koristasin oma emo-hala, mis ma vahepeal kirjutasin, muidugi kibekiiresti maha. Mõnikord tekib sügav kiusatus kasutada oma bloogi "nutumüürina", aga hiljem, kainenedes, taipan, et see pole ikka see. Nt kui tahakski mõnele tuttavale anda viite, et pakkuda nt sissevaadet Krakowi vaatamisväärsustesse või mis iganes - oleks see kindlasti meile kõigile üsna piinlik, kui peaks hakkama lugema minu eneseotsingutest, ebaõnnestunud suhetest, kahtlustest inimeste & üldse elu mõttekuse üle jms. Samas, päris "kuivpajukiks" ka ei tahaks seda jätta - sest lisaks teistele loen ma mõnikord ka ise sedasamust. Püüan leida kesktee.

Vaatan, et minu vahepealne madalseis ka ehk hakkab üle minema, vähese spordi, maitsva õunakoogi ja päikesepaistelise vananaistesuve kaasabil.

Kusjuures, endalegi üllatuslikult on üks minu sõnade poolest lemmikuid laule Eminemi Lose Yourself... hämmastavalt minulik. Muidugi mitte otseselt sisu, aga just vaimsuse (oh, kes küll seda räpist otsiks ehk leiaks?...) poolest...

Kas saan ma siis öelda paremini:

Look, if you had one shot or one opportunity
To seize everything you ever wanted in one moment
Would you capture it or just let it slip?

/---/

You better lose yourself in the SCIENCE
The moment you own it you better never let it go, oh
You only get one shot, do not miss your chance to blow
Cuz opportunity comes once in a lifetime, yo

/---/

You can do anything you set your mind to, man

ja minu üks lemmikkoht, peale pikka white trashi elu-olu kirjeldamist ja ropendamist:

But the beat goes on
Duh duh doe, duh doe, dah dah dah dah

ja nii ongi. Nii heas kui halvas, biit mängib ikka edasi. Siia otsa sobiks kohe mõni Arvi Siia luuletus, a seda pole käepärast...

inimeste- ja rahvustevahelist vihkamist õhutavad näited :)

üldiselt olen ma siin blogis üldjoontes püüdnud hoida positiivset profiili, aga täna ma küll...

- sõitsin Lasnamäelt kesklinna. Gonsiori tänaval korraga vaatan, taga sõidab mingi kummaliselt käituv auto. Vaatan lähemalt peeglist, roolis on pesueht "valge neeger" selle sõna halvimas tähenduses. Siuke, kes on liiga palju räpivideosid vaadanud ja arvab, et 50 Cent on tegija. Oli temalegi valge rätik pähe seotud, nagu slaavi vanatädile ja valge nokamüts/soni sellele uhkeks krooniks asetet. Videotest pärines ilmselt ka tüüpiline "suck my dick" näoilme ja käitumine - ehk siis keset Gonsiori tänavat kaherealisel pärisuunal kolmanda rea loomine minu ja parepööraja vahele. Ja siis seal sõitmine. No comments.

- rääkisin täna hea sõbra ja kolleegiga maast ja ilmast - nagu ikka juhtub. Ja tema siis küsis kelmikalt, et kas ma tean, kes uueks bota-aia direktoriks saab. Mina ütlesin, et ei tea. Tema ütles, et käivad jutud, et üks blond neidis. Ma küsisin, et kas ma võiksin teda teada - tean nime või nägupidi päris paljusid Eesti botaanikuid. Ta arvas, et pigem mitte, aga kuulnud ehk olen, eriti ajakirjandusest. Oot... karauul! skandaal!! revolutsioon!!! Ma teatasin, et kui vihjatav neiu L. L. peaks tõesti posti saama, võtan ma seda Isikliku Solvanguna. Mitte et mul neiu vastu midagi oleks - tegelikult jätab täiesti ükskõikseks. Mõnikord leheputkadest mööda minnes võib SS õhtulehe kaanel näha lugusid tema uutest tegudest, mõtetest ja arvamusavaldustest. Üldiselt ma arvan, et ta on suht nutikas ning pigem tögab ajakirjandust. See meie kõmuajakirjandus jätab ka sellise paha haisva olluse mulje, mille sisse muruplatsidel või mõnikord ka mujalgi võib astuda. Eks ta, nooruke, astuski ega saa nüüd kuidagi kingataldu puhtaks. Ja natuke tögamist kulub neile ära. Muidu lõbustavad end ainult oksmaade ja avelyde kulul (need õnnetud ei suuda end isegi tögamisega kaitsta). Igaljuhul, et edu näitsikule tööl ja eraelus! Aga - käed eemale botaanikaaiast. Turundusest ei tea ma midagi, ehk seda teeb ta hästi. Aga direktorina oleks see minu meelest solvang kogu Eesti loodusteadlaskonnale. Praegune dire on ka mingi looduskauge jope - net väidab temanimelise olevat hoopis juristipaberitega. Küll aga on meesterahva plussiks vähemalt doktorikraadi omamine - mis tähendab, et ehkki ta tõenäoliselt ei tea ööd ega mütsi asjast endast, on tal vähemalt mingi aim teadusasutuse kui niisuguse eesmärkidest, vastavast ülalpidamisest jms. Tämit, ärge palun-palun-palun ometi pilastage seda asutust...

