prantsuse roolikeerajatest ka

Laupäeval, oma viimasel päeval M’s, käisin omal käel seiklemas. I oli mingil workshopil Marseille’s. Otsustasin minna maaliiniga Meze lähedal asuvasse dinosauruste parki. Nimelt on just M ümbruses ja üldse Lõuna-Pr.maal leitud üsna palju dinode fossiile, alates munadest lõpetades koproliitidega  Olen üsna kindel, et ma kirjutan M turistiinfosse ühe Väga Kurja Kirja, sest lisaks eelmises postis mainitud rahajamale, saadeti mind seekord ka valesse trammipeatusesse, kust ma oleksin pidanud saama maakonnaliinile ümber istuda. Õige bussipeatus asus hoopis teise trammipeatuse juures ning otsides jäin oma väljavalitud bussist maha. Seilasin siis niisama natuke ringi ja läksin järgmise peale. Küsisin pileti Montmeze – see on küla, mis asub Meze ja Montagnaci vahel ning dinopargile kõige lähemal. Sõitsime, mis sõitsime, hakkasin rahutuks muutuma ning kolisin sohvri seljataha, et täpsemalt silmata. Viimaks küsisin, et kus siis Montmeze peatus on? Selle peale vend kohmetus ja hakkas sädistama – ilmselgelt oli peatuse vahele jätnud! Sel hetkel polnud aga enam midagi teha, sest kiirteel peatuda ei saa ja nii sõitsime Montagnaci välja. Siis ta sädistas mulle veel natuke, aga mina olin juba päris pahuras tujus ning ei jaksanud süveneda, hüppasin lihtsalt bussist välja ja astusin minema. Üle tee bussiplaani pealt tuvastasin, et järgmine buss vastassuunas ehk Montmeze poole läheb rohkem kui kahe tunni pärast. Kusjuures, dinopark oli lahti 14 – 17 ja kell oli 1510. Surusin oma truu valge soni sügavale silmile ja hakkasin astuma tagsi Montmeze poole. Vahemaa oli umbes 6 km, seega veidi vähem kui tunni aja tee. Käisin umbes kilomeetri, kui korraga kuulsin selja tagant tuut-tuut. Vaatan – buss peatub. Uks läheb lahti ja välja piilub sama bussijuht, viipab: tule sisse! Ronisin üle kiirteepiirde bussi, mis oli inimtühi. Ilmselt oli vend jõudnud reisijad lõpppunkti ära viia ja kihutas mulle tühja bussiga järgi! Ja viskaski mu Montmeze ära.

Teist masti roolikeeraja oli hommikune taksojuht, kes mu M lennujaama viskas. Tellisin ta aegsasti ära ja küsisin vastuvõtus, palju taksosõit lennukasse maksab. 20 eurot, öeldi. Eile ma siis võtsin välja 20 eurot + veel 20 lisaks, et päeval süüa saaks osta – pikk päev ju ees! Kui ma taksosse istusin, vaatas mulle juba vastu 9,5 eurot. Kogu sõit läks maksma 39 eurot. Kui ma seda märkisin, ütles juht vastu, et öötariif. Kammoon, kas tõesti hommikul kell 6 öötariifid?! Igaljuhul, päev tõotab olla ikaldav, sest hinge taga on täpselt 1 euro ja 30 senti. Ja juurde ei võta põhimõtteliselt. Mis ma sest pangast ikka nuuman.

kui artikli diskussiooniosas ei oska käsilolevat probleemi enam kuidagi mingi uudse nurga alt käsitleda, uuri seda läbi huumoriprisma (aegumatu soovitus teaduslike artiklite autoritele).

mõned repliigid Prantsuse "pangandusest"

