Seilame laeval Stålbas, kolmapäeva hommikul kümne paiku sõitsime välja. Esialgu oli küll hirm merehaiguse ees, sest osad juba võtsid heaga tablette kaasa ning ka tuuleks lubas 24 – 25 m/s. Ega kõigutas küll korralikult juba esimesel päeval: käid rahulikult mööda laeva koridori ja korraga kõmaki, lendad vastu seina. Minul õnneks vaevusi ei esinenud ning ka toit püsis kenasti sees.
Elu laevas on täitsa äge, oleme kahekaupa kajutites. Süüa saab ägisemiseni ja head kraami. Linad, rätid, värgid – kõik on laeva poolt. Nagu ujuv hotell! Esialgu ma natuke pelgasin, et kuidas me laevalt zodiacidesse saame – et kas nagu filmis vistatakse köisredel alla ja peab ronima hakkama. Kuna meie oleme kohustuslikult ka veel lifesuitidesse pakitud ning umbes sama osavad ja liikuvad nagu tuukrid, siis oleks see paras kunsttükk. Õnneks laaditakse meid ühte päästepaati ning lastakse see vintsiga alla merele ning siis teiselt poolt laevalt allalastud mootoriga kaater viib meid edasi kaldale. Koguhulga transpordiks kulub muidugi aega, kuna 7 inimest korraga liigub.
Esimene pealelõuna Petuniabuktal möödus suuremas osas karuvahis. Vahtisin binokliga ümbrust ja marssisin, karutapja õlal, eralduvate gruppidega kaasa. Karu polnud, aga kuna maabusime poolakate uurimisjaama lähedal, olid mõned poolakad, kelle vaatlemisega ma oma igavaid karutühje tunde täitsin. Loodan siiralt, et nad saavad oma maja katuse kenasti parandatud!
No comments:
Post a Comment