Berliini külastamine äratas minus palju mõtteid, osaliselt sarnaseid nendega, mis tulid esile Auschwitchis. Küsimused süüst, patust, kuritööst ja karistusest. Berliini kesklinnas, Brandenburgi väravate kõrval, asub selline moodne mälestusmärk. Hallid, erineva kõrgusega kiviplokid, terve väljakutäis. Tegemist on Holokausti mälestusmärgiga. Abstraktne. Polegi teada, mida iisraeli kunstnik kujutas, kas hauamonumente, kirste või üldiselt inimlikku rusutust, mis tuleb eriti hästi esile, kui kiviplokkide vahele uitama minna.
Koht on spetsiaalselt valitud kõrge külastatavuse pärast, et iga päev ja alati võiks vaadata mälestusmärki kuritööohvritele. Minu meel läks seal ütlemata kurvaks. Muidugi nende pärast, kes pidid omal ajal süütult kannatama, neid oli palju ja nende saatus oli ebainimlik. Aga samuti ka eestlaste ja teiste väiksemate Ida-Euroopa rahvaste pärast. Natside süü on vaieldamatu ning karistus ja patukahetsus vältimatult vajalikud. Ja karistus oli pikk ning ükskikasjalik, kusjuures see ei tabanud mitte ainult natse, vaid saksa rahvast tervikuna (sh riigi jagamine, maani pommitatud linnad, tonne hävinud kultuuriväärtusi jms). Aga kas me kohtame vähimatki kahetsuse ilmingut teise kaasaegse kuritegeliku rezhiimi, bolshevike ning nõukogude liidu järglase, Vene föderatsiooni puhul? Kas on olemas bolshevismi ohvrite mälestusmärk Punasel väljakul? Kas on ilmutatud kahetsust terrori pärast? Naiivne küsimus, aga rõhub südant ja keelt: miks on ajalugu ja "õigus" ainult tugevamate, võitjate poolel? Miks võib NL sümboolikaga lippu jms kasutada, kuid haakristi puhul on paragrahv kärme tulema? Kas on üldse kunagi päriselt teada, palju inimesi jäi kadunuks või tapeti, palju represseeriti? On küll olemas Kommunismi must raamat (osaliselt mu õe tõlgitud), kuid pole seda päris läbi lugenud. Bolshevismi kurjuse paljastamine tundub olevat pigem kõrvaltee, mitte valitsev suund. Berliinis, nagu ma ütlesin, oli küll mälestusmärk Holokausti ohvritele, aga mida ma ei leidnud, oli mälestusmärk jagatud linna ja maa ohvritele, nt inimestele, kes püüdsid lahkuda Ida-Saksamaalt üle müüri (ja teadagi, mis nad said). Kas meil Eestis on üldse mälestusmärk kommunismi ohvritele (sõltumata rahvusest)? Tundub, et me selline sammaste-rahvas, võiks siis ju.
Ja teine küsimus: kaua võtab aega süü lunastamine? Mina olen üldiselt seisukohal, et süü läheb koos surmaga oma teed. Kui viimseni klammerdutaks kinni olnusse ning toimunud ülekohtusse, siis oleks see destruktiivne. Ikka leiab minevikust mingi küsimuse, piiritülist genotsiidini välja. Kui kaua kulub näiteks sakslastel, et end süüst vabana tunda, sest minu isikliku arvamuse kohaselt lööb see neil rahvusliku kompleksina aegajalt välja. Mõnes mõttes võiks laiendada "surm kõik haavad kustutab" ka Eesti puhul. Miks mõtiskleda toimunu, eriti okupatsiooni üle? Unustame ja lähem edasi, elame sõbralikult suure naaberrahvaga, venelastel kui inimestel pole ju viga midagi! Aga siin on põhimõtteline vahe. Nimelt sakslased tunnistavad (sunniti tunnistama) ja kahetsevad. Keegi ei kahtle selle koleduse toimumises. Nad saavad Holokausti lugusid söögi alla ja söögi peale, nende linnades on mälestusmärgid jne.jne. Ilma patutunnistuse ja kahetsuseta ei saa olla andeksandmist. Ilma südamest tuleva andestamiseta ei saa olla usaldust ega sõprust.