Kunagi varasügisel, kui ma hotelli bronnisin, siis arveldasin oma hää ema krediitkaardiga, sest endal mul, vaesel tudengil, ju pole sellist vigurit. Õieti ei maksnud, vaid paluti broneeringu tagatiseks anda krediitkaardi number ja krüpto. Andsingi. Sain vastuseks automaatse e-kirja, et aitähh tasumast 30% majutuse kogumaksumusest ning olge nii hea ja tasuge ka ülejäänud 70% hiljemalt kuu aega enne saabumist. Selleks paluti kirja teel saata uuesti krediitkaardi number ja krüpto. Tohoh... Helistasin siin viimases hädas oma panka ja küsisin nõu, et kas on normaalne ja aktsepteeritav, et nad nõuavad krediitkaardi andmeid. Peeti sealgi isekeskis nõu ja helistati otsusega tagasi - ei ole normaalne. Siis ma võtsin ka toru, tiristasin Prantsusmaale ja selgitasin, et nad nõuavad illegaalset toimingut. OK, öeldi. Eks me siis kasutame seda infot, mida Te meile juba edastanud olete - ehk siis charge'sid nad minu ema krediitkaardilt ülejäänud 70%.

Kohalejõudnuna nõuti minult tagatisrahaks 250 eurot. Mis mõttes, küsisin mina. Olen ju juba nagunii ennast laiaks maksnud?! Siis seletati mulle lahkesti, et mina olen välismaalane ja mõned välismaalased võivad ära varastada nende DVD-mängija, rikkuda ära kardinad jne. Mina küsisin vastu, aga kuidas nad kinnitavad, et nad minu, rumala välismaalase kaela ei kirjuta mõnd varemtoimunud rikkumist ja seda sisse ei kasseeri? Aga lõppkokkuvõttes viis vestlus selleni, et tagatis tuleb anda. Rahale alternatiiviks pakuti lahkelt võimalust anda krediitkaardi nr ja krüpto... jätsin passi.

Käisin eelmisel laupäeval linnatuuril ja laenutasin kaasa audiogiidi. Loomulikult oli vaja anda tagatis - 250 eurot. Sularaha mul polnud, passi poleks vastu võetud, isegi kui see oleks mul veel antav olnud - küsiti krediitkaardi nr ja krüptot. Kuna mul oli kaasas Visa deebit, siis andsin kavala näoga selle, et ega nad sellelt ikka midagi kätte ei saa. Kassiir toksis numbrid ja kaardi pöörde krüpto usinalt masinasse ja andis mulle tšeki. Tõin ettenähtud ajal masina kontorisse tagasi ja palusin neil ka "charge" tühistada. Jaa, öeldi mulle, immediately. Aga järgmisel päeval poes enam maksta ei saanud. Seinast raha ka ei tulnud. Ja netis selgus, et nimetatud 250 eurot on Kadunud Asjade Maal ehk pankadevahelises liikluses reserveeritud. Rahustuseks öeldi mulle, et tuleb tagasi nii nädala-paari jooksul. Ja protsessi ei saa katkestada ega kiirendada, isegi kui keegi tahaks.

M, hea inimene, saatis mulle söögiraha, niiet näljasurm hetkel enam silma ees ei seisa...

experience mediterranee!

Päev algas tegelikult sellega, et sain tünga. Eilne linnatuur, millest ma osa võtsin, jagas välja tasuta piletid Montpellier ajaloomusseumisse, mis asub ühes krüptis. Täna seadsin sammud sinna – oli kinni. Kusjuures tasuta pilet kehtib 2 päeva. Aga kuidas ma homme, tööpäeval, sinna läheks?! Niisiis, korstnasse.

Edasi sain Prefecture juures kokku I-ga ning asusime järgneva päeva jooksul ringi chillima. Esmalt väike kümblus Vahemeres. Kuna väljas oli täna jälle 27 kraadi, oli rannas üsna palju rahvast, mis olla oktoobris üsna tavatu. Mida aga polnud, olid riietuskabiinid. Polevat kombekski ja nagu I lohutas, nagunii keegi ei pane tähelegi. Ta ise kasutas mingi suure salli kaela ümber sidumise tehnikat. Mina kasutasin “keegi nagunii ei pane tähele” tehnikat. I-l oli kaasas ka väike kalakujuline termomeeter, millega ta tavaliselt vetikaid ümbritsevat vett mõõdab. See näitas 23 kaldaäärses vees. Sügavamal oli oluliselt külmem, aga ma pakun, et mitte alla 18-19. Ujusid üsna vähesed…

Edasi kulgesime Aigues-Mortes’i ehk eestipäraselt Surnud Vetele. Veel keskajal oli see sadamalinn. Kuid praeguseks on Rhone oma delta nii täis kandud, et meri jääb juba kilomeetrite kaugusele. Kultuurilooliselt kuum koht: just siin said musulmanide alistajad ristirüütlid oma teekonnale alguse ning kohalikus kirikus viimase õnnistuse. Lisaks käisid siit üle katoliiklaste ja hugenottide sõjad (kellele ei meenu, millest jutt, võtku aga Dumas “Kolm musketäri” või “Kuninganna Margot” ette). Linn on vinge, säilinud ca 10 – 11. sajandist, linnamüüriga ja puha. Minu üllatuseks oli linnamüüri materjaliks lubjakivi. I ütles, et lähikonnas on Miotseeni lubjakivide murde! Vaatasin paaris kohas ka lähemalt, üsna karbi-detriitne ning soola-aurudest natuke urbseks muutunud.

Kohalik üks maa – või pigem merevara ongi sool. Nägin suuri soolaaunasid – nagu turbaaunad, aga lumivalged. Kõige peenem kraam olevat “fleur de sel”. Kõigepealt kaevatakse auk, sinna imbub(?) soolane vesi sisse, vesi aurab kuival aastaajal ära, sool jääb alles ja siis kraabitakse pealmine kirme eraldi ära – see ongi siis “soola lill”. Eriti rikas lisandmineraalide poolest ja peene mekiga.

Surnud Vetes puutusime väga lähedalt kokku veel ühe kohaliku eripäraga: cours de camargue ehk corrida prantsusepärane variant, palju leebem kui lõunanaabritel. Nimelt härgasid ei torgita ega lööda maha. Neil on siin eripärane toug härgi, üsna väiksed, mustad, vilkad ja suurte sarvedega. Neile seotakse kellukesed kaela, sarved polsterdatakse ja sarvede vahele pannakse mingi pall vms. Siis aetakse nad ühe – või mitmekaupa väljakule. Tulevad poisid, valgetes särkides ja punaste särpidega, käes pootshaagi, konksu ja reha ristsugutis pika varre otsas. Nende eesmärgiks on selle riistaga saada kätte ese härja sarvede vahelt. Ja ongi kõik. Kedagi ei veristata. Nii härjad kui püüdjad on “elukutselised”.

Võistlused on väga populaarsed, kuid eripäraks on ka see, et sinna ei saa pileteid osta. Nimelt on areeni ümbritsevad sektorid jaotatud kohalike perekondade vahel ning need siis jagavad oma suva järgi istekohti. Meie, nagu ka üsna paljud teised, seadsime end sisse tribüünide alla ning vahtisime läbi pilude, mis areenil toimub. Tänane oli ka rohkem harjutusvõistlus, sest poisid polnud mitte uhkelt ülikondades, vaid tavaliste riietega. Areenil olid härjad, areeni ümbritsevas jookuskoridoris jooksid härjad. Kõikjal käis lärm: valjuhäälditest mängiti fanfaare ja Bizet’ “Toreadooride marssi”, rahvas ergutas härgi ning kui ergutatud loomad liikvele läksid, jooksid massid hirmsa kolinaga üle meie peade kõrgemale tribüünidele, et kohe peale härja möödumist kisaga alla, jooksuraja juurde naasta.

Et tuua lõbu massidele lähemale, on ka kombeks jooksutada härgasid läbi linna, õnneks küll kolme hobusemehe saatel. Kommete kohaselt aetakse iga härg eraldi ning ajamist toimetavad ühe perekonna liikmed. Pärast hinnatakse, kes kõige paremini hakkama sai. Seadsime end esiti piirdeaia peale jooksu vaatama, aga mulle tundus, et sealt ikka hästi ei näe. Läksin siis jooksurajale ligemale ning ka I järgnes peale mõningast kõhklust. Kolmanda jooksu ajal õnnestus ka härga näha hobuste vahelt. Ja see jäi ka tükiks ajaks viimaseks, sest mujal linna läbival jooksurajal oli juhtunud kellegagi õnnetus.

Lahkusime ning otsustasime minna Le-Grau–de-Roi’sse õhtustama. Õhtusöögiks võtsin Provence-pärased suupisted ning pearoaks sellesama kohaliku toreau (härja) hautise.

