esimene päev, esimene poeskäik

Pilt, mis avaneb nii ühikas kui ülikoolis - välisjalanõude kohustuslik vahetus sisetuhvlite vastu.
Ühika ja ülikooli vahelisel kolmel kilomeetril näeb igasugu asju: vana kaevandus mäenõlval.

Vaade linnast oru lõpu poole.

Longyearbyen.

Äritänav (ilma naljata!)

Longyearbyen.

Longyearbyeni kool.

Tegelikult on siin külm. Siinne +6 on midagi muud kui +6 kodus. Ilmselt lähen ja ostan lähipäevil uue mütsi :( (kaasavõetud kolmest ühikust ükski ei sobi oludega)

Käisin ka esimest korda Longyearbyeni ainsas poes ehk Svalbardbuttikenis. Ainus variant närve säilitada on MITTE hindu ümber arvutada. Ostsin kotitäie poekukleid, 8 tk, täistera (mitte pagaritoode, vaid poekukkel), hinnaga 33.50 NOK ning nelipaki jogurtitopse, sellised Danone Smile suurused, 29.90 NOK (ostlemise hind siis 63.50 NOK ehk 8.19 EUR. Kaheksa kukli ja nelja pisikese jogurtitopsi eest). Pagarikukkel maksis 13 NOK üks tükk. Käisime väljas pizzal ka grupiga, õnneks õppejõud maksis ja ise hindu ei tihanud vaadata. Aga suur silt seinal päevapakkumisega teatas prae hinnaks 229 NOK. Olgu tänatud kolleeg, kes hoiatas ja tänu kellele toppisin hoolega seljakotti juustu- ja singipakke ning šokolaadi.

TLL-OSL-TOS-LYR ehk tagasi talve

ehk eilse päeva jooksul sai kõvasti lennatud. Alustasin 30+ kraadises Tallinnas ja lõpetasin +6 kraadises Longyearbyenis. Isegi pagas jõudis kohale, ehkki Oslos seda väntsutati edasi-tagasi. Esimene pilk Tervamägedele lennukist - eh, kas ma tõesti vabatahtlikult tulin siia... Merest kerkivad silmapiirini teravad mustad mäed, millelt keerduvad alla liustikuribad. Kell on küll 0020 maandumisel, aga päike särab taevas. Meie jaaniöö on sellega võrreldes... Eks ta polaarpäeva rõõmud ole - magama minnes on päike ilusasti kõrgel ja ärgates on päike üsna samal kohal, kuhu ma ta magama minnes jätsin :) Sõitsime ülikooli bussiga läbi öiselt valge linna, mis koosneb esmapilgul üksteise peale asetatud soojakutest, kahekorruselistest rootsipunastest puumajadest ja mõnest modernse arhitektuuri röögatustest, sh UNIS ise ja Kulturhuset nt. Meie elame vanades, kuid renoveeritud kaevurite barakkidest, mina siis nt Barrack No 3-s. Kõik facilitied on olemas, toa aknast avaneb siuke vaade:

Toa suurim pluss on spets pimendavad kahekordsed kardinad, tõmbad päikesepaistele ette ja ei näe sõrmega suhu panna toas :)

Looduslikud viimistlusmaterjalid meie korteris

Juba remondi alguses otsustasin, et soovin korteri remondil kasutada maksimaalselt looduslikke siseviimistlusvahendeid. Raha oli napilt, seega kahjuks üks oluline osa - normaalsest materjalist põrand jäi tulevikku ootama ja maha laoti laminaat. Küll aga seinad on meil kaetud savikrohvi, savivärvi, savi-kaseiinvärvi, lubivärvi ja kohupiimavärviga. Järgnevalt ülevaade nende valmistamisest/kasutamisest ning ka pildimaterjali.

