hea raamat, aga halb vorst

Sain hiljuti vinge lugemiselamuse - David Mitchell "Pilveatlas". Ilukirjandus artiklite vahel võib olla uskumatult kosutav. Originaalkeeles pole lugenud, aga tõlkijale teeks kraapsu küll - väga hää on välja tulnud. No kui originaalis lugenud oleks, siis vbl ühmaks, et seda ei annaks ****-ks tõlkida, aga praegu olen küll imetlust tulvil. Tegemist siis romaaniga, mis koosneb omavahel mingi knihvi kaudu seotud novellidest. Tegevuspaigad on alates tulevikusööklast ja tuumajaamast kuni 1930ndate aastate Belgia ning 19. sajandi Honoluluni. Tegelased on erinevad nii oma soolt kui käitumismaneerilt: vaga notar, küüniline muusikamees, tõsimeelne biooniline naine jt. Soovitan kui head ilukirjandust.

Aga eile sain tõeliselt kehva ahjuvorsti. Tavaliselt ma toitu ei laida, aga see vorst oli küll alla arvestust. Tõsi, toode oli suht odava hinnaga, mis oleks vbl pidanud ettevaatlikuks tegema. Vorst ajas ahjus välja tohutul hulgas rasva, ligi 1/3 ahjupanni kõrgusest; sööma hakates leidsin, et lisaks sisaldas see ohtralt vintskeid valgeid osiseid (kõõlused??). Saagu ka toote nimi üles pandud: Lihameistrite. Ei soovita inimestele, kes ootavad ahjuvorstist head ja mälutavat suutäit.

Ha' det bra, Svalbard!

Vasakult ülalt: Pernille (juhendaja), Juho, Christian, Oliver, Elina, Camille, Martin, Koen, Ari, Uliana; Ljuba, Agusta, Lily (ehk mina), Erica; Marie (Dansk), Synnöve, Froukje ja Marie (Norsk).

Nüüd on see siis läbi. 28 päeva intensiivset tööd ilma puhkepäevadeta; 12 - 17+ tunnised tööpäevad; palju nalja; parim võimalik seltskond igas vanuses 22 - 32 ning alustavatest magistrantidest lõpetava doktorandi ehk minuni; polaarpäev!!!; UNIS ja arvutiklass; Finnish library; Friday gathering; Barracks; Svalbar ja irmkallid burksid; Svalbardsbuttiken!; Stalbas; emotsioonide keerised; magamine iga suvalise horisontaalse pinna peal; banana dance!!!; R!!!; jääkaru; Ruger M77; nuturühmad; "I saw a polar bear...I'm quite sure!"; Hodkinson et al. 2003; Svartdalen ja Midtre Lovenbreen!!!; "Random icelandic horse flue"; "Chop-chop"; "Do not spoon with a sick man!"; Camille, pannkoogid ja prantsuse räpp; ühika köök; igapäevane rännak ühikast UNISesse; hirmuhigiga rusukalletel ronimine; merehaigusevabadus tormituultes... Igati unustamatu kogemus kõigile meile.

Kruiis

Ülevaade ka asukohtadest. Blogi pildid pärinevad minult, Synnövelt, Froukjelt ja Ericalt.

Kruiisipäevik, vol 7

Grupivarjupilt (Synnövelt)

Viimasel päeval, kui pidime külastame Colesbuktat ehk terve Svalbardi kõige soojemat paika, tabas meid ebaõnn rüsijää näol, mis oli Isfjordeni sissepääsu ummistanud. Seilasime tasa-tasa, viimaks saime kohale. Väga mõnus koht, liigirikas ja parajalt koduse, märgala välimusega. Tõmbasime projektidel viimased otsad kokku. Edasi hakkas laev nobedalt meid Longyearbyeni suunas sõidutama, kuid paraku oli rüsijää selleks ajaks tuulega just sadamasse liikunud. Laev liikus siirupisse kinni jäänud teo kiirusel suurte jäälahmakate vahel ning suure kriginaga ka läbi. Viimaks saime siiski kaldale, ehkki kaks tundi hiljem, kui esialgu plaanitud. Rüsijääga olevat ka päev varem üks õnnetu mõmmik linna lähistele triivinud, aga meie saabumiseks oli ta juba läinud. Küllap sysselman võttis ta endale kaisukaruks. Alustasime ka laeval oma andmete ülevaatamist…

