Minu esimene päev Montpellier’s. Ühtlasi võtsin vastu ka otsuse, et kui saabub kuldrannake ehk minu aeg minna postdoci vedelema, siis lõuna poole Krakowi joont ma pakkumisi vastu ei võta. Praegu on oktoober. Tulin õhtul jala läbi campuse, pintsak seljas ja higi tilkus. Akna all võimutsevad palmid ja küpressid, ülikooli ümber õitsevad loorberipõõsad ja viljuvad oliivipuud. Muru pole, on kulu. Nagu I. nentis, sadas viimati juunis. Avan kaeblemiste raamatu:

- autojuhid ei lase kedagi üle sebra. See on üleüldine trend. I. muidugi sõitis ka, nagu Jumal juhatas – küll kahe rea vahel või peatus keset ringe, aga seda tegid enamus. Montpellier’s tundub ühesuunaliste tänavate osakaal olema valdav, mis teeb siin autoga liiklemise tõsiseks mosaiigiks – eks sa katsu õigeid tükke kokku panna!

- Loodus ja õhk on nagu poolel teel Aafrikasse. Inimesi on kaugelt liiga palju ja enamus sõidavad autodega. Kusjuures osakonnas ka suur osa rahvast uurib Aafrika loodust…

- Minu järgmise nädala ja eileöine elamine asub in-the-middle-of-nowhere Lattes’ ja Montpellier vahel. Ja kusjuures ei ole ühistransport siin kuigivõrd arenenud!

- Ülikooli teaduse- ja tehnikateaduskonna campus on KOLE. Kuuekümnendate betoonkarbid, kõikide aknad ja uksed ka viimseni trellitatud. Oleks nagu pigem vangla. Või hullumaja.

- Inglise keel on OUT. Igalpool. Täielikult. Halastamatult.