Thursday, March 19, 2009

Õigupoolest tahaks ma natuke elu peale kaevata.
Kõigepealt läksime me Tiiuga (tööajast :P) poodi - muidugi asja pärast - ja kohtasime seal ka vanemat naisterahvast, kes meid ühe tuntud uuringufirma uuringule kutsus. Küsis veel, et kas me oleme ikka mõlemad alla neljakümne. Tiiu tunnistas, et pole, mina tegin enda arust lahedat nalja ja ütlesin, et napilt olen. Ma ei tea, küllap siis ootasin, et tädi ütleks, et mis nalja ma teen, aga tema võttis seda täiesti tõeseks teadmiseks :D vaat niimoodi siis hinnatakse mu välimust. No ma mäletan, et kui ma 18 olin, siis üks noormees ütles, et ega ma oluliselt üle kolmekümne küll olla ei tohiks. Vaadates enda põhikooli lõpupilte, vaatab ka vastu ca 35ne naisterahvas. Tundub, et mina ei saagi kunagi öelda, et näen oma east kümme aastat noorem välja :D :D

Kolmapäeva õhtul oli koolis mälumänguseeria ja läksin ka Vallele topist tegema. Meeles veel kunagised ajad, kui sai "karm mutt" oldud ses vallas ja pandud kinni kõikvõimalikke mälumänge, kuldvillakust osa võetud (sarja ühe noorema mängijana, olin siis 16). Aga seekord oli ikka kärusti küll. Ei tundnud ma ära banaanitaime, ei tulnud mulle meelde Marc Chagalli nimi jne.jne. Niiet vahekokkuvõtteks võib öelda, et ma olen rumal neljakümneaastane naine.

Käisin täna ühe tuntud ameti korraldataval autoeksamil. Mis seal's ikka, statistika ka ütleb, et läbisaamisprotsent esimesel korral on alla 50. Eile ma ennustasin endale 85% ebaõnnestumise tõenäosust, mis muutus täna, eksamiautosse istudes kiirelt 100-ks. Nimelt oli see minu esimene kokkupuude diiselautoga. Marsruut: Saue arkist välja ja olerexi suunas, et üle ringtee nõmme poole kimada. Minu lugu lõppes olerexi kõrval, vana-keila mnt "anna teed" märgi juures eriti kuulsusetult. Nimelt ei saanud ma kuidagi masinaga sõidetud. Võtsin hoo maha, et vaadata peatee suunda ning veendununa, et kedagi ei tule, vajutasin gaasi ja vahetasin käiku, et pöördele minna. Pumps. Auto surnd. Noo, mõtlesin, juhtub ka parimatel. Uus süüde, sidur, käik ja gaas. Pumps. Aiai, pahasti. Uus süüde, sidur, käik ja gaas. Ppumps. ???!!!!! Neljas kord süüde, sidur, käik ja gaas - läks liikuma ja siis eksamineerija pani ketsi. Ja oligi asi ühel pool. Siduri-tša-tša-tšast lõplikult närviaetuna ei heitnud ma nimelt pilgupoegagi peatee suunas. Aga eksamineerija oli tõesti tore säga ja selle asemel, et mind kraedpidi välja tõsta ja jalaga veel hoogu anda, minu palvel hoopis sõitis minuga ühe marsruudi läbi, kõik 45 minutit. Niisiis olen ma rumal neljakümneaastane autosõidukatastroof.

Õhtul käisin siis ka tuntud uuringufirmas ning seitsme teise kena naisterahvaga vestlesime 1,5 h poliitika-ja majandusteemadel. Väga mitmekesine rahvas oli: tõlkija, farmatseut, ettevõtja, koolitaja jne. Rääkisime Eesti majandusest, parempoolsetest parteidest, vaatasime europarlamendi reklaamiklippe. Täitsa põnev (pealegi tasustatud) kogemus oli! Rääkisin ka päris palju, niiet tõenäoliselt kvalifitseerun hetkeseisuga RUMALAKS LOBISEVAKS NELJAKÜMNEAASTASEKS AUTOSÕIDUKATASTROOFIKS. Ja seega on mul täielik õigus elu peale kaevata :(

1 comment:

r2ndrott said...

Mõtle positiivselt - kui näed oma east vanem välja, siis võetakse sind tõsisemalt ;) Ja mina leian, et sa näed oma ea kohta igati hea välja. Vean kihla, et erinevalt igasugu tibinatest ei sigine sinu näkku nii vara sügavaid kortse (mulle lihtsalt tundub, et oled sellist tüüpi).