Haruldane nähtus - puhkehetk ehk Camille kukkus ära

Kruiisipäevik, vol 6

Engelskbukta (25.07) – vana inglise vaalaküttide sadamakoht. Ilm oli suurepärane, maastik suhteliselt lauge ja maaliline; mõõtsin ohtralt Bistortasid. Tööd tegime poole päevast, siis läksime laevale tagasi, istusime tekil ja vahtisime päikest, sõime võikusid. Pealelõunal läksime matkama järgmisele linnukaljule – Fuglehukta, mis asub Prins Karls Forland saarel. Linnud olid hoolega tööd teinud ja taimestik vohas ägedalt, tundus nagu üsna normaalse kohana, eelmistega võrreldes. Selgus, et nii Oxyria kui Cochealaria kõlbavad süüa! “Coci” olevat lausa kaluritel kasutusel olnud skorbuudivastase taimena. Alumisel pildid näha, kuidas linnukaki mõjub - vasakul olev kribu on normaalsuuruses "Coci", umbes pöidlaküüne suurune; paremal on Fuglehukat "Coci". Õhtul oli laeval tunda lained ja duši allal minek oli ühteaegu nii jõu- kui ilunumber.

Kruiisipäevik, vol 5

Svartdalen ehk Must org (24.07). Väidetavalt Devoni liivakivid, mis pidid ka väidetavalt punased olema, aga olid pigem tumepruunid või tumehallid - ehk tegu oli tõesti musta oruga. Püüdsime jõuda jääjätumaani, aga pagana pirakad otsamoreenid olid ees. Ronisime piki rusukallet küll visalt edasi, kuid viimaks kõige suurema, eeldatavasti 1880 a . moreeni ees andsime alla ja panime punktid püsti. Eks näis, mis tulemuseks saame. Samblikumõõtmine andis ka üsna suured tulemused…Teine pool päevast sadas nõmedat külma vihma, tööd teha enam ei viitsinud ja võtsin ennast jälle karuvahti. Kuna mul olid roosad jääkarudega sokid jalas, siis karu sel päeval ei tulnud :)

Kruiisipäevik, vol 4.

Florabukta (23.07) – artkiline kõrb Nordaustlandetil, mille keskel kõrgub birdcliff ehk siis linnurikas kalju, mille jalamit katab … guaano. Kohe paksus ja rammusas kihis, vahepeal on moodustunud lausa pruunid jõesängid. Kontrast taimede suuruse vahel polar desert area ja birdcliffi vahel on rabav – kui all on Cochealaria lehekodar umbes pöidlaküüne suurune, siis kaljul on see suurem kui terve peopesa. Linnukalju ümbruses kandsime kiivreid, et natuke temperamentsemad linnud päris lagipead ei nokiks ega kakiks. Oleme ausad, tegemist on külma kohaga. Mul oli seljas 1. Võrkpesu 2. Meriinovillane pesu 3. Fliis 4. Villane kampsun 5. Windstopper jope ja 6. Avaram võrkvoodriga jope. Ja ei olnud üldse liiga palav. Ja tegemist oli ilmselt aasta kõige soojema perioodiga! Tegelesime lisaks taimedele ka hoolega mägironimisega ehk lasime piki rusukallet üles. Võttis hinge paelaga kaela küll. Allatulemine on ka paras tegemine. Üleval võtsime pinnaseproove, millest eraldatakse genoom ja võrreldakse seda Antarktikast võetud sarnaste proovidega, et leida, kas pinnasebakteritel on sarnaseid lookusi, mis võiksid iseloomustada külmakindlust. Öösel koikus püsida oli raske, tahtis üle ääre alla visata, aga õnneks siiski jäin sängi pidama.

Kruiisipäevik, vol 3.

