autolesbi esimesed 5000 km

vahtisin just eile odokat ja selgus, et olen kokku kimanud oma 3,8 kuuga üle 5000 km! Aga õigus jah, kimanud ei tohi öelda - sest algajad juhid ei tohi kimada, nagu mulle minu kõnepruugi peale korda märkus tehti :) Mis siis on selle aja jooksul uut & huvitavat selgunud?...

1. auto pidamine on kallis värk. Vahetatud ja paigatud on hulk osiseid.

2. bensuhindade jälgimisest võib saada hobi. Kes oleks arvanud, et see nii põnev on?!

3. igas inimeses, kaasa arvatud minus, peitub väike liikluspaharet. Lähemalt ei räägi :P

4. Tallinna liiklus on loterii. Kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub...

5. Klassifikatsioon: inimesed, kiirustajad inimesed ja ahvid kehtib. Raudselt. Eriti see suunatule ja signaali osa. Ma olen viimastel aegadel signaali peale ise vastu signaalitanud. Näiteks täna, andsin ülekäigurajal teed jalgratturile, kes ratast käe kõrval veeretas. Tagumine muidugi lasi pikalt ja põhjalikult signaali. Ma lasin vastu ka, ehkki lühemalt. Mõnikord ma mõtlen, et MIDA signaalitajad mõtlevad? Ja kas nad saavad aru, et minu signaal on ikka neile vastuseks? Ja vastus, teadagi, sõltub esimesest arvamusavaldusest. Ehk, kui signaal tagant tähendab : vahva! lasid jalgratturi õiges kohas üle tee! aga nüüd püüa veits kiirendada, ole pai! siis minu vastusignaal tähendab: ole tänatud, sõber! püüan, aga minu auto ei kiirenda päris nii kiiresti, kui sinu 3,o liitrise mootoriga maanteelaev! hiljemalt kuu jooksul lasen paranduses küünlad üle vaadata, ehk on viga seal?! Aga kui signaal tähendab: tra, mis sa roheline konn passid seal ees, nahh...mis mõttes sa bitš lased jalakäija üle?! siis vastus on ka samas stiilis (lisaks autojuhiloale oleks võinud investeerida ka liiklusraamatusse või ime muna, jobu või midagi veel ropemat).

6. Tallinn-Tartu maantee...koht omaette.

juuli kaob käest

igav liiv ja tühi väli, ma ütlen :@

aeg läheb, niiet... vahepeal olen ma tegelenud millega iganes: peamiselt hüpelnud teiste isikute vilepilli järgi ja tegelenud millega iganes. Muuhulgas ehitasin maja valmis. Sain viimases jaos ka tõeliselt tähelepanuväärse tõve, mille kulg oli kõike muud, mis meeldiv (öäkkkkk). Nüüd istun tööl ja passin kurjalt suviste tööde nimekirja, lõputut nimistut asjadest, mis tuleb enne "augusti teise poole esimest poolt" korda ajada. Kusjuures mul peaks see ja järgmine nädal puhkus olema!!!! Fiigushki, ütleks venelased selle peale. Türa persse, ütleks mu juhendaja. Nädala lõpul pean minema Lõuna -Eestisse. Seekord siis klouniks. Folgile see aasta jälle ei saa, tundub, et mu aeg organiseeritakse sujuvalt muudeks kasulisteks ettevõtmisteks. August on täis tormamist. Septembri kohta ei tea midagi, välja arvatud üks poolpikantne tööüritus. Oktoobriks on piletid juba ostetud. Mis toimub...

