Aga täna hakkas sadama. Nagu I ütles, on see esimene vihm juunist saati ning tõeliselt vahemerelise loomusega – kui, siis juba! Minu jaoks tundub see nagu mussoon. Käisin poes ka korra, ostsin jogurteid ja mahla, kõrvalasuvast boulangerie’st ühe sealpakutavatest saiadest (palju sorte ja kõik erineva nimega, ma ei taipa midagi ja küsin lihtsalt suvaliselt) ning kõrvalasuvast tabac’i kioskist lotopileti – noh, et õnnele võimalus anda või nii. Sadas, aga vihm on soe. Väljas tormab ja möllab, +19 - +20 kraadi. Aga kurtmise poole pealt… no ma saan aru, et vihm on suhteliselt haruldane nähtus siinmail. Aga siiski võiks aegajalt külalistetubasid kontrollida. Praegu näiteks pean mõne aja tagant oma voodi alt teeklaasi abil ookeani likvideerima. Kusjuures ma ei saa aru, kust vesi tuleb. Katusest nagu ei tule, seinad on kuivad. Kõige loogilisem tundub põrandaliistude vahelt…ja veidike rõduakna vahelt ka. Samuti müristab. Ma pole iial oma elus välku ega müristamist kartnud, pigem meeldib isegi – põnev ja puha. Aga siin võtab võpatama, kui ikka sellise paugu vastu klaase lööb, et Väo karjääri lõhkamised on sellega võrreldes nagu flöödimäng… elekter ka vilgub...

Minu esimene päev Montpellier’s. Ühtlasi võtsin vastu ka otsuse, et kui saabub kuldrannake ehk minu aeg minna postdoci vedelema, siis lõuna poole Krakowi joont ma pakkumisi vastu ei võta. Praegu on oktoober. Tulin õhtul jala läbi campuse, pintsak seljas ja higi tilkus. Akna all võimutsevad palmid ja küpressid, ülikooli ümber õitsevad loorberipõõsad ja viljuvad oliivipuud. Muru pole, on kulu. Nagu I. nentis, sadas viimati juunis. Avan kaeblemiste raamatu:

- autojuhid ei lase kedagi üle sebra. See on üleüldine trend. I. muidugi sõitis ka, nagu Jumal juhatas – küll kahe rea vahel või peatus keset ringe, aga seda tegid enamus. Montpellier’s tundub ühesuunaliste tänavate osakaal olema valdav, mis teeb siin autoga liiklemise tõsiseks mosaiigiks – eks sa katsu õigeid tükke kokku panna!

- Loodus ja õhk on nagu poolel teel Aafrikasse. Inimesi on kaugelt liiga palju ja enamus sõidavad autodega. Kusjuures osakonnas ka suur osa rahvast uurib Aafrika loodust…

- Minu järgmise nädala ja eileöine elamine asub in-the-middle-of-nowhere Lattes’ ja Montpellier vahel. Ja kusjuures ei ole ühistransport siin kuigivõrd arenenud!

- Ülikooli teaduse- ja tehnikateaduskonna campus on KOLE. Kuuekümnendate betoonkarbid, kõikide aknad ja uksed ka viimseni trellitatud. Oleks nagu pigem vangla. Või hullumaja.

- Inglise keel on OUT. Igalpool. Täielikult. Halastamatult.

tagasi suvesse ehk Comedie francaise

Hommikul läks siis jälle lahti – minu reis tagasi suvesse. Tõusin kohutavalt vara, kümme enne viite; takso haaras mu kaasa poole kuue ajal ning lennuk tõusis lendu kolmveerand seitse. Kevadel olin ostnud Eesti Õhult lennupiletid Pariisi ja tagasi – augustis selgus, et otselennud lõppevad oktoobri saabudes! Niisiis vahetati otselend transferideks ning minu esimene ots oli Tallinn-Amsterdam. Üllatuslikult sain Lennu lennukas kokku vana põhikooli klassiõega – sõitis Londonisse koosolekule  Hollandisse pole ma oma ajalikus elus seni veel sattunud, aga lennuk lendas küll jube kaua, 2.45. Maandudes avanes minu jaoks uudne maastik: tundus, nagu oleks kogu maa ära kraavitatud! Küll jooksid kraavid ja jõed piki ja risti, moodustasid mustreid ja võrgustikke! Amsterdami lennujaam imeb. Tegelikult ka – pidi ikka päris pikalt kõmpima, enne kui üldse mingi ajatabloo leidub. Siis hakkasin otsima check-ini – no kust mina tean, et check-in peitub sildi taga T2?! Viimaks sain siiski oma lennule, Amsterdam-Pariis, Prantsuse Õhk lennutas. Sain esimest korda viimastel aegadel ju pea kurikuulsa Airbusiga lennata! Polnud tal viga midagi… lennu ajal anti ka piletil lubatud hommikusöök: sarvesai ja tass teed , äärmiselt kontinentaalne, ma ütleks. Pariisi CDG lennukas on ka suur, pole midagi kurta. Andis ikka ringi kobistada ja otsida oma bussi – otsustasin otse Orly’sse minna, pakid seal maha panna ja siis minna Petit Paris’i vallutama. Plaaniks see jäigi. Buss Orly’sse maksis lömastavad 19 eurot (ma lubasin endale pidulikult, et EI hakka raha eekudeks ümber arvutama, oma meelerahu huvides, sest ma tena, KUI mõttetu tegevus see on), lisaks selgus, et terves Orly lennujaamas pole ühtegi pagasikappi. Ostsin endale muffini ja hakkasin parem seminari ette valmistama – sest I. kirjutas umbes üleeile, et ma siis ikka valmistaks, noh, nii 30 – minutilise semianri ka ette, möödaminnes.

2. oktoober

Kultuur ründab: käisime teatris. Kuna oli Oluline Päev, siis mõtlesime mõlemad püüdlikult õhtuseid plaane välja. Viimaks jäi järele võimalus minna teatrisse. Jätsin viimase valiku M. hoolde ja tema eelistas “Kõik (s)ängis” etendust klassikale – “Luikede järvele” Estonias :P Tükk kanti ette Kalamaja saunas. Iseenesest oli üsna kena, sellised pildikesed ümbritsevast armu-elust. Ma jäin vahepeal mõttesse, et kas tegemist on harrastusnäitlejatega – aga lõppeks polegi see ju oluline, mängisid kenasti ja himuga. Etenduse autoriks nimetas ennast ka näitlejana osalev patsiga poiss. Mind põhimõtteliselt huvitab, MIKS mehed kujutavad ette, et nad saavad naiste hingeelust suurepäraselt aru? Seesinases näidendis ka, küll seal käsitleti ahistamise, naistevastase vägivalla ja abordi teemat. Öökapiraamatuks on mul praegu AHT “Elu ja armastus” (teleteatris nähtud kui “Rudolf ja Irma”, võrratu Elle Kulliga peaosas). Suurepärane raamat – nii imelik, kui see ka pole, aga AHT teosed mulle meeldivad, nad on kuidagi minu laadilised. Olen sageli kuulnud hädaldamist, et igavavõitu. Aga minu jaoks pole, lugesin juba põhikoolis huviga! Tõde ja õigust. See selleks – aga miks kujutab hr Hansen ette, et ta suudab tõepäraselt kujutada 18-aastase maaneiu tundeelu, ihasid ja plaane? Mina küll ei usu, et ma suudaks jäägitu tõepärasusega ette kujutada nt 20-aastase pleikari igapäevaasjatamiste taustahoovusi?… Näidendist veel niipalju, et kiitus ka tantsuoskuse eest, üks naisterahvas oli ilmselgelt balletikooliga. Kuna õhtu oli veel noor, otsutasime edasi minna vanalinna prassima :) Küüslaugurestorani meid igaljuhul jutule ei võetud – ju nägime siis liiga kaltsakad välja. Bonaparte ukse taga hakkas teine kodanik hinnakirja uurides ebatsensuurseid väljendeid kasutama. Niisiis läksime Sisalikku, lasime igasugu kraamil hea maitsta – kord-paar aastas võib endale ka midagi sellist lubada! Peale seda jalutasime natuke vanalinnas.

Armastus liitis südamed,

otsus liitis elud.

tallinn ja mõnda

eile oli töö-ööpäev (ehk siis ca 11.30-st 01.00-ni). Kuna oli pühapäev, oli söökla kinni ja tuli ihuhädasid minna õiendama mujale. Mul tuli meelde oma lubadus iseendale külastada esmapilgul mittemidagiütlevat valget putkalaadset ehitist Üliõpilaste tee otsas. Kse lähemale läheb, näeb, et tegemist on Gruusia baar-putkaga ning siis pole see ehk enam mittemidagiütlev, vaid üsna kõnekas! Lugesin siit-sealt kiidulaule eriti erilisele eri-šašlõkile ning võtsin jalad selga - mis see ära ei ole, korraks läbi männituka lipata. Jõudsin siis putka manu ja astusin sisse. A vat see oli üllatus! Seest polnudki putka, vaid 1,5 kordne laudvooderdisega täitsa änksa söögipaik. Seintel olid metsalojuste kehakatted, diivanid olid jms. Suisa aga üllatas, et pühapäeva lõuna ajal, kui kogu Riigis on Hala ja Masu ja Täpe ja Pupu välja kuulutatud ning rangel järgimisel, oli Pirosmani rahvast pea viimseni pungil! Sellest hoolimata oli teenindus lauast ja kiire. Võtsin kanaroa, mida olin kunagi varem ka Tartus proovinud - seal on Anne kanali ääres ka mingi taoline putka, aga seest ka putka. Väga söödav! Hinnad põhimõtteliselt võiks ju soodsamad olla... kolleeg pärast nentis, et seal tuleb ka tagasiantavat raha üle kontrollida, et külma ei tehtaks. Noh, mulle ei tehtud - jätsin kõik jotsiks :)