Pilguheit otseteele Põhjanabale

Kolmas päev oli üldse üks imelik päev. Asi algas tormiga ning tõdemusega, et merehaiguseni on umbes üks kriips (etteruttavalt – kriipsu ei ületatud). Ehkki ropsini asi ei läinud, veidi pööritas küll ning ka hommikusöök ei tahtnud sisse minna. Aga asi oli ka täiesti arusaadav – põhimõtteliselt otse käia oli üldse võimatu ning aegajalt raputas ikka tugevasti. Ööselgi tundsin, et pean ette vaatama, et alla ei kukuks – magan nari teisel korrusel. Tasahilju pea kõik kruiisikaaslased tunnistasid, et hommikul oli kehv olla. Toanaaber Elina oli täiesti valge ja üsna lääbakil. Asi läks aina lahedamaks, sest pidime ju ikkagi kaldale saama. Seilasime siis oma kummipaadiga pumps ja pumps üle laineharjade, pritsmepilves. Lained olid kohe üsna korraliku kõrgusega ja meel oli hea, et lifesuit selga sai. Jõudsime Lingbuktasse. Jalutasime piki kaldariba samblase pinna suunas, kuna selle päeva sihtprojektideks oli sammalde mõõtmine ja rohusööjate tegevuse uurimine. Rand oli tihedalt ajupuid täis – väidetavalt tulnud Venemaa jõgedelt ning siis jääga Lingbuktasse kandunud.

Mõne aja pärast kutsusin ühe õpetaja kõrvale ja küsisin, et mida ta ühest liival olevast jäljest arvab. Ta arvas, et üsna nooruke ja väike isend on liikvel. Mõne aja pärast nägime veel jäljeridu, mis viitasid vähemalt kolme erineva looma liikumisele. Lisaks laskus ka veel üsna tihe udu ja õppejõud muutusid kollektiivselt närvilisemaks. Vahtisime oma plotte, kuid minu jaoks polnudki eriline üllatus, kui mõne tunni pärast vahimees hüüdis “Polaaaar Beaaar” ehk täpne tsitaat “I saw a polar bear…I’m quite sure!” – sellest sai kursuse hittlause, mida kohandati iga olukorraga :)

Kogunesime ahvikiirusel gruppi (minul õnnestus veel oma asjad ka kaasa krabada, sest ma olin kõige kaugemal plotil) ning hakkasime seirama. Mõmmi oli ca 200 m kaugusel ja ujus laisalt lahes krooli. Edasi ja tagasi, aga pea oli koguaeg meie poole pööratud ja chekkimine oli lausa füüsiliselt tajutav. Vahtisin teda ka Marie binokliga ja isegi nii kaugelt ja binokliga vaadatuna – on ikka lahmakas loom küll! Külalise auks lasti õhku rakett, mispeale mõmmik hakkas sulinal teises suunas ujuma ning meie kibekiirelt asju kokku pakkima, et alalt lahkuda (kohalik karupoliitika nõuab nii). Paraku aga ei lainud asjad lihtsamaks, sest karu otsustas hakata ujuma piki randa ehk piki meie tagasiteed paatideni. Niisiis kiirmarsil astusime maabumiskoha suunas, vahepeal karu seirates. Ajasime kähku lifesuitid selga, aga mina esimese paadiga ei läinud, vaid teise paatkonnaga sõitsin minema. Kolmandal paatkonnal läks asi aga täbaraks – peale seda, kui meie, teine paatkond oli minekut teinud, otsustas jääkaru kaldale ujuda ja tulla lähemat tutvust tegema. Lonkis siis seitsmiku poole ja siis pandi teele uus rakett, mille tagajärjel mõmmi ilmselt taipas, et ta siiski pole oodatud ja jooksis minema.

Õhtul laevas mõõtsin hoolega Sax.hype ja Sag.nivi jne. Varsti jooksime kõik välja vahtima – möödusime saarest, kus lesis üle mitmekümne kotiku! Ja tõsiselt, nägidki välja nagu suvalised randa maha visatud suured pruunid kotid. Mõni üritas end lohistada mingi suunas, aga see nägi üsna armetu välja. Osad nägid ka vaalasid. Mina nägin vaala õhtusöögil – taldrikus. Nüüd ma siis tean, et vaalaliha on pruun ja maitseb nagu maks.

Kruiisipäevik, vol 2

Pinpointing

Lihhenomeetria

Teisel päeval olime – juhhuu – jääjätumaal Midre Lovenbreenil. Olin terve päeva tõsiselt rakkes, kuna suurema osa päevast tegelesime “oma” projektiga ning hiljem aitasime kõiki teisi ka. Kui data töödeldud saab, peaks meile ilmuma pilt vegetational successionist tühjast moreenist, ütleme, esimese või teise successional stageni. Osad tegid lihhenomeetriat ning mina lisaks taimedele vaatasin ka moreeni terasuurusi, lihtsalt niisama. Õhtupoole mõõtsin hoolega Bistorta viviparat ning Sax.oppi.