laulupeo telgitagused: med.teenistus

juba kevadel tuli meie rühma listi kiri, et kes tahab laulukale esmaabisse minna. Mina tegin enne atesteerimise ära ja siis andsin ennast ka üles - ikkagi kena väike ettevõtmine ning võiks ju kaasa lüüa. Nädal varem oli meil täiendav instrueerimine ning siis trall algas. Osad olid proovidel valves, osad rongkäigus, osad tantsupeol ning lõpuks üritasime kõik jõud kokku koondada laulupeole. Paar abilist tuli ka Punasest ristist ning teisi vabatahtlikke meditsiinikoolidest. Minu jaoks oli aga tegelikult üllatus, et suuri üritusi esmaabiga nii suures ulatuses katavad vabatahtlikud. Eile sai siis terve päev lauluväljakul oldud, hommikul kaheksast õhtul poole kümneni. Vahepeal käisin kaks tundi kodus magamas ka. Hommikustel proovidel oli meid kokku neli, lisaks välihaiglas kaks õde, lauljaid aga kolm-pooltuhat ning lisaks muid indiviide. Õnneks midagi ei juhtunud, ehkki eilsest oli kumu juba kosta, kuidas proovides rahvas langes nagu loogu. Noh, kuna hommikul olid ka profid lauljad, siis nad ka käitusid, nagu profid - ei minestanud :D

Meil oli eraldusmärkideks kollane helkurvest ning punane velvetist laulupeokott, mis oli nänni täis. Siinkohal kriitikat ka: koristajatel olid samasugused vestid, ainult sildike "esmaabi" oli puudu. Paariline mul turtsus üsna korralikult, et sõbrad hakkavad ilkuma, aga minu jaoks oli mõtlemapanev pigem see, et inimesed võivad ju minna koristajate juurde esmaabi saama - oli ju ka lehtedes lihtsalt kirjas, et esmaabi annavad kollaste vestidega inimesed. No aga üldjoontes mina võtsin seda pigem naljana ning nimetasin neid "teisteks meedikuteks" :) Koti kohta võiks poriseda, et sealt oli kole ebamugav asju kätte saada, sest see oli ju pehmest riidest õlakott. Lisaks kolleegid kommenteerisid, et peale kannatanu minematassimist koti järgi minnes peab läbi tuulama kümmekond identse väljanägemisega kotti, et leida seda õiget. Õhtuses vahetuses oli varustusega natuke nigelalt esialgu, sest kuna rongikäik venis, siis ei jõudnud esmaabipaunad ning vestid kõigini.

Õhtul oli muidugi hoopis teine tera ning aktsioon hakkas pihta. Meie paar sai kõige suurema pindala kontrollida ning olime püsivas meeleheiteseisundis. Niisiis seerisimegi kuskil kontrollalade keskel ringi ning üritasime nähtavad olla. Isegi ala läbi marssida oli põhimõtteliselt võimatu, sest me ei saanud kella poole seitsmest lihtsalt massist läbi liikuma. Kui algselt me ennustasime, et tuleb ca 1 esmaabistaja 1000 osaleja kohta, siis meie sektoris oli vahekord röögatult suurem. Mina olin paari sidemees ning tegelikult on päris raske kuulata koguaeg kõrvas jooksvat sidekanalit ning suhelda inimestega. Inimesed astusid ligi, paar väljakutset oli ka. Õnneks midagi eriti võigast meie paarile ei sattunud, teistel oli karmimaid juhtumeid. Ütleme siis nii, et välihaiglal olid käed-jalad igatahes tööd tihedalt täis ning järjekordki ukse taga. Viisime ka paar inimest sinna (noh, lähemalt ei oleks ju ilus rääkida, või mis?), aga enamus said oma plaastrid ja muu pisikraami meie paunast kohe kätte. Kokku tuli vist 15 pöördumist. Bürokraatia ruulib kõikjal - meil oli ka oma aruandeleht ning keset "lappimist" pidi inimeselt küsima tema maakonna ning vanuse :D

Ikkagi olen ma täitsa rahul, et sai tükk tööd ära tehtud ning kogemusi omandatud. Vabatahtlikud on fantastilised!!!

mõte uitab

õigupoolest sai käesolev mõttelõng alguse sellest, et mu silm hakkas insta seminari ajal ringi uitama. Ei, ettekanne oli huvitav, käsitles globaalset kliimamuutust ning eriti erinevate raportide telgitaguseid. Nimelt olla siis kaks võistlevat koolkonda - no mina olen rohkem kursis ja oma silmakesega näinud ipcc-d, aga olevat ka ameerikamaal loodud vastukaaluks siis nn mitte i-pcc (ehk siis väidetavalt valitsusväline, mitte -ülene), mis siis püüab inimese mõju kliimamuutustes vähendada. Aga oh häda, üks olulistest figuuridest ses projektis jäi vahele meelehea võtmisega asjast huvitatud suure kompanii käest... niiet peatükke teadlaseetikast...aga see selleks.

