no mõnikord on kohe sellised hetked, et siga ka ei söö... siis tuleb mulle meelde üks tore film, mille nime ma enam meenutada ei suuda. Seal on maruvahva stseen, kus peategelane ühel eriti närusel hetkel vaatab peeglisse ja hakkab iseendaga valjusti rääkima asjadest, mis talle ei meeldi. Ta saadab p...sse terve ameerika ja kõik inimesed ja valged ja neegrid ja narkarid ja palju linnu ja lühidalt öeldes kõik, mis talle hetkel meelele-keelele tuleb. Vaat selline hetk on.
Stress on saavutanud uskumatu raskusastme. Jagada ka kellelegi pole, peab ainult samamoodi peeglisse vaatama ja välja elama. Isegi ujuma ei taha minna (ega ei saaks ka, jalg on katki ja sõrmedel värsked põletushaavad). Probleemid-probleemid-probleemid. Püüan teha nimekirja, kuidas neid lahedada. Kõige suurem laheneb ise, paari nädala pärast. Lubasin arstidele olla korralik ja võtta rohtu ja puhata ja olla normaalne - diil. Suvel lubasin metsas mustikaid korjata talveks sügavkülma ja silmaharjutusi teha. Kordusanalüüsidele lubasin minna õigel ajal. Maal (mõlemis) olen lubanud ohjeldamatult rohida ja kasta ja kõiki töid teha. Kodus lubasin remondil silma peal hoida. Juhendajatele olen lubanud hakata artikleid kirjutama ja dateerimistega tegelema ja isotoopanalüüsiga ka. Proovid ootavad! Suvetööl olen graafikusse kantud (p...sse see jaanipäev ja kõik alkot lakkuvad eestlased ja sõnajalaõied ja muud nilbused). Panin ennast autokooli kirja ja lubasin sügiseks load ära teha. Esimesel võimalusel lubasin hakata uuesti trennis käima. Kas lubate ehk mul vahelduseks hulluks minna?

vaimses marutõves
hullumas
mõttetu rõve
tahaks kividega
vigaseks visata end,
et kuju
kajastaks mõtteid
tsemendis lõppenud lend