Montpellier, mu Montpellier – sa trellide linn…

Laupäeval käisin linna avastamas, eeskätt vanalinna. Loomulikult on kogu üritus kestnud kauem, kui meie tornide linnal, ca 950-ndast peale. Arhitektuuriliselt on siin ka tõsiselt erinev vanalinn, loomulikult. Majad on paksuseinalised, kandilised ja kaetud kollakasvalge teralise krohviga. Väiksed aknad ja muidugi trellid.

Ülikooli trellitatuse kohta sain I-lt selgituse ka. Vargad. Massiliselt. Niikui midagi ripakile jätad, on lännu. Seetõttu on isegi nt kolmanda korruse wc-de aknad rootsi kardinatega kaetud, kuna akna taga on karniis. Röövlid olla korra võtnud lauaarvutid kaenlasse ja läbi kolmanda korruse – tollal trellitamata – akna minema tippinud.

Aga tagasi vanalinna! See on ehtne vana asutuskeskus, tänavad keerlevad ja looklevad ilma mingi sümmeetriata. Paljudel tänavatel on sile kivisillutis, mis meenutab pigem esikuparketti, niiet minul tekkis küll tunne, nagu käiks toas ringi. Palju on poode. Paljud neist on pisikesed ning eriti ilmselt eraalgatuslikud ka mõnevõrra räpased. Imelikul kombel mitmetes sissekiigatud kohtades pisike + räpane ei võrdu ökk, vaid pigem omalaadne hubasus. Üsna rohkelt oli ehtsaid väikeseid õmblusateljeesid. Tänavad on kitsad ja inimesi on palju. Kus vähegi veel ruumi jagub, on tänavakohvikud püsti löödud. Esindusplats on Place Comedie. Seal on kahekorruseline karussell lastele, mis vilgutab tulesid ja mängib muusikat. Ja muidugi on ülejäänud palts tuubil café’sid täis.

Aga väike check-list ka:

- päeva söögikoht: india taimetoidurestoran, mis oma suure eeskujuna mainis Sri Chinmoy’d (kes teab, see teab). I käses mul rohkem prantsuse keelt praktiseerid,a mistõttu otsustasin, et püüan oma prantsa kaheksaaastase korba alt midagi välja õngitseda. Tellisin vapralt päeva pakkumise – pidi olema bulguri seentega (vähemalt nii ma lugesin seinalt). Toodi. Oli bulguri ja selle peal kummised beežikad kandilised tükid. Mis seened need veel on?… sõin vapralt edasi, sest olen alati taimetoite austanud, kuni jõudsin roa alumise kihini, kus olid seened. Aga mida ma siis varem seente pähe sõin??!!!

- Päeva tegu: võtsin osa kesklinna tuurist. Loomulikult oli see prantsuse keeles, aga õnneks sain audiogiidi ka abiks võtta. Meil nagu ei kujutakski ette vanalinna tuuri eesti keeles, või mis? Tuuri raames saime ronida ka muidu lukustatud triumfikaare otsa. Pildid siis, kui koju jõuan ja kaabli üles leian.

- Päeva kasulik ost: kuna juba 11 ajal oli selge, et asi läheb käest ära, hakkasin peakatet otsima. Esialgu mõtlesin sallile, aga siis tekkis hirm, et äkki hakkavad moslemiks pidama või nii. Niisiis ostsin ühest täiesti uskumatust bling-blingi poest endale valge puuvillase soni. Nüüd šeffangi ringi nagu Jennifer Lopez! Ja ost õigustas end igati. Pärast nägin linnas kraadiklaasilt, et väljas oli 27 kraadi. Ja seda, muide, pool kuus õhtul.

- Päeva moeennustus: kas järgmisel või hiljemalt ülejärgmisel hooajal hakkavad ka Eesti tibid kandma kottpükse.

- Päeva jäätis: Häagen-Dazs. Ma olen üldiselt Balbiino ja Tallinna Külmhoone toodangu fänn. Valio on nohh, taani ja rootsi jäätised nähh, paljukiidetud itaalia gelato on vesine lurr. Ja siis ma nägin HD putkat. Olin selle kohta ka lugenud mingist foorumist, et kõlbab süüa küll. Võtsin siis kaks palli, !!!!!!!!!!!! ja sattusin praktiliselt kohe sõltuvusse. Vaat see on Jäätis.

