Endalen

Svalbard poppy ehk Papaver dahlianum õites

Endalen, Longyearbyeni kõrvalorg

Svalbardi metsas. Erinevalt Islandist ei aita siin metsa eksamise puhul isegi püsti tõusmine - nimelt on mets roomavas olekus (pildistamise hetkeks tõstsin oksa püsti).

Mets esiplaanil

Kõrg-Arktika värvid

Jäänukid vanadest söekaevanduse transpordiliinidest. Teadupärast on kõik Svalbardi inimtegevuse nähtused (kuni 1945. aastani loodud) kultuurilise kaitse all, mistõttu ka nimetatud puidust tornid kõrguvad keset tühjust vapralt edasi. Liinide alt leiab vahvaid kivisöetükke.

järjekordne foto Kõige Tähtsamast Taimest

...

Muide, Longyearbyenist veidi lennujaama poole sõites näeb mäekülje küljes/sees imelikku moodustist. Selgus, et tegemist on Seemnepunkriga. Tublid!

ohutus eelkõige ;)

Teiseks päevaks oli varutud ohutustehnika kursus, mis koosnes kahest osast: uppumisest ja mõmmikutulistamisest :) ehk tegelikult siis lifesuitide kasutamise õpetus ja tiirus väike püssilaskmine. Lifesuit on siis selline tore oranž ülikond, mis tuleb endale selga ajada, peale seda sõidetakse linnast välja jahisadamasse ja kõik-see-mees-ja-naine hüppavad kai peale suure tümakaga vette. Vees tuleb otsida välja rihmad, üksteise külge haakuda karabiiniga ning summas kalda poole ujuda. Tegemist on ülikondade näol päris toredate leiutistega, mis põhimõtteliselt hõljuvadki vee peale, peab lihtsalt vagusi selili lamama. Kasutama hakkame seda siis, kui kummi-mootor-paatidega laevalt kaldale liigume. Kes on mu möödundkevadiste seiklustega kursis, võib õrnalt ette kujutada, mis tundega ma kogu seda eksperimenti läbi tegin. Aga olen igati rahul endaga! Kõige raskem on ilmselt kai-hüppe hetk, aga "sitta kah...mull-mull-mull". Võin kinnitada, et fjordivesi on siin üsna korralikult soolane :)
Teine osa oli vastuoksa minu jaoks puhas nauding ja lõõgastus - karabiiniga tiirus, kolm laskeasendit, 2X4 lasku igast. Relvaks oli siis Ruger M77. Igati sümpaatne gun, kerge (palju kergem kui automaadid), tagasilöök on väga nõrk ning täpsus on muljetavaldav (olgugi, et ilmselt oli neid kõvast kasutatud, oli sihik üllatavalt okei).

Ülikool - UNIS.

Kunstiminutid südalinnas: Kaevur.

Järgmised kunstiminutid südalinnas. Jälle Kaevur!

Käisin jälle poes ka täna :( Võtsin kodust kaasa kolm mütsi, aga mitte ükski ei sobi antud oludega. Niisiis võtsin vastu otsuse osta uus. Poodides siis hinnad kõikusid 129 NOK (imelik mudel, väike) kuni 400+ NOK-ini (normaalsed alates 270 NOK). Viimaks ostsin toidupoest viimase mütsikese, mis tundub tegelikult laste oma olevat...aga pähe mahub vähemalt. Väljanägemine on selline, et lahkudes ma ilmselt annetan selle secondhand poele - põhimõtteliselt on ses mütsis kõike, mida ma kodus pähe ei paneks - roosa muster, tutt, heegeldatud lilleke ja lõngast punupatsid. Aga voodriga ning hind - 59 NOK!!

esimene päev, esimene poeskäik

Pilt, mis avaneb nii ühikas kui ülikoolis - välisjalanõude kohustuslik vahetus sisetuhvlite vastu.
Ühika ja ülikooli vahelisel kolmel kilomeetril näeb igasugu asju: vana kaevandus mäenõlval.

Vaade linnast oru lõpu poole.

Longyearbyen.

Äritänav (ilma naljata!)

Longyearbyen.

Longyearbyeni kool.

Tegelikult on siin külm. Siinne +6 on midagi muud kui +6 kodus. Ilmselt lähen ja ostan lähipäevil uue mütsi :( (kaasavõetud kolmest ühikust ükski ei sobi oludega)

Käisin ka esimest korda Longyearbyeni ainsas poes ehk Svalbardbuttikenis. Ainus variant närve säilitada on MITTE hindu ümber arvutada. Ostsin kotitäie poekukleid, 8 tk, täistera (mitte pagaritoode, vaid poekukkel), hinnaga 33.50 NOK ning nelipaki jogurtitopse, sellised Danone Smile suurused, 29.90 NOK (ostlemise hind siis 63.50 NOK ehk 8.19 EUR. Kaheksa kukli ja nelja pisikese jogurtitopsi eest). Pagarikukkel maksis 13 NOK üks tükk. Käisime väljas pizzal ka grupiga, õnneks õppejõud maksis ja ise hindu ei tihanud vaadata. Aga suur silt seinal päevapakkumisega teatas prae hinnaks 229 NOK. Olgu tänatud kolleeg, kes hoiatas ja tänu kellele toppisin hoolega seljakotti juustu- ja singipakke ning šokolaadi.

TLL-OSL-TOS-LYR ehk tagasi talve

ehk eilse päeva jooksul sai kõvasti lennatud. Alustasin 30+ kraadises Tallinnas ja lõpetasin +6 kraadises Longyearbyenis. Isegi pagas jõudis kohale, ehkki Oslos seda väntsutati edasi-tagasi. Esimene pilk Tervamägedele lennukist - eh, kas ma tõesti vabatahtlikult tulin siia... Merest kerkivad silmapiirini teravad mustad mäed, millelt keerduvad alla liustikuribad. Kell on küll 0020 maandumisel, aga päike särab taevas. Meie jaaniöö on sellega võrreldes... Eks ta polaarpäeva rõõmud ole - magama minnes on päike ilusasti kõrgel ja ärgates on päike üsna samal kohal, kuhu ma ta magama minnes jätsin :) Sõitsime ülikooli bussiga läbi öiselt valge linna, mis koosneb esmapilgul üksteise peale asetatud soojakutest, kahekorruselistest rootsipunastest puumajadest ja mõnest modernse arhitektuuri röögatustest, sh UNIS ise ja Kulturhuset nt. Meie elame vanades, kuid renoveeritud kaevurite barakkidest, mina siis nt Barrack No 3-s. Kõik facilitied on olemas, toa aknast avaneb siuke vaade:

Toa suurim pluss on spets pimendavad kahekordsed kardinad, tõmbad päikesepaistele ette ja ei näe sõrmega suhu panna toas :)

Looduslikud viimistlusmaterjalid meie korteris

Juba remondi alguses otsustasin, et soovin korteri remondil kasutada maksimaalselt looduslikke siseviimistlusvahendeid. Raha oli napilt, seega kahjuks üks oluline osa - normaalsest materjalist põrand jäi tulevikku ootama ja maha laoti laminaat. Küll aga seinad on meil kaetud savikrohvi, savivärvi, savi-kaseiinvärvi, lubivärvi ja kohupiimavärviga. Järgnevalt ülevaade nende valmistamisest/kasutamisest ning ka pildimaterjali.

SAVIKROHV

Selle imeviguri asjus läbisin lausa SRIK (www.renoveeri.net) koolituse! Väga sümpaatne üritus, möödunud aasta juulikuus Tipu külamajas. Õppisime krohvi valmistama ja seina kandma. Olin palunud M-il mulle ka kellu kaasa osta. Ta tõigi kaks asja, millest kohapeal selgus, et üks oli jah kellu, aga teine oli pahtlilabidas... Igaljuhul praeguseks on minu tõõriistapargis nii müüri-kui veneetsiakellu ning lisaks ka sisenurgakellu.

Kodus, algatuseks ostsin ühe 25 kg koti Majatohtri punast savikrohvisega ning panin seina. Aga oleme ausad, see on üsna kallis. Niisiis hakkasin ise valmistama. Selleks läheb vaja:

- punast jahvatatud savi (müüakse ehituspoes)

- ehitusliiva (mina kasutan peenemaid fraktsioone, aga soovitatakse panna alumisse kihti jämedamat ja pealmistesse peenemat)

- kiudu (mina kasutan hundinuiavilla - korjasin Laagri aiandi kõrvalt kraavist)

- vett

(- lisaarmeeringuks džuuti, oksi, pilliroomatti vms)

ning kogu komplutt tuleb seguvispliga või käsitsi kokku lasta. Komponentide vahekord on tunnetuselik, minul kujunes välja 2,5 osa liiva + 1 osa savi + mõni peotäis hundinuiaebemeid. Ja siis tunde järgi vett!

Aluspind ei tohi olla sile, vaid võiks olla ebatasane. Vajadusel panna alla pilliroomatt või siluda aluskihti džuuti.

Pealekandmisel on mul ka omad liigutused - sile pind lasta veneetsia kelluga, aga keerulisemad kohad "visata" täis. Liiva terasuurusest sõltub pinna hilisem siledus. Samuti saab ülisileda, savikama pinna, kui pinnakihti korduvalt niisutada ja üle siluda. Apsusid saab parandada lihtsalt - teeb apsu märjaks ja lased kummihõõrutiga siledaks. Paraku tõstab see seinast esile jämedamad liivaterad.

Tähelepanu pööra aluspinnale - näiteks minult veneaegse õlivärviga värvitud õnarust ei õnnestunudki normaalselt krohvida - olenemata kihi paksusest ning lisatud džuudist koorub krohv maha. Savikrohv ei kannata üldse vett - meil ülemine naaber uputas esiku ja vannitoa ära ning terve seina ulatuses jooksis savikrohv põrandale hunnikusse. Vaatepilt oli kole. Positiivne oli see, et enamuses sai krohvi põrandalt uuesti kokku korjata ja seinale tagasi kanda :) Liigniisketes tingimustes on krohvi kuivamine raskendatud - ämma juures kütteta vahekojas on krohv kuivanud laiguliseks.

SAVIVÄRV

Müüakse pulbrina, mida tuleb kodus veega segada ning lasta paisuda. Põhiline probleem on segamisel, kuna värv kipub klompi jääma. Üldiselt üsna tihke ning kenasti peale kantav.Savivärvi puhul on mõttekas kõrva taha panna tõetera, et märja pinna põhjal ei tasu midagi otsustada - kui oled just pinna värvinud, siis näeb savivärv välja peaaegu läbipaistev. Samas kuivanuna on väga hästi kattev. Pind on matt, võib jätta ebaühtlase mulje. Mõnus, muretu ja haisuvaba lahendus, mis kahjuks seinas enam vett ei armasta.

SAVI-KASEIINVÄRV "Võõp"

Majatohtris müüdav toode, mis võitis minu südame! Müüakse pulbri kujul, peab lisama vett ja mõnuga segama. Esindab savi- ja kaseiinvärvide parimaid omadusi: katab hästi juba esimese korraga, samas ei jää tükki ning on hästi pinnale kantav; loomulikult haisuvaba ning ka täiesti ohutu. Proovitud looduslike värvide hulgast minu kindel lemmik. Ainus probleem on toonimine: ka kõige valgem valge (lumivalge) on tegelikult kergelt kollakas. Absoluutselt ei kannata kokkupuudet veega.

LUBIVÄRV

Kreidezeit struktuurne lubi-marmorvärv oli kasutusel olnud värvidest konkurentsitult kõige kallim. Tegemist siis Saksa tootega, kuhu sisse segatud ka marmorsõelmeid, et värv seinas ka teatud nurga alt ehk vastu sillerdaks. Kasutuskoht: vannituba. Põhimõtteliselt üks väheseid loodusvärve, mis kannatab niiskeid ruume ning omab hallitusvastast toimet. Vanasti võõbati sellega keldreid.

Oma kogemus: üsna hea peale kanda, aga kulu on suur. Aluspinna võib pahteldada, aga tegelikult käib ilma ka. Kui on vaja tõesti katvat pinda, võiks kahekordselt värvida. Pind jääb krobeline ja kare. Tähelepanu: lubipastad ja lubivärvid on söövitava toimega! Kanda kindaid ja prille.

KOHUPIIMAVÄRV

Kasutasin Majatohtri Kohupiimavärvi kuivsega, pigmenti ja Farmi lahjat kohupiima. Kohustuslik on suur segamisnõu ja korralik seguvispel trellpuuriga, muidu jääb segu lootusetult klompi. KUI õnnestub klompide teket vältida, on pealekandmine lihtne, kas rulli või pintsliga. Värv ise on oluliselt vedelam, kui eelnevalt kirjeldatud. Pind jääb matt, kaugelt vaadates sile, kuid lähemal vaatlusel kergelt krobeline (klombid...). Tähelepanu: koostises on ka booraks, mis on tegelikult mürgine ühend (närvisüsteemi häired jms). Nägin natuke vaeva ja arvutasin booraksi sisalduse lõpptootes ning leidsin oma südame rahustuseks, et niivõrd lahjendatuna ta tervisele ohtu ei kujuta. Värvile võib juurde lisada linaõlivärnitsat (kuni 20%), et tõsta pinna pesu- ja kulumiskindlust. Puhas kohupiimavärv ei kannata kokkupuudet veega ning seda ei saa praktiliselt puhastada. Mina lahendasin küsimuse mitte-ökoloogiliselt ehk lakkisin umbes kuni 60 cm kõrguseni põrandast kõik seinad veekindla lakiga üle. Paraku on seda ka teatud valgusse nurga alt näha...

PILDID TULEVAD SIIS, KUI HÄRRA VIITSIB PILDISTADA.

poliitiline vaatenurk muutus :(

Olen olnud kogu oma täisealise-aja olnud - ütleme ausalt välja - järjepidev IRL (omal ajal siis ka Isamaaliit) valija (mitmetel põhjustel, mida siinkohal lähemalt ei puuduta). Aga 6. märtsil meie teed lahkenevad. See partei, kes räägib tasuta kõrgharidusest, emade väärtustamisest jms, misasi see siis nüüd toimus?!

http://www.postimees.ee/?id=375173

http://www.riigikogu.ee/?page=haaletus&hid=1283134&op=ems&content_type=text/html&new=1

Andsin petitsioonile ka loomulikult oma allkirja, ehkki ise Riigikokku kohale ei läinud. Ja nagu näha, hea ka, et ei läinud - oleks mõnitatud veel pealekauba oma kodanikualgatuse ja meelsuse avaldamise eest.

Mina ise olen võtnud õppelaenu oma bakalaureuseõppe ajal ehk head mitmed aastad tagasi.

Üks laenudest läks silmaoperatsiooniks, tänu millele ma näen oma tööd, millest suur osa on silmadega täppistöö mikroskoobiga, praegu teha. Teine kulus õpinguteks välisriigis - nimelt sain vahetusüliõpilaseks ühte Euroopa väga heasse ülikooli, kuid riigi antav stipendium kattis 2/3 toa üürist - aga lisaks oli vaja ise finantseerida ülejäänud üür, toit, transport, lisaks nõuti, et üliõpilased peavad ise ostma välja õpikud, osad laboritarbed ja maksma õppe-ekspeditsiooni kulud.

Niisiis ei saa kuidagi väita, et raha oleks kulunud pidutsemise või tühja-tähja peale.

Olen alates doktorantuurist, kui meie riik maksab mulle 50% riigi elaniku keskmisest palgast õppetoetuseks ja äraelamiseks, oma laenu ka tagasi maksnud. Mis siin ikka kurta, ise võtsin, ise maksan ka! Mis aga tõsiselt vihale ajab, on väikeste laste vanematelt soodustuse ära võtmine. See on ikka täiesti inimvihkajalik tegu. Olen ühes varasemas postituses tõdenud ka, et doktorantuurist (st noored naisteadlased vanuses 24 +) vanemahüvitisele minejad saavad miinimumhüvitist, kuna õppetoetus ei kvalifitseeru sissetulekuks. Nüüd peavad nad lisaks sellele tõdemusele, et hoolimata oma üle viie aasta kestnud väga edukast õppetööst ja pühendumisest mingi kitsama eriala teaduslikule edendamisele peab riik neid miinimumhüvitise vääriliseks, maksma sellest summast ka täiskoguses õppelaenu + intresse (maksepuhkus on üldse suht mõttetu vidin ja lihtsalt pikendab agooniat). Sellest hoolimata, et õppelaenu võtmise ajal oli riigi poolt garanteeritud (ehk siis praeguseks "garanteeritud"), et väikelaste vanemad saavad maksmisel riigilt abi. Ma saan aru, et masu ajal selline funktsioon peatati. Aga armsad inimesed mäe peal, kas mitte ei käi ringi jutud, et riigi majandus on ägedasti kosumas ja kasvuteel? Kas ei peaks siis ka oma lubadused, mis raskel ajal katkesid, uuesti üles võtma?