- viimastel päevadel olen sageli külastanud ühe Põhja-Rootsi linna kodulehekülge (aga sellest lähemalt ehk paari päeva pärast ;). Esilehel on soovitus küsimustega pöörduda assistent Olga poole - miks ka mitte, töökas ja abivalmis slaavitar ilmselt. Mis mind aga rabas, oli väike tõlkeprogrammikene, mis aitab arusaamatuid sõnu tõlkida. Programmi juurde kuuluv keeltevalik peaks andma hea ülevaate, mis keelt kõnelevad inimesed seda kasutavad ning seega ka, mis rahvusest inimesed seal linnas peamiselt ringi liiguvad ning elavad.

Mis seal's ikka - ainult et mina arvasin, et ma reisin Rootsi :)

(vaat siis milline kriitiline sissekanne seekord sai :D)

puhkemajandus

nüüd olengi natuke aega pühendanud puhkamisele, nagu endale pidulikult lubasin. Tunnen, et viimaste aastate katkematu tööpühendumus võib anda tagasilööke. Niisiis üritangi natukene kõike töist peast välja heita ning tegeleda rekreatiivsete tegevustega.

Neljapäeval käisin Katsiga tuuril ehk koostasin meile "säästuspaa" paketi. Kats lõpetas ju juunis kooli ja ma mõtlesin, et see võiks tore kingitus olla. Muidugi oli tegemist üllatusega, st viimase hetkeni oli kõik saladuskatte all, aga välja tuli päris hästi! Sõitisme autoga Loksale. Olin sealses ravikeskuses meile kinni pannud massaaže, võimlemise ja tervisekapsli. Võimlemine on ikka tore ja kasuline tegevus. Ehk nagu ütleb kolleeg Atko, liikumine on naise tervise ja ilu pant :D Sain ka mõned päris head harjutused lisaks oma tavalisele füs-teraapia harjutuslehele. Siis mina ronisin kapslisse ja Kats läks massaazi, pärast oli vahetus. Noh, see kapsel... admin soovitas mul selle ära proovida, kasvõi kogemuse mõttes. Ja nagu ma pärast nentisin, läheb see kord kirja kahe korrana - esimese ja ühtlasi viimasena :D minusugustele nõrganärvilistele ei sobi, Katsi meelest oli pigem igav. Põhimõtteliselt sa ronid valgesse kesta, nii et ainult peanupp jääb välja. Ja siis hakkab pihta. Aur, infrapuna, 30 - 49 kraadi temperatuur, veejoad jalataldade pihta, nõeljas jahe dušš üle keha, lihtsalt dušš üle keha ja lisaks veel vahetab värvi ka nagu jõulupuu. Mina olin küll pideva hirmu all, et mis järgmisena toimuma hakkab... Olin valinud endale programmi "Stress" ja ausalt, tekitas ikka korralikku stressi küll :P Massaažiks minul oli aroomimassaaž, Katsil mee-massaaž. Aroomimassaaž on küllaltki leebe. Võiks öelda, et kõige mõjusam minu senistest massaažikogemustest on olnud laavakivimassaaž (mida muide tegi meesterahvas :P). Pärast käisime Loksal söömas ning siis lebosime tunde ja tunde rannas. Merevesi oli raudkülm.

Reede pealelõunal lasime jälle Tallinnast varvast ning sõitsime Käsmu. Viru Folk, muidugi. Täpsemaid fotomeenutusi võib vaadata M. feissbuki lehelt. Üldiselt oli täitsa OK, ehkki vbl oleks oodanud rohkem folgilikkust?...