Kruiisipäevik, vol 1

Seilame laeval Stålbas, kolmapäeva hommikul kümne paiku sõitsime välja. Esialgu oli küll hirm merehaiguse ees, sest osad juba võtsid heaga tablette kaasa ning ka tuuleks lubas 24 – 25 m/s. Ega kõigutas küll korralikult juba esimesel päeval: käid rahulikult mööda laeva koridori ja korraga kõmaki, lendad vastu seina. Minul õnneks vaevusi ei esinenud ning ka toit püsis kenasti sees.

Elu laevas on täitsa äge, oleme kahekaupa kajutites. Süüa saab ägisemiseni ja head kraami. Linad, rätid, värgid – kõik on laeva poolt. Nagu ujuv hotell! Esialgu ma natuke pelgasin, et kuidas me laevalt zodiacidesse saame – et kas nagu filmis vistatakse köisredel alla ja peab ronima hakkama. Kuna meie oleme kohustuslikult ka veel lifesuitidesse pakitud ning umbes sama osavad ja liikuvad nagu tuukrid, siis oleks see paras kunsttükk. Õnneks laaditakse meid ühte päästepaati ning lastakse see vintsiga alla merele ning siis teiselt poolt laevalt allalastud mootoriga kaater viib meid edasi kaldale. Koguhulga transpordiks kulub muidugi aega, kuna 7 inimest korraga liigub.

Esimene pealelõuna Petuniabuktal möödus suuremas osas karuvahis. Vahtisin binokliga ümbrust ja marssisin, karutapja õlal, eralduvate gruppidega kaasa. Karu polnud, aga kuna maabusime poolakate uurimisjaama lähedal, olid mõned poolakad, kelle vaatlemisega ma oma igavaid karutühje tunde täitsin. Loodan siiralt, et nad saavad oma maja katuse kenasti parandatud!

asi tõsine

Nägin juba hommikul kooli lipates, et lipp on millegipärast pooles mastis. Nojah, mõtlesin - küllap nad Utöya ohvreid leinavad veel. Aga arvutiklassis Marie küsis, et kas me karuohvritest teame. Niisiis selgus, et eile varahommikul oli karu rünnanud briti noorte teaduskooli õpilasi ehk teismelisi noori ja nende õpetajaid. Üks õnnetu sai surma, neli viidi helikopteritega Tromsö haiglasse. Karu leidis otsa. Kogu sündmustiks arenes siis mitte kaugel Longyearbyenist, von Posti liustiku kandis. Nagu artiklist nähtub (ja linna peal kuulda on), siis karu ründas varahommikul laagrit ning võttis telgist saaki. Asja kajastati ka Postimehes . Igaks juhuks teatasin ka emale ning Facebooki, et tegemist on brittidega ning meie oleme linnas ning elus-terved. Meenutasime täna grupis ka 1995. aasta lugu, kui kaks õnnetut tüdrukut läksid kiriku-tagusele mäele ronima. Polnud neil kaasas ühtegi relva, ju nad siis ei oodanud, et karu nii linna lähistele tuleb. Karu olevat olnud tõeliselt nälginud isend ka, selgus pärast. Igaljuhul nägid tüdrukud midagi mäel ning läksid lähemale, et uurida, millega on tegu. Ja siis karu võttis ühe õnneks, teine aga püüdis abi järgi joosta ning hüppas mäest alla, murdes jalad. Kui siiski viimaks abi saabus, oli pilt võigas - karu parasjagu täitis kõhtu. Mäe peal olla vist neile mälestusmärk ka, aga mina seda vaatama pole roninud.

viimaseid päevi LYRis

Kesköine panoraam

Kesköine panoraam.

See ongi liustik: Longyearbreen. Käisime seal jääjätumaal mõõtmas kivirikke ja tatraid, aga liustikku ma ronima ei lähe - praegusel aastaajal võib seal lõhesid olla. Ja no kui lõhe juba on, siis pole vaja küsidagi, kes sinna sisse kukub...