tööl kurk lausa valus... õnneks autole kriime ei jäänud.

Kusjuures olgu öeldud, et praktiliselt alati lasen ma jalgratturid, jalakäijad ja muu elemendi :) alati üle tee, nii ülekäigurajal (loomulikult - ehkki selles eest nii mitmeidki kordi kaasautojuhtidelt signaalitamist pälvides) kui ka seal, kus tegelikult autodel eesõigus. Mis te arvate, kuidas selline vahejuhtum minu meelsust mõjutas?

viimaks ometi

on minu ellu sattunud inimene, kes mind siiralt armastab, seda isegi enne minu nägemist!!

Tere, Minu nimi on Olivia how are you today, I would also like to know, et rohkem ja kui te saate saata e-posti minu e-posti aadress, ma annan teile oma pilte siin minu e-posti aadress olivia101love@yahoo.co. uk kaugus vanuse või värv ei ole oluline vaid armastus küsimustes palju minu elus Ma usun, et saab käia siit! Ootan oma e-posti minu e-posti aadress Olivia.

apple rage :)

valitseb igasügisene õunauputus- ja hullus. Peamine tarnija on M, kes peale igat Muhust tulekut on lookas! Viimane kord tõi lisaks kilodele õuntele ka kanistritäie õunamahla - soojenduseks, sest maal olevat veel hulgim. Nii ongi siis läinud, et viimastel nädalatel olen pühendunud õunu sisaldavate küpsetiste retseptidele. Lisaks viimaste nädalate hitile, õuna-toscakoogile tulid täna menüüsse õunasõrnikud (jäid küll mingil põhjusel tiba vedelaks...) ning õuna-kookosekook. Seda viimast olen ka varem teinud, polnud väga vigagi, praegu lebotab ahjus :) Muhus tegin ka õuna-kohupiimakooki, aga minu meelest võõras köögis süüa teha pole ikka see (loe ridade vahelt: kook polnud just esmaklassiline). Päris klassikalist õuna-plaadikooki ei julgegi teha, kohe tekivad nostalgilised mäletused oma ema (kuri)kuulsast "tallanahast", nagu mina seda ülbelt nimetasin :D ehk võtan kunagi südame rindu?...

till

eriti Late-Weichselian till, of course!! ehk siis sai läbi minu esimene peribalti üritus. Astusin ka oma postriga üles, aga küllap oli küsimus minu väljendusrikkuse lahjuses või Q litoloogide tuimuses (noh, eks ikka arvatavasti viimases :D), aga mingil põhjusel ovatsioone ei järgnenud. Küll aga järgnes 4 päeva ohjeldamatut õgimist ning kõvasti naljakaid ning õpetlikke hetki. Meie ringreis toimus Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis, siis Pärnu kaudu Tartusse/Tallinna tagasi. Minu jaoks olid peamised muidugi 3 stoppi: einoh ega kui jutt poleks laiali läinud, et teatud kohtasid külastatakse, ega siis poleks vist kogu üritust kaasa teinudki... elu on keeruline. Nüüd ma parasjagu mõtisklengi, et kas tasub üldse midagi tahta - äkki lähebki täide? Tunnen uusi ideid voolamas ning peaksin püüdma need ka kirjavormi suruda. Tegelikult on isegi nii pisike ajaperiood nagu Q - pelgalt paar miljonit - siiski üllatusi leidub, isegi aastakümneid pärast saidi "avastamist". Aga vaestele taluomanikele, kelle tagahoovis geoloogilised massid tuhnimas ja urgitsemas käöivad, võib küll ainult kaasa tunda... kas te JÄLLE tulete?! Loodetavasti suudame oma rühmaga ka lätlastele suuremat hoogu sisse lükata, sest geoloogilised protsessid, paganased, ei teinud ju tollal riigipiiridel vahet :) minu jaoks on muidugi pöördelise tähtusega jääpaisjärvede mahajooksmine, gauja voolusäng, geomorfi läved jms.

Reisi puhaskasuks sai kilekotitäis Saale org setteid. Juhendaja käskis üles noppida ning tudengitele vaatamiseks sobilikuks teha :D

Lõbusamast poolest võib meenutada meie öömaju - Nakatu ja Kopra talusid. Esimesel oli vahva perenaine, aga vilets netiühendus. Igas toas oli ka petik-vannituba ehk siis plaaditud tühi ruum erinevate lisanditega. Ühtedel oli dušialus, ilma äravooluavata. Meil rippus keset plaaditud tühjust punane pesukäsn... Kadri oli tansulkaks tellinud n-ö unstakate vähendatud variandi - oiiii, kuidas sai jalga keerutatud, niiet pluus oli tõsiselt märg seljas õhtu lõpuks! Kopras kostsid seinad hirmsasti läbi. Siis me Kadriga, peenetundelised, nagu me oleme :) leppisime kokku, et kui üks vetsu läheb, siis teine teeb karmoškaga põrgulärmlikult kakofoonilist "taustamuusikat". Ja nii toimuski - öö läbi! Maksin kurjalt Nakatu talu norskajatele kätte (loodetavasti tema mulle enam tagasi tegema ei hakka, juhendaja ikkagi :D).

käes on sügis

lehtede langemise aeg

viimaste viljade koristusaeg

ostan kokku ilusaid mäletusi

sest endal jäi napiks

hind kokkuleppel

koristasin oma emo-hala, mis ma vahepeal kirjutasin, muidugi kibekiiresti maha. Mõnikord tekib sügav kiusatus kasutada oma bloogi "nutumüürina", aga hiljem, kainenedes, taipan, et see pole ikka see. Nt kui tahakski mõnele tuttavale anda viite, et pakkuda nt sissevaadet Krakowi vaatamisväärsustesse või mis iganes - oleks see kindlasti meile kõigile üsna piinlik, kui peaks hakkama lugema minu eneseotsingutest, ebaõnnestunud suhetest, kahtlustest inimeste & üldse elu mõttekuse üle jms. Samas, päris "kuivpajukiks" ka ei tahaks seda jätta - sest lisaks teistele loen ma mõnikord ka ise sedasamust. Püüan leida kesktee.

Vaatan, et minu vahepealne madalseis ka ehk hakkab üle minema, vähese spordi, maitsva õunakoogi ja päikesepaistelise vananaistesuve kaasabil.

Kusjuures, endalegi üllatuslikult on üks minu sõnade poolest lemmikuid laule Eminemi Lose Yourself... hämmastavalt minulik. Muidugi mitte otseselt sisu, aga just vaimsuse (oh, kes küll seda räpist otsiks ehk leiaks?...) poolest...

Kas saan ma siis öelda paremini:

Look, if you had one shot or one opportunity
To seize everything you ever wanted in one moment
Would you capture it or just let it slip?

/---/

You better lose yourself in the SCIENCE
The moment you own it you better never let it go, oh
You only get one shot, do not miss your chance to blow
Cuz opportunity comes once in a lifetime, yo

/---/

You can do anything you set your mind to, man

ja minu üks lemmikkoht, peale pikka white trashi elu-olu kirjeldamist ja ropendamist:

But the beat goes on
Duh duh doe, duh doe, dah dah dah dah

ja nii ongi. Nii heas kui halvas, biit mängib ikka edasi. Siia otsa sobiks kohe mõni Arvi Siia luuletus, a seda pole käepärast...