SAVIKROHV

Selle imeviguri asjus läbisin lausa SRIK (www.renoveeri.net) koolituse! Väga sümpaatne üritus, möödunud aasta juulikuus Tipu külamajas. Õppisime krohvi valmistama ja seina kandma. Olin palunud M-il mulle ka kellu kaasa osta. Ta tõigi kaks asja, millest kohapeal selgus, et üks oli jah kellu, aga teine oli pahtlilabidas... Igaljuhul praeguseks on minu tõõriistapargis nii müüri-kui veneetsiakellu ning lisaks ka sisenurgakellu.

Kodus, algatuseks ostsin ühe 25 kg koti Majatohtri punast savikrohvisega ning panin seina. Aga oleme ausad, see on üsna kallis. Niisiis hakkasin ise valmistama. Selleks läheb vaja:

- punast jahvatatud savi (müüakse ehituspoes)

- ehitusliiva (mina kasutan peenemaid fraktsioone, aga soovitatakse panna alumisse kihti jämedamat ja pealmistesse peenemat)

- kiudu (mina kasutan hundinuiavilla - korjasin Laagri aiandi kõrvalt kraavist)

- vett

(- lisaarmeeringuks džuuti, oksi, pilliroomatti vms)

ning kogu komplutt tuleb seguvispliga või käsitsi kokku lasta. Komponentide vahekord on tunnetuselik, minul kujunes välja 2,5 osa liiva + 1 osa savi + mõni peotäis hundinuiaebemeid. Ja siis tunde järgi vett!

Aluspind ei tohi olla sile, vaid võiks olla ebatasane. Vajadusel panna alla pilliroomatt või siluda aluskihti džuuti.

Pealekandmisel on mul ka omad liigutused - sile pind lasta veneetsia kelluga, aga keerulisemad kohad "visata" täis. Liiva terasuurusest sõltub pinna hilisem siledus. Samuti saab ülisileda, savikama pinna, kui pinnakihti korduvalt niisutada ja üle siluda. Apsusid saab parandada lihtsalt - teeb apsu märjaks ja lased kummihõõrutiga siledaks. Paraku tõstab see seinast esile jämedamad liivaterad.

Tähelepanu pööra aluspinnale - näiteks minult veneaegse õlivärviga värvitud õnarust ei õnnestunudki normaalselt krohvida - olenemata kihi paksusest ning lisatud džuudist koorub krohv maha. Savikrohv ei kannata üldse vett - meil ülemine naaber uputas esiku ja vannitoa ära ning terve seina ulatuses jooksis savikrohv põrandale hunnikusse. Vaatepilt oli kole. Positiivne oli see, et enamuses sai krohvi põrandalt uuesti kokku korjata ja seinale tagasi kanda :) Liigniisketes tingimustes on krohvi kuivamine raskendatud - ämma juures kütteta vahekojas on krohv kuivanud laiguliseks.

SAVIVÄRV

Müüakse pulbrina, mida tuleb kodus veega segada ning lasta paisuda. Põhiline probleem on segamisel, kuna värv kipub klompi jääma. Üldiselt üsna tihke ning kenasti peale kantav.Savivärvi puhul on mõttekas kõrva taha panna tõetera, et märja pinna põhjal ei tasu midagi otsustada - kui oled just pinna värvinud, siis näeb savivärv välja peaaegu läbipaistev. Samas kuivanuna on väga hästi kattev. Pind on matt, võib jätta ebaühtlase mulje. Mõnus, muretu ja haisuvaba lahendus, mis kahjuks seinas enam vett ei armasta.

SAVI-KASEIINVÄRV "Võõp"

Majatohtris müüdav toode, mis võitis minu südame! Müüakse pulbri kujul, peab lisama vett ja mõnuga segama. Esindab savi- ja kaseiinvärvide parimaid omadusi: katab hästi juba esimese korraga, samas ei jää tükki ning on hästi pinnale kantav; loomulikult haisuvaba ning ka täiesti ohutu. Proovitud looduslike värvide hulgast minu kindel lemmik. Ainus probleem on toonimine: ka kõige valgem valge (lumivalge) on tegelikult kergelt kollakas. Absoluutselt ei kannata kokkupuudet veega.

