nüüd ma olen siin nädalakese töörutiinis tiksunud...akadeemia-insta-maxima-akadeemia on minu marsruut. Ilm on tahmakarvaline, rahvas rauaroosteline. No eks ma üht-teist olen ikka jõudnud vaadata ja tähele panna.
Näiteks reede õhtu (party-party) käisin muusikaklubis Brodvejus, kus esines ka bänd. Minu meelehärmiks ei laulnud nad aga leedu keeles, vaid pigem sellist inglisekeelset "sülti". Proovisin ära Leedu ühe rahvusroa - Bulviniai blynai, mis on põhimõtteliselt kartulipannkoogid, erineva sisuga nagu hakkliha, sibul, seened vms. Kõlbab süüa küll. Kui ma kunagi ei saanud aru proua Milkeviciene tähelepanekust, et Leedus on kõik toidud nii rasvased, siis nädal aega siin olnuna saan juba pihta küll. Absoluutselt kõige madalama rasvasisaldusega hapukoor, näiteks, on 12%. Samas kõige kõrgem on 40%!! Blynai ja muidu pihvid, kotletid või muu kraam tilguvad rasvast. Poodides on karjuvas koguses kreemikooke. Kui kunagi Sigitase doktorijoodud olid, sai ka seda imelikku tornikujulist "puukooki" mekitud - küllap toon ka kaasa mõne, kingituseks.
Eile, pühapäeval käisin linna peal. Eelloona võib mainida, et siin jubedasti sajab ja rõhkkond on madal ning rõhub. Saapad aga hakkasid sõela mängima ja tunne oli, et vahet pole, kas käies üldse saapad jalas on või laseb sokis ringi. No ema mul siis õpetas, et mine ja osta uued saapad! Siin on praegu päris OK allahindlused samuti. Küll ma siis kammisin poode küll ja veel. Hakkasin lõpuks tundma end tõelise ugri hiidnaisena, sest jalanumbrit üle 39 (OK, OK, mõned möönduslikd paarid 40 on ka) ei tunnistata. Kui ma siis käisin poest poodi ja number 41-42 palusin, vaadati kõõrdis silmadega, et mis mõttes?! Mõned "friigituhvlid" siiski olid olemas, eraldi suure punase sildi all 42. Ausalt, tekkis juba tunne, et ostaks meestesaapad...siis leidsin ühest "viimaste paaride" nurgast viimaks saapakesed, mis enamvähem sobisid. Numbriks oli 42, oleks vabalt võinud ka 43 olla :D :D et ikka villane sokk ka sisse mahuks. Ostuhoos hankisin ka teksad, muidu normaalsed, aga taga, pee peal on selline läikivate kividega firmasildilätakas.
Ostlemise kõrval sattusin ka muuseumi ehk täpsemalt Radziwilli majja. Siit hargneb omakorda mitu küsimust lahti - kus lõppeb Poola ja algab Leedu kultuurilugu? Oma taskuteatmikust loen, et poolakaid elab tänapäeval Leedus 6,7 %. Samas on ajalootundidest meeles Rzeczpospolita. Samuti Poolas kuuldud õhkamised, et küll Poola oli kunagi vinge impeerium (no ega ajaloolisi kaarte vaadates ei vaidlegi vastu) ning et kas ma ikka tean, et Vilnius oli kunagi Poola linn, nimega Vilno? Esimese iseseisvusaja jooksul pidi parlament ja president kolima Kaunasesse, sest poolakad laiasid Vilniuse, vabandust, Vilno peal ringi. Teisest küljest, kes on Poola suurima rahatähe peal? Leedu vürst, üks Jagiello-kuningatest. Igaljuhul oli minu jaoks üllatus, et Radziwillid olid tegelikult leedukad. Või mis veel põnevam, ka Adam Mickiewiczi (ehk siis kohalikult, Adomas Bernardas Mickevičius) kohta räägitakse, et ta olla tegelikult leedukas olnud! Meie mõistes näiteks selguks, et tegelikult Lydia Koidula oli täisverd venelane...
Ent tagasi Radvilo-Radziwilli musueumi juurde! Ootasin kunstimuuseumi, kuid sattusin hoopis kaunis morbiidsele väljapanekule - jahistseenid, jahiteemalised natüürmordid ning trofeede kollektsioonid! Ehk olen ma veidrik, kuid minu jaoks on veidi õõvastav vaadata tubade viisi metskitsede ning põtrade koljusid koos sarvedega...või seinast väljaturritavat metssea/piisonipead...hundinahk koos täistopitud peaga põrandal...Pildi peal on mööbel, millele mina eelistaks iga kell IKEAt. Kui loom tapab reeglina, et süüa või territoorium/muu hüve kindlustada, siis inimene...jah? Mida ta teeb? Ja miks veel nii julmalt? Ka oma liigikaaslast, rääkimata teistest? Ning riputab pea kah veel seinale, et sõprade ees kelkida... lugupeetud jahimees! Aga mis siis, kui mõni sarimõrvar kah ohvrite pead täis topiks ja seinale paneks? Või teeks inimkontidest kaunistustega kohvilaua? Oleks tore?!
No comments:
Post a Comment