Aga täna hakkas sadama. Nagu I ütles, on see esimene vihm juunist saati ning tõeliselt vahemerelise loomusega – kui, siis juba! Minu jaoks tundub see nagu mussoon. Käisin poes ka korra, ostsin jogurteid ja mahla, kõrvalasuvast boulangerie’st ühe sealpakutavatest saiadest (palju sorte ja kõik erineva nimega, ma ei taipa midagi ja küsin lihtsalt suvaliselt) ning kõrvalasuvast tabac’i kioskist lotopileti – noh, et õnnele võimalus anda või nii. Sadas, aga vihm on soe. Väljas tormab ja möllab, +19 - +20 kraadi. Aga kurtmise poole pealt… no ma saan aru, et vihm on suhteliselt haruldane nähtus siinmail. Aga siiski võiks aegajalt külalistetubasid kontrollida. Praegu näiteks pean mõne aja tagant oma voodi alt teeklaasi abil ookeani likvideerima. Kusjuures ma ei saa aru, kust vesi tuleb. Katusest nagu ei tule, seinad on kuivad. Kõige loogilisem tundub põrandaliistude vahelt…ja veidike rõduakna vahelt ka. Samuti müristab. Ma pole iial oma elus välku ega müristamist kartnud, pigem meeldib isegi – põnev ja puha. Aga siin võtab võpatama, kui ikka sellise paugu vastu klaase lööb, et Väo karjääri lõhkamised on sellega võrreldes nagu flöödimäng… elekter ka vilgub...

Minu esimene päev Montpellier’s. Ühtlasi võtsin vastu ka otsuse, et kui saabub kuldrannake ehk minu aeg minna postdoci vedelema, siis lõuna poole Krakowi joont ma pakkumisi vastu ei võta. Praegu on oktoober. Tulin õhtul jala läbi campuse, pintsak seljas ja higi tilkus. Akna all võimutsevad palmid ja küpressid, ülikooli ümber õitsevad loorberipõõsad ja viljuvad oliivipuud. Muru pole, on kulu. Nagu I. nentis, sadas viimati juunis. Avan kaeblemiste raamatu:

- autojuhid ei lase kedagi üle sebra. See on üleüldine trend. I. muidugi sõitis ka, nagu Jumal juhatas – küll kahe rea vahel või peatus keset ringe, aga seda tegid enamus. Montpellier’s tundub ühesuunaliste tänavate osakaal olema valdav, mis teeb siin autoga liiklemise tõsiseks mosaiigiks – eks sa katsu õigeid tükke kokku panna!

- Loodus ja õhk on nagu poolel teel Aafrikasse. Inimesi on kaugelt liiga palju ja enamus sõidavad autodega. Kusjuures osakonnas ka suur osa rahvast uurib Aafrika loodust…

- Minu järgmise nädala ja eileöine elamine asub in-the-middle-of-nowhere Lattes’ ja Montpellier vahel. Ja kusjuures ei ole ühistransport siin kuigivõrd arenenud!

- Ülikooli teaduse- ja tehnikateaduskonna campus on KOLE. Kuuekümnendate betoonkarbid, kõikide aknad ja uksed ka viimseni trellitatud. Oleks nagu pigem vangla. Või hullumaja.

- Inglise keel on OUT. Igalpool. Täielikult. Halastamatult.

