(Nais)teadlased ongi sotsiaalsed kaotajad

Kui tavaliselt kirjutab kriitilise blogiposte M., siis seekord sunnivad tähelepanekud ka mind virtuaalset sulge haarama, et tõestada pealkirjas toodud väidet.

Kõigepealt, teadlaseks saavad enamasti isikud, kel on selja taga doktorantuur ja seega on nad olnud vähemalt 4 aastat (enamasti siiski kauem) doktorandid. Nagu teada, siis viimastel aastatel on meie riik huilanud nagu sookurgede parv silmapiiril, et riigile ja rahvale on vaja rohkem tippintelligentsi, rohkem doktorikraadiga teadlasi, teaduspõhine areng jne.jne. Mingil määral on järgnenud ka teod, ehk siis doktorandid saavad riiklikku õppetoetust. Varasemal ajal oli asi veelgi nutusem, siis pidi elama juhendaja leivakoti peal ehk rahad tulid juhendaja(te) sihtidelt ja grantidelt. Ehk siis üldjoontes riigile braavo! Aga vaatame asja lähemalt.

Nimelt on doktoranditoetus praegusel ajal ligikaudu pool Eesti keskmisest brutokuupalgast (2009 a. IV kvartali seisuga). Samas töötavad doktorandid juba praktiliselt tegevteadlastena, on arvel projektides, kirjutavad artikleid, loevad loenguid ja juhendavad praktikume. Mõnikord võetakse doktorant ka osalise tööajaga tööle (tehnik, laborant, insener vms ametikoht) ja seega saab nõnda lisaraha. Võibolla humanitaarid või majandus vm doktorandid saavad oma projekti kõrvalt ka täistöökoha otsida erasektoris või väljaspool ülikooli, aga vähemalt loodusteaduslikel erialadel on see päris keeruline - teadusprojektid on aeganõudvad, on vaja välitöid, laboratoorne periood võib võtta päris palju nii ajalisi kui rahalisi ressursse jne. Niiet riigi, väidetavalt eriti prioretiseeritud reaal- ja loodusteaduste teadlasjärelkasv on pigem ülikooli külge seotud ning püüab selle poole keskmisega ära elada.

Üldiselt ma raha üle ei kurda, sest olen oma eriala-ja kutsevalikuga väga rahul. Tudengi ja magistrandina olid asjad ju rahaliselt ka hoopis hullemad - siis sai vaid tavalist õppetoetust + sõidutoetust (ja osalise laborandi palka ka). Aga ärgem unustagem, et vanuse kasvades kasvavad paratamatult ka vajadused. Magistradina olin ma õnnelik plika oma veerandiga Eesti keskmisest, käisin seltsist ja teistes org.ides, kuskilt ikka süüa sai, elasin Narva 89 antisanitaarses ühikas ja unistasin suurest teadlasekarjäärist. Praegu olen ma 28. aastat vana ja abielus. Ma ei saa enam viljeleda eelnevat elustiili. Mul on vaja luua pere, hankida kodu.

Niisiis läksin ma panka.

Kaks aastat tagasi, samas finantsseisukorras, palusin ma pangalt Samsungi pesumasina järelmaksu võimalust. Mulle öeldi ära, sest mul polevat sissetulekut. Nimelt ei arvestata doktoranditoetust sissetulekuna. Mis siis ikka, ostsin pesumasina sealsamas kohe sularahas välja. Nüüd oleme käinud paaris pangas, et küsida võimalusi kodulaenuks. Ja loomulikult on meile ust näidatud. Minu väited, et:

1. tegelikult on riigi makstav toetus eriti tänapäeval mõnevõrra kindlam, kui erasektori sissetulek ja 2. peale doktoreerumist minu sissetulek mitte ei kao, vaid suureneb märgatavalt, kuna ma olen juba praegu seotud pikaajaliste teadusprojektidega ning peale kraadi saamist lihtsalt minu ametinimetus ja sellega seotud palk suurenevad;

ei paku vähimatki huvi. Mõnes mõttes ma saan neist aru; teisalt on aga seis siis selline, et nii mina kui ka igasugune teine teadlaskarjääri alustav isik on praktiliselt kodutu ning täielikult finantsvõimetu kuni 30. eluaastani (minimaalne doktorikraadi saamise aeg on 4+2+4 = 10 aastat või tänapäeval ka 3+2+4= 9 aastat, enamasti siiski vähemalt mõned aastad kauem).

Sellega seondub veel üks huvitav tõsiasi, millega ka mina kui 28. aastane ja abielus naine plaanin kokku puutuda. Nimelt vanemahüvitis. Siinkohal kasutan lõikusid sotsiaalministeeriumi kodulehelt:

"Kui sotsiaalmaksu on inimese eest maksnud riik, siis seda ei arvestata töise tuluna." Seega siis toetus jälle arvesse ei lähe ja minu ainus arvesseminev sissetulek on taas osaline inseneri töökoht, mille tasu on alla miinimumpalga.

"Kui vanem nimetatud aastal töötas, kuid tema keskmine sissetulek jäi alla alampalga, makstakse vanemahüvitist alampalga määras. 2010. aasta alampalk on 4350 krooni. " ! Ehk kui ma peaks lapse saama, siis olen ma riigi silmis võrdsel pulgal suvalise töötu joodikuga, kes muretses lapse, et ikka lisaviinaraha saada (ma siiralt loodan, et sellised nähtused on linnalegendid, kuid väidetavalt neid siiski esineb, eriti maapiirkondades). Olen nõus, et lapse raha pärast sünnitamine - nagu peale vanemahüvitise määramist sageli naisi süüdistatakse - on vale, aga oleme ausad: kui sa tead, et lisaks kogu protsessile kaasnevate füüsiliste ebamugavustele lisandub ka finantskadu, siis paneb see kahtlema. Jälle on naisteadlased võrreldes teiste haritud naistega ebavõrdses seisukorras, sest nende puhul algab võrdsetel majanduslikel alustel sünnitusiga alates 31. eluaastast, kui on doktorikraad saadud ning 1 aasta teaduripalgaga töötatud (ideaaljuhul).

Seega ongi naisdoktorandid sotsiaalsed kaotajad, kuna:

- nende sissetulek on kuni doktoreerumiseni st keskmiselt 30. eluaastani, sageli kauem, ligikaudu Eesti keskmine, ehkki nende töö ei ole kõige lihtsamate killast :);

- nende finantsvõimekus on seetõttu 0 nt. pole võimalik osta kinnisvara;

- teiste haritud naistega võrdsetel majanduslikel alustel vanemahüvitist võib loota alates 31. eluaastast ja seetõttu on karta, et lapse saamine lükkub pigem kolmekümnendate keskele.