Ja nädalavahetuse kuni teisipäevani veetsime Muhus. Sääl sai ka kõiksugu asjatoimetusi tehtud, muuhulgas tegin tutvust mahlaaurutiga! Vanal on olemas õunamahlapress ja mingi sõstraveski, aga mahlaaurutit polnud varem trehvanudki. Nüüd naudime õilsa masina vilju. Tagasi sõitsime läbi teisipäevase Hiiumaa - M. ütles, et pole varem sellele saarele sattunudki. Mis siis ikka, harime kaaskodanikke.

blogimisest ja mõttekusest

aegajalt tõstatuvad ikka pateetilised küsimused. Olla või mitte olla? Kas reaalsus on olemas? Kas tõde on olemas ja kust seda leida? Mis on elu mõte? ja nii edasi ja nii edasi. No täna tekkis küsimus, et mis on selle blogi mõte. Kunagi ma arutlesin Katsiga keskkooli ajal, et kas proovida ka endale kodukat teha. Kats leidis, et koduka tegemisel on mõtet ainult siis, kui see sisaldab ja seega ka edastab mingit olulist informatsiooni. Avalikkust mittehuvitava info pakkumine on mõttetu. Hakkasin siis vaikselt mõtlema blogidele, mida ma enamvähem järjepidevalt jälgin. Need saab jagada üldjoontes kaheks:

1. kokandusblogid

2. personaalküsimustest lähtuvad blogid :)

1. Ühe foorumi kaudu avastasin juba rohkem kui aasta tagasi Sille tänuväärse blogi ning olen selle tähelepanelik jälgija ning mingil määral ka kodune katsetaja. Sille blogi on lahe! Ma ausalt imetlen tema kannatlikkust toitude kaunistamisel ja serveerimisel. Retseptid on head, aga näiteks šokolaadimaitseline õunakastmekook minul üldse välja ei tulnud :( Aegajalt mõlgutan mõtteid ise jogurti tegemisest... Sille blogrollis saab näha ka teisi Eesti kokandusblogisid, mida ma ka aegajalt, aga tunduvalt pistelisemalt sirvin. Üldiselt teha kokandusblogi on väga huvitav idee, sest süüa teha mulle väga meeldib. Tõtt öelda on meeldinud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Kodus on vana roheliste kaantega "Kokaraamat lastele" ja see on ikka täiesti kapsaks tarvitatud ning mõnedki lehed on kaetud määratlematute plekkidega! Riiulis on vana märkmik, kuhu ma kohusetundlikult märkisin üles pühapäeviti raadiost loetud retsepte :) ning muidugi erinevaid lõikeid kalendritest, pakenditelt jne. jne. Peale oma esimest soustikatsetust (mis oli õega kahe peale ning läks TOTAALSELT aia taha ja otse solgipange) olen olnud üsna hea soonega ses vallas (kui sellist väljendit saab kasutada ;)). Niisiis kokkamine on minu hobi ja lõõgastus. Probleem nr 1 on aga selles, et ma eriti ei viitsi tegeleda selle kauni kujundamise ega veelgi enam, pildistamisega. Ehk siis toit saab valmis ja süüakse ära. Aga kokandusblogi pole midagi väärt ilma kirevate piltideta! Siiski ei suuda ma enda ette kujutada ekstra lauda puhastamast, mingit sitsi-satsiga linikukest kapist välja võtmas ja triikimas, põllulilledest buketti taustale sättimas ning andunult oma kätetööd pildistamas.

Probleem nr 2 on aegajalisus. Ehk mõnikord ma teen palju ja ägedasti ise süüa, aga siis võib vabalt järgneda rohkem poolfabrikaatide tarbimise periood. Ei ole ju eriti cool, rääkimata siis asjalik kirjeldada riisi keetmist ning karbist marineeritud liha pannile panemist...

Probleem nr 3 on see, et mulle tundub, et ma teen liiga lihtsaid toite ja veits nagu häbenekski neid välja kuulutada. Õde kinkis mulle "Sepamaa talu retseptid 2" (oli vist?), Anni Arro retseptid. Kus seal siis olid peened pipstükid!! Ja osades kokandusblogides - oumaigaaden marmelaaden, kus on peened koostisosad - mina sama raha eest teeks juba mitu päeva kooki... Mina oma kanapiruka, täidetud lihapallide, sidruni-juustukoogi, kirju keeksi jms ei julge nina urustki välja pista. Lihtne tüdrik olen, nehh.