LUBIVÄRV

Kreidezeit struktuurne lubi-marmorvärv oli kasutusel olnud värvidest konkurentsitult kõige kallim. Tegemist siis Saksa tootega, kuhu sisse segatud ka marmorsõelmeid, et värv seinas ka teatud nurga alt ehk vastu sillerdaks. Kasutuskoht: vannituba. Põhimõtteliselt üks väheseid loodusvärve, mis kannatab niiskeid ruume ning omab hallitusvastast toimet. Vanasti võõbati sellega keldreid.

Oma kogemus: üsna hea peale kanda, aga kulu on suur. Aluspinna võib pahteldada, aga tegelikult käib ilma ka. Kui on vaja tõesti katvat pinda, võiks kahekordselt värvida. Pind jääb krobeline ja kare. Tähelepanu: lubipastad ja lubivärvid on söövitava toimega! Kanda kindaid ja prille.

KOHUPIIMAVÄRV

Kasutasin Majatohtri Kohupiimavärvi kuivsega, pigmenti ja Farmi lahjat kohupiima. Kohustuslik on suur segamisnõu ja korralik seguvispel trellpuuriga, muidu jääb segu lootusetult klompi. KUI õnnestub klompide teket vältida, on pealekandmine lihtne, kas rulli või pintsliga. Värv ise on oluliselt vedelam, kui eelnevalt kirjeldatud. Pind jääb matt, kaugelt vaadates sile, kuid lähemal vaatlusel kergelt krobeline (klombid...). Tähelepanu: koostises on ka booraks, mis on tegelikult mürgine ühend (närvisüsteemi häired jms). Nägin natuke vaeva ja arvutasin booraksi sisalduse lõpptootes ning leidsin oma südame rahustuseks, et niivõrd lahjendatuna ta tervisele ohtu ei kujuta. Värvile võib juurde lisada linaõlivärnitsat (kuni 20%), et tõsta pinna pesu- ja kulumiskindlust. Puhas kohupiimavärv ei kannata kokkupuudet veega ning seda ei saa praktiliselt puhastada. Mina lahendasin küsimuse mitte-ökoloogiliselt ehk lakkisin umbes kuni 60 cm kõrguseni põrandast kõik seinad veekindla lakiga üle. Paraku on seda ka teatud valgusse nurga alt näha...

PILDID TULEVAD SIIS, KUI HÄRRA VIITSIB PILDISTADA.

poliitiline vaatenurk muutus :(

Olen olnud kogu oma täisealise-aja olnud - ütleme ausalt välja - järjepidev IRL (omal ajal siis ka Isamaaliit) valija (mitmetel põhjustel, mida siinkohal lähemalt ei puuduta). Aga 6. märtsil meie teed lahkenevad. See partei, kes räägib tasuta kõrgharidusest, emade väärtustamisest jms, misasi see siis nüüd toimus?!

http://www.postimees.ee/?id=375173

http://www.riigikogu.ee/?page=haaletus&hid=1283134&op=ems&content_type=text/html&new=1

Andsin petitsioonile ka loomulikult oma allkirja, ehkki ise Riigikokku kohale ei läinud. Ja nagu näha, hea ka, et ei läinud - oleks mõnitatud veel pealekauba oma kodanikualgatuse ja meelsuse avaldamise eest.

Mina ise olen võtnud õppelaenu oma bakalaureuseõppe ajal ehk head mitmed aastad tagasi.

Üks laenudest läks silmaoperatsiooniks, tänu millele ma näen oma tööd, millest suur osa on silmadega täppistöö mikroskoobiga, praegu teha. Teine kulus õpinguteks välisriigis - nimelt sain vahetusüliõpilaseks ühte Euroopa väga heasse ülikooli, kuid riigi antav stipendium kattis 2/3 toa üürist - aga lisaks oli vaja ise finantseerida ülejäänud üür, toit, transport, lisaks nõuti, et üliõpilased peavad ise ostma välja õpikud, osad laboritarbed ja maksma õppe-ekspeditsiooni kulud.

