saabusin just tagasi samblasõprade päevadelt, mis seekord toimusid Piusa jõe paljanditel ja koobastes. Sümpaatne üritus, mulle teistkordne. Eelmine aasta oli minu jaoks subjektiivselt põnevam, sest külastasime ka märgi kasvukohti ning sain koguda turbasamblaid, amblüstegiaatseid (heh-heh) ja muud vajalikku. Seekord korjasin kaasa ainult fontinalist ja ühte amblystegiumi liiki - ma olen suht kindel, et mõlemad mul kogus olemas juba.
Ööbisime toredas kohas, Kerepäälse turismitalus. Pole küll euro, kuid pererahvas on sõbralik ja jutukas. Toit oli samuti suurepärane, seda enam, et sai ka juurde küsida! Tõmbenumbriks oli üks pere lemmikloomadest. Esitan nimistu, vali õige: kodukass, bernhardiin, kuningboa. Kuna mina palusin end panna võimalikult üksildasse tuppa, et ma saaks eriti kedagi segamata õhtul lugeda jms, jäi mulle veetlev võimalus magada voodis, mille jalutsis oli pleksiklaasis uksega kapp. Kapi sees elas üle kahe meetri pikkune boamadu Seeba. Tegin talle pai ka. Öösel oli loomake rahulik, natuke krägistas ringi oma roomamispuu otsas.
Tore oli külastada paljandeid. Käisime päris mitme "müüri" ääres, ehkki Härmä ülemisele ei jõudnudki. Piusa koopad on tuksi keeratud, eurorahadega. Ehitatud mingi jube pleksiklaasist putka, kust peaks teoorias turistid hakkama sisse minema. Kuna koopale operaatorit (seisis tulbal kuulutuses) pole leitud, siis on koopad kinni! Nii oligi, kõikvõimalikud avad olid kinni müüritud. Õnneks meie giid teadis ka teisi koopaid säälkandis, niiet pime koopaelamus oli kindlustatud. Minu üllatuseks tundub, et inimesed kardavad nii madusid, kui koopaid.
No comments:
Post a Comment