Kruiisipäevik, vol 3.

Pilguheit otseteele Põhjanabale

Kolmas päev oli üldse üks imelik päev. Asi algas tormiga ning tõdemusega, et merehaiguseni on umbes üks kriips (etteruttavalt – kriipsu ei ületatud). Ehkki ropsini asi ei läinud, veidi pööritas küll ning ka hommikusöök ei tahtnud sisse minna. Aga asi oli ka täiesti arusaadav – põhimõtteliselt otse käia oli üldse võimatu ning aegajalt raputas ikka tugevasti. Ööselgi tundsin, et pean ette vaatama, et alla ei kukuks – magan nari teisel korrusel. Tasahilju pea kõik kruiisikaaslased tunnistasid, et hommikul oli kehv olla. Toanaaber Elina oli täiesti valge ja üsna lääbakil. Asi läks aina lahedamaks, sest pidime ju ikkagi kaldale saama. Seilasime siis oma kummipaadiga pumps ja pumps üle laineharjade, pritsmepilves. Lained olid kohe üsna korraliku kõrgusega ja meel oli hea, et lifesuit selga sai. Jõudsime Lingbuktasse. Jalutasime piki kaldariba samblase pinna suunas, kuna selle päeva sihtprojektideks oli sammalde mõõtmine ja rohusööjate tegevuse uurimine. Rand oli tihedalt ajupuid täis – väidetavalt tulnud Venemaa jõgedelt ning siis jääga Lingbuktasse kandunud.

Mõne aja pärast kutsusin ühe õpetaja kõrvale ja küsisin, et mida ta ühest liival olevast jäljest arvab. Ta arvas, et üsna nooruke ja väike isend on liikvel. Mõne aja pärast nägime veel jäljeridu, mis viitasid vähemalt kolme erineva looma liikumisele. Lisaks laskus ka veel üsna tihe udu ja õppejõud muutusid kollektiivselt närvilisemaks. Vahtisime oma plotte, kuid minu jaoks polnudki eriline üllatus, kui mõne tunni pärast vahimees hüüdis “Polaaaar Beaaar” ehk täpne tsitaat “I saw a polar bear…I’m quite sure!” – sellest sai kursuse hittlause, mida kohandati iga olukorraga :)

Kogunesime ahvikiirusel gruppi (minul õnnestus veel oma asjad ka kaasa krabada, sest ma olin kõige kaugemal plotil) ning hakkasime seirama. Mõmmi oli ca 200 m kaugusel ja ujus laisalt lahes krooli. Edasi ja tagasi, aga pea oli koguaeg meie poole pööratud ja chekkimine oli lausa füüsiliselt tajutav. Vahtisin teda ka Marie binokliga ja isegi nii kaugelt ja binokliga vaadatuna – on ikka lahmakas loom küll! Külalise auks lasti õhku rakett, mispeale mõmmik hakkas sulinal teises suunas ujuma ning meie kibekiirelt asju kokku pakkima, et alalt lahkuda (kohalik karupoliitika nõuab nii). Paraku aga ei lainud asjad lihtsamaks, sest karu otsustas hakata ujuma piki randa ehk piki meie tagasiteed paatideni. Niisiis kiirmarsil astusime maabumiskoha suunas, vahepeal karu seirates. Ajasime kähku lifesuitid selga, aga mina esimese paadiga ei läinud, vaid teise paatkonnaga sõitsin minema. Kolmandal paatkonnal läks asi aga täbaraks – peale seda, kui meie, teine paatkond oli minekut teinud, otsustas jääkaru kaldale ujuda ja tulla lähemat tutvust tegema. Lonkis siis seitsmiku poole ja siis pandi teele uus rakett, mille tagajärjel mõmmi ilmselt taipas, et ta siiski pole oodatud ja jooksis minema.

Õhtul laevas mõõtsin hoolega Sax.hype ja Sag.nivi jne. Varsti jooksime kõik välja vahtima – möödusime saarest, kus lesis üle mitmekümne kotiku! Ja tõsiselt, nägidki välja nagu suvalised randa maha visatud suured pruunid kotid. Mõni üritas end lohistada mingi suunas, aga see nägi üsna armetu välja. Osad nägid ka vaalasid. Mina nägin vaala õhtusöögil – taldrikus. Nüüd ma siis tean, et vaalaliha on pruun ja maitseb nagu maks.