Niisiis kokabloogipidajat minust ei saa.

2. Personaalia. Noh, mul on kombeks aegajalt üle vaadata nii mõnegi inimese blogid...aga mis neist nimedest siin... Neid ühendavaks lüliks on see, et ma kas tunnen antud isikut või siis olen mingi teise blogi kaudu sellele sattunud. Mis ma oskan lisada... palju toredaid inimesi :) Samas, minu puhul personaaliablogi on natuke igav, sest minu elus pole ei karme keerdkäike, võimsaid muutusi, kuulsustest tuttavaid, kompromiteerivaid ega skandaalseid mõtteavaldusi (põhimõtteliselt, thanks God :D). Niisiis ainult persooni peal nagu kah seda blogi välja ei tahaks vedada...

Mis siis veel üle jääks? Noh, näiteks reisibloog. Mis oli ka algne idee. Aga viimasel ajal pole enam ka kuigipalju reisinud. Nüüd augusti võibolla paistab üks ja oktoobris teine, aga kas seda on siis piisavalt?

Kui keegi peaks seda blogi siiski ka lugema, ole nummi ja paku välja oma idee...

natuke liiklusjorinat jälle

F**K, kelle jaoks see liikluseeskiri küll tehtud on?! Vaadates osasid kaasliiklejaid, tundub, et tõesti valdav enamus kas: 1. ostis load, aga eeskiri ununes lugemata 2. ostis load, eeskirja luges ja unustas 3. sai läbi häda load kätte ja unustas 4. eirab teadlikult (õu, ma olen lahe ja paha ja huvitav ja k****n kõigile eeskirjadel kõrge kaarega). Joriseks sedapuhku JÄLLE kiiruse kallal.

Eksperiment 1: täna, Tallinn-Haapsalu mnt. Mina, roheleht, sõidan 93 - 94 km tunnis (reaalselt - gps-iga jm kontrollitult; jah, olen ise kah paha-paha piiril). Minust mööduvad pea KÕIK liikuvvahendid, sealhulgas valdav enamus sõiduautosid, sõiduautosid järelhaagisega, rekkaid, tsisternautosid, teisi rohelehti ning tagatipuks ka paar mootorratast. Kusjuures tsoonis, mille piirkiiruseks on 90 km tunnis. Ootan hingevärinal, millal rollerid hakkavad mööda vihisema.

Eksperiment 2: eile, Järvevana tee. Seal võib linnas sõita kiirusega kuni 70 km/h. Noh... ma siis mõtlesin, et proovin kah liiklusvoogu sulanduda, nagu soovitatakse. Kiirusel 82 - 83 km/h oli see igatahes veel võimatu.

Mis aga ajab tõeliselt külma hirmuhigi laubale, on autofoorumid. Näiteks auto24.ee foorumid.

Kas TÕESTI on liikluses nii palju huligaane, nahhaale, jobusid, osse, "rallimehi" ja potentsiaalseid segereid-laiksoosid :O

TÄIENDUS: näiteid elust enesest ehk tuttavate tuttavate arusaamu

- signaali peabki laskma, igal võimalikul juhul - mis nad siis teevad seal ees lollusi. Mina tulen uhkelt oma autoga, pöörded 3500, mis nad uimavad?...

- õige sõidukiirus on lubatud kõrgeim kiirus + 13 km/h - selline mõnus ja polku ka ei pea kinni...

ja jälle lahedaid animaleide torust...

How to cope with depression

A typical converstion with my Mom

uidud

Keerasin ilusa maa-töö-päeva ****, sest unustasin rohud kaasa võtta. Ja nagu naksti, lendas üle kaheksa aasta kohale reibas herilane ja oligi kööga. Ääremärkusena võib lisada, et Kohila kiirabi sakib - kui neid vaja on, pole kedagi olemas, kogu majaski pole hingelist, perearstid puhkusel ja apteek igavesest ajast igavesti suletud.

Olen ka viimasel ajal hakanud rohkem blogisid lugema ja inimesed sääl kirjutavad, et mida neil vaja oleks - noh, osadel on vaja naist/meest, osadel elamispinda jne. Ma siis ka hakkasin mõtlema, et mida MINUL vaja oleks? Ja jõudsin järeldusele, et üht mööblitükki. Mida Eestis praktiliselt ei müüda või kui, siis hingehinna eest. E-bays müüakse, aga Eestisse ei postitata. Tegemist on põlvetooliga. Küll tahaks saada...