Laupäeval käisime kambaga Niepołomice lossis. Tore väikelinnake, mis saab kohe 650 aastat vanaks ja mille külje all asub suur mets. Loss oli omal ajal kuningate jahiresidentsiks. Näeb välja nagu väike Wawel, eriti hoovist. Sinna on praegu ajutiselt varjule viidud Poola 19. sajandi maalid, mis muidu olid Riidehallis väljas (Rynek Glownyl). Muuseum oli täitsa okei, oleks tahtnud seal kauemgi vahtida ja oma audiogiidi kuulata, aga poolakad kibelesid minema. Käisime veidi ka linna peal – harukordselt ilus ilm oli – ja sõime jäätist. Kohalik toodang, ütlesid. Soolaseks võtsin ma roa, nimega Silesian noodles. Kui keegi arvab, et see on pastaline (ehk perekonnast Pasta macaronicus), siis on tegu sügava eksitusega! Tegu on kartulipudru – jahu klimpidega! Alena võttis kapsarulle ja oli nendest kerges hämmelduses. Pühapäeval käisime kolleegil külas. Tema juurde jõudmine oli juba omaette tegemine, sest ta elab linna teises servas, Ruczaj’s. Lõpuks ta korjas nii minu kui Alena ümbruskonnast üles... Sõime lõunat ja peale seda, minu hämmastuseks, otsustati meile näidata Krakowi ümbrust. Käisime Krakuse mäe otsas (legendi järgi kuningas Kraki hauaküngas). Edasi läksime Tynicesse, kus on benediktlaste mungaklooster. Arutasime natuke kloostrite asju ja selgus, et meie insta ehk Krakowi kõige helerohelisema maja lähistel asub selline nunnaklooster, kus nunnad ei tohi isegi aknast välismaailma vaadata, rääkimata siis oma järelejäänude elu jooksul sinna sattumast (Klaara ordu). Ühe linna lähedal asuva mäe peal aga elavad eremiidid, kes räägivad väga ning tervitavad üksteist „ka sina sured ükskord“. Lõbus elu, või mis... Hiljem sõime veel koos õhtust ning arutasime maailma asju.
Ja muidugi ma kohe pean oma rõõmu jagama, et sain oma seminari peetud! Jeeeeee.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment