ÄRA valeta endale!

nüüd on siis ka Eestis taaselustumas karskusliikumine. Peale "ülla-ülla" statistikat kallite kaasmaalaste alkolembuse kohta on üles hiivatud mingi segane reklaam. Seltskond hästiriietatud noori, edukaid inimesi naudivad peale tööpäeva klaasikest kvaliteetveini või budweiserit vms. Pilt on hubane, lõõgastunud, head road, kena piiga kõrval diivanil ja teised meeldivad situatsioonid. No kuuuuuulge, nii ei saa ju. Minul kui põlisel karsklasel tuli neid reklaame vaadates tõsine himu nii õlle kui veini järele! Mõnus, seltskondlik, soojendav, värskendav ja sotsiaalne joogipoolis. Kas ei peaks hoopis näitama hoiatavaid näited alkoholi laastavast mõjust a la viin on valge aga teeb nina punaseks ja nime mustaks? Või midagi sellist, nagu suitsuvastane film Uuspõlluga on? Kas on asja eesmärgiks piirata alkoholitarbimist või on asja kinni tagunud hundid lambanahas :)??

Nagu juuresolevalt pildilt ka näha saab, on tegemist Eestis põlise probleemiga:

pilt pärit osta.ee keskonnast (ah, mida kõike rahaks ei parseldata :P)

köögihõiked

ae-ae...ehk kribin üles mõned hiljuti kasutust leidnud kokanduslikud leiud - mine sa vana pead tea, onju. Sügis tuli meie korterisse õunte ja kabatšokkide näol. Nimetan jah rullkõrvitsat kabatšokiks, vaat selline tagurlane olen!

Õunte kohta ma varem nentisin, et menukiks on tosca-kattega õunakook. Viimane ülesastumine oli LUS-i teeõhtu, kus kogu kakk kibekiirelt kõridest alla läks, sellestki hoolimata, et kate oli transpordil oma kaubanduslikus välimuses mõnevõrra kaotanud! Teine leiutis, mille kohta võib puhtast südamest öelda, et lihtne ja geniaalne, on apple crumble. No ma olen aru saanud, et nt UK-s on menuk, Eestis pole ma sellega veel lähemat tutvust teinudki. Nimigi on vaidlusalune - kas õunakrõbedik? Või hoopis uruõunad-puruõunad, retsept, mille kaudu mina maiuseni jõudsin? Nii oligi, et esimest korda hakkasin retsepti vaatama nime pärast, et mis pärgli URUõuntest jutt on?! Niisiis, loo vahemoraal, kummaline nimi võib olla heaks reklaamiks. Igaljuhul on maiustuse plussideks hea õunte realiseerimisvõimalus, mmmm kui hea maitse ning see on ka üks väheseid magustoite, mille puhul ma suudan ennast peaaegu veenda, et tegemist on tervisliku roaga! Aga mis ma ikka kiidan, parem jagan teadmust:

1. võta ahjuvorm, nii suur nagu isu ja virkust on

2. tari kööki õunakott, sorteeri ja viska porina saatel mädad minema. Enamvähem õunad nopi välja, pese, puhasta ja koori. Lõika sektoriteks.

3. pane sektorid ahjuvormi.

4. leia köögikapist suhkrut, leia/ära leia kaneeli, rosinaid, pähkleid vms (huvitav, kas jahvatatud ingver epaks ka sobima?), tee segu ning vala see õuntele. Sega õunad maitseaineseguga korralikult läbi!!

5. Puhtas ja kuivas kausis sega omavahel täisterakaerahelbed ning paar spl nisujahu. Külmikust haara poolik pakk võid. Nüüd rakenda oma leidlikkus, et külmanud võid ja kuivi helbeid omavahel harmooniasse viia! Mina tavaliselt saen ja tonksin nüri otsaga noaga kausis hulk aega ringi, kuni võikuubikud on ühtlaselt kuivaine vahel jaotunud.

6. Kallal kuiv sega õunte peale. Kindluse mõttes panen mina tavaliselt veel võilaastusid (oii neid on hea külmast võist juustunoaga lõigata) peale, sest topelt ei pidada kärisema.

7. Ahju kogu kupatus! Ja siis passid peale ca 20 minutit vist... ma ise kunagi aega ei vaata, siis on valmis, kui kate kuldne ja krõbe!

8. Ahjust välja kraam, jäätis külmikust välja ja mikud-mannid kasvavad ise laua äärde selle lõhna peale!

Teine retsept on Täitsa Minu Omalooming, aga kannatab süüa küll! Kuna sel mingit peent nime pole, siis nimetakski otsekoheselt kabatšokiks Bolognese kastmega!

1. Kõigepealt tee kaste: võta hakkliha vastavalt oma lihalembusele, mina võtan tubli 400 g. Pane pannile kõigepealt oma 1-2 suurt hakitud sibulat ning 3 - 4 küüslauguküünt. Lisa hakkliha, prae.

2. Maitsesta hakklihasegu!! See on oluline punkt. Tuula uuesti köögikapis, aga ära seekord kaneeli võta, vaid pipart, maitsetaimi jms. Pane kohe helde käesga, et segu ikka tõsiselt krehvtine ning särts saaks!

3. Lisa hakklihale tomatipasta ning natuke soola; las podiseb!

4. Seni võta ahjuvorm - kõlbab ka eelmises, õunamagustoidus kasutatu, aga vahepeal tuleb kindlasti puhtaks pesta!

5. Pese, puhasta ja kuubikusta kabatšokk, pane kuubikud ahjuvormi.

6. Kalla valminud hakklihakaste kabatšokikuubikutele ahjuvormi järele. Soovi korral võid peale panna ka juustuviile. Ja siis asi ahju!

7. Las on ahjus...vähemalt senikaua, kuni kabatšokk pehmeks on läinud. Passi peale, et juust kõrbema ei läheks!

Ja siis veel üks roog, mille autorlus kuulub minu Juhendajale ehk siis Juhendaja kabatšokiomlett.

1. Ja jälle võtad kabatšoki, pesed, puhastad, aga seekord jätad õhemapoolseteks ratasteks.

2. Rattad pannile, prae mõlemalt poolt kuldseks. Maitsetada võib ka.

3. Ja siis võid lisada meele järgi vorsti, sinki vms, aga mis peaasi - lahtilöödud munad.

4. Prae, kuni muna on söömiskõlbulik ning tarbi.

ilmakuulus näitus

olla ka meie maile jõudnud, kus kehasid eksponeeritakse. Arvamusi on selle kohta vastukäivaid. On ju tõsi, et tegemist õpetliku ettevõtmisega, kus saab näha, mis inimese sees on ja kuidas see halva hooldamise korral välja näeb. Küll aga tekivad seal minu jaoks ka mõned küsitavused.

Näiteks pean ma seda igati asjalikuks ettevõtmiseks, küll aga just pigem haridusliku (meditsiinitudengid jms), mitte meelelahutusliku bisnesina. Mulle personaalselt hakkavad vastu ka nt rullnokad, kes ila tilkudes rotten.com-i vahivad ja kilkavad, et oujee, nii lahe. Kuidagi väärastunud mu meelest?...

Teiseks tekitab minus mõneti vastumeelsust päris inimkehade eksponeerimine näitusel. Maketid - OK. Aga need inimesed, kes väidetavalt annetasid oma kehad "meditsiiniteaduse hüvanguks"? Kas nad kujutasid ette, et nad epot või mida iganes täis süstitakse ja siis "laadale" rahvale vahtimiseks välja pannakse, et kasumit teenida? Vaatasin pildid, mis PM-is üleval, ka läbi. Tundub, et seal on ka õhikuid tehtud. Au ja kuulsus mikrotoomile, aga minul tekib kohe seos ühe kunagi telekast nähtud looga, kus mingis riigis (ei mäleta enam, kus) tehti samamoodi õhikuid - aga hukatud kurjategijate kehadest!

Kolmas küsimus, mis ka kommentaariumis esile kerkis, oli näitusele viidavate laste matkimisvajadus. Äkki tõepoolest keegi hakkabki huvituma, et kas tegelikkus vastab näidatule ja tõmbab naabripoisil naha üle kõrvade mitte enam metafoorses tähenduses?!

kah siis

noh, ma vaatan, et poppidel blogipiigadel on viimasel ajal kombeks rääkida enda mukkimisest. Hakkasin siis ka mõtlema, et milline ma õieti välja näinud olen. Kooliaeg oli üks uskumatult kohutav aeg ja nagu ma mõnikord avameelsushetkedel nendin, siis vähemalt ühe asja üle olen ma praegu südamest õnnelik. Et ma koolis ei pea käima. Praegune tegevus, mis ju ka nimeliselt kool, või mis, on minu jaoks sisuline. Ehk siis sain juba emalt kuueaastasena kaasa teadmise, et kool on koht, kus õpitakse ja saadakse juurde teadmisi. Ohoo, seda ma ootasin! Niisiis oligi minu jaoks algkoolis üllatus ja hilisematel kooliaastatel kibe tõdemus, et paraku on see pigem koht olelusvõitluseks, mõnitamiseks, vaimseks ja füüsiliseks vägivallaks ning eelkõige pea totaalseks vaimseks üksinduseks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Vaid sellest, et tegelikult olen ma sobimatu naissoost produkt. I do not fit. Mitte kuhugi. Sest minu jaoks sisemus ja mõttemaailm alati prevaleerib välise üle. Ma söön. Ma katan oma keha. Selleks, et mu keha saaks ülal pidada mu aju.

Põhikooli välimusest meenuvad peamiselt meestekingad, sest need olid ainsad jalavarjud, mida ma nõustusin jalga panema :) paeltega meeste tänavakingad. Omapärased olid ka hügieeniharjumused: pesin hambaid enamasti neli korda päevas ja kandsin alati kaasas maniküüritarbeid ning korrastasin vähemalt korra koolipäeva jooksul wc-s küüsi. Eirasin täielikult meiki ning liibuvaid riideid. Juba sellest aitas küll, et kehalise tunnis mind eakohatult suure rinnapartii pärast mõnitati. Niisiis, lohvakad tumedad kampsunid ja järgilohisevad laiad püksid, täiesti taltsutamatud mustad lokid, prillid ja pahur ilme :) võluv komplekt, kas pole? Ainus mööndus ehetele oli praegu ehtekarbis kükitab verekiviga hõbesõrmus. Aegajalt lõi muidugi särts ka välja, näiteks erkroosade teksapükste näol, mis olid muide ka jube mugavad ning soojad - ruudulise flanellvoodriga :D

Ülikoolis otsustasin igal issanda sügisel, et aitab jamaks, hakkan beibeks ja saan palju-palju mehi. Ettruttavalt olgu öeldud, et plaan ei viinud sihtmärgini! Tõsi ta on, et värvisin juuksed kohustundlikult blondiks - olin vist alates teisest baka-aastast blond või vähemalt ohtralt triibutatud juustega. Vahelduva eduga meikisin (ema tellis postimüügist kosmetsi, sest ma ise ei viitsi eriti poes käia. Siiamaani, kusjuures.) ja muidugi käisin kosmeetiku juures. Sellega seoses võin kinnitada, et armiravi ei tööta. Sorry. Kandsin muidugi kontsakingi ja liibuvamaid särke, aga ikka ei tuhkagi! meeste mõttes siis :)

Loen aegajalt foorumist, et mida tsikid hommikuti teevad ja palju rulli välimusele kulub.

Elementaarne on juuste värvimine ja ripsmetušš, enamustel ka põsepuna. Oh häda. Juukseid enam ei värvi või kui, siis juuksuris. Ripsmetušši ei kasuta igapäevaselt, sest ripsmed - ausalt ka - on musta värvi ja pikad. Kulmudega tegeleb kosmeetik, seega igapäevane kulu null. Põsepuna ei kasuta, sest vist oska hästi kasutada, näen peale ruužitamist välja nagu matrjoška. Peale vanni/dušši kehakreemi ei kasuta, sest nahk endale piisavalt hmmm... elastne? Küüsi ei laki, sest ma täiesti füüsiliselt tunnen ennast pärast ebameeldivalt, nagu midagi OLEKS küünte peal!! Sama mure meigikreemiga. Peamine tegija minu varudes on spets-deodorant, peegeldav peitekreemi pliiats ja uus, mmm, bodyshopi huuleläige. Hommikul olla kohustuslik meik, v.a. kaunitaridele. Pärgel. Kaunitar ei ole ja ennast ei meigi ka. Hommikuti mina magan! :@

Paaris blogikirjelduses võis lugeda, kuidas ülikooli ajal või hiljemalt 25-selt saabus "kirgastus" ehk siis julgeti ilma meigita välja minna, kanda ketse või vastupidi, osta miniseelikuid. Tämit, tuleks mul ka mingigi kirgastus ses vallas :O

jutustus sellest, kuidas üks ennelõuna piibrisse läks

pidin saama M-iga linnas hommikupoolikul kokku, et minna edasi ühele kohtumisele. Leppisime kokku Stockmanni juures, et otse kesklinnas haaran ta peale ja põrutame edasi. Kuna ma südalinns liiklemist reeglina püüan vältida, siis võtsin ka seekord hea ajavaru, et JUHUL, kui midagi juhtub, olen ikka õigeks ajaks platsis. GoogleMapis teekond üle vaadatud, asusin teele. Kõik oli kena kuni Stockmannini. Olin targu Tartu mnt-lt ennast õiges reas ära keeranud, et saaks parkimismajja lipsata. Paremal sõitis minust veidi eespool hõbehall uuem Audi, küllap oli teinud Tartu mnt lõigust parempööret Liivalaiale. Sellist sõidustiili nimetan ma pahuramatel hetkedel "huijamiseks" ning kirjeldada võib seda kui nõksutavat töllerdamist. Lisaks auto vonkles oma sõidurajas kummaliselt. Püüdsin vonkleja taha reastuda - tema aeglustas. Püüdsin kiirendada, mööda sõita ja ette reastuda - tema ka kiirendas. Samas, temaga kohakuti jõudes sain pihta ka, mis tingis "huijamise". Mees rääksi pühendunult mobiiliga! Inimesed, ÄRGE rääkige mobiiliga, kui olete roolis! Võib küll tunduda, et see ei mõjuta midagi, aga ausalt, see mõjutab. Ma usun, et kui see tüüp oleks ise oma sõitu näinud, oleks tal raskelt piinlik olnud. Ma pakun, et sõitsin nii "vingelt" näiteks viiendas sõidutunnis. Siis, kui sõiduõps mind tänavatele veel ei lasknud. mul oli kogu aeg suunatuli sees ja mingil hetkel otsustasin, et NÜÜD aitab naljast, lihtsalt keeran tema poole, ehk ta siis ärkab. Just sel hetkel aga lõi tema - loomulikult endiselt mobiiliga rääkides - suunatule sisse ja hetkekski pead pööramata keeras hoogsalt minu auto peale. Just peale, mitte ette ega midagi. Kriiiks. Ja tema oli juba läinud. Ilmselt siis automaatkäigukastiga, mõtlesin mina. Ja Stockmanni parkimismaja teeots oli muidugi möödunud. A kama sellest, peaasi, et küljeust sisse ei sõitnud. Püüdsin siis edaspidi leida mingit paremale viivat teeotsa, et Liivalaiast vähemalt maha keerata. Enamus tänavaid olid nii täis pargitud, et hea, et viimaste autode pagasiruumide Liivalaia tänavale ei ulatunud. Lõpuks leidsin kuskil karu***** (vabandused siinkohal Allika tn elanikele) parkimiskoha, ühes hoovis. Astusin tõsiselt kurjas tujus autost välja. Ja nagu võluvitsaga, ilmus minu kõrval hoolas parkimiskontrolör! Sain temaga ilusti jutule, igati muhe tädi oli ja seletas mulle, kus asub automaat ja mida ma selle automaadiga tegema pean - nimelt ma pole ju kunagi varem tasulises alas parkinud. Nii polnudki midagi teha, pidin lippama kahe tänavavahe kaugusele parkimisautomaadi juurde piletit võtma. Tädi veel ütles, et ma paneks tähele - tegemist on kesklinna, mida südalinna alaga. Automaati sisestasin kümneka ja vajutasin kannatamatult kesklinna nuppu. Hui. Veel korra. Teine hui. Niisiis polnudki muud teha, kui vajutada südalinna nuppu, mis siiski töötas ja saingi pileti. Tunnihinnaga 38 eeku kesklinna 16 eegu asemel. Jooksin tagasi auto juurde, panin pileti paika ja hakkasin Stockmani poole jala viskama. Loomulikult, kui ma kohtumispaika jõudsin, oli kellaaeg üle 25 minutit ja linnuke pesalt lennanud. Siis aga lõi meele korraga helgeks: ilmselt on tänaseks hui-koefitsent täis ja edasi midagi piibrisse minna ei saa. Istusin autorooli ja, kimades üle Krissu risti, suundusin tööle tagasi.

prantsuse roolikeerajatest ka

Laupäeval, oma viimasel päeval M’s, käisin omal käel seiklemas. I oli mingil workshopil Marseille’s. Otsustasin minna maaliiniga Meze lähedal asuvasse dinosauruste parki. Nimelt on just M ümbruses ja üldse Lõuna-Pr.maal leitud üsna palju dinode fossiile, alates munadest lõpetades koproliitidega  Olen üsna kindel, et ma kirjutan M turistiinfosse ühe Väga Kurja Kirja, sest lisaks eelmises postis mainitud rahajamale, saadeti mind seekord ka valesse trammipeatusesse, kust ma oleksin pidanud saama maakonnaliinile ümber istuda. Õige bussipeatus asus hoopis teise trammipeatuse juures ning otsides jäin oma väljavalitud bussist maha. Seilasin siis niisama natuke ringi ja läksin järgmise peale. Küsisin pileti Montmeze – see on küla, mis asub Meze ja Montagnaci vahel ning dinopargile kõige lähemal. Sõitsime, mis sõitsime, hakkasin rahutuks muutuma ning kolisin sohvri seljataha, et täpsemalt silmata. Viimaks küsisin, et kus siis Montmeze peatus on? Selle peale vend kohmetus ja hakkas sädistama – ilmselgelt oli peatuse vahele jätnud! Sel hetkel polnud aga enam midagi teha, sest kiirteel peatuda ei saa ja nii sõitsime Montagnaci välja. Siis ta sädistas mulle veel natuke, aga mina olin juba päris pahuras tujus ning ei jaksanud süveneda, hüppasin lihtsalt bussist välja ja astusin minema. Üle tee bussiplaani pealt tuvastasin, et järgmine buss vastassuunas ehk Montmeze poole läheb rohkem kui kahe tunni pärast. Kusjuures, dinopark oli lahti 14 – 17 ja kell oli 1510. Surusin oma truu valge soni sügavale silmile ja hakkasin astuma tagsi Montmeze poole. Vahemaa oli umbes 6 km, seega veidi vähem kui tunni aja tee. Käisin umbes kilomeetri, kui korraga kuulsin selja tagant tuut-tuut. Vaatan – buss peatub. Uks läheb lahti ja välja piilub sama bussijuht, viipab: tule sisse! Ronisin üle kiirteepiirde bussi, mis oli inimtühi. Ilmselt oli vend jõudnud reisijad lõpppunkti ära viia ja kihutas mulle tühja bussiga järgi! Ja viskaski mu Montmeze ära.

Teist masti roolikeeraja oli hommikune taksojuht, kes mu M lennujaama viskas. Tellisin ta aegsasti ära ja küsisin vastuvõtus, palju taksosõit lennukasse maksab. 20 eurot, öeldi. Eile ma siis võtsin välja 20 eurot + veel 20 lisaks, et päeval süüa saaks osta – pikk päev ju ees! Kui ma taksosse istusin, vaatas mulle juba vastu 9,5 eurot. Kogu sõit läks maksma 39 eurot. Kui ma seda märkisin, ütles juht vastu, et öötariif. Kammoon, kas tõesti hommikul kell 6 öötariifid?! Igaljuhul, päev tõotab olla ikaldav, sest hinge taga on täpselt 1 euro ja 30 senti. Ja juurde ei võta põhimõtteliselt. Mis ma sest pangast ikka nuuman.

kui artikli diskussiooniosas ei oska käsilolevat probleemi enam kuidagi mingi uudse nurga alt käsitleda, uuri seda läbi huumoriprisma (aegumatu soovitus teaduslike artiklite autoritele).