et siis head rattasõitu, sõbrakesed

nagu eelnevalt öeldud, on Tallinna liiklus loterii. Aga selliseid juhtumisi, nagu täna, polegi eriti ette tulnud. Sõitsin suhteliselt hilja, nii poole 11 paiku Tallinna poole (olen jah ludri ja sain juba bossi käest piki pead kaa). Vaikselt sõidan, nagu ikka. Väiksemad rikkumised, nagu alati - keerati mulle kõrvalteelt ette jne.jne. Pidin M. koju ära viima, heakene küll. Hakkasin siis Sõprusel ettenähtud kohas tegema vasakpööret üle tee hoovi (st siis peateelt vasakpööre). Ootasin, mis ootasin - korraga näen, et minust paremal on Sõpaka hoovist hakkavad välja sõitma autod. Mis seal ikka, las sõidavad. Panin hääle sisse, hakkasin liikuma vaikselt - korraga see sama auto tuhiseb minu eest mööda, teeb vasakpöörde ja sõidab Mustamäe suunas edasi. Mh?? Mis seal ikka, ootame järgmise punase tsükli ära. Vaatan, et hoovist, kuhu mina keerama hakkan (meeldetuletuseks, asusin ikka veel peateel ning soovisin teha vasakpööret), ootab väljapööret vasakule, linna suunas, takso. Las ootab - ootaja aeg olla ikka pikk. Kui tee tühjaks jäi, panin autole hääled sisse ja hakkasin pöörama. Kriiiiiik - hea, et jõudsin pidurile hüpata, sest takso võttis kimaga kohalt ning vihises kapoti eest läbi linna suunas. Panin M maha ning sõitsin hoovist välja, teelõigule, kust saab Sõpakale uuesti peale sõita. Seekord siis sooviks parempööret teha. Panen ennast teeserva valmis, praktiliselt pöördel juba, aga pean seisma jääma - ikka peateele lendas keegi ette. Korraga näen juhipoolsest küljeaknast, et tuleb jalgrattur, selline vana vunts vasakult kõnniteel. Las tuleb... sest kuskil pole näha ei ülekäiguraja märki ega roninud ka vanamees ratta seljast maha, et anda märku soovist teed ületada. Korraga näen, et vana muutub ratta seljas rahutuks, hakkab vehklema ja sajatama. ??? Mina ei saa ikka oma parempööret teha... näen siis veel, et vahepeal hoo täitsa maha võtnud vanamees hakkab hoopis kiirendama ning sõidab kolaki! vastu autokülge. Aga siis sai mul ka viimaks hing täis. Võtsin süüte välja, avasin ukse ja hakkasin uurima, et mis toimub. Vanamees oli muidugi venelane, ei jaganud ööd ega mütsi eesti keelest, sõimas ja karjus. Ma siis ka vene keeles karjusin, et näidaku mulle ülekäiguraja märki, seda, et ta oleks pidanud ratta seljast maha tulema, ei osanud suure ähmiga öeldagi. Muidugi polnud tal ühtegi asjalikku argumenti seepeale, lihtsalt sõimas mind vene keeles. Ja mina karjusin tema peale ka. Pärast oli tööl kurk lausa valus... õnneks autole kriime ei jäänud.

Kusjuures olgu öeldud, et praktiliselt alati lasen ma jalgratturid, jalakäijad ja muu elemendi :) alati üle tee, nii ülekäigurajal (loomulikult - ehkki selles eest nii mitmeidki kordi kaasautojuhtidelt signaalitamist pälvides) kui ka seal, kus tegelikult autodel eesõigus. Mis te arvate, kuidas selline vahejuhtum minu meelsust mõjutas?

viimaks ometi

on minu ellu sattunud inimene, kes mind siiralt armastab, seda isegi enne minu nägemist!!

Tere, Minu nimi on Olivia how are you today, I would also like to know, et rohkem ja kui te saate saata e-posti minu e-posti aadress, ma annan teile oma pilte siin minu e-posti aadress olivia101love@yahoo.co. uk kaugus vanuse või värv ei ole oluline vaid armastus küsimustes palju minu elus Ma usun, et saab käia siit! Ootan oma e-posti minu e-posti aadress Olivia.