Niisiis hakkas pilk uitama ja jäi pidama ajakirjapuu otsas olevale ajakirjale. Oli see siis Saldo või jumal teab veel milline Eesti majandust ning innovatsiooni (?) arendav ajakiri, kuid minu tähelepanu pälvis kaanepildipoiss. Esikaanelooks oligi siis tema poolt mingi võlanõustamisteema või midagi sarnast. Ja mulle meenus, et meesterahvas oli kunagi mu paralleelklassivend põhikoolis. Selline silmadel salkus juustega ja suure nahktagiga "mässaja" vend, kes käis ühe klassiõega ning peale põhikooli lahkus ühte Eesti eragümnaasiumi. Mitte et poisis endas oleks midagi märkimisväärset olnud, peale selle, kui ma ühel koolipeo õhtul oma klassiruumi minnes märkasin neid klassiõega koolipingi peal millegagi ametis olevat, aga mind jahmatas praegune kaanepilt. Pöetud peaga, kergelt moodustuva topeltlõuaga, malbe, peaaegu maheda ilmega, pintsakustatud-lipsustatud, rääkimas tõenäoliselt tähtsat juttu majandusest ja konjunktuurist ja talsest ja tarbijahinnaindeksist ja kõigest säärasest.

Ja siis ma hakkasingi juurdlema muutumise üle. Mis meiega küll toimub... kas on osad meist tõesti suureks saanud? Üks minu hea sõber armastab mõtiskleda suurekssaamise üle, millal see juhtub, mida see endaga kaasa tooks. Mina mõtlen, kas see on fassaad või tõesti osad inimesed muutuvadki tõsisteks täiskasvanud inimesteks? Noh, sellisteks, nagu me kõik lapsena mäletame onusid kunstnahast diplomaadikohvri ja vihmavarjuga tähtsal ilmel tööle minemas. Mis küll teeb nad selliseks... Millised eestindatud peeterpaanilikud hirmud mind sellistel hetkedel tabavad...Et ka mina olen enda märkamata saanud suureks. Sest juba ligi kaks aastat pole ma välja suutnud mõelda asja, mis teeks mind jälle rahulikuks ning usaldavaks, sest sõna õnnelik on minu jaoks alati olnud sisutühi. Minu ideaalid võeti jõuga ja neist jäid järgi vaid armid rõõmutul näol. Mõnes mõttes lapsepõlv lõpp ongi vist kõigil mingi nurga alt vaadates vägivaldne. Tuleb mingi sündmus ja seejärel kõik muutub. Mis on olnud Sinu jaoks see sündmus, kui Sa korraga taipasid, et nüüd on muutus siin, Sinu juures ja sees?

ilupilte norrast, Bergeni lähistelt ehk Bergen, tervist!!! vol 3

juuni alguses sai kolmat korda käidud Norras, Bergeni lähedal Fanas, kus muuhulgas asub ka Bergeni ülikooli botaanikaaed. Toimus konverents - minu meelest enamus ettekandeid olid sisukad ning suisa viljastavad. Elasime kohalikus folkhögskoles ehk asutises, kuhu noored lähed peale keskkooli, kui ülikooli minna ei viitsi. Küll õpitakse seal voolimist, draamat ja jumal teab mis muid alternatiivseid kunste! Toitlustamine oli ka kohaliku söökla poolt - tundub, et nende stampmagustoit on tarretatud vahukoorekreem erinevate moosilisanditega - vähemalt seda meile serveeriti 3 korda.