tagasi suvesse ehk Comedie francaise

Hommikul läks siis jälle lahti – minu reis tagasi suvesse. Tõusin kohutavalt vara, kümme enne viite; takso haaras mu kaasa poole kuue ajal ning lennuk tõusis lendu kolmveerand seitse. Kevadel olin ostnud Eesti Õhult lennupiletid Pariisi ja tagasi – augustis selgus, et otselennud lõppevad oktoobri saabudes! Niisiis vahetati otselend transferideks ning minu esimene ots oli Tallinn-Amsterdam. Üllatuslikult sain Lennu lennukas kokku vana põhikooli klassiõega – sõitis Londonisse koosolekule  Hollandisse pole ma oma ajalikus elus seni veel sattunud, aga lennuk lendas küll jube kaua, 2.45. Maandudes avanes minu jaoks uudne maastik: tundus, nagu oleks kogu maa ära kraavitatud! Küll jooksid kraavid ja jõed piki ja risti, moodustasid mustreid ja võrgustikke! Amsterdami lennujaam imeb. Tegelikult ka – pidi ikka päris pikalt kõmpima, enne kui üldse mingi ajatabloo leidub. Siis hakkasin otsima check-ini – no kust mina tean, et check-in peitub sildi taga T2?! Viimaks sain siiski oma lennule, Amsterdam-Pariis, Prantsuse Õhk lennutas. Sain esimest korda viimastel aegadel ju pea kurikuulsa Airbusiga lennata! Polnud tal viga midagi… lennu ajal anti ka piletil lubatud hommikusöök: sarvesai ja tass teed , äärmiselt kontinentaalne, ma ütleks. Pariisi CDG lennukas on ka suur, pole midagi kurta. Andis ikka ringi kobistada ja otsida oma bussi – otsustasin otse Orly’sse minna, pakid seal maha panna ja siis minna Petit Paris’i vallutama. Plaaniks see jäigi. Buss Orly’sse maksis lömastavad 19 eurot (ma lubasin endale pidulikult, et EI hakka raha eekudeks ümber arvutama, oma meelerahu huvides, sest ma tena, KUI mõttetu tegevus see on), lisaks selgus, et terves Orly lennujaamas pole ühtegi pagasikappi. Ostsin endale muffini ja hakkasin parem seminari ette valmistama – sest I. kirjutas umbes üleeile, et ma siis ikka valmistaks, noh, nii 30 – minutilise semianri ka ette, möödaminnes.

2. oktoober

Kultuur ründab: käisime teatris. Kuna oli Oluline Päev, siis mõtlesime mõlemad püüdlikult õhtuseid plaane välja. Viimaks jäi järele võimalus minna teatrisse. Jätsin viimase valiku M. hoolde ja tema eelistas “Kõik (s)ängis” etendust klassikale – “Luikede järvele” Estonias :P Tükk kanti ette Kalamaja saunas. Iseenesest oli üsna kena, sellised pildikesed ümbritsevast armu-elust. Ma jäin vahepeal mõttesse, et kas tegemist on harrastusnäitlejatega – aga lõppeks polegi see ju oluline, mängisid kenasti ja himuga. Etenduse autoriks nimetas ennast ka näitlejana osalev patsiga poiss. Mind põhimõtteliselt huvitab, MIKS mehed kujutavad ette, et nad saavad naiste hingeelust suurepäraselt aru? Seesinases näidendis ka, küll seal käsitleti ahistamise, naistevastase vägivalla ja abordi teemat. Öökapiraamatuks on mul praegu AHT “Elu ja armastus” (teleteatris nähtud kui “Rudolf ja Irma”, võrratu Elle Kulliga peaosas). Suurepärane raamat – nii imelik, kui see ka pole, aga AHT teosed mulle meeldivad, nad on kuidagi minu laadilised. Olen sageli kuulnud hädaldamist, et igavavõitu. Aga minu jaoks pole, lugesin juba põhikoolis huviga! Tõde ja õigust. See selleks – aga miks kujutab hr Hansen ette, et ta suudab tõepäraselt kujutada 18-aastase maaneiu tundeelu, ihasid ja plaane? Mina küll ei usu, et ma suudaks jäägitu tõepärasusega ette kujutada nt 20-aastase pleikari igapäevaasjatamiste taustahoovusi?… Näidendist veel niipalju, et kiitus ka tantsuoskuse eest, üks naisterahvas oli ilmselgelt balletikooliga. Kuna õhtu oli veel noor, otsutasime edasi minna vanalinna prassima :) Küüslaugurestorani meid igaljuhul jutule ei võetud – ju nägime siis liiga kaltsakad välja. Bonaparte ukse taga hakkas teine kodanik hinnakirja uurides ebatsensuurseid väljendeid kasutama. Niisiis läksime Sisalikku, lasime igasugu kraamil hea maitsta – kord-paar aastas võib endale ka midagi sellist lubada! Peale seda jalutasime natuke vanalinnas.

Armastus liitis südamed,

otsus liitis elud.