Niisiis ei saa kuidagi väita, et raha oleks kulunud pidutsemise või tühja-tähja peale.

Olen alates doktorantuurist, kui meie riik maksab mulle 50% riigi elaniku keskmisest palgast õppetoetuseks ja äraelamiseks, oma laenu ka tagasi maksnud. Mis siin ikka kurta, ise võtsin, ise maksan ka! Mis aga tõsiselt vihale ajab, on väikeste laste vanematelt soodustuse ära võtmine. See on ikka täiesti inimvihkajalik tegu. Olen ühes varasemas postituses tõdenud ka, et doktorantuurist (st noored naisteadlased vanuses 24 +) vanemahüvitisele minejad saavad miinimumhüvitist, kuna õppetoetus ei kvalifitseeru sissetulekuks. Nüüd peavad nad lisaks sellele tõdemusele, et hoolimata oma üle viie aasta kestnud väga edukast õppetööst ja pühendumisest mingi kitsama eriala teaduslikule edendamisele peab riik neid miinimumhüvitise vääriliseks, maksma sellest summast ka täiskoguses õppelaenu + intresse (maksepuhkus on üldse suht mõttetu vidin ja lihtsalt pikendab agooniat). Sellest hoolimata, et õppelaenu võtmise ajal oli riigi poolt garanteeritud (ehk siis praeguseks "garanteeritud"), et väikelaste vanemad saavad maksmisel riigilt abi. Ma saan aru, et masu ajal selline funktsioon peatati. Aga armsad inimesed mäe peal, kas mitte ei käi ringi jutud, et riigi majandus on ägedasti kosumas ja kasvuteel? Kas ei peaks siis ka oma lubadused, mis raskel ajal katkesid, uuesti üles võtma?

hambad selle looga

No küll on lood need tänased uudised rahvavaenlasest, mõjuagendist ja muust säärasest :O Kuulasime hommikul raadiost ka vaese Pihlikese sõnavõttu, küll ta oli omadega vahepeal hädas ja pabinas, et mida kosta ja kuhu pista :)

Kusjuures, alles eile mõtlesin meie armsa linnaviletsuse peale, kelle vapiloomaks Etkar ju on - et lõpuks ometi on neil mõistus *** pähe tulnud. Viimaste nädalate jooksul on tervelt kaks uudist tulnud, mis mind on pannud positiivselt kulmu kergitama: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=350374 ja http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tallinn-maksab-tootute-hambaravi-kinni.d?id=35952447

Mõlemad teemad lähevad mulle eriti hinge: olen elus ühe korra trahvi saanud. Tulin just silmaopi-eelselt konsultatsioonilt ja olin laienenud pupillidega omadega üldse kuskil teises dimensioonis, mitte trammis, kui astus ligi kontrolör ja tegi 500 EEK. Mis sel õnnetul ajahetkel oli minu terve kuu Narva 89 ühika toa üüriraha. Ja see, et tegemist oli üldse esimese korraga, kui ma "jänest" sõitsin, hui teda huvitas :( Õnneks võõrasisa andis laenu ja sain üüri makstud.

Teine teema on muidugi hetkel väga aktuaalne. Käisin eelmise aasta lõpul (18. detsember, kui täpne olla) oma viimases korralises hambakontrollis. Olen üldiselt suht maniakk selles asjas ja aegajalt, vähemalt 1 x aastas vupsan ikka hambaarstilt läbi - aastaid selleks, et kuulda, kui terved ja lahedad hambad mul on ja aegajalt muidugi ka mõni väike auguke. Nonii, käisin siis eelmine aasta ka ja öeldi tavapäraselt, et ilusad jne.jne. isegi ühtegi auku polnud. Juunis käisin uuesti, sest ühe hamba üks nurk oleks nagu valu teinud (ja nagu ma mainisin, olen suht maniakk ja üldisel arvamusel, et reageerima peab KOHE, mitte ootama hambavalu teket). Läksin arstile, kes rebis mu suu pärani, kuid esialgu ei leidnud midagi. Ma seletasin, et midagi nagu vist kunagi oli tundlik. Tehti siis, üle mitme aasta panoraam. Siis võttis panoraami kõrvale, rebis suu uuesti lahti ja teatas: noooo...selle võibolla plommime, see välja, see ka välja... Mida-mida? Aga lähemat selgitamist ei toimunud, üks hammas tehti korda ja mina kadusin rahakoti haavu lakkuma. Läksin detsembris uuele katsele, palusin registratuuris seekord mitte proteesimisosakonda saata :) ja sattusin kena noore tohtri juurde. Ja ongi nii, et väidetavalt 1 (ühe) aastaga (no sisuliselt ju kuue kuuga, kui juuniga arvestada) on hambad nii käest ära läinud, et mul enamvähem armulikult ise lasti valida, et milliseid ma tahan lasta välja tõmmata. Niiet hambaarstide jutud profülaktilisest kontrollist ja 1-kord-aastas käimisest on hui. Aga minu otsus on ka see, et midagi välja tõmmata ma küll ei lase - c'mon, kui ma hakkan alla-kolmekümneselt tõmbama, mis ma siis veel kuue- või kaheksakümneselt teen? Mu emal, kes on juba üle kuuekümne mõned aastad, tal on elus välja tõmmatud 2 hammast - tarkused, teadagi - ja 0 proteesi, kõik omad kollased :) Aga tagasi hambaarstikabinetti - anti teada, et KUI ma soovin hambaid säilitada, tuleb mul välja käia tagasihoidlik 12000 EEK. Jah, just, 200% doktoranditoetusest.

paigallend

Tegelikult, onju, ei tohi tööajast veebipäevikut pidada, aga üks mõte tuli äkki ja tugevalt läbi tööasjade kihist. Käisin neljapäeval Väikeses Puumajadega Linnas seminaril ja sõidul sinna rääkisime igasugustest asjadest...ja muuhulgas ka kirjandusest. Kuidagi läks jutt ka Krossi loomingu ja elu peale ja S. ütles, et tema arusaamist Krossist muutis põhjalikult raamat "Kallid kaasteelised". Vana mees, aastat 80, pole enam midagi häbeneda ja räägib nii, nagu asjad olid. Et oligi iga riigikorra ajal võimalikult konformistlik ja ujus sinna, kus inimesel parem ja kalal sügavam. Võttis naise, külmalt maalt naastes jättis selle ja leidis endale uue, karjääri suhtes oluliselt perspektiivikama naise - kui tuua vaid üks näide. Ise ma seda raamatut lugenud pole, kuid huvi äratas küll, eks peab raamatukokku minema ja üles otsima. Küll aga, inspireerituna mõttevahetusest, võtsin koju jõudes riiulist "Paigallennu" ning lugesin paari päevaga Ullo Paeranna loo läbi. See oli hää lugemine, kus sai tuntud ka äratundmisrõõmu, kui räägiti minu apelsinikarva kleidis vanatädist (või tegelikult on meie sugulussuhe küll mõnevõrra mitmetasandilisem) kui ka Seltsi vilistlastest, kelle lugusid ja mälestusi olin noore kaasvõitlejana ikka siin-seal kuulnud. Täna, uudiseid lugedes, tuli see raamat mulle justkui ise silmade ette. Lugu sellest, kuidas need asjalikematest kodanikest, kes suutsid, põgenesid, kes ei suutnud, said prii rongipileti või kolmas seltskond siis läks konformismile, varjumisele vms. Aga äkki ongi nii, et need, kes praegu meie riigis elavad ja igapäevauudisteks materjali annavad, on tolleaegsete küündimatute, saamatute või orjalike esivanemate järeltulijad? Selline nagu...ärapidipöördunud tõuaretus? No ja mille pagana üle me siis siin praeguses riigis imestame...

mõtted pärast filmi

üle pika aja pani mind kirjutama "Klassi" film. Vaatasin seda eile õhtul telekast, varem pole eriti huvi ega soovi olnud. Mis ma oskan öelda - ehk "good ol' times" (M. ajas see film koledasti närvi, eks tal olid samad mõtted, tema on lihtsalt ebameeldivate mõtete enese eest peitmises olulidelt tugevam, kui mina)? Eriti tekitas äratundmise rõõmu (või tegelikult valu) Joosepi mõte, et elan kooliaja üle ja siis ei pea neid värdjaid enam kunagi nägema. Minu enda sõnastuses on see juba kümmekond aastat kõlanud: ma tänan igal hetkel oma heldet saatust, et ma ei pea enam koolis käima ega neid VÄRDJAID enam kunagi nägema. Kaksteist aastat pealinna eliitkoolis oli KARM aeg... aga üle elasin. Õnneks nii rõvedaks, kui filmis, kordagi ei läinud, aga piisav foon oli koguaeg olemas.

Mul on tõsiselt kahju nendest noortest inimestest, kes praegu seda kõike läbi elavad, päris siiralt kohe. Tahaks neid kuidagi aidata, kinnitada, et see jubedus saab läbi ja ees ootab elu - enda valitud elu koos enda valitud sõprade, kaaslaste ja kolleegidega. Et ärge, jumala pärast, tehke midagi nõmedat, näiteks kooli pooleli jätmine, vaimne allaandmine või muud, mis võiks tulevikku ohustada. Jah, mälestused jäävad, armid jäävad, aga tegelikult võib selles nägema ka head poolt. Näiteks ma ei allu KUNAGI karjamentaliteedile ja kõik otsused kaalun ise läbi - ehk nii-öelda mõtlen alati oma peaga, mis loob sageli eelise massi ees. Lisaks ei allu mitte ühelegi dressuurile ega vägivallailmingule. Mul on TÄIESTI ükskõik, kes peab ennast "karja juhiks" - ma ei karda kunagi vastu hakata, kui mul on oma otsus või põhimõte, mille ma olen oma peaga läbi mõelnud ja mille eest ma seisan. Sest ma olin nii pikki aastaid end ümbritsevast seltkonnast väljaheidetu, et ma ei karda seda - erinevalt enamusest inimestest, kelle jaoks see oleks kõige hullem saatus. Samuti ei saa mind kunagi kimbutada suhtesõltuvus, sest minu jaoks primaarne olek ongi üksindus.

Kas ilma koolivägivallata oleksin ma samasugune inimene, kui ma praegu olen? Tõenäoliselt mitte... aga milline, seda teab vaid paralleeluniversum :) Olen siin viimasel ajal ka mõelnud, et mis võiks koolivägivalla vastu aidata? Tegelikult mul on tunne, et see on midagi, mida pole võimalik ära kaotada. See on osa inimloomusest. Kas vastuhakkamine tegelikult muudaks olukorda paremaks - seda on eriti raske ennustada ja sõltub peamiselt kiusajast. Võib-olla oleks tõesti mõtet vähemalt püüda n-ö ninamehele vähemalt mõned hoobid kehtima panna? Aga samas võib see tuua ka üsna ebasoovitavaid tagajärgi. Kõige suuremateks süüdlasteks kogu protsessis on minu meelest just mass ehk pealtvaatajad-lõbutsejad-pugejad-nahahoidjad. Kui neid poleks, vaibuks kiusaja tegevus ka üsna kärmelt.

Kui aga rääkida võtmes: elu võimalikkusest pärast kooli, siis minu meelest kõige paremaks lahenduseks oleks valida eluala, kus saab teisi inimesi aidata. Just nimelt! Teiste aitamine paneb enda haletsusväärsust vähem valuliselt märkama ning aitab haavadel kiiremini armistuda. Arstid, päästjad, sotisaaltöötajad, ehk ka õpetajad - kõik, kelle võimuses on päästa ja abistada.