Lääne-Norras on vapustavad rododendroniaiad. Mis õitsevad maikuus!

Väike botaaniline tüng. Näeb välja nagu maasikas, kas pole? Aga miks on õied punased? Sest tegemist pole mitte maasikaga (Fragaria), vaid hoopis teise roosõielisega (Potentilla).

Magnooliaõied

Botaanikaaed on üsna vana ja väärikas, huvitavate kollektsioonidega. Üks special on vanade roosisortide päästmine. Nad koguvad teateid ja istikuid vanadest taluhoovidest, härrastemajade aedadest jm. ning istutavad neid botaanikaaeda. Muidu vanad sordid lihtsalt kaoksid. Loomulikult on botaanikaaial ka oma sõprade klubi. Pildil küll lihtsalt mõnus kivipink päikesepaistel.

Botaanikaaia jaapani aia sektsioon. Norrakatel on jaapanlastega "erisuhe" - väidetavalt oli Jaapan üks esimesi, kes tunnustas Norra iseseisvust. Niisiis ehitati aastapäevaks ühe kuulsaima jaapani arhitekti käe all kaunis jaapani aed ülikooli botaanikaaeda.

Kui ma tahtsin araukaariast pilti teha, teatati mulle, et araukaariatest on pilte tuhandeid, kuid pilte minust koos araukaariaga on üks. On küll.

sõprus on üldiselt lahe

aga nad on piletihindu tõstnud, nii mulle näib! Käisime eelmine reede vaatamas Seraphine'i. Ma ütleks, et üle tüki aja üks tõeliselt hea film! ega ta ilmaasjata terve seljatäie auhindu ei saanud! Filmi vaatama minnes olin juba varustatud artikliga ning ootasin midagi sarnast Tütarlaps pärlkõrvarõngaga - see on muide üks mu lemmikfilme. Mitte esmajoones sisu, mis on kergelt sentimentaalne, ehkki mõjuvas vormis esitatud, kui just film ISE. Kaadrite koloriit, montaaž, koostöö muusikaga. Värvid. Minu jaoks oli eriti nauditavad pidevad paralleelid madalmaade olustikumaalidega. Kaader kaadri järel nagu kaunimad klassikalised maalid... Seraphine oli siiski veidi teistsugune. Minu jaoks liialt ehk persoonidele keskenduv? Muidugi oli ka maalilisi :) maastikuvaateid, linna, sõda jms aga oleks võinud rohkem olla. Film ei nõua eriti tausta kunstiajaloos. Vaid paar viidet teistele kaasaegsetele naivistidele.

Aga Sõpruses käisime vaatamas kunagi varem ka animafilmide festivali, mille kohta ma olen ka veidi etteheitvas toonis lühisissekande teinud sügisel. Leidsin netist üles ühe vahva filmijupikese. Vene naljad :) http://www.youtube.com/watch?v=a-vSS5S3VqU

pildimaterjali seletuskirja "Mis ma tegin eelmistel nädalavahetustel" asemel

Tsiteerides veebel T.-d: sitt lendaski ventilaatorisse ehk situatsioon "Esimesel konvoi autol oli kontakt vaenlasega" keeras ära sebimiseks. Füüsiliselt küll suhteliselt kurnavad, on praktilised harjutused ülimalt vajalikud. Pildil tarime ära "rinnahaavaga kannatanut", kuis mujal, kui vaenalse tule all!
Töö sektsioonides: lahase sidumise ajal teine osapool kerib sidemed rulli tagasi. Mehhaniseeritud värk :)


Anneke on jälle ohver. Kusjuures viimasel ajal soovitatakse kunstlik hingamine üldse vahele jätta (seda siis eriti võõra inimese puhul) ning "tampida". Pidada andma pärast haiglas kõrgema elulemusprotsendi. Pealegi ka kaudne südamemassaaž peaks mingil määral kopse ventileerima.