Käisime täna Ateenas filmi vahtimas, rootsi film oli, De levande (teile, kes te elate). Kirjas oli tragikomöödiana, meile väga meeldis. Just selline kiiksuga film, natuke unenäoline. Tabavalt skandianaavialikud stseenid! Inimesed filmis olid õnnetud, aga kokku tuli päris koomiline lugu. Suht muusikaline oli samuti, lauldi (mh näiteks Burshi hiilgus endine) ja mängiti sõjaväe/matuseorkestrit. Pärast läksime ja "hoidsime kõrsi nokas" ka vähe aega.
Seda kõike muidugi sel puhul, et märkida pööret minu elukorralduses. Kas see pööre saab olema hea või halb, ei hakka ennustamagi. Tean vaid, et see oli vältimatu. Nostalgia on hetkel suur, meenutan, KUI õnneliku ning vabanenuna ma end neli aastat tagasi tundsin! Hirm tuleviku ees on samuti inimlikult mõistetav. Näen mõttes puud, mille juured on kuivamas ega suuda enam kehandit püsti hoida...kas ka minu jõud on raugemas?
No comments:
Post a Comment