experience mediterranee!

Päev algas tegelikult sellega, et sain tünga. Eilne linnatuur, millest ma osa võtsin, jagas välja tasuta piletid Montpellier ajaloomusseumisse, mis asub ühes krüptis. Täna seadsin sammud sinna – oli kinni. Kusjuures tasuta pilet kehtib 2 päeva. Aga kuidas ma homme, tööpäeval, sinna läheks?! Niisiis, korstnasse.

Edasi sain Prefecture juures kokku I-ga ning asusime järgneva päeva jooksul ringi chillima. Esmalt väike kümblus Vahemeres. Kuna väljas oli täna jälle 27 kraadi, oli rannas üsna palju rahvast, mis olla oktoobris üsna tavatu. Mida aga polnud, olid riietuskabiinid. Polevat kombekski ja nagu I lohutas, nagunii keegi ei pane tähelegi. Ta ise kasutas mingi suure salli kaela ümber sidumise tehnikat. Mina kasutasin “keegi nagunii ei pane tähele” tehnikat. I-l oli kaasas ka väike kalakujuline termomeeter, millega ta tavaliselt vetikaid ümbritsevat vett mõõdab. See näitas 23 kaldaäärses vees. Sügavamal oli oluliselt külmem, aga ma pakun, et mitte alla 18-19. Ujusid üsna vähesed…

Edasi kulgesime Aigues-Mortes’i ehk eestipäraselt Surnud Vetele. Veel keskajal oli see sadamalinn. Kuid praeguseks on Rhone oma delta nii täis kandud, et meri jääb juba kilomeetrite kaugusele. Kultuurilooliselt kuum koht: just siin said musulmanide alistajad ristirüütlid oma teekonnale alguse ning kohalikus kirikus viimase õnnistuse. Lisaks käisid siit üle katoliiklaste ja hugenottide sõjad (kellele ei meenu, millest jutt, võtku aga Dumas “Kolm musketäri” või “Kuninganna Margot” ette). Linn on vinge, säilinud ca 10 – 11. sajandist, linnamüüriga ja puha. Minu üllatuseks oli linnamüüri materjaliks lubjakivi. I ütles, et lähikonnas on Miotseeni lubjakivide murde! Vaatasin paaris kohas ka lähemalt, üsna karbi-detriitne ning soola-aurudest natuke urbseks muutunud.

Kohalik üks maa – või pigem merevara ongi sool. Nägin suuri soolaaunasid – nagu turbaaunad, aga lumivalged. Kõige peenem kraam olevat “fleur de sel”. Kõigepealt kaevatakse auk, sinna imbub(?) soolane vesi sisse, vesi aurab kuival aastaajal ära, sool jääb alles ja siis kraabitakse pealmine kirme eraldi ära – see ongi siis “soola lill”. Eriti rikas lisandmineraalide poolest ja peene mekiga.

Surnud Vetes puutusime väga lähedalt kokku veel ühe kohaliku eripäraga: cours de camargue ehk corrida prantsusepärane variant, palju leebem kui lõunanaabritel. Nimelt härgasid ei torgita ega lööda maha. Neil on siin eripärane toug härgi, üsna väiksed, mustad, vilkad ja suurte sarvedega. Neile seotakse kellukesed kaela, sarved polsterdatakse ja sarvede vahele pannakse mingi pall vms. Siis aetakse nad ühe – või mitmekaupa väljakule. Tulevad poisid, valgetes särkides ja punaste särpidega, käes pootshaagi, konksu ja reha ristsugutis pika varre otsas. Nende eesmärgiks on selle riistaga saada kätte ese härja sarvede vahelt. Ja ongi kõik. Kedagi ei veristata. Nii härjad kui püüdjad on “elukutselised”.

Võistlused on väga populaarsed, kuid eripäraks on ka see, et sinna ei saa pileteid osta. Nimelt on areeni ümbritsevad sektorid jaotatud kohalike perekondade vahel ning need siis jagavad oma suva järgi istekohti. Meie, nagu ka üsna paljud teised, seadsime end sisse tribüünide alla ning vahtisime läbi pilude, mis areenil toimub. Tänane oli ka rohkem harjutusvõistlus, sest poisid polnud mitte uhkelt ülikondades, vaid tavaliste riietega. Areenil olid härjad, areeni ümbritsevas jookuskoridoris jooksid härjad. Kõikjal käis lärm: valjuhäälditest mängiti fanfaare ja Bizet’ “Toreadooride marssi”, rahvas ergutas härgi ning kui ergutatud loomad liikvele läksid, jooksid massid hirmsa kolinaga üle meie peade kõrgemale tribüünidele, et kohe peale härja möödumist kisaga alla, jooksuraja juurde naasta.

Et tuua lõbu massidele lähemale, on ka kombeks jooksutada härgasid läbi linna, õnneks küll kolme hobusemehe saatel. Kommete kohaselt aetakse iga härg eraldi ning ajamist toimetavad ühe perekonna liikmed. Pärast hinnatakse, kes kõige paremini hakkama sai. Seadsime end esiti piirdeaia peale jooksu vaatama, aga mulle tundus, et sealt ikka hästi ei näe. Läksin siis jooksurajale ligemale ning ka I järgnes peale mõningast kõhklust. Kolmanda jooksu ajal õnnestus ka härga näha hobuste vahelt. Ja see jäi ka tükiks ajaks viimaseks, sest mujal linna läbival jooksurajal oli juhtunud kellegagi õnnetus.

Lahkusime ning otsustasime minna Le-Grau–de-Roi’sse õhtustama. Õhtusöögiks võtsin Provence-pärased suupisted ning pearoaks sellesama kohaliku toreau (härja) hautise.