On siin ka üks Poola kanal, Polonia. Seal näidati ühte dokut Poola vanamehest, kes oli Auswitchis olnud fotograaf. Tõenäoliselt holokausti-päeva järelkajad vms. Ikka päris võigas õhtune vaatamine. Mees oli segastel aegadel tahtnud Poolast varvast visata ja Ungari kanti (?) partisaniks minna, aga reedeti ühes Ukraina külas ning anti sakslastele. Viidi ta siis Krakowist läbi ja laagrisse järele mõtlema, sest ta polnud nõus Saksa armeesse astuma. Kuna ma nägin filmi poole pealt, siis ma ei tea, kuidas juhtus nii, et ta vangist fotograafiks sai. Vana igaljuhul kõpsis pilte vangidest, pildid pandi toimikusse ja vangid - teadagi kuhu. Või SS-meestest, kes siis koju peredele paraadfotosid saatsid. Või dr Mengele eksperimentidest ja huvitavamatest meditsiinilistest nähtustest. Näiteks ühel poolakal oli tervel seljal pilkupüüdev tätoveering, sellest tehti pilt. Pärast tema sõber, kes laipu ahju ajas, rullis nahatüki lahti ja näitas tätoveeringut fotovanale - doktor oli tal käsenud peale gaasitamist tore pilt "kaasa võtta". Eksperimendid naistel ja lastel... Üks venelaste vihkaja, kes piinas vene vange lõbu pärast surnuks eriti koledatel viisidel...millised detailid. Aga laagri lõpupäevil, kui anti käsk kõik pildid ja negatiivid põletada, tema hoopis peitis need ära ning andis pärast liitlastele üle.
Mulle meeldib ajalugu. Mõrult meeldib. Ma tunnustan täielikult Goethe ütlust: ajalugu õpetab meile, et inimesed ei õpi ajaloost. Mis inimesed need pidid tollal küll olema, kes selliseid võikaid tegusid korraldasid? Inimesed. Nagu meie. Mina. Sina. Nemad. Meie. See sama ilgus on olemas igas inimeses, mida ilmekalt demonstreerib kuulus katse "vangide", "valvurite" ja "elektrilöökidega karistamisega". Miks peab midagi sellist olema inimloomuse osa? Ootab vaid võimalust välja pääseda.
Hiljuti oli mõttevahetus selle üle, kas Auswitch peaks jääma muuseumiks või on ta oma funktsiooni viimaste elus tunnistajatega kaotanud ning peab jääma looduse hooleks. Raske küsimus...mina ei oskakski vastata... aga las ta parem jääb. Et oleks koht, kus võiks vähemalt mõtiskleda tõpralikkuse üle Jumala näo järgi loodud inimese hinges.
Teemaga haakub omal moel ka tänane Postimehe nupuke sellest, et Vene ülemkohus keeldus edasi arutamast Katõni asja. Mõned aastad tagasi olevat ka Vene prokuratuur asja uurinud, kuid jõudnud järeldusele, et tegemist polnud ei sõja- ega inimsusevastaste kuritegudega. Huvi pärast...aga millega siis tegu oli??
